tag:blogger.com,1999:blog-53565272011-07-30T22:36:49.006+03:00Koera m@rkmedAmadeusnoreply@blogger.comBlogger1391100tag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-3916853005926171232010-08-27T10:46:00.000+03:002010-08-27T10:47:01.082+03:00Õhus on sygise lõhna.Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-52557952319017864822008-12-16T22:15:00.002+02:002008-12-16T22:48:18.963+02:00Varsti jälle.Vahepeal läheb edasi siin...Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-41428580114284828232008-01-29T22:54:00.000+02:002008-01-30T23:55:52.164+02:00Oli pime ja tormine öö.Oli ilus suvepäev.Ma ei ole kindel, kumb neist oli õige. Võib-olla oli natuke mõlemat. Kindel oli aga, et keegi hyydis mu nime. See kostis kaugelt, ilmsesti tänavalt.Tänav. Kui see oli tänav, siis kus olin mina?Mina ja Tänav. Kas see võib olla vastus? Et hõige, mis kostis tänavalt, kostis mulle? Ja sellega on kõik öeldud — et kõik muu on ylearune.Ja kes oli see tänav, Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-67396275515236155072007-04-21T15:11:00.000+03:002007-04-22T09:46:50.215+03:00Nagu kõiki mõtlevaid olendeid, on mindki kaks, või natuke rohkem. Terve parv. Mina1, mina2 ja veoauto. Mina haugub sillal— mina uurib keerist voolavas veesMina kuulab käsku— mina mõtleb, et keegi ei pea mitte midagiMina mõtleb, et miks mind on mitu— mina ei näe selles probleemiSylitan all keerlevasse jõkke. Sellega lendab kaasa mõni kylge kleepunud vähem mina, ja ma vaatan kuidas ma aegamisi Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1161852409387573672006-10-26T11:26:00.000+03:002006-10-26T11:46:49.400+03:00Kihutada yhest lehehunnikust teise, kuhjadest läbi nii et lehed kõrges kaares ja krabisedes laiali paiskuvad; kihutada tuule vihisedes laperdavate kõrvade vahel; kihutada, uimaste Olympuse digiseebikatega kimpus päevapiltnikke selja taha jättes... Ainult yks päev kuiva, ja lehed sahisevad ning pragisevad jälle nagu hiiglasliku kassi kasukas, mida tagurpidi silitatakse. See ongi kogu maa Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1161510599068778052006-10-22T12:33:00.000+03:002006-10-23T00:15:58.346+03:00Midagi pole muutunud.See on vale jutt.Lihtne on endale vastu vaielda.Ligi aasta on möödas sellest, kui... nojah, ligi aasta on möödas ja selle aja jooksul pole midagi muutunud. Pats on vahepeal patsi maha lõiganud, Kassil on prillid, ja Päevakoera tao on kivile jätnud nähtava jälje. Tõesti suur on olnud tema kulgemise vägi. Kass rääkis mulle tema viimastest tundidest — kuidas Päevakoer järjest Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1132761620790321602005-11-22T08:50:00.000+02:002005-11-29T14:22:30.613+02:00udune hommikrohuga yhte värvikivil varblaneHärmas murukamaral, õunapuuleheprygi ja otsekohesusetõrjeteeäärekivide vahel keksivad mõned varblased, kärkides jäätuvasse õhku fraase ja maalides koreograafiliste tõmmetega muru kohale varblasejalgu. Varblaste sõnumid võbelevad kõrgel udus mõne hetke jäätudes ning pudenevad siis väikeste kristallidena alla — puuokstele, murule, möödakäijate mytsidele, Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1131712922588269062005-11-11T13:34:00.000+02:002005-11-14T08:56:55.566+02:00Kummaline kyll, aga fuuga mõjub alati kuidagi iseäralikult tujutõstvalt, rõõmustavalt — justkui tunneksid tänaval ära vana hea sõbra, selja tagant, kõnnakust. Aimad juba esimestest taktidest: just see ta võiks olla... Ja siis tulebki teema uuesti, teisest häälest; sõber pöördub — õige pisut teistsugusena kui mäletasid —, kergitab kaabut ja ytleb "No tere tere". No tere jah, tere.Beatles Go Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1124345587155614432005-10-14T08:42:00.000+03:002005-10-14T08:28:02.033+03:00Ma olen paksuks muutunud!Ma olen vana, paks ja kole!Ma olen õline kakuke, pagema pääsenud syrrealist Jakobi rasvaste näppude vahelt. Ma olen hiiglaslik pirukas mõnest jubedalt õpetlikust lastejutust. Ma olen taignasse topitud täidetud kana, kypsetatud suvise päikese käes, kasukaga kaetud, alla käinud ja Saaremaale, viiendal päeval tagasi tulnud, ja istun nyyd siin arvuti taga, hiir paremas Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1127329244131291312005-09-21T21:53:00.000+03:002005-09-22T16:11:07.940+03:00Pärdi muusika liigub aeglaselt, peaaegu roomates, meenutades järsku astangut mööda kõrgele mäkke ronivat meistrit vanalt hiina või jaapani maalilt, kes iga mõne sammu järel peatub, sygavalt hingab ja ymbritsevat avarust silmitseb.(Avar on tyhi. Tyhi on tähtsusetu. Kui pole tähtsusetut, pole ka tähtsat. Tyhi on tähtis.Kui tähtsusetu on tähtis, siis ei saa olla tähtis tähtis ega tähtsusetu Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1119981584274079252005-09-20T15:44:00.000+03:002005-09-20T17:27:12.813+03:00 "Ehh," ohkas Pats. "Võtta peast ruutjuurt või seitsmega lõppevaid arve korrutada — nigu naksti. Aga arvutist viirust — seda, näe, ei jaga." "Oskad sa tõesti peast ruutjuurt võtta?" kysis Kass mõtlikult hiirt silmitsedes.Punane lambike hiire sees vilkus ärevusest. "Aga palun!" "Hea kyll. Kui palju on ruutjuur viltusest kalast?" "Silmadega või ilma?" "Ilma, näiteks..." "Ei, Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1127134066323125582005-09-19T15:16:00.000+03:002005-09-23T09:23:07.096+03:00tuul keerutablehti kännust kaugelepirn ka ei kukuMõtlev Pirnipuu, peagi valmis oma mõtluse vilju heitma sõidukite ette & peale.Sel aastal on neid vilju lausa raputavalt palju. Pirnipuu pirnidel on samsara ja tõe kibe mekk, need on täis Zi-de tarkust ja bodhisattvade tõotusi. Autod ja jalakäijad sõtkuvad neil, asfalt põlgab ära nende seemne. Pirnid saavad puruks ning tarkus ja tõotused valguvad Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1125673580196009372005-09-02T18:02:00.000+03:002005-09-02T18:06:20.200+03:00Maailm ilma seletuseta on otsekui jalgratas ilma karuta.Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1118987498309090632005-06-17T08:35:00.000+03:002005-06-17T17:58:44.773+03:00A kesse mind usub?...Kord olevat yks inimene toatuhvlites solgipange tyhjaks viima läinud. Helistanud aga aastate pärast koju ja teatanud, et on Jaltas. Ma ei tea, kas ta koju enam tagasi läkski...Kellel on Jaltas hea elada?Siis oli teine inimene, see elas Kärus. Võttis viina ja sõitis jalgrattaga koju. Ja jäi tee peal magama.Ärkas ta alles Venspilsis.Need mõlemad lood juhtusid ykskord ennemuisteAmadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1114758667992373662005-04-29T08:19:00.000+03:002005-04-29T13:06:17.496+03:00 "Misse bee-hape on?" joodeldas päevakoer.Ainult yhelt päevakoeralt võiski niisugust kysimust oodata. "See on vahend, tead, nagu vanasti ilutegijad metallplaadile kunsti söövitasid. S e l l e happega söövitatakse aga metalli asemel Internetti," pakkus Kass. "Ja kui hape on otsas, on Internet tyhi ja paljas." "Ja kas siis lehvib pimedus sygavuse kohal?" "Mkmm. See paks, keepuv, Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1110983720418982472005-03-16T16:26:00.000+02:002005-03-16T16:35:20.420+02:00Dokumendi servale oli mulle kirjutatud yleskutse:PALUN TÄITA TRÜKITÄHTEDEGA!No tänan väga!Täitage, teate, ise -- trykitähtedega või ilma!Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1108569269171423122005-02-16T17:05:00.000+02:002005-02-18T14:54:52.043+02:00Mulle tundub, nagu seiskuks aeg mingeil ootamatuil hetkil. Justkui jääksin ma vahel poole hyppe või sammu pealt rippu kuskil pimeduses sygavuse kohal, mingis nähtamatus maatriksis, lahti muust maailmast. Seal ma siis muudkui ripun, eikugasil; ja maailm tiirleb ajatuna mu ymber, sumiseb ärevalt ega pääse sisse. Õigupoolest on barjäär, mis aja peatumisega tekib, nii tihe ja veatu, et isegi see Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1104222449219920112004-12-26T21:27:00.000+02:002004-12-28T14:00:28.140+02:00 "Täna ma laamendan läbi öö," piiksus hiir toanurgas. "See on lihtne, see polegi töö."
"Vala talle veel glögi," soovitas kass, nosides samal ajal piparkooki. "Tema enda huvides: sellest eilsest kuraasitamisest piisas täiesti, ja rohkem ma seda taluda ei soovi. Sa poleks pidanud..."
"Aga ma ju ei kutsunudki!" hyyatasin pisut solvunult. "Nad tulid ise. Koos päkapikkudega ilmselt, või Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1101802571473613012004-11-30T10:11:00.000+02:002004-11-30T11:27:55.463+02:00Hmm.
Ah et Agnes Täi on siis Ervin Õunapuu uus allkirjutaja... Kes oleks seda võinud arvata — enamasti on täid spetsailiseerunud ju ooperiarvustuste peale.
No faame näha.
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1101717187047154602004-11-29T08:42:00.000+02:002004-11-30T13:19:42.863+02:00Näedsa, olen nyyd jälle hakanud huvitavaid kirju saama. Jah, leidub sõnumeid, milliseid ei assassineeri spamassassin ega peata globaalsed bloklistid. Mis läbi tulema peab, see peab.
Aga midagi on muutunud. Enam ei kirjutata mulle, et " riessler lennettiin ensurer truuk gulvtÜpper", enam ei ole ma sunnitud mõistatama, millega tegu. Nyyd võin ma näha selgelt, vihm on läinud; näen tee peal tõkkepuidAmadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1100884559034497722004-11-19T19:11:00.000+02:002004-11-19T19:15:59.036+02:00Metatasandil käib kõva pidu.Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1099916146788671062004-11-08T10:44:00.000+02:002004-11-08T17:24:35.416+02:00Yks kool käib ringi mööda E... Eestimaad.
Võtan jälje yles juba kusagil Tartu lähistel; sörgin maanteed mööda linnast välja Võru poole. Kaugele aga ei jõua, vaevalt Tirsist mööda, kui minu kõrval peatub auto. See on Pats. Ta läheb Käärikule. Tal on mulle ainult yks palve: et ma endale lambakoera kostyymi selga tõmbaksin, ja et ma kohapeal vait pysiksin.
See teeb kokku kaks. Ma veel mõtlen, Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1099470070522428752004-11-02T23:47:00.000+02:002004-11-03T10:21:10.523+02:00Ma võtsin viina.Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1098978649617558402004-10-28T18:50:00.000+03:002004-10-29T11:06:46.220+03:00Täna on siis see päev, mil mul on kylalised. Loomautorite Yhingust.
Minust paremal istub majesteetlikus rahus laua taga jasmiinilõhnalist teed ryybates juba auväärses eas makaak, kelle nimi on Mitä Kalkkari (sõprade jaoks lihtsalt — Mitja).
Mitja, kunagi yhe kuulsa soome kirjaniku kaasautor, veedab nyyd oma vanaduspõlve yhes Tiibeti kloostris — ysna lähedal Njangeni omale.
Vaiksel häälel pajatabAmadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1098778734306280252004-10-25T21:36:00.000+03:002004-10-26T16:40:55.680+03:00kase pealt lehti
siidisabad nokkimas
pihlakamarju
Veidrad linnud need siidisabad. Või teisiti — väga kombekad: kesse viisakas loom ikka oma sahvris sööb. Siidisabad igatahes mitte. Nemad lendavad kase otsast pihlakale, haaravad marja kobarast noka vahele, siis kaseoksale tagasi, ning söövad seal.
"Hei, teie seal!" hyydsin ma neile, aga siidisabad ei vastanud.
"Ma võin ju sinna otsa Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1098172557912533972004-10-19T08:49:00.000+03:002004-10-19T10:55:57.913+03:00kase ladvas hakk
ehk vares ei näe läbi
tiheda udu
Udu rõskuses lõhnavad tugevalt kõdunemisega juba algust teinud puulehed. Mmm-milline võrratu aroom! Nuusutan sygavalt sisse ja hingan siis välja. Ahhh!
Udu on tõesti nii tihe, et möödasörkiva tundmatut tõugu koera vali ja meloodiline peeretus jätab ymbritsevasse hämusse selge pika ja pysiva viiru.
Nagu reaktiivlennuk pilvitus taevas, ainult Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1097748858346344262004-10-14T08:05:00.000+03:002004-10-14T13:44:00.663+03:00Õhh.
Mis veider raskus lasub kõhus?!
Mu pea käib ringi. Käpad punased — kui õudsest veretööst. Ning saba — jälle! — nagu polekski.
Mis hirmsat tegu ma kyll teinud olen?
Memento, Koer! Memento!
Limpsan keelega yle näo ja käppade... Ei, see ei ole veri, see on moos!
Kuidas sai moos minu käppade peale!?
Midagi häguselt meenub... mingi trepp ja aken, jooksmine, pimedad kitsad tänavad, raske Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1097654689865962072004-10-13T10:44:00.000+03:002004-10-13T15:24:07.173+03:00Viies kirjarull. Hilissygis
(Koer lehehunnikust meets vanamees turult)
jalgadesahin
vahtralehehunnikus
komistuskivi
oh sina viimane tont
ja kuradi pärade...
lontrus
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1097650792755914462004-10-11T09:24:00.000+03:002004-10-14T13:19:30.703+03:00Jaagupoisi surma puhul vaikses leinas langetasin pea.
Siis jälle rõõmustasin — ja kapinurgast kutsusin tapeedirullide tagant, katusekambrist koltunud ajalehtede vahelt, õuest maasse kaevatud vanast piimapudelist välja seni peidus pysinud tähistatavad ning nyhkisin läikima.
Nyyd hiilgavad nad; kõige heledamalt — nagu kilovatine vobla — särab see, kellele kaak kord kongis paraskikaanega äsas.
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1097213281859184432004-10-08T08:55:00.000+03:002004-10-08T09:26:08.043+03:00Mitte et nad oleksid agressiivsed — oh ei, seda mitte, ma nii ei mõtle. Aga nad kleepuvad kõikjale. Ja see tundub nii loomulik. Nagu mingi kastanimunade substantsiaalne magnetism.
Näed kastanit — ja juba ta tõmbub su poole.
Haarad kastani pihku — ja enam ta lahti ei lase.
Paned tasku või kodus laua ehk kapi peale ja käid aeg-ajalt silitamas või imetlemas.
Tahad kirjutada luuletusi Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1097154662531183272004-10-07T20:51:00.000+03:002004-10-08T11:35:55.780+03:00Alguses maavärin, ja nyyd siis veel see.
Naasen hommikuselt jalutuskäigult, raputan ennast, ning minu karvade vahelt pudeneb kastanimune. Läkastan.
Ka hammaste vahelt kukub põrandale kolm ei tea kust sinna sattunud kastanimuna!
Akna taga kriibib Kass ja nõuab summutatud häälel, et ma ta jalamaid tuppa laseksin.
Otse tema kannul pudeneb, enne kui ma akna sulgeda jõuan, tuppa veel trobikond Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1097050673303507532004-10-06T10:57:00.000+03:002004-10-08T09:18:52.553+03:00Kulunud kreissael
puu mustreid imetledes
hing jäänud kinni
Kyttepuude varumine Patsi vanemate juures on täies hoos.
Mind on deporteeritud paranduslikele töödele. Pats ytleb, et seene mõju kestab ikka veel. Et mind tuleb ravida.
Pats ei tea midagi. Ta ei saa aru.
Mulle lihtsalt pööraselt meeldivad need kirjud vahtralehehunnikud, mida usinad pargivahid, koja- ja muud mehed-naised mitmele poole Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1095670342585275782004-10-04T20:17:00.000+03:002004-10-05T11:06:26.166+03:00Kärbse zen.
Yksik uimane kärbes istub seenel ja sumistab vaikselt tiibadega.
Et tegelikult pole see ikka tiibade sumin, saan alles siis aru, kui kõrva kärbsele lähemale, peaaegu vastu seent ajan.
"biii to naku shirigoe kanashi yoru no shika," piriseb kärbes, pööritades oma liitsilmi ja kummardudes minu poole. "Konnichiwa, Amadeus-san!
Fuji seppo suru hoshi wa, hiratake ni umaru!"
Kärbse Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1093935066447308892004-09-12T11:18:00.000+03:002004-09-13T09:48:01.590+03:00 "No ei saa enam kaalu alla, tee või tina," ohkab Pats, libistades murelikul ilmel käega yle särgist punnitava kõhu. Tema näol, nagu ka liigutuses, millega ta haarab laualt järgmise pudeli Jänese õlut, peegeldub kerge masendus.
Kass jälgib teda põlevi silmi, käpalihased pingul, saba pingiserval vonklemas.
Istume aias laua ääres Mõtleva Pirnipuu all. Ilmselt on meil selleks mõjuv põhjus.
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1092575515115056622004-08-14T14:40:00.000+03:002004-08-15T16:22:33.186+03:00Kompamise teel ajude — mitte juustu — olemasolu siiski tuvastatud.
Kass aretas kyll käigupealt teooria, mille kohaselt on kõigil tegelikult aju asemel juust või puder ja kapsad või soust ja kartulid — senikaua, kuni keegi selle või teise konkreetse olendi pea sisse vaadanud ei ole. Õigemini on kogu ajumaterjal neljamõõtmelises subatomaarses protsessis, mida kass nimetas Schrödinger-Hawkingi Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1092403851865651722004-08-13T16:22:00.000+03:002004-08-13T16:40:08.033+03:00Aijeerum!
Äkki ajas Kass ikkagi midagi segamini ja mul on nyyd ajupoolkerade asemel pool juustukera. Tunne on kyll selline. Ja saba ajab jälle karvu maha. Ja kõik lõhnab äkitselt juustu järele - tuba, trepikoda, tänav ja inimesed sellel, kogu linn... kogu maakera tundub suure aukliku juustukerana.
Huvitav, kas hiirtel on ajude asemel juust?
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1090361650582329452004-08-12T13:10:00.000+03:002004-08-12T13:13:34.310+03:00Mitte et ma poleks tahtnud. Kirjutada. Ei saanud.
Mitte et ma poleks proovinud - kyll, ja korduvalt.
Ent iga kord kui ma meeltesegaduses käpad klahvide poole sirutasin, kostis kurgust kähedat urinat. Mida lähemale jõudsid kyyned klaviatuurile, seda valjemaks muutus urin, kuni läks klahvide puutumisel yle närviliseks haukumiseks.
No milline loom siis sellistes tingimustes kirjutada saab!
Lisaks Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1090307215689303452004-07-11T23:11:00.000+03:002004-07-20T10:06:55.690+03:00ainult haukumine.
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1088677314543104052004-07-01T12:13:00.000+03:002004-07-01T15:16:27.690+03:00 "Ahhahaa, ohhohhoo, maisaa," naerab Pats. Ta on just sisestanud otsingumootorisse ime, pisike!, ja naudib nyyd leitut.
"Ammu, Ilma!" pakun talle veel, pärast mõningast pealekäimist. "Õpi, himuline! Kõrbe, ma! Tao, ist! Käi, jaja! ..."
"See pole aus!" sekkus Pats. "Kesse jaja veel on!? Ära tee sohki!"
"Mine, metsa!"Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1087465686763535132004-06-16T17:36:00.000+03:002004-06-18T10:32:24.713+03:00
Valged kohevad pilved kulgevad hõredas rivituses Mehikoorma kohal; tugevast tuulest hoolimata tempos, mille kohta tekib kiusatus öelda: majesteetlikult aeglane. Taevas nende taga on taevakarva sinine (nigu pajapõhi?), mõnes kohas kauged kiudpilved nagu märjale paberile valgunud lõssi hägused plekid.
Minus kripeldab kahtlus, nagu istuks ma päriselt mitte ("mitte päriselt" oleks tõele lähemal) Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1086785215709033692004-06-09T15:36:00.000+03:002004-06-09T16:07:07.363+03:00Kysimus:
"Kas külas viibides oled Sa tavaliselt jutukas?"
Variandid: 1 - ei ole nõus, 2 - enamasti mitte, 3 - ei tea, 4 - mõnikord, 5 - täiesti nõus
Olen ma mida?!
"Mõnikord külas viibides tavaliselt jutukas"?
Või
"külas viibides mõnikord tavaliselt jutukas"??
Või hoopis
"külas viibides tavaliselt mõnikord jutukas"???
Suur Tõll, tule appi!
---
"Kuidas tunned, kala, ennast vees?"
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1086695851898275902004-06-08T10:29:00.000+03:002004-06-09T15:22:05.323+03:00Pirnipuu varjus
jaapani sirelid ja
vihm ymberringi
Vihm — piisavalt tihe, et juba lyhikese jalutuskäigu järel yle hoovi niriseks vesi minu nahkselt kattelt ojadena.
(Lausvihm - sõnast lausuma... Sellel vihmal on sajatavatele midagi öelda?)
Kass seisatab hetkeks keset teed, vaatab resigneerunud ilmel pead langetades pisut kõrvale ja vonksutab nördinult saba. Koerailm ei ole tema jaoks.
Siis Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1085821274030992582004-06-07T11:45:00.000+03:002004-06-09T16:35:41.830+03:00 "Miks sa ei kirjuta?"
"Sa tahtsid kysida: miks ma kirjutan?"
"Ma tahtsid kysida, miks sa ei kirjuta!"
"Aga ma kirjutan ju. Olen tegelikult kogu aeg kirjutanud. Igale poole olen kirjutanud — laterna- ja väravapostidele, majaustele ja autoratastele, muru sisse ja musta mulla peale. Puu koordegi olen uuristanud augu ja hõiganud oma sõnumi sellesse, lastes puu mahlade narratiivil oma Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1084712316766823052004-05-16T15:50:00.000+03:002004-05-16T15:59:28.316+03:00KÕIK MEHED ON SEAD
KirkeAmadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1082636647305820412004-04-22T15:24:00.000+03:002004-04-23T00:18:10.123+03:00 "Sinu õnn, Tsontson!" ytles Vares.
"Ma pole Tsontson," vastasin. "Olen Koer."
Vares nokkis mõtlikult nina.
"Ja mina pole vares," ytles Vares viimaks. "Hoopis ronk olen. Aga ära näe parandamisega vaeva."
"Sinu õnn, koer!" ytles Ronk. "Palju õnne."
"Mille puhul?"
Vares kehitas tiibu. "Kui sul tuju hea, siis võiksid seda teistelegi jagada; kui tuju hea, siis käsi Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1081147993366184082004-04-05T09:53:00.000+03:002004-04-05T10:28:35.356+03:00 "Kas me siis sellist Kastani tänavat tahtsimegi!?" karjatavad varblased ja nutavad yksteise õlul. Nende salanõu - lasta puudelt saagida oksad, millede peal hakid ja harakad harilikult istuvad - on läinud pisut viltu. Köntide otsas pole neile endilegi enam kohta.
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1081069216345217672004-04-04T12:00:00.000+03:002004-04-04T12:03:53.500+03:00Kastani tänava tyykad.
Tyykani Epsilon.
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1080990360174285042004-04-03T14:06:00.000+03:002004-04-04T12:08:16.500+03:00Huvitav, kas pinkidel istuvad koer ja kass paistavad rohkem silma saalis, mis on peaaegu tyhi, või saalis, mis on peaaegu täis?
Patsi suure kogu varjus istusime vagusi peaaegu keset saali, maskeerunud, nähes välja nagu Bachi pojad Tux ja Gomez.
See oli hea maskeering. Isegi dirigent pilgutas silma ja kummardas pärast meile.
Bach.
Knaifel. Huvitav. Nagu palve Pyhale Vaimule - pinevalt, Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1079880506619630862004-03-21T11:23:00.000+02:002004-03-22T09:14:25.420+02:00lörtsist ja vihmast
kase ladvas vares jääb
kõigutamatuks
Koerailm? Ma ei ytleks.
Aga akna tagant on mõnus vaadata suurte räitsakate kiiret langemist.
Akna all askeldavad kärmelt kaks ronka kribida vähesele lumele midagi, mis esmapilgul meenutab galopeerivat paelussi, teravamal vaatamisel aga osutub keeruliseks valemiterägastikuks, millede hulgast tunnen ära E=mc2 ja veel mõne.
Yhtäkki katabAmadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1079615507389093092004-03-18T15:11:00.000+02:002004-03-18T18:56:56.530+02:00Jalutame. Kuskilt tänavaäärsest hekist kostab varblaste kiiret sädinat.
"Kus?"
"Näe, seal!" viipab Pats käega heki keskpaiga suunas. Sädin katkeb järsku. Hetk hiljem ilmub just selle koha pealt, kuhu ta viitas, nähtavale yhe varblase nokk.
"Näpuga ei näidata!!" käratab varblane tigesolvunud toonil ja tõuseb vurinal lendu.
Talle järgneb veel yks. Siis veel yks.
Siis terve parv.
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1077015128016961112004-02-17T17:52:00.000+02:002004-02-18T13:32:27.390+02:00Pyhapäevast.
Sõit Antslasse nagu söökla-tripp.
Istun esiistmel ja vahin aknast välja.
Põld paremal pool maanteed kerge lume ja selle alt paistvate pruunide tuttidega meenutab mulle midagi.
Riisisupp. Kaneeli ja suhkruga.
Nuhutan... isegi lõhna oleks justkui tunda.
Võru-poolses taevas on pilved pidevalt tumedamaks tõmbunud ega pea lõpuks enam kinni. Alguses harvalt, siis yha tihemini, helbed Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1077001081890783202004-02-17T08:58:00.000+02:002004-02-17T12:07:48.903+02:00 "Lame lugu?"
"Lame lugu jah. Kuidagi... verevaene."
"Verevaene?!"
"Nojah, yhemõõtmeline. Kõik käis kuidagi kähku. Ja nagu muuseas - nagu hamburgeri söömine. Või nagu bussisõit Tartust Tiksojale. A kyllap on ka «Elizabethist» palju viletsama stsenaariumiga filmid palmioksa saanud. Ja mängitud oli ju hästi... ehkki kohati... aga see oli kah stsenaariumi viga."
"Parim selle filmiAmadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1076410627714317832004-02-10T12:57:00.000+02:002004-02-12T13:47:49.546+02:00KOER: Ham! - Let me!
JOODELDAV PÄEVAKOER: filmi nägin minagi, aru ei saand midagi
KOER: Käed liigestest on lahti - neetud rist, et Kaurismäki nõuab paikapanemist.
Aga -
Häid polnd,
pääluud polnd,
weltschmerzi asemel oli wet dream.
Ophelia uppus vanni. Laertes põrutati eetrisse - lampraadioga.
Suurejooneline draama kordus seebina.
Ning - häbi lõpp: tööline ja kolhoositar naeravad viimasena.
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1076268797387986252004-02-08T09:13:00.000+02:002004-02-08T22:32:44.013+02:00 "Mulle meeldivad trubaduurid! Nende laulud on täis avarust ja siirust... Ja see linnulaulu matkimine oli tõesti oivaline..."
"Ah, mine nyyd, kustotsast nad sul siirad on!? Trubaduuride tekstid on metafoore nii paksult täis, et lõika või noaga. Siirusest pole kyll juttugi. Troobimeistrid - need nad ju olid."
"No on metafoorid, jah, aga sinu jaoks. Kui sa keskajast midagi tead, siis - Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1075966514143135032004-02-05T09:35:00.000+02:002004-02-05T09:37:32.700+02:00Tyhja kohta ei salli keegi.
Võib-olla sallib.
Tyhjusest sosistavad kaks häält mulle kõrva: "kirjuta, koer, kirjuta"
Felix?
Gilles?
Ma olen teid alatult alt vedanud.
Ma näen unes, et olen inimene. Istun hämaras toas suures nahkses tugitoolis ja loen kummalist roheliste kaantega raamatut. Teksti on lehtedel vähe, mistõttu lugemine läheb kiiresti. Olen juba peaaegu poole peal, ent iga kord, kui ma Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1075642854217823582004-02-01T09:39:00.000+02:002004-02-02T09:21:06.186+02:00 "Mulle meeldivad Lynchi filmid. Need on põnevad, salapärased, mystilised, irreaalsed.«Mulholland Drive» on hästi tehtud, peaaegu arusaamatuseni narratiivset loogikat eirav, koguni sellele vastanduv. Ma mõtlen, ehk võiks Lynchigi mõista kui anti-Hollywoodilist režissööri - kui filmides taotletud reaalsuse valelikkuse paljastajat, kui kedagi, kellel on Proppi ideede nurikasutamisest kyllalt Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1074935038359135492004-01-24T11:03:00.000+02:002004-01-24T13:03:53.403+02:00 "Miks just just seksi?"
"Taevas halasta! Mina kyll ei tea. Kelle jaoks lõhnab kõik petrooleumi järele?"
"Ja veel kyber," ei jätnud Pats jonni. "Mis pagana flirt? Kas see on siin uudisekynnise yletamiseks?"
"Noh... ma arvan, et ehk võib mõni flirtida ka. Ja nagu autor ytles - kuskil pole ennem räägitud. Teadus ei salli tyhja kohta."
"Et - kogu semiosfäär tuleb täita Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1074784271660689332004-01-22T17:11:00.000+02:002004-01-23T09:12:09.543+02:00härmas traatidel
kyhmus vareseid kokku
seitseteist silpi
Minu karvade kyljest pudeneb jääpurikaid, kui ma end pisut liigutada proovin. Vaikselt kyll, kuid vareste harmoonia saab siiski rikutud.
Sedavõrd jõhkra segamise peale kesk mõtlust raputab yks neist - rahutuim - ennast pahaselt ja lendub reast välja kõrvalasuvale vahtrale.
"Vabandust. Mul hakkas kylm."
"On kakaka bisanmaei sowakaAmadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1074278432612897482004-01-16T20:40:00.000+02:002004-01-17T00:38:22.950+02:00
...
19
Tuleb Teiresias, seekord vanaeide kujul.
TEIRESIAS: Ma olen täna naine.
Neli korda on mind meheks muutnud jumalad.
Siis jälle naiseks - nagu täna õhtulgi.
Ma tegin ilmselt viimast korda märkmeid
seal oma alalises linnuvaatluskohas.
Taas Teeba hävingut ma taevast välja lugesin,
barbaarsed linnud jälle kisendasid.
Ja seegi kord ei võtnud jumal ohvrit vastu, rasv pritsis küll,
kuid taeva Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1074249286056208052004-01-16T12:34:00.000+02:002004-01-16T18:18:31.200+02:00 "Mulle meeldib belle de jour."
"Isegi siis, kui see on võltsing?"
"Isegi siis, kui... sa mõtled - kui kirjutaja polegi call-girl? Siis kah, ilma 'isegitagi'. Lõppeks puudub mul võimalus (ja vajadus) "tegelikkust" kindlaks teha. See on huvitav, ja sellest piisab."
"No ei, mina näen seda pisut teisiti. Minu arust on siiski oluline teada, mis tegelikult toimub. Kui ma loen kellegiAmadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1074071099114892452004-01-14T11:04:00.000+02:002004-01-15T15:26:22.983+02:00 "Rumal loom, see oligi Jeremy Irons!"
"Inimene, sa alahindad mind! Kas Jeremy Irons ei näe siis välja nagu Jeremy Irons? Isegi - ja eriti veel - siis, kui tunnistada, et formaalloogiline "iga A on identne iseendaga" on eelkõige salakaval fiktsioon, abstraktne kunst. Ma ei hakka ju selle asemel ometi ytlema, et Jeremy Irons nägi välja nagu Jeremy Irons. Mõttetu: igayks näeb välja nagu ta Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1074031063388886942004-01-13T23:57:00.000+02:002004-01-14T08:38:38.983+02:00Hämmastav.
Oli see tõesti armas sõber Franz, keda ma nyydsama telerist vaatasin.
Ta nägi välja nagu Jeremy Irons.Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1073979391433076102004-01-13T09:36:00.000+02:002004-01-14T08:39:00.590+02:00OM MANI PADME HUM. Jälle on-line, ehkki mitte om-line - otseyhendus Buddhaga mul ilmselt puudub. Pole piisavalt pikki juhtmeid.
Või vastupidi.
Kolmest nädalast niivõrd kiirest, et isegi haukuda pole mahti, on saanud takistus, mille yletamise teeb tublisti raskemaks asjaolu, et see paikneb ajas tagasi.
See-eest on Kass vahepeal haiku kirjutanud:
Valgust!
rohkem valgust roh-
kem ei anta kui suu Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1072883638177023362003-12-31T17:13:00.000+02:002003-12-31T17:15:29.936+02:00OlemasAmadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1071786301009921992003-12-19T00:25:00.000+02:002003-12-19T09:42:02.670+02:00«Crudele, acerba, inesorabil morte,
cagion mi dai mai non esser lieto
ma di menar tutta mia vita in pianto,
e i giorni oscuri e le dogliose notti:
i miei gravi sospir non vanno in rime,
e' l mio duro martir vince ogni stile.»
(Ette kantud ulgudes-kräunudes, Koera ja Kassi maneristliku duetina Luca Marenzio viisil)
Renessansiaeg. Siis kui raamatuid loeti härgade ja hobustega ja luuletused Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1071576847973833142003-12-16T14:14:00.000+02:002003-12-16T14:21:37.700+02:00Mõtlesin ma, muudkui mõtlesin - mida see «Baudolino» algus meenutab.
See on nagu XII sajandi weblog.
lobweg?
«saadananahk kui raske on kirjuta kõik näpud on aiged»Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1071048043138982982003-12-10T11:20:00.000+02:002003-12-10T12:27:37.826+02:00 "Sooda oled, vaat mis!"
"Ei, mitte sooda. Tärklis."
"Mitte tärklis. Sooda, loll loom. Kesse siis teste huupi täidab! Vastata tuleb ausalt ja läbimõeldult. Et saaks enda kohta teada, kes või mis sa oled - kas sa oled ensyym või Gandalf või Morpheus või pruunikaslilla-triibuline banaanikala või..." Pats jäi vait.
"Proovi uuesti", soovitas ta viimaks. "Kui sa vastamisel hätta jääd, Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1070955162540426162003-12-09T09:32:00.000+02:002003-12-09T09:52:40.750+02:00«You are starch. You are rigid, opinionated, hard-willed and not too friendly about it. You keep people out of places, or you keep them in, and without you a lot of things would collapse. hopefully you'll never have the authority to burn people at the stake. Sir. Ma'am.»
"Niipea, kui sul, selgub, on mingid põhimõtted, oled sa tärklis", lausus Kass pisut solvunult.
Vahest tahtnuks ta olla DNA?Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1070890498831517862003-12-08T15:34:00.000+02:002003-12-08T17:02:59.170+02:00Mulle tundub, et romantikute esitamiseks oleks vaja tavalisest pisut erinevat klaverit.
Griegi a-moll trummikontserdi esitus oli ju suurepärane, aga tubli pianist pidi mõnel korral siiski soovitava löögijõu saavutamise nimel täpsuses pisut mööndusi tegema.
Klaverimängija jõuline pingutus ja pillist paiskuvad metsikud akordid võivad ehk tõepoolest meenutada rallisõidu romantikat...
Pianisti Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1070886525818078702003-12-08T14:28:00.000+02:002003-12-08T14:29:46.903+02:00 "Mida Te loete, mu Krants?"
"Sõnu, sõnu, sõnu."
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1070559500548325742003-12-06T19:38:00.000+02:002003-12-08T10:39:15.343+02:00 "Küll sa oled kõhnake", sõnas Kuumees. "Kas sa tahaksid midagi süüa?"
"Jaa!" vastas tiiger. "Mulle maitseksid sõnad."
Jah, kuidagi kõhe tunne on kyll. Pole juba tykk aega midagi lugenud; sõnad on otsas.
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1070480554387994892003-12-03T21:42:00.000+02:002003-12-03T21:43:29.326+02:00Free David Snowman!
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1069837503854630922003-11-26T23:12:00.000+02:002003-11-27T12:57:00.513+02:00Elu nagu unenägu. Või - nagu «Kodanluse diskreetne võlu». Elu nagu Buńueli filmis. Elu nagu. Nagu-elu.
Koera elu.
Jah, loogiline (jah-loogiline): Koera elu - mida muud see saakski...
(...mõnedel mitte just väga sagedastel hetkedel märkad, et 'loogiline' ja 'nonsenss' - 'non-sense' - langevad kokku; verbaalne võimekus, põrganud vastu reeglite klaasi nagu pimestatud ööliblikas vastu lambikuplit, onAmadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1069400259986775292003-11-21T09:37:00.000+02:002003-11-21T10:27:10.450+02:00Kass ytles:
«Loen ja loen -
ikka pole rahul.
Põõsas pole puu
piilupart pole rongijuht
teed juuakse tassist
Sellest ytlen -
Koera haikud
pole haikud»
Koer ytles:
«haiku on sõna
taevane tuul puhub ja
jaapan on kaugel»
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1069363817204511392003-11-20T23:30:00.000+02:002003-11-20T23:44:52.356+02:00sõnu on puudu
villane tekk torgib ja
padi on paha
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1068565223307762642003-11-12T17:40:00.000+02:002003-11-12T19:43:49.560+02:00 "Jumalat ei ole olemas", ytles Kass mõtlikult, justnagu prooviks - just nagu inimene, kes ettevaatlikult näpuga katsudes pyyab kindlaks teha, kas triikraud laual on ikka kuum või ei.
Tõepoolest, see on huvitav mõte - 'Jumalat ei ole olemas'.
Selleks, et eitada, tuleb esmalt konstrueerida jumala olemasolu - et oleks, mida eitada.
Olev Jumal.
(Ole jumal, palun, nyyd vagusi, pysi paigal, et Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1068471880958875362003-11-10T15:44:00.000+02:002003-11-10T15:58:05.936+02:00Skisofreenia - ohjeldamatu tunne et mina pole mina.
Paranoia - ohjeldamatu tunne et tema pole tema.
masatametenad - mis veel...
poliitika - ohjeldamatu tunne et meie pole nemad.
---
"Taevakene, mul on kiire; kell juba kolm", ytleb Kass
"Millal see kell siis nii palju sai? Alles oli kaks...", imestan.
"Just nyydsama sai", ytleb Kass.
"Ei, tähendab, ma mõtlesin - kuidas", Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1068222799554784512003-11-07T18:33:00.000+02:002003-11-10T16:02:16.653+02:00Vox - Hildegard Von Bingen, «Diadema».
Selle plaadi tagakyljele on kirjutatud:
"Medieval electronic music in authentic performance."
Jah, miks ka mitte. Kui kyborgina on määratletud ka inimest, kes kannab prille või hoiab käes labidat, siis keskaegne elektrooniline muusika ei peaks kyll kedagi imestama panema.
Tuba täitub autentse keskaegse vibratsiooniga, vaibakarvad moodustavad rytmiliselt Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1067605717302074372003-10-31T15:08:00.000+02:002003-11-04T11:49:05.733+02:00«Nan-go Zi-qi istus, toetudes toele. Ta vaatas taeva poole ja hingas aeglaselt, otsekui oleks teadvuse kaotanud. Yancheng Zi-yu seisis tema ees teda teenides. Ta küsis:
- "Kuidas nii? Kas saab muuta keha niisuguseks nagu surnud puu ja meelt niisuguseks nagu põlenud tuhk. Kes nüüd toele toetub, ei ole see, kes enne toele toetus."
Zi-qi ütles: "Yan, on enam kui hea, et sa küsid seda. Nüüd Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1067413839036473422003-10-29T09:50:00.000+02:002003-10-29T13:08:01.920+02:00Sygavamõtteline.
Kõigepealt mõtlesin ma pika mõttekäigu kuulmisest ja maailma loomisest. Siis hakkasin seda kirja panema.
Mõttekäik osutus liiga sygavaks.
Mida rohkem ma kirjutasin, seda hämaramaks läks mõte, seda vähem paistis käigusuust vaimuvalgust.
Hämaruses kerkisid minu ymber mitmesugused kujundid.
Ma hakkasin kartma; tegelikult sain ma ka vihaseks, et mu mõte nii sygav sai, ja ma ytlesin Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1066915843188627402003-10-23T14:30:00.000+03:002003-10-23T16:30:56.276+03:00pidurite krigin
lumisel teel kõrvus
raua needmine
Lumesadu. Kena.
Jalakäijale ohtlik: võib tekitada ajutist sydamekloppimist ja häireid kuulmises - eriti vöötradade vahetus läheduses.
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1066772546243505772003-10-21T09:42:00.000+03:002003-10-22T10:47:02.613+03:00langev vahtraleht
- kukkumist kuulda kas
kuskil aafrikas
Kylm võttis lõpuks viimased lehed vahtra ja kastani otsast.
Istusin kogu hommikupooliku platsiserval ja vaatasin langevaid lehti. Tuult peaaegu polnud.
Lehtede pudenemine jättis kummalise mulje toimuva tehtusest - nagu oleks keegi nähtamatu, ehk tydinud vaatepildist, mida pakkusid kuivanud leherisu täis puud, otsustanud sekkuda asjade Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1066313192085588102003-10-16T17:06:00.000+03:002003-10-18T18:49:31.663+03:00Ma arvan, et ma olen pigem anarhist...
Seekord märkasin teda linnaservas kerget jalutussörki tehes. Vassili F. - tõepoolest nii, nagu selgub, on ta nimi - istus pingil raaguva viirpuuheki varjus, ryypas pudelist ning nautis silmi kissitades ja aeg-ajalt kikkhabemes lõuga sirutades päikesepaistet. Sama mees, keda kevadel õunapuuaias kohtasin.
Tervitasin teda viisakalt ja võtsin pingi kõrval Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1066202098041914722003-10-15T10:14:00.000+03:002003-10-15T13:05:50.360+03:00Kohustamise ja kiirustamise kami. Elab päikesepõimikus. Tal on inimesega leping - inimene annab talle toiduks osa sissehingatud päikesevalgusest.
Nii istubki kami päikesepõimikus selle joa all, suu ammuli ja laseb valgusel enda kurku kaduda; inimesele jääb see, mis yle kami suuääre maha valgub.
Vastutasuks situb kami inimese sisse.
Seda kami sitta nimetavad inimesed progressiks. Inimesed Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1066130820183714602003-10-14T14:27:00.000+03:002003-10-14T22:51:02.053+03:00«Vaimudest viidud»... tõepoolest, need kaheksa miljonit kami kaheksaks miljoniks jumalaks tõlkida on pisut segadusttekitav.
Võib-olla "ideed" siis - Platoni mõttes?
Aga kuidas kõlaks - "See on pesumaja, kus 8 miljonit ideed saavad oma väsinud konte puhata."?
Pealegi, see 'idee' on pigem nagu peremees koera kõrval, või nagu kohustuslik rihm kaela ymber: katsu sa ilma olla - kohe pannakse väga Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1065793811165568702003-10-10T16:50:00.000+03:002003-10-13T15:43:13.243+03:00Hommikune udu, rõske ja läbitungiv, viis endaga kaasa kojamehe ja suure hulga lehti. Nyyd on asfaldile jäänud vaid pisut pruuni kuivavat öga, mõned yksikud nahkjad punakad-kollased-rohelised vahtralehed ja kojamehe kolm suitsukoni platsi eri kohtades. Priima.
Midagi on koos uduga veel kaduma läinud - mingi häiriv ja sõnastamatu rahutus, kerge kaalutusetunne, justnagu unenäos jooksmisel - tõukad Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1065652627001614672003-10-09T01:37:00.000+03:002003-10-09T10:23:37.310+03:00Kuidas see kõlaski - "joodik, parm, pilvede vaatleja"?
Kerjuste lakei?
Okei.
Mulle meeldivad targad ja toredad inimesed - nagu Georg, Tom või Forrest. Täiskasvanud, keda mäng ei suuda kinni hoida... ega kytkestada art, millest on tehtud tar.
Kodanik Koni - meie aja kangelane.
Kraaps ja kaalikast auraha minu poolt.
( "Well, it's all about believing, and if we believe in something,
then Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1065439991996628862003-10-06T14:33:00.000+03:002003-10-07T12:59:05.220+03:00Huvitav, aga paarikymnest läbilapatud arvustusest filmile «The Million Dollar Hotel» vaid mõni puudutas põgusalt kysimust - mida Wenders (või Bono) öelda tahtis. Ylejäänud kirjutajad rahuldusid oma tahtmisega filmi kiita või halvustada.
Wendersit jääb ilmselt ameti lõpuni kummitama «Der Himmel über Berlin» - kõiki tema filme võrreldakse tegemisest alates sellega: film on hea, kui see sarnaneb Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1065190317575080432003-10-03T17:11:00.000+03:002003-10-04T10:53:25.916+03:00pargituul sasib
lehti tydruku pihus
kastanimuna
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1065097784716113612003-10-02T15:29:00.000+03:002003-10-02T23:46:01.426+03:00Istume Kassiga Kuradisillal ja vaatame kõndivaid inimesi.
Inimestest, kui hoolega vaadata, õhkub kultuursust.
See kultuursus hõljub märkamatu fluidumina inimeste ymber, puudutades ja läbides kõike juba enne, kui inimene ise ligi ulatub. Iga valgusimpulsski läbib enne inimese silma jõudmist selle fluidumi prisma. Ja iga heli.
Inimestele endile on see muidugi märkamatu, koerad aga näevad - kui Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1064233852765094132003-09-22T15:30:00.000+03:002003-09-22T19:50:12.653+03:00Integratsioon. Paikkondlik areng.
Olen otsustanud pisut inimest mängida.
Sörgin vaikses tempos läbi kesklinna, keskturust mööda, yle uue silla edasi Anne turule, kus ootamatult kohtan Patsi, kes teeb mulle ettepaneku, millest on raske keelduda.
Niisiis, olen nahkses pintsakus, käin pyydlikult tagumistel käppadel, kannan nahknarmastest rätiku- või patsijäljendusega nahkmytsi (sellist nagu Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1064068928735088472003-09-20T17:42:00.000+03:002003-09-20T23:36:56.256+03:00Mõnikord ei saa ma inimestest aru.
Kui Wittgensteinist vaimustunult pajatav filosoof peab tema õpetust ilmselgeks, AINUvõimalikuks, ja näeb selles inkvisitsiooni sõjariista ristiretkel "filosoofiliste ebaväidete" vastu - kas see on siis Wittgensteini mõtete nuri- või nyrikasutamine?
Sellise "skeptitsismi" silmakirjalikkus ja võimurlikkus paneb mind ikka hämmastama. Kysida ainult kas see on Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1063726889301243702003-09-16T18:41:00.000+03:002003-09-17T00:29:08.466+03:00Jälle sajab.
Vihm, peenike ja vaikne, kukub katuseservalt, moodustades minu ja aia vahele tiheneva kardina. Aeg-ajalt tabab mõni suurem piisk koonu pihta.
Mulle meeldib vihma lõhn.
Vihm muudab myrad talutavamaks, lisades neile vaevutajutava meloodilisuse. Ja mul ei ole kõigevähematki selle vastu, kui vihm oma ääretus lahkuses mindki pisut kastab. Tõeluses, nagu teatakse rääkida, sitta ei synni, Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1063719983046568502003-09-16T16:46:00.000+03:002003-09-17T00:30:40.030+03:00
Mis juhtub kui arvutiabi telefoninõustajal juhe kokku jookseb...
«Ja palun tippige klahvidel nyyd, ma ytlen teile tähthaaval ette:
eff nagu figa
õhh nagu hhhhhoinaf
aaa nagu aigla
ehh nagu hoodelduff
enm nagu mina
ell nagu lataf
ja - ooo nagu ulluauk.
Ja nyyd - vajutage Entel!
Miff?
Kaff ei dulmud midagi välja või? Ploovime fiif uuefti, ehk läkf mõni dähd valefti...»
Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1063659448278857962003-09-15T23:57:00.000+03:002003-09-15T23:59:23.530+03:00Niisiis, yks hea uudis ja yks halb uudis.
Mul õnnestus salvestada Hassleri Duo Seraphim clamabant. Kuuldud esituses.
Halb uudis on see, et algusest on puudu 5-6 sekundit.
Nyyd kuulan kaunist muusikat ja ulun kurvastusest.Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1063566035674941152003-09-14T22:00:00.000+03:002003-09-17T09:59:08.386+03:00Vana-Vastseliinas, ylevalt linnuse juurest alla Piusa jõe äärde on 81 astet.
Alt jõe äärest yles linnuse juurde -
t u n d u v a l t rohkem.
Limpsin mõnuga Piusa jõe vett ja haaran jõepõhjast hambusse yhe kivi. Otsustan, et teen sellest alguse oma kollektsioonile - igast jõest, kuhu esimest korda satun, kivi. Kogumine on inimlik, kogumine on hea.
Koguks veel muudki - lõunaseid vaateid Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1063380671400260052003-09-12T18:31:00.000+03:002003-09-15T09:56:57.893+03:00Kujund on silmamuondus
Jaapani haikus
on kujund siadusega
ära kielatud
(Suuman)
Eksirännakud nõiutud maastikul.
Sõuan paadiga jõel, millesse teist korda astuda ei saa. Vaatan vett ja vesi vaatab vastu, kylmal kalailmel.
Pole minust samasse jõkke yhtegi korda astujat.
Ei saagi, ytleb Pirnipuu. Pole sina pole jõgi pole astumine.
Vool takerdub kividesse ja keerised lykkavad paadi kaldaäärsesse Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1063105816781795422003-09-09T14:10:00.000+03:002003-09-10T14:59:46.633+03:00Huvitav, kas ma nyyd olen ärkvel või ei ole?
( "The Matrix has you."
"Is there any rabbit 'round here?"
"Is there anybody out there?")
Zhuang Zhou nägi unes, et on liblikas... või nägi liblikas unes, et on Zhuang...
Mina, koer, nägin unes, et olen koer.
Siis on ju kõik korras? Või ei ole? Liblika ja Zhuangi vahel saab ju vahet teha. Aga kuidas enda vahel vahet teha...
mis vahet on Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1062184874590866922003-08-29T22:21:00.000+03:002004-03-20T21:39:13.950+02:00 "Tead, Koer, see Metatasandiga flirtimine lõpeb sul veel halvasti", sõnab Kass hoiatavalt, valades tassidesse teed ja lisades sellesse sortsu Stroh'i. "Ma teadsin kord yht kassi, kes..."
Aevastan. Ma ei kuule Kassi, sest ninas kripeldab ja kuskile kõrvade vahele on jälle pugenud mingi vastik naerukihistav satikas. Raputan pead... justkui aitaks, hääl vaikib, kostab ainult summutatud Amadeusnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5356527.post-1062147521868145012003-08-29T11:58:00.000+03:002003-08-29T13:08:57.453+03:00...märkan, on akna taha tekkinud virvendus, millest yhel hetkel saab kitsas käänuline teeriba. Olen akna juures, pisut unisena, peaaegu unesegasena, nii et ruum ymberringi tundub hägune ja kujumuutev. Astun teele.
Puuokstest ja põõsalatvadest piiratud teeriba, millel kõnnin, on läbipaistmatu ja kannab mind edasi, iga käpatõstega kaugeneb maja minust nelja käpatõste jagu.
Pööran pead jälle Amadeusnoreply@blogger.com