Uuringud edenevad visalt, ehkki minule, erinevalt enamikust koertest, päevane palavus liiga ei tee - piisab kui sulgen silmad, pyyan meenutada seda pimedat ja tormist ööd... tunnen kuidas ymbritsev kuumus taandub, puhuma hakkab jahe niiske soolakas tuul, ja läbi suletud laugude punav kuma nõrgeneb, tuhmub. Kuni tundub, et laugude taga tõepoolest valitseb jahe tormine pimedus. Veel samm edasi (tähendab, tegelikult tagasi)... ei.
Mida ma siis ikkagi tahan: inimeseks tagasi (tähendab, tegelikult edasi)? Kui mõelda... mis mul õigupoolest koerana puudub? Mul on talutav töö, toitu saan piisavalt, haiguste ravi kontrollitud, Internett olemas, (inimestele suveks suletud) raamatukogusse pääsen kergesti, keegi ei märkagi mind, kui ma, paar köidet hambus, vaikselt tulen ja kaon yhe kergesti avatava keldriakna kaudu... Millega ma rahul ei ole?
Justnimelt.
Pats astub sisse ja nõretab higist. Aruka inimesena ei pyya ta oma loomulikkust jälestusväärse haisuga varjata: kui ma kord kysisin, kandis ta ette pika traktaadi higist ja deodorantidest, peamiselt higist. Oma "ausa tööga väljateenitud higi" pole tema arvates mingit põhjust varjata - see lõhnab pigem meeldivalt ja auväärselt, igatahes paremini kui "mistahes stiliseeritud kusehaisu meenutav maskeering". Vaid mitmesuguste halbade mõtete, stressi, viha, hirmu tulemusena tekkiv higi haiseb nii jälgilt ja paljastavalt, et seda on tarvis peita millegi veel koledamaga.
Inimese kohta äärmiselt nutikas tähelepanek.
"Poleks arvanud, et magamajäämine võiks olla nii suur probleem". Pats pyyab takistada silmatikkuvat higi. "Oleks ainult see palavus, aga yle-eelmisel ööl pidasid (ilmselt omapäi jäetud) lapsukesed ylakorrusel pidu, teadagi millise tympsu saatel. Eile öösel aga proovis yks nokastand flöödimängija vaheldumisi Vivaldi "Talve" teist osa ja "Väikest öömuusikat" puhuda. Noh, irooniat ja huumorimeelt tal igatahes jätkus. Või isegi rohkem - kui möödamängimine juurde arvata".
Pats ohkab mõtlikult. "Tegelikult tahaksin ma sellele flöödimängijale hea meelega yhe suure kaalikast auraha anda. Sellise öömuusika vastu pole mul tegelikult midagi - pigem vastupidi. Lisaks oskas ta ka õigel ajal lõpetada. "
Patsil on minu jaoks kaasas koopia yhest hiljutisest magistritööst - "Eesti haiku modelleerivas lähenemises: meetrika, kommunikatsioon, kujundid ja maastik". Koos lisadega 200 lk paks. Vägitöö.
"Loe, krants", muigab ta.
No ma siis loen.
---
Sellise palavuse juures oleks allveesport nii inimestele kui loomadele päris arukas valik.
kolmapäev, juuli 30, 2003
reede, juuli 18, 2003
Tagasi kodus, elusalt ja tervelt, seljataga hulk seiklusi, niiet juurdlen hetkel, kas mitte kirjutada neist koguni raamatut - "Sinna ja tagasi - yhe koera puhkus". Kahjuks tarvitati minu märkmerull peaaegu meie rännaku lõpul hädaolukorras ära, mistõttu pean selles töös lootma ainult oma mälu peale - mis on paha, sest see pole hea.
Suurtest seiklustest puhanud olen täis indiviidseid mõtteid ja filosoofilist indu: hetkel laiendan Lotmani käsitlust kommunikatsioonist ja Peirce'i käsitlust tähendusest (märksõna tähenduse polyfooniline struktuur).
Olen saanud ka targemaks: ilmselt võib tõesti ainult koer lubada endale kysimust: miks "asjad" juhtuvad? Ma ei mõtle, miks vaas kukub laualt, või miks vesi voolab, vaid et miks yleyldse "miski" juhtub "millegi" "pärast"? Miks fyysikareeglid kehtivad?
Inimesi teevad sellised kysimused millegipärast tigedaks ja nad hakkavad urisema ning kipuvad hammustama...
Postkastis seevastu valitseb trankvilliseeritud tardumus pärast Patsi paigaldatud "spamassassinit". Ei enam rõõmsat melu ega huvitavat mõistatamist; mõni yksik kiri ainult - "Tere" või "Teade arvest" või midagi muud sama igavat. Kujutan ette, mis tunne võib olla mõnel vaesel arstide kätte sattunud inimesel, kelle kõik tema sisemised hääled, kogu see sisemine ilu järsku vaikima sunnitakse, jäetakse ta vatisesse, letargilisse pooltyhjusesse, kostmas ainult (para)meditsiini võimukad käsklused vaheldumisi mootorimyraga...
Suurtest seiklustest puhanud olen täis indiviidseid mõtteid ja filosoofilist indu: hetkel laiendan Lotmani käsitlust kommunikatsioonist ja Peirce'i käsitlust tähendusest (märksõna tähenduse polyfooniline struktuur).
Olen saanud ka targemaks: ilmselt võib tõesti ainult koer lubada endale kysimust: miks "asjad" juhtuvad? Ma ei mõtle, miks vaas kukub laualt, või miks vesi voolab, vaid et miks yleyldse "miski" juhtub "millegi" "pärast"? Miks fyysikareeglid kehtivad?
Inimesi teevad sellised kysimused millegipärast tigedaks ja nad hakkavad urisema ning kipuvad hammustama...
Postkastis seevastu valitseb trankvilliseeritud tardumus pärast Patsi paigaldatud "spamassassinit". Ei enam rõõmsat melu ega huvitavat mõistatamist; mõni yksik kiri ainult - "Tere" või "Teade arvest" või midagi muud sama igavat. Kujutan ette, mis tunne võib olla mõnel vaesel arstide kätte sattunud inimesel, kelle kõik tema sisemised hääled, kogu see sisemine ilu järsku vaikima sunnitakse, jäetakse ta vatisesse, letargilisse pooltyhjusesse, kostmas ainult (para)meditsiini võimukad käsklused vaheldumisi mootorimyraga...
pühapäev, juuli 06, 2003
Haapsalu on osutunud väga haikuliseks linnaks. Isegi roppused inimeste avaliku peldiku uksel on haikuna:
sittusin ruttu
karu tuli ikkagi:
kui küüniline!
Ja - kummaline kyll - meie siinviibimise ajal avastab Pats kohaliku ajalehe laupäevarubriigis "Lehm Ljudmilla lastekas" read
SUVEMÄLETSUSED
VAIKNE ÕHTU
LEHM SÖÖB ROHTU
MÄLETSEB JA HAIKUTAB:
HIIGELLOOTOSEL
LEHM KARIKAKRAPOOSIS
PULL PEAS PÄRJANA
HIIDKARIKAKRAL
LEHM PÄRG PEAS PULLI PÄRAST
LOOTOSEPOOSIS
Milline imetabane zen-vaimsus uduste hommikupoolikute, tänavatel uitavate soola- ja adrulõhnalise tuulehoogudega... ning hulljulgete varblastega autode ja koerte nina-eest-sööstmise ekstreempyhapäevasporti harrastamas.
---
Reede keskaegsete ryytlilauludega. Harf ja bariton. Jaufre Rudel, Bernart De Ventadorn, Martin Codax, suur keskaegne helilooja Anonymus - suurepärane. Francois Villoni "värskendatud" Testament oli pisut igavam, kuid Marcabru L'autrier jour jost una sebissa peaaegu äratuntav - "Folkmilli" "lumivalgekese yllatus".
Mõistan nyyd, ja usun täiesti ryytliromaanides korduvat motiivi - "ja neil ununes seda kuulates söök ja jook ning kadus uni - nii meeliköitev oli see muusika". Kuulata sellist kõnnisklevat, kõike muud kui yhetoonilist muusikat võlvide vahel kajamas...
Laupäev kammermuusikaga. "Il Gardellino". Minu jaoks pisut igavavõitu Telemann ("Ehk polnud muusikud lihtsalt jõudnud end soojaks mängida" arvas Kass), seejärel rutiinivaba Carl Philipp Emanuel Bach, fantaasia fis-moll klavessiinile - yhe kuulaja ytluse kohaselt "nagu nõelravi". Janitsch, vana Bach, Händel - ilus, kena, ilus, ilus, ohh ja ahh. Ja Johann Christian Bach - kvintett D-duur flöödile, oboele, viiulile, t�ellole ja klavessiinile. Oi(valine).
"Uhh, võtame?"
"Võtame!"
"Kas Bache või trubaduure?"
"Ikka Bache rohkem ja trubaduure rohkem. Ja teisi kah rohkem. Ja kui kõht helidest täis, siis hakkame laulma!"
"Auh, auh!"
sittusin ruttu
karu tuli ikkagi:
kui küüniline!
Ja - kummaline kyll - meie siinviibimise ajal avastab Pats kohaliku ajalehe laupäevarubriigis "Lehm Ljudmilla lastekas" read
SUVEMÄLETSUSED
VAIKNE ÕHTU
LEHM SÖÖB ROHTU
MÄLETSEB JA HAIKUTAB:
HIIGELLOOTOSEL
LEHM KARIKAKRAPOOSIS
PULL PEAS PÄRJANA
HIIDKARIKAKRAL
LEHM PÄRG PEAS PULLI PÄRAST
LOOTOSEPOOSIS
Milline imetabane zen-vaimsus uduste hommikupoolikute, tänavatel uitavate soola- ja adrulõhnalise tuulehoogudega... ning hulljulgete varblastega autode ja koerte nina-eest-sööstmise ekstreempyhapäevasporti harrastamas.
---
Reede keskaegsete ryytlilauludega. Harf ja bariton. Jaufre Rudel, Bernart De Ventadorn, Martin Codax, suur keskaegne helilooja Anonymus - suurepärane. Francois Villoni "värskendatud" Testament oli pisut igavam, kuid Marcabru L'autrier jour jost una sebissa peaaegu äratuntav - "Folkmilli" "lumivalgekese yllatus".
Mõistan nyyd, ja usun täiesti ryytliromaanides korduvat motiivi - "ja neil ununes seda kuulates söök ja jook ning kadus uni - nii meeliköitev oli see muusika". Kuulata sellist kõnnisklevat, kõike muud kui yhetoonilist muusikat võlvide vahel kajamas...
Laupäev kammermuusikaga. "Il Gardellino". Minu jaoks pisut igavavõitu Telemann ("Ehk polnud muusikud lihtsalt jõudnud end soojaks mängida" arvas Kass), seejärel rutiinivaba Carl Philipp Emanuel Bach, fantaasia fis-moll klavessiinile - yhe kuulaja ytluse kohaselt "nagu nõelravi". Janitsch, vana Bach, Händel - ilus, kena, ilus, ilus, ohh ja ahh. Ja Johann Christian Bach - kvintett D-duur flöödile, oboele, viiulile, t�ellole ja klavessiinile. Oi(valine).
"Uhh, võtame?"
"Võtame!"
"Kas Bache või trubaduure?"
"Ikka Bache rohkem ja trubaduure rohkem. Ja teisi kah rohkem. Ja kui kõht helidest täis, siis hakkame laulma!"
"Auh, auh!"
reede, juuli 04, 2003
Kolmas päev. Longin Viigi ääres, kergelt soolakas tuul, pisike täpp kõrgel õhuavarustes. Silmi kissitades võiksin arvata, et näen lendkoera, väikest peenikeste jalgade ja töntsaka, kõhuka kerega looma hõljumas helesinise(s) Haapsalu kohal, kõht kumisemas kahe seeravi kaheteisthäälsest hyydmisest (kõht pole antud lendamiseks mitte ainult inimestele). Mäletan ennast kuulamas, kuid mitte enam lugu.
Tõmban kopsud täis, et puhuda end lendu, tõusta lendkoera kõrvale, suruda kõrv vastu kõhtu ja kuulda veelkord laulmise kaja. Aga ei, koerlased ju ei puhu, minagi köhin ja ähin hoopis ega lendu.
Kuskil ju plaadistatakse muusikat neile, kes puhuda ei suuda. Ja kes kärmelt unustavad.
---
Vaat siis. Olen jõudnud inimkeele kasutamisel virtuoossuseni, kus väljendusrikkamate sõnadena esinevad uhh, ohh ja ahh. Ja ehkki tõeliste zen-meistrite ylima napi väljendusrikkuseni ma veel ei kyyni, on mul oma edusammude yle hea meel. (Rohkem kirjutamist, koer, ja järele jäävad vaid need silbid sõnadest, milles tõde ilmneb.)
Vox Clamantis, Kadri Hunt. Gregooriuse laul ja eesti rahvalik koraal. Näpuotsaga varajast polyfooniat, sekka mõnede kummalisustega, mida mina oma andeksandmatus võhiklikkuses ei tihka veaks tunnistada. Kõige puhtam viis kuuldu jäädvustamiseks oleks ehk sisukas ja mõtlik vaikimine... aga mina oma koeralises ebatäiuses (ja mäluviletsuses) pean oma uuringute tarbeks siiski jäädvustama: uhh, ahh. Võtame.
Teisalt - kui muusikas antu oleks kirjeldatav, siis milleks muusika.
Tõmban kopsud täis, et puhuda end lendu, tõusta lendkoera kõrvale, suruda kõrv vastu kõhtu ja kuulda veelkord laulmise kaja. Aga ei, koerlased ju ei puhu, minagi köhin ja ähin hoopis ega lendu.
Kuskil ju plaadistatakse muusikat neile, kes puhuda ei suuda. Ja kes kärmelt unustavad.
---
Vaat siis. Olen jõudnud inimkeele kasutamisel virtuoossuseni, kus väljendusrikkamate sõnadena esinevad uhh, ohh ja ahh. Ja ehkki tõeliste zen-meistrite ylima napi väljendusrikkuseni ma veel ei kyyni, on mul oma edusammude yle hea meel. (Rohkem kirjutamist, koer, ja järele jäävad vaid need silbid sõnadest, milles tõde ilmneb.)
Vox Clamantis, Kadri Hunt. Gregooriuse laul ja eesti rahvalik koraal. Näpuotsaga varajast polyfooniat, sekka mõnede kummalisustega, mida mina oma andeksandmatus võhiklikkuses ei tihka veaks tunnistada. Kõige puhtam viis kuuldu jäädvustamiseks oleks ehk sisukas ja mõtlik vaikimine... aga mina oma koeralises ebatäiuses (ja mäluviletsuses) pean oma uuringute tarbeks siiski jäädvustama: uhh, ahh. Võtame.
Teisalt - kui muusikas antu oleks kirjeldatav, siis milleks muusika.
neljapäev, juuli 03, 2003
Uhh.
Minu tundeline teekond läbi Põltsamaa ja Sooniste on mind pikka aega kaugel hoidnud Internetist. Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud maanteetolmu, poollagunenud maabussipeatuste (muidu niikuinii loetamatutele) sõiduplaanidele, haukunud maassekraabitud sygavasse auku kirjamuttidele, kes oma käikude seintesse jäädvustavad absoluutselt kõik kuuldu. Ja osa märkmeid on Patsi seljakotis paberirullil. Nendega ma veel tegelen.
Haapsalu, meie matka sihtpunkt, on toreda päikesepaistelise ilmaga vaikne linnake, vähe koeri ja kasse kyll, nii et me torkame ehk liiga silma... Igatahes arvas Pats, et niisama kontserdile minekust ei tule seekord midagi välja.
Leppisin kokku pererahva koera Hermanniga, ootamatult ärksa ja joviaalse dogiga, kes kyll filosoofiast ja kirjutamisest tuhkagi ei mõista, kuid on seda vastutulelikum. Niisiis maskeerusime tema, mina ja Kass, mähituna ohtrasse kangasse, Patsi umbes 100-aastaseks vanaemaks ja sammusime Toomkiriku poole.
Hassler! Duo Seraphim clamabant, ja see hyydmine oli... ahh. Võiksin arvata, et lendasin, aga koerad ju ei lenda, ja pealegi, mis oleks saanud meie maskeeringust. (Hermann väitis hiljem, et temal oli selle riietekuhja sees kõige alumisena olles äärmiselt ebamugav ning et ta tundis kontserdi ajal suurt kiusatust ulguda.) Igatahes oli kuuldu kirjeldamatu, rabav.
Allegri, nyyd ka Hassler... äkki on neid veel? Shütz, Di Lasso ja Schein on toredad kyll, lausa oivalised, kuid midagi sellist...
Igatahes oli Haapsalu X vanamuusikafestivali avakontsert selline, mida koerad tingimata võtaksid. Ja kassid ka.
Minu tundeline teekond läbi Põltsamaa ja Sooniste on mind pikka aega kaugel hoidnud Internetist. Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud maanteetolmu, poollagunenud maabussipeatuste (muidu niikuinii loetamatutele) sõiduplaanidele, haukunud maassekraabitud sygavasse auku kirjamuttidele, kes oma käikude seintesse jäädvustavad absoluutselt kõik kuuldu. Ja osa märkmeid on Patsi seljakotis paberirullil. Nendega ma veel tegelen.
Haapsalu, meie matka sihtpunkt, on toreda päikesepaistelise ilmaga vaikne linnake, vähe koeri ja kasse kyll, nii et me torkame ehk liiga silma... Igatahes arvas Pats, et niisama kontserdile minekust ei tule seekord midagi välja.
Leppisin kokku pererahva koera Hermanniga, ootamatult ärksa ja joviaalse dogiga, kes kyll filosoofiast ja kirjutamisest tuhkagi ei mõista, kuid on seda vastutulelikum. Niisiis maskeerusime tema, mina ja Kass, mähituna ohtrasse kangasse, Patsi umbes 100-aastaseks vanaemaks ja sammusime Toomkiriku poole.
Hassler! Duo Seraphim clamabant, ja see hyydmine oli... ahh. Võiksin arvata, et lendasin, aga koerad ju ei lenda, ja pealegi, mis oleks saanud meie maskeeringust. (Hermann väitis hiljem, et temal oli selle riietekuhja sees kõige alumisena olles äärmiselt ebamugav ning et ta tundis kontserdi ajal suurt kiusatust ulguda.) Igatahes oli kuuldu kirjeldamatu, rabav.
Allegri, nyyd ka Hassler... äkki on neid veel? Shütz, Di Lasso ja Schein on toredad kyll, lausa oivalised, kuid midagi sellist...
Igatahes oli Haapsalu X vanamuusikafestivali avakontsert selline, mida koerad tingimata võtaksid. Ja kassid ka.
Tellimine:
Postitused (Atom)