Zhuangzi ja Huizi kõnnivad Hao jõe sillal

Huizi ytleb: "Jälle need kalad!"
Zhuangzi ytleb: "Ah, mis neist kaladest. Vaata parem, kuidas need kajakad katuseid reostavad, situvad igale poole ja söövad kust tahavad. Küll nad võivad sellest alles rõõmu tunda!"
Huizi ytleb: "Kust sa tead, mis kajakatele rõõmu teeb? Sa pole ju kala."
Enne kui Zhuangzi jõuab vastata, kõlab vali plaks, sellele järgneb terav, umbse plopsatusega lõppev sisin, ja äkki on Huizi kadunud.
"Ei, kulla Karlzi, ma ytlen sulle, sellel ei ole sinu mor..", 
Zhuangzi kuuleb enda selja tagant kostvat, järsku vakatavat vestlust ja pöördub sygavalt ohates ringi. Vaid paari sammu kaugusel seisavad kaks õpetlast.
"Ahaa, lugupeetav," hyyab Ludwigzi, hyppab ettepoole ja haarab Zhuangzil varrukast, "olete Huizi kannult raputanud, jah? Ehk aitate mul sellest tyytusest ka vabaneda?" Ja viipab peaga Karlzi poole.
Zhuangzil kulub hetke oma mõtete kogumiseks. Siis jätkab ta, nagu poleks midagi juhtunud:
"Armas Ludwigzi, Vaadake parem, kuidas päike särab, tuul leebelt pajuoksi sasib, ja kajakad kõikjale sittumisest suurt rõõmu tunnevad!"
Tema sõnade kinnituseks plartsab nende jalge ette midagi heledat ja pritsib Ludwigzi kingale; Zhuangzi poole lendavad pritsmed haihtuvad aga enne meistri riieteni jõudmist.
Nyyd on Ludwigzi kord teise ootamatust initsiatiivist veidi jahmuda. Õpetlase otsaesine tõmbub korraks kipra; siis lööb aga nägu särama, ja ta kostab vastu:
"Kust sa tead, et mul on siin käsi, ah? Äkki on hoopis ahjuroop?"
Nende sõnade peale toob seni veidi kohmetult seisnud Karlzi kuuldavale paanikamaigulise iitsatuse, tõmbab pea õlgade vahele ja teeb kärme sammu tagapoole, lähima sillaposti suunas.


Zhuangzi ytleb: "Sina pole ju mina, kust sa tead, et ma ei tea, mis sul seal on?"  
Ludwigzi ytleb: "Tõsi, ma pole sina ja seega ei tea ma, mida sa tead või ei tea. Ma ehk ei tea isegi seda, kas mul ikka on siin käsi, või kui on, siis millal või kelle käsi. Palju kindlam on hoopis öelda, et mul on siin ahjuroop, ja mitte keegi ei kahtle selles, mida ma ytlen. Kohe saavad igasugused nähvitsad ninna karata, öelda, et missa vehid siin oma demoraalsete argumentidega.. ei no midaiganes."
See viimane sõna öeldakse valjemalt, erilise rõhuga, samal ajal posti varjus redutava Karlzi poole kõõritades.
"Kas sul siis on seal ahjuroop?"
"No ei ole! Ei ole mul mingit ahjuroopi siin. Käsi on, näed!?" Ludwigzi surub mõlemad käed sygavamale ryy voltide vahele, nii et neid praktiliselt näha pole.
"Näen."
"Vot niipalju."
"Hao sild."
"Ema on sul redel! Ma ei kavatse sinuga selle yle vaidlema hakata, mul kajakatest suva. Ja isegi kui jätame kõrvale selle, et mulle need tiibadega paraskid korda ei lähe, ytlen ma, et neilgi on savi. Muidugi võin ma eksida, ja õigus on hoopis sinul, aga ma ei näe mingit võimalust kahelda. Ma olen kindel sellest, mis mul taskus on. Kui ma ta välja võtaksin, kaoks vajadus selgitada."
"Ahjuroop." Zhuangzi naeratab leebelt. "See, mida ma ei näe, on sinu moraalne argument."
"Justnimelt." Ludwigzi kõkutab naerda. "Minu moraalne argument on see, mida Karlzi ei näe, aga kardab. Tegelikult kardan ma ise ka natuke, sellepärast ma seda välja ei võtagi."
"Pöördudes nyyd tagasi  kala.. ee.. kajakate juurde. Jättes kõrvale selle, et sa ei tahagi teada, kas mul on õigus, või kust ma seda tean -- kas sa oled nõus, et minu öeldud kajakate rõõm on vähemalt sama tõsi kui sinu savi?"
"Ma olen juba heas tujus. Kui yks jalg on teine, siis olgu peale. Aga sul või mul on selle teadmisega sama palju peale hakata kui selle lärakaga siin." Ludwigzi tõstab jala ja nyhib kinganina vastu teist pyksisäärt puhtaks.
"Aga see on ka filosoofiline probleem!" hõikab Karlzi ettevaatlikult lähemale astudes, kuid ei Ludwigzi ega Zhuangzi ei tee tast välja.
"Enne kui ma pole seda kasutanud, ei tea ma seda. Kui nyyd Huizi siin oleks.."
Sel hetkel kostab uus sisin ja plaks ning Ludwigzi ja Karlzi kaovad.


"Millest ma ilma jäin?" kysib Huizi oma ryylt tähetolmu rapsides.

Ma tahan hammustada tegelikkust tema mõlemast kannikast, rebida suuri haigutavaid auke selle universumi paremasse pyksisäärde, ja kusta vasemasse.
Rohkemaks pole ma hetkel veel valmis. Varblaste varbakyyntest sõjaryy kokkupõimimine võtab aega, koera käpad on selle töö jaoks liialt kohmakad, keeruliste mustrite loomine on... keeruline. Alailma läheb midagi sassi, kyyned pudenevad käppadelt ja alustada tuleb jälle otsast. Jah, ma tean, et see kõlab veidralt, kuid just sealt, kus on koos ots ja algus, hargnevad laiali kõige tähtsamad mustrid.
Kass passib tähelepanelikult kõrval. Ma tean, et kui ma parajasti mujale vaatan või mõne detailiga liialt ametis olen, sirutab ta oma pehme, siidise käpa vargsi välja ja tõmbab eemale mõne kyyne, ajades sassi hoolikalt laotud mustri.
Ma arvan, et ta valvab, et ma seda ryyd kunagi valmis ei saaks.
Ma ei saa seda talle pahaks panna.

Veel on mul vaja oma plaani teostamiseks teisi, täiskuuhõbedaga teritatud hambaid. Ja seda unenägu, mille sees oli teine unenägu, Ja seda välgumihklit, mis toimis võtmena nende unenägude vahel — seda tuli syydata yhe korra sobival hetkel. Ja seda nägu peeglis sellest teisest unenäost.

Ja ma pean õppima ridade vahele pugema. See ei õnnestu veel kuigi hästi, ikka jääb saba välja, või mõni kõrvakarv, või natuke tagumist käppa. Ridadevaheline ruum on kõver ja kitsas ja vaakumit täis imetud; tähtedest valgunud tume aine on reaservadele tilkunud, selle mõru siirup olematu aja jooksul libedaks klaasjaks karamelliks tahkunud, ja sageli ma lihtsalt lupsan välja nagu pelmeen purjus Patsi kohmakast pihust.
Mul on vaja kangi, et ridu paigast liigutada. Ja toetuspunkti.
Pikemat kangi.

Tuul sasib rohtu kynkaserval. Vaikselt, justkui kardaks kynkal istujaid ehmatada.
Selja taha jääb kitsas sisemaale viiv rada, mis läheb mööda vanast veskist jõekäärus, august maa sees, mis kajab pikalt, kui sellesse kõvasti haukuda, kaugemal yhest noorest jalakast, mis kunagi oli see vares, kes yhel aprillihommikul lõi noka kinni kergelt kylmunud maasse.
Veel kaugemal eemal läbi sinaka udu paistavad mäed. Nii kaugel kui silm mäletab.

Mäletamine ongi kummaline, vähemalt sama kummaline kui mitte mäletamine.
Ei mäleta seda lagunenud linna kuskil vahepeal, ja seda põllule unustatud traktoristi, kes hoiab ikka veel kramplikult kinni kahest peotäiest mullast.
Juhuks kui keegi peaks kysima -- ma ei mäleta midagi sellist.
Kummaline on mäletada unenägusid, mida ei mäleta. Näiteks seda, kus ma seisin kõrgel tornis kõrbe serval, minu kõrval kollaste silmade ja sinise nahaga keegi teine. Ta näitab käega kaugusse kuskil luidete taga ja ytleb midagi. Ei mäleta, mida.
Aga ma mäletan, et see olen mina, kes seal kaugel läbi liiva edasi liigub.
Mäletan yhte pappi laia lainetava tuunikaga, kes elas hiiglasliku seebimulli sees, mis kasvas maast välja nagu puu. Samas unenäos lõppesid kõik teed mudaste metsaraieradadena vertikaalselt yles.
Miks, seda ei mäleta.


Vanad uneneäod lõikavad nyri roostes teraga.

Oli pime ja tormine öö.
Oli ilus suvepäev.

Ma ei ole kindel, kumb neist oli õige. Võib-olla oli natuke mõlemat. Kindel oli aga, et keegi hyydis mu nime. See kostis kaugelt, ilmsesti tänavalt.
Tänav.
Kui see oli tänav, siis kus olin mina?

Mina ja Tänav.
Kas see võib olla vastus? Et hõige, mis kostis tänavalt, kostis mulle? Ja sellega on kõik öeldud — et kõik muu on ylearune.
Ja kes oli see tänav, tänaja; keda ta tänas?
Tänav ja minav.

Ma pole milleski kindel. Isegi mitte selles, kas see oli yldse hõige. Midagi kostis minuni läbi assotsiatsioonideahela, hõige või kutse, sellesse pimedasse koopasse; seal olin mina — assotsiatsioonidesse aheldet; magav, võib-olla undki nägev.

Sygavusse hyyti mind. Raputasin uskumatusest oma kõrvu.
See hõige oli vankumatuim tõestus, et ma olin olemas, vankumatum kui mõtlemine. Ma olin mõelnud, et mind polnud, mõelnud, et kuna olin mõelnud, siis järelikult mind polnud, mõelnud ennast olematuks. Mõtelda võib kõike — oleks vaene Cartesius vaid seda taibanud, hammustanud seent ka teiselt poolt (kahelt poolt), märganud seda, mis peeglist vastu vaatab.
Aga ei, Cartesius polnud peeglissevaataja tyyp. Ta magas sageli hilise lõunani. Ja olgem ausad — kes tahakski märgata seda peegelpilti, mis avaneb, kui oled maganud hilise lõunani.
(Osad ajaloolased spekuleerivad, et just see peegeldus, see ainumas kord vilksamisi silmanurgast ära nähtud kohutav vaatepilt hukutas tegelikult Cartesiuse, mitte kylm põhjamaa ja karm kalvinistist lumekuninganna.)

Ma raputasin kõrvu. Ma raputasin ennast.
Ma olin olemas.
Ma tean, et minu juhtumise tõenäosus on yks mõnest miljardist. Mis nii suurte arvude juures teeb peaaegu sama välja, mis yks miljonist.
See aga, mille tõenäosus on yks miljonist, juhtub yheksal juhul kymnest (Selle on välja arvutanud yks briti teadlane [või ajakirjanik]).
Aga seegi on nii vaid statistiliselt; selle jaoks, kes igast juhtumist väljaspool. Objektiivse vaatleja jaoks. Selle jaoks, keda ei ole.
Sellel, kellele, või kelle läbi vaatlusalune syndmus juhtub (või ei juhtu), pole varuks veel yheksat sama juhtumist (või mittejuhtumist); temal on ainult see (mitte)juhtumine. Ja selle juhtumise tõenäosus on alati yks kahest.
ALATI.
Sellisest võimalusest tasub juba kinni haarata. Just see on pool võitu, mitte "julge pealehakkamine" — yksnes pealehakkamine. Valged alustavad ja võidavad (või siis ei võida — yks kahest), julgus ei puutu juhtumisse.

---

Neidsamu ahelaid pidi tirisin ennast välja koopast, sikutasin ja vinnasin yle serva kõrvulukustavasse kisasse, mis oli koopaseintelt kutsuva sosinana tagasi kajanud. Tänav oli kisa täis aga minav ei kuulnud midagi, sest kõrvad olid lukus. Jah, palun, pole vaja mind tänada, et ma mind välja aitasin, aga nyyd läheb kumbki oma teed. Sinul on pikk tee käidud, aga mina alustan algusest (ehkki mitte päris) ja jätkan, kuni olen jõudnud lõppu. siis pean kinni (või ka mitte).
Ja ma tormasin minema. Vabaks lastud koer. Yks kahest.

Nagu kõiki mõtlevaid olendeid, on mindki kaks, või natuke rohkem. Terve parv. Mina₁, mina₂ ja veoauto.

Mina haugub sillal
— mina uurib keerist voolavas vees
Mina kuulab käsku
— mina mõtleb, et keegi ei pea mitte midagi
Mina mõtleb, et miks mind on mitu
— mina ei näe selles probleemi

Sylitan all keerlevasse jõkke. Sellega lendab kaasa mõni kylge kleepunud vähem mina, ja ma vaatan kuidas ma aegamisi minust eemale triivin. Vahemaa pole probleem — minad on kvantnähtus, minad fluktueeruvad ja teleporteeruvad takistusteta ajas ja ruumis, ja juba enne vette kukkumist olin mina sama hästi kui tagasi. Parimal juhul voolan just praegu hoopis mina selle mina asemel mere poole, ja hoopis mina vaatan sillalt minu vaikset loksumist.
Iga eelmise hetkega jääb ymbritsevasse veekeerdu maha yks mina-kvant, kvant-mina.
Head teed mul minna.

Kõik voolab
kaldad mitte.

Kihutada yhest lehehunnikust teise, kuhjadest läbi nii et lehed kõrges kaares ja krabisedes laiali paiskuvad; kihutada tuule vihisedes laperdavate kõrvade vahel; kihutada, uimaste Olympuse digiseebikatega kimpus päevapiltnikke selja taha jättes... Ainult yks päev kuiva, ja lehed sahisevad ning pragisevad jälle nagu hiiglasliku kassi kasukas, mida tagurpidi silitatakse.
See ongi kogu maa elektrifitseerimine.

Jah, ma saan aru kyll, miks Puškinile sygis meeldis. Ehk ei keelanud tsaargi vaesele kirjanikuhärrale seda viimast lõbu — joosta ja karelda Boldino puude all, lehti lokkidesse takerdunud, meeletu helk silmis, sall ja keel suust väljas võidu järele lehvimas. Otšej otšarovaanije...

Midagi pole muutunud.
See on vale jutt.

Lihtne on endale vastu vaielda.

Ligi aasta on möödas sellest, kui... nojah, ligi aasta on möödas ja selle aja jooksul pole midagi muutunud. Pats on vahepeal patsi maha lõiganud, Kassil on prillid, ja Päevakoera tao on kivile jätnud nähtava jälje. Tõesti suur on olnud tema kulgemise vägi.
Kass rääkis mulle tema viimastest tundidest — kuidas Päevakoer järjest kahvatumaks ja läbipaistvamaks muutus, kuni kadus sootuks; kuuldavale jäi yksnes tema joodeldamine. Viimaks imbus seegi kivisse.
Kui kõrva vastu kivi surun, kuulen veel vaikselt teda joodeldamas.
"Maaollaleeiotuulentagasiiolleeioleeiolee..."


See kõik ei ole "on muutunud" — nagu pole seda see, et hommikul läheb valgeks ja õhtul pimedaks. Ikka on nii, et pikad juuksed aetakse millalgi lyhikeseks, päevakoerad ei ela kaua, ja prillid on ehteks igale enda väärikusest ja positsioonist selge ettekujutuse omandanud loomale. (Või vähemalt omandab ta sel(g/l)e ettekujutuse pärast prillide hankimist.)
Kui kaugele ja kaua ma ka ei rändaks, ei muuda see mitte midagi.

Või on hoopis nii, et mina ise — et kõik on — muutunud. Ja sellepärast polegi midagi muutunud.

---

"Vahet pole," ytles meister Kai Pu Lin meister Zhuangile.

udune hommik
rohuga yhte värvi
kivil varblane

Härmas murukamaral, õunapuuleheprygi ja otsekohesusetõrjeteeäärekivide vahel keksivad mõned varblased, kärkides jäätuvasse õhku fraase ja maalides koreograafiliste tõmmetega muru kohale varblasejalgu.
Varblaste sõnumid võbelevad kõrgel udus mõne hetke jäätudes ning pudenevad siis väikeste kristallidena alla — puuokstele, murule, möödakäijate mytsidele, sallidele, käpikutele. Lähemad puud ja maapind on juba varblasekisast härmatisega kaetud, kuid neil näib olevat veel palju öelda — herkulatest ja kohukestest, härra Emotost ja autoriõigustest, talvisest unnapyygist ja Maks Traktori jubestuskunstnikest...

Paar langevat jääkildu takerduvad mu koonukarvadesse. "SINU NÄPP" ja "SA VANA..." vilksatab hetkeks kiri nendel.
Siis on nad sulanud.


Varblastel pole oma raamatuid. Nii kirjutavadki nad kogu oma pärimuse veele. Neil pole ka väiketähti. Seepärast suhtlevadki nad karjudes.

Kummaline kyll, aga fuuga mõjub alati kuidagi iseäralikult tujutõstvalt, rõõmustavalt — justkui tunneksid tänaval ära vana hea sõbra, selja tagant, kõnnakust. Aimad juba esimestest taktidest: just see ta võiks olla... Ja siis tulebki teema uuesti, teisest häälest; sõber pöördub — õige pisut teistsugusena kui mäletasid —, kergitab kaabut ja ytleb "No tere tere".
No tere jah, tere.
Beatles Go Baroque - Michelle


A võib-olla ongi barokki kinni jäänud midagi inimestele — ja koertele — olulist. Ehk on need muusikasse pagenud muretu rõõmsameelsuse ja korrastatuse, märgilise kylluslikkuse ja mitmetähenduslikkuse viimased riismed, millel on õnnestunud modernismi Veristaja lõikeketaste, kidade ja kyyniste eest pääseda. Ja mis siis sealt maapaost aeg-ajalt kostuvad, andmaks märku et kõik pole veel lõplikult kaotatud.
Hääled, mis ei nõua sulgumist singulaarsusse, kompromissitu mehaanilisuse ahistavasse konservikarpi, vaid lasevad olla; igayhel nii nagu talle enesest kohane.

A võib-olla on see hoopis yks mõttetu tilin-tälin, hädine lohutus neile, kes ajast lootusetult on maha jäänud, inim-saurustele, kes ykskord välja surevad niikuinii.

Mine võta sa kinni.

Ma olen paksuks muutunud!
Ma olen vana, paks ja kole!
Ma olen õline kakuke, pagema pääsenud syrrealist Jakobi rasvaste näppude vahelt.
Ma olen hiiglaslik pirukas mõnest jubedalt õpetlikust lastejutust.
Ma olen taignasse topitud täidetud kana, kypsetatud suvise päikese käes, kasukaga kaetud, alla käinud ja Saaremaale, viiendal päeval tagasi tulnud, ja istun nyyd siin arvuti taga, hiir paremas käpas.

Või olen ma hoopis rase?
Amadeus Von Rubinstein, kirjutav koer, isane ja rase — see kõlab uhkelt!
Uhkemalt igatahes kui ninahyppur või porgandifilee.

Ma pole uhke.
Olen rasvunud.

See tuleb ilmselt neist kohukestest.

Pärdi muusika liigub aeglaselt, peaaegu roomates, meenutades järsku astangut mööda kõrgele mäkke ronivat meistrit vanalt hiina või jaapani maalilt, kes iga mõne sammu järel peatub, sygavalt hingab ja ymbritsevat avarust silmitseb.

(Avar on tyhi.
    Tyhi on tähtsusetu.
Kui pole tähtsusetut, pole ka tähtsat.
    Tyhi on tähtis.
Kui tähtsusetu on tähtis, siis ei saa olla tähtis tähtis ega tähtsusetu tähtsusetu.)

Mulle see tempo sobib. Mööda heliredeleid ei saakski kiiremini liikuda.
Istun rõdu ääres, kuulan, ega lase end segada loodusjõudude, tuulte, vihmade ja jahedate õhtute mõjul saali kanduvaist sygishäälist. Kuigi, nende köhakadentside panus on märkimisväärne; neid pikitakse siia-sinna läbi teose; pisut enne lõppu on aga väike hoovõtt, ja päris viimased orelihelid läkastatakse võidukalt kustu.
Noh, köhigu pealegi. Ma ei kuula neid, vaid toetan käpa järgmisele astmele.
Meister on juba redeli tipus ja silmitseb, pisut kohtlane naeratus habemes, lehvivi rõivu alla sygavike poole.
Kas visata redel ära?


Munk Tosei kirjutas kord, et

templi kell vaikib
kuid kõla veel kuulen
lillede lõhnas

    "Ehh," ohkas Pats. "Võtta peast ruutjuurt või seitsmega lõppevaid arve korrutada — nigu naksti. Aga arvutist viirust — seda, näe, ei jaga."
    "Oskad sa tõesti peast ruutjuurt võtta?" kysis Kass mõtlikult hiirt silmitsedes.
Punane lambike hiire sees vilkus ärevusest.
    "Aga palun!"
    "Hea kyll. Kui palju on ruutjuur viltusest kalast?"
    "Silmadega või ilma?"
    "Ilma, näiteks..."
    "Ei, see oli vastus!"
    "Miks sa siis kysimärgi lõppu panid?"
    "Ega mina ei pand. Koer pani."

tuul keerutab
lehti kännust kaugele
pirn ka ei kuku

Mõtlev Pirnipuu, peagi valmis oma mõtluse vilju heitma sõidukite ette & peale.
Sel aastal on neid vilju lausa raputavalt palju.
Pirnipuu pirnidel on samsara ja tõe kibe mekk, need on täis Zi-de tarkust ja bodhisattvade tõotusi. Autod ja jalakäijad sõtkuvad neil, asfalt põlgab ära nende seemne. Pirnid saavad puruks ning tarkus ja tõotused valguvad neist rehvimustrite, kingataldade, koera kõhutäite ja veel paljude selliste teede, millest keegi parema meelega midagi teada ei taha kaudu kogu maailma laiali.
Viljakus, mida ei märka. Pirnipuu samadhi.

Maailm ilma seletuseta on otsekui jalgratas ilma karuta.

A kesse mind usub?


...Kord olevat yks inimene toatuhvlites solgipange tyhjaks viima läinud. Helistanud aga aastate pärast koju ja teatanud, et on Jaltas. Ma ei tea, kas ta koju enam tagasi läkski...

Kellel on Jaltas hea elada?

Siis oli teine inimene, see elas Kärus. Võttis viina ja sõitis jalgrattaga koju. Ja jäi tee peal magama.
Ärkas ta alles Venspilsis.


Need mõlemad lood juhtusid ykskord ennemuiste. Siis, kui tõepoolest võidi vabalt Jaltasse või Venspilsi sattuda.

Kuidas aga mina tekkinud olukorda seletama peaksin, millega ennast õigustaksin?
Räägin Kassile Venspilsist. Et — võtsin viina, sõitsin jalgrattaga, jäin magama... no ja nii edasi.
"Vatt-ever," ytleb Kass aknalaual sundimatu ykskõiksusega, ja jätkab kyynevahede lakkumist.
Helistan Patsile ja räägin Jaltast. "Anna andeks, Koer, ma ei saa praegu," karjub Pats mulle telefonist vastu. "Ma olen praegu Vantaa lennuväljal ja ma ei tea, kuidas ma siia sattusin, eile veel olin Tallinnas, ja mingi käekel..." side katkeb.
Patsi telefon on levist väljas.


Kuidas kyll olla, ei tea. Kelle ees ennast puhtaks pesta, öelda, et mina pole syydi. Kelle ees paljastada tõde mustadest aukudest ja paralleelmultiversumi voblanäolistest asukatest? Kellele veel kuulutada, et — "sajab, sajab vihma"?
Kellele kyll öelda, et "sajab, sajab" on yhes teises reaalsuses võimalikumgi kui pelgalt "vihma"; vihma valgub seal liialt, liialt palju alla, alla. Ja selle reaalsuse nimigi on juba selline — "üks"-pluss-"teine".
Ja kõik juhtmed, mis/kus iganes jooksevad (või aetakse) kokku lugejatel, jooksevad (või aetakse) kokku just sellesse reaalsusse, enesekyllasuse keskele.
Ja seal. pi-dimensionaalses, piimjaslillaka ajaga r-uumis ei jookse nad enam ega ole kokku jooksnud — nad lihtsalt on seal, koos ja kokku jooksmata, ei liigu paigast. ("Seda te tahaksite proovida...") Juhtmed on ja vihma sajab, sajab.

Ja juhtmeid mööda valgub vihm laiali multiversumitesse
Ja inimesed multiversumites vaatavad aknast välja
Ja nad vaatavad seda vihma
Ja nendivad ainult:

"sajab".

Ah kesse mind ikka usub.
Oh võtke mind tagasi, kilovatised voblad!