lörtsist ja vihmast
kase ladvas vares jääb
kõigutamatuks


Koerailm? Ma ei ytleks.
Aga akna tagant on mõnus vaadata suurte räitsakate kiiret langemist.

Akna all askeldavad kärmelt kaks ronka kribida vähesele lumele midagi, mis esmapilgul meenutab galopeerivat paelussi, teravamal vaatamisel aga osutub keeruliseks valemiterägastikuks, millede hulgast tunnen ära E=mc² ja veel mõne.
Yhtäkki katab katuselt vallandunud klomp nende kritselduse; rongad hyppavad ehmunult kraaksatades eemale ja jäävad siis nõutult pudenenud lörtsihunnikut silmitsema.
    "Äh," kraaksatab viimaks tumedama nokaga, noorem. "Sapienti sat!"
    "Panta rhei," noogutab vanem ronk.
Nad tõusevad lendu ja kaovad katuseserva taha.

Jalutame. Kuskilt tänavaäärsest hekist kostab varblaste kiiret sädinat.
    "Kus?"
    "Näe, seal!" viipab Pats käega heki keskpaiga suunas. Sädin katkeb järsku. Hetk hiljem ilmub just selle koha pealt, kuhu ta viitas, nähtavale yhe varblase nokk.
    "Näpuga ei näidata!!" käratab varblane tigesolvunud toonil ja tõuseb vurinal lendu.
Talle järgneb veel yks. Siis veel yks.
Siis terve parv.
Varblased kogunevad uuesti, pahaselt säutsudes, kaugemal eemal mullu köndistatud papli kasvude peale.

Vihakobarad.