neljapäev, oktoober 26, 2006

Kihutada yhest lehehunnikust teise, kuhjadest läbi nii et lehed kõrges kaares ja krabisedes laiali paiskuvad; kihutada tuule vihisedes laperdavate kõrvade vahel; kihutada, uimaste Olympuse digiseebikatega kimpus päevapiltnikke selja taha jättes... Ainult yks päev kuiva, ja lehed sahisevad ning pragisevad jälle nagu hiiglasliku kassi kasukas, mida tagurpidi silitatakse.
See ongi kogu maa elektrifitseerimine.

Jah, ma saan aru kyll, miks Puškinile sygis meeldis. Ehk ei keelanud tsaargi vaesele kirjanikuhärrale seda viimast lõbu — joosta ja karelda Boldino puude all, lehti lokkidesse takerdunud, meeletu helk silmis, sall ja keel suust väljas võidu järele lehvimas. Otšej otšarovaanije...

pühapäev, oktoober 22, 2006

Midagi pole muutunud.
See on vale jutt.

Lihtne on endale vastu vaielda.

Ligi aasta on möödas sellest, kui... nojah, ligi aasta on möödas ja selle aja jooksul pole midagi muutunud. Pats on vahepeal patsi maha lõiganud, Kassil on prillid, ja Päevakoera tao on kivile jätnud nähtava jälje. Tõesti suur on olnud tema kulgemise vägi.
Kass rääkis mulle tema viimastest tundidest — kuidas Päevakoer järjest kahvatumaks ja läbipaistvamaks muutus, kuni kadus sootuks; kuuldavale jäi yksnes tema joodeldamine. Viimaks imbus seegi kivisse.
Kui kõrva vastu kivi surun, kuulen veel vaikselt teda joodeldamas.
"Maaollaleeiotuulentagasiiolleeioleeiolee..."


See kõik ei ole "on muutunud" — nagu pole seda see, et hommikul läheb valgeks ja õhtul pimedaks. Ikka on nii, et pikad juuksed aetakse millalgi lyhikeseks, päevakoerad ei ela kaua, ja prillid on ehteks igale enda väärikusest ja positsioonist selge ettekujutuse omandanud loomale. (Või vähemalt omandab ta sel(g/l)e ettekujutuse pärast prillide hankimist.)
Kui kaugele ja kaua ma ka ei rändaks, ei muuda see mitte midagi.

Või on hoopis nii, et mina ise — et kõik on — muutunud. Ja sellepärast polegi midagi muutunud.

---

"Vahet pole," ytles meister Kai Pu Lin meister Zhuangile.