Varsti jälle.
Vahepeal läheb edasi siin...

Oli pime ja tormine öö.
Oli ilus suvepäev.

Ma ei ole kindel, kumb neist oli õige. Võib-olla oli natuke mõlemat. Kindel oli aga, et keegi hyydis mu nime. See kostis kaugelt, ilmsesti tänavalt.
Tänav.
Kui see oli tänav, siis kus olin mina?

Mina ja Tänav.
Kas see võib olla vastus? Et hõige, mis kostis tänavalt, kostis mulle? Ja sellega on kõik öeldud — et kõik muu on ylearune.
Ja kes oli see tänav, tänaja; keda ta tänas?
Tänav ja minav.

Ma pole milleski kindel. Isegi mitte selles, kas see oli yldse hõige. Midagi kostis minuni läbi assotsiatsioonideahela, hõige või kutse, sellesse pimedasse koopasse; seal olin mina — assotsiatsioonidesse aheldet; magav, võib-olla undki nägev.

Sygavusse hyyti mind. Raputasin uskumatusest oma kõrvu.
See hõige oli vankumatuim tõestus, et ma olin olemas, vankumatum kui mõtlemine. Ma olin mõelnud, et mind polnud, mõelnud, et kuna olin mõelnud, siis järelikult mind polnud, mõelnud ennast olematuks. Mõtelda võib kõike — oleks vaene Cartesius vaid seda taibanud, hammustanud seent ka teiselt poolt (kahelt poolt), märganud seda, mis peeglist vastu vaatab.
Aga ei, Cartesius polnud peeglissevaataja tyyp. Ta magas sageli hilise lõunani. Ja olgem ausad — kes tahakski märgata seda peegelpilti, mis avaneb, kui oled maganud hilise lõunani.
(Osad ajaloolased spekuleerivad, et just see peegeldus, see ainumas kord vilksamisi silmanurgast ära nähtud kohutav vaatepilt hukutas tegelikult Cartesiuse, mitte kylm põhjamaa ja karm kalvinistist lumekuninganna.)

Ma raputasin kõrvu. Ma raputasin ennast.
Ma olin olemas.
Ma tean, et minu juhtumise tõenäosus on yks mõnest miljardist. Mis nii suurte arvude juures teeb peaaegu sama välja, mis yks miljonist.
See aga, mille tõenäosus on yks miljonist, juhtub yheksal juhul kymnest (Selle on välja arvutanud yks briti teadlane [või ajakirjanik]).
Aga seegi on nii vaid statistiliselt; selle jaoks, kes igast juhtumist väljaspool. Objektiivse vaatleja jaoks. Selle jaoks, keda ei ole.
Sellel, kellele, või kelle läbi vaatlusalune syndmus juhtub (või ei juhtu), pole varuks veel yheksat sama juhtumist (või mittejuhtumist); temal on ainult see (mitte)juhtumine. Ja selle juhtumise tõenäosus on alati yks kahest.
ALATI.
Sellisest võimalusest tasub juba kinni haarata. Just see on pool võitu, mitte "julge pealehakkamine" — yksnes pealehakkamine. Valged alustavad ja võidavad (või siis ei võida — yks kahest), julgus ei puutu juhtumisse.

---

Neidsamu ahelaid pidi tirisin ennast välja koopast, sikutasin ja vinnasin yle serva kõrvulukustavasse kisasse, mis oli koopaseintelt kutsuva sosinana tagasi kajanud. Tänav oli kisa täis aga minav ei kuulnud midagi, sest kõrvad olid lukus. Jah, palun, pole vaja mind tänada, et ma mind välja aitasin, aga nyyd läheb kumbki oma teed. Sinul on pikk tee käidud, aga mina alustan algusest (ehkki mitte päris) ja jätkan, kuni olen jõudnud lõppu. siis pean kinni (või ka mitte).
Ja ma tormasin minema. Vabaks lastud koer. Yks kahest.

Nagu kõiki mõtlevaid olendeid, on mindki kaks, või natuke rohkem. Terve parv. Mina₁, mina₂ ja veoauto.

Mina haugub sillal
— mina uurib keerist voolavas vees
Mina kuulab käsku
— mina mõtleb, et keegi ei pea mitte midagi
Mina mõtleb, et miks mind on mitu
— mina ei näe selles probleemi

Sylitan all keerlevasse jõkke. Sellega lendab kaasa mõni kylge kleepunud vähem mina, ja ma vaatan kuidas ma aegamisi minust eemale triivin. Vahemaa pole probleem — minad on kvantnähtus, minad fluktueeruvad ja teleporteeruvad takistusteta ajas ja ruumis, ja juba enne vette kukkumist olin mina sama hästi kui tagasi. Parimal juhul voolan just praegu hoopis mina selle mina asemel mere poole, ja hoopis mina vaatan sillalt minu vaikset loksumist.
Iga eelmise hetkega jääb ymbritsevasse veekeerdu maha yks mina-kvant, kvant-mina.
Head teed mul minna.

Kõik voolab
kaldad mitte.

Kihutada yhest lehehunnikust teise, kuhjadest läbi nii et lehed kõrges kaares ja krabisedes laiali paiskuvad; kihutada tuule vihisedes laperdavate kõrvade vahel; kihutada, uimaste Olympuse digiseebikatega kimpus päevapiltnikke selja taha jättes... Ainult yks päev kuiva, ja lehed sahisevad ning pragisevad jälle nagu hiiglasliku kassi kasukas, mida tagurpidi silitatakse.
See ongi kogu maa elektrifitseerimine.

Jah, ma saan aru kyll, miks Puškinile sygis meeldis. Ehk ei keelanud tsaargi vaesele kirjanikuhärrale seda viimast lõbu — joosta ja karelda Boldino puude all, lehti lokkidesse takerdunud, meeletu helk silmis, sall ja keel suust väljas võidu järele lehvimas. Otšej otšarovaanije...

Midagi pole muutunud.
See on vale jutt.

Lihtne on endale vastu vaielda.

Ligi aasta on möödas sellest, kui... nojah, ligi aasta on möödas ja selle aja jooksul pole midagi muutunud. Pats on vahepeal patsi maha lõiganud, Kassil on prillid, ja Päevakoera tao on kivile jätnud nähtava jälje. Tõesti suur on olnud tema kulgemise vägi.
Kass rääkis mulle tema viimastest tundidest — kuidas Päevakoer järjest kahvatumaks ja läbipaistvamaks muutus, kuni kadus sootuks; kuuldavale jäi yksnes tema joodeldamine. Viimaks imbus seegi kivisse.
Kui kõrva vastu kivi surun, kuulen veel vaikselt teda joodeldamas.
"Maaollaleeiotuulentagasiiolleeioleeiolee..."


See kõik ei ole "on muutunud" — nagu pole seda see, et hommikul läheb valgeks ja õhtul pimedaks. Ikka on nii, et pikad juuksed aetakse millalgi lyhikeseks, päevakoerad ei ela kaua, ja prillid on ehteks igale enda väärikusest ja positsioonist selge ettekujutuse omandanud loomale. (Või vähemalt omandab ta sel(g/l)e ettekujutuse pärast prillide hankimist.)
Kui kaugele ja kaua ma ka ei rändaks, ei muuda see mitte midagi.

Või on hoopis nii, et mina ise — et kõik on — muutunud. Ja sellepärast polegi midagi muutunud.

---

"Vahet pole," ytles meister Kai Pu Lin meister Zhuangile.

udune hommik
rohuga yhte värvi
kivil varblane

Härmas murukamaral, õunapuuleheprygi ja otsekohesusetõrjeteeäärekivide vahel keksivad mõned varblased, kärkides jäätuvasse õhku fraase ja maalides koreograafiliste tõmmetega muru kohale varblasejalgu.
Varblaste sõnumid võbelevad kõrgel udus mõne hetke jäätudes ning pudenevad siis väikeste kristallidena alla — puuokstele, murule, möödakäijate mytsidele, sallidele, käpikutele. Lähemad puud ja maapind on juba varblasekisast härmatisega kaetud, kuid neil näib olevat veel palju öelda — herkulatest ja kohukestest, härra Emotost ja autoriõigustest, talvisest unnapyygist ja Maks Traktori jubestuskunstnikest...

Paar langevat jääkildu takerduvad mu koonukarvadesse. "SINU NÄPP" ja "SA VANA..." vilksatab hetkeks kiri nendel.
Siis on nad sulanud.


Varblastel pole oma raamatuid. Nii kirjutavadki nad kogu oma pärimuse veele. Neil pole ka väiketähti. Seepärast suhtlevadki nad karjudes.

Kummaline kyll, aga fuuga mõjub alati kuidagi iseäralikult tujutõstvalt, rõõmustavalt — justkui tunneksid tänaval ära vana hea sõbra, selja tagant, kõnnakust. Aimad juba esimestest taktidest: just see ta võiks olla... Ja siis tulebki teema uuesti, teisest häälest; sõber pöördub — õige pisut teistsugusena kui mäletasid —, kergitab kaabut ja ytleb "No tere tere".
No tere jah, tere.
Beatles Go Baroque - Michelle


A võib-olla ongi barokki kinni jäänud midagi inimestele — ja koertele — olulist. Ehk on need muusikasse pagenud muretu rõõmsameelsuse ja korrastatuse, märgilise kylluslikkuse ja mitmetähenduslikkuse viimased riismed, millel on õnnestunud modernismi Veristaja lõikeketaste, kidade ja kyyniste eest pääseda. Ja mis siis sealt maapaost aeg-ajalt kostuvad, andmaks märku et kõik pole veel lõplikult kaotatud.
Hääled, mis ei nõua sulgumist singulaarsusse, kompromissitu mehaanilisuse ahistavasse konservikarpi, vaid lasevad olla; igayhel nii nagu talle enesest kohane.

A võib-olla on see hoopis yks mõttetu tilin-tälin, hädine lohutus neile, kes ajast lootusetult on maha jäänud, inim-saurustele, kes ykskord välja surevad niikuinii.

Mine võta sa kinni.

Ma olen paksuks muutunud!
Ma olen vana, paks ja kole!
Ma olen õline kakuke, pagema pääsenud syrrealist Jakobi rasvaste näppude vahelt.
Ma olen hiiglaslik pirukas mõnest jubedalt õpetlikust lastejutust.
Ma olen taignasse topitud täidetud kana, kypsetatud suvise päikese käes, kasukaga kaetud, alla käinud ja Saaremaale, viiendal päeval tagasi tulnud, ja istun nyyd siin arvuti taga, hiir paremas käpas.

Või olen ma hoopis rase?
Amadeus Von Rubinstein, kirjutav koer, isane ja rase — see kõlab uhkelt!
Uhkemalt igatahes kui ninahyppur või porgandifilee.

Ma pole uhke.
Olen rasvunud.

See tuleb ilmselt neist kohukestest.

Pärdi muusika liigub aeglaselt, peaaegu roomates, meenutades järsku astangut mööda kõrgele mäkke ronivat meistrit vanalt hiina või jaapani maalilt, kes iga mõne sammu järel peatub, sygavalt hingab ja ymbritsevat avarust silmitseb.

(Avar on tyhi.
    Tyhi on tähtsusetu.
Kui pole tähtsusetut, pole ka tähtsat.
    Tyhi on tähtis.
Kui tähtsusetu on tähtis, siis ei saa olla tähtis tähtis ega tähtsusetu tähtsusetu.)

Mulle see tempo sobib. Mööda heliredeleid ei saakski kiiremini liikuda.
Istun rõdu ääres, kuulan, ega lase end segada loodusjõudude, tuulte, vihmade ja jahedate õhtute mõjul saali kanduvaist sygishäälist. Kuigi, nende köhakadentside panus on märkimisväärne; neid pikitakse siia-sinna läbi teose; pisut enne lõppu on aga väike hoovõtt, ja päris viimased orelihelid läkastatakse võidukalt kustu.
Noh, köhigu pealegi. Ma ei kuula neid, vaid toetan käpa järgmisele astmele.
Meister on juba redeli tipus ja silmitseb, pisut kohtlane naeratus habemes, lehvivi rõivu alla sygavike poole.
Kas visata redel ära?


Munk Tosei kirjutas kord, et

templi kell vaikib
kuid kõla veel kuulen
lillede lõhnas

    "Ehh," ohkas Pats. "Võtta peast ruutjuurt või seitsmega lõppevaid arve korrutada — nigu naksti. Aga arvutist viirust — seda, näe, ei jaga."
    "Oskad sa tõesti peast ruutjuurt võtta?" kysis Kass mõtlikult hiirt silmitsedes.
Punane lambike hiire sees vilkus ärevusest.
    "Aga palun!"
    "Hea kyll. Kui palju on ruutjuur viltusest kalast?"
    "Silmadega või ilma?"
    "Ilma, näiteks..."
    "Ei, see oli vastus!"
    "Miks sa siis kysimärgi lõppu panid?"
    "Ega mina ei pand. Koer pani."

tuul keerutab
lehti kännust kaugele
pirn ka ei kuku

Mõtlev Pirnipuu, peagi valmis oma mõtluse vilju heitma sõidukite ette & peale.
Sel aastal on neid vilju lausa raputavalt palju.
Pirnipuu pirnidel on samsara ja tõe kibe mekk, need on täis Zi-de tarkust ja bodhisattvade tõotusi. Autod ja jalakäijad sõtkuvad neil, asfalt põlgab ära nende seemne. Pirnid saavad puruks ning tarkus ja tõotused valguvad neist rehvimustrite, kingataldade, koera kõhutäite ja veel paljude selliste teede, millest keegi parema meelega midagi teada ei taha kaudu kogu maailma laiali.
Viljakus, mida ei märka. Pirnipuu samadhi.

Maailm ilma seletuseta on otsekui jalgratas ilma karuta.

A kesse mind usub?


...Kord olevat yks inimene toatuhvlites solgipange tyhjaks viima läinud. Helistanud aga aastate pärast koju ja teatanud, et on Jaltas. Ma ei tea, kas ta koju enam tagasi läkski...

Kellel on Jaltas hea elada?

Siis oli teine inimene, see elas Kärus. Võttis viina ja sõitis jalgrattaga koju. Ja jäi tee peal magama.
Ärkas ta alles Venspilsis.


Need mõlemad lood juhtusid ykskord ennemuiste. Siis, kui tõepoolest võidi vabalt Jaltasse või Venspilsi sattuda.

Kuidas aga mina tekkinud olukorda seletama peaksin, millega ennast õigustaksin?
Räägin Kassile Venspilsist. Et — võtsin viina, sõitsin jalgrattaga, jäin magama... no ja nii edasi.
"Vatt-ever," ytleb Kass aknalaual sundimatu ykskõiksusega, ja jätkab kyynevahede lakkumist.
Helistan Patsile ja räägin Jaltast. "Anna andeks, Koer, ma ei saa praegu," karjub Pats mulle telefonist vastu. "Ma olen praegu Vantaa lennuväljal ja ma ei tea, kuidas ma siia sattusin, eile veel olin Tallinnas, ja mingi käekel..." side katkeb.
Patsi telefon on levist väljas.


Kuidas kyll olla, ei tea. Kelle ees ennast puhtaks pesta, öelda, et mina pole syydi. Kelle ees paljastada tõde mustadest aukudest ja paralleelmultiversumi voblanäolistest asukatest? Kellele veel kuulutada, et — "sajab, sajab vihma"?
Kellele kyll öelda, et "sajab, sajab" on yhes teises reaalsuses võimalikumgi kui pelgalt "vihma"; vihma valgub seal liialt, liialt palju alla, alla. Ja selle reaalsuse nimigi on juba selline — "üks"-pluss-"teine".
Ja kõik juhtmed, mis/kus iganes jooksevad (või aetakse) kokku lugejatel, jooksevad (või aetakse) kokku just sellesse reaalsusse, enesekyllasuse keskele.
Ja seal. pi-dimensionaalses, piimjaslillaka ajaga r-uumis ei jookse nad enam ega ole kokku jooksnud — nad lihtsalt on seal, koos ja kokku jooksmata, ei liigu paigast. ("Seda te tahaksite proovida...") Juhtmed on ja vihma sajab, sajab.

Ja juhtmeid mööda valgub vihm laiali multiversumitesse
Ja inimesed multiversumites vaatavad aknast välja
Ja nad vaatavad seda vihma
Ja nendivad ainult:

"sajab".

Ah kesse mind ikka usub.
Oh võtke mind tagasi, kilovatised voblad!

    "Misse bee-hape on?" joodeldas päevakoer.

Ainult yhelt päevakoeralt võiski niisugust kysimust oodata.

    "See on vahend, tead, nagu vanasti ilutegijad metallplaadile kunsti söövitasid. S e l l e  happega söövitatakse aga metalli asemel Internetti," pakkus Kass. "Ja kui hape on otsas, on Internet tyhi ja paljas."
    "Ja kas siis lehvib pimedus sygavuse kohal?"
    "Mkmm.
See paks, keepuv, rasvane pimedus lehvib sygavuse kohal kogu aeg, happega või ilma, plaksutades oma piitsa ja valvates sygavas koopaseinal varjudena konutavate ideede järele. Ainult aeg-ajalt suudab mõni hulljulgem neist mõtetest ennast läbi pimeduse pitsitada. Siis toimub mõtte ja bee-happe kokkupuutel ere sähvatus, annihilatsioon; kandub hulk energiat veebimootoritesse ja veebikaameratesse, veebitriikraudadesse ja veebiportaalidesse... Veeb ise hakkab aeglaselt-aeglaselt voogama nagu elekter tuumajaama turbiinidest, ja inimestel on jälle põhjust rahulolematuseks."
    "Aahh!" õhkas päevakoer, sulges õndsal ilmel silmad ja ymises rahulolevalt endamisi mingit alpiviisikest.

    Piidlesin Kassi kahtlevalt.
    "Kas sa tõesti arvad, et kui polnuks Platonit, poleks ka vormi võimutsemist sisu yle?"
    "Platonit. Ja Cartesiust. Ja Hegelit. Ja veel paljusid teisi lollpäid, kes arvasid, et maakera sees on veel teinegi maakera, mis on suurem kui see esimene."
    "Kas siis on yleyldse kedagi, keda sa lollpeaks ei pea?"
    "Noh, mõni ju on..." ebales Kass; kogus end siis ja teatas uhkelt:
"A yleyldse, hyvesminevad targad eal ei valgustagi rahvast!"

Dokumendi servale oli mulle kirjutatud yleskutse:

PALUN TÄITA TRÜKITÄHTEDEGA!

No tänan väga!
Täitage, teate, ise -- trykitähtedega või ilma!