Nagu kõiki mõtlevaid olendeid, on mindki kaks, või natuke rohkem. Terve parv. Mina1, mina2 ja veoauto.
Mina haugub sillal
— mina uurib keerist voolavas vees
Mina kuulab käsku
— mina mõtleb, et keegi ei pea mitte midagi
Mina mõtleb, et miks mind on mitu
— mina ei näe selles probleemi
Sylitan all keerlevasse jõkke. Sellega lendab kaasa mõni kylge kleepunud vähem mina, ja ma vaatan kuidas ma aegamisi minust eemale triivin. Vahemaa pole probleem — minad on kvantnähtus, minad fluktueeruvad ja teleporteeruvad takistusteta ajas ja ruumis, ja juba enne vette kukkumist olin mina sama hästi kui tagasi. Parimal juhul voolan just praegu hoopis mina selle mina asemel mere poole, ja hoopis mina vaatan sillalt minu vaikset loksumist.
Iga eelmise hetkega jääb ymbritsevasse veekeerdu maha yks mina-kvant, kvant-mina.
Head teed mul minna.
Kõik voolab
kaldad mitte.