Integratsioon. Paikkondlik areng.
Olen otsustanud pisut inimest mängida.
Sörgin vaikses tempos läbi kesklinna, keskturust mööda, yle uue silla edasi Anne turule, kus ootamatult kohtan Patsi, kes teeb mulle ettepaneku, millest on raske keelduda.


Niisiis, olen nahkses pintsakus, käin pyydlikult tagumistel käppadel, kannan nahknarmastest rätiku- või patsijäljendusega nahkmytsi (sellist nagu rokkaritel vist?) ja tumedaid prille. Katsetan Tirsi ostukeskuse peal.

Ilus, puhas kauplus, kaunid kassaaparaadid, letid kaupa täis. Ma armastan pirne. Dr. Jules Guyot' pirnid on pisut toored (ja kummalise evolutsiooni läbi kannavad nad nime 'Gojot'... või ehk ongi tegu mutantidega - miks nad siis muidu, septembri keskel, ikka veel rohelised on?), aga kyllap nad mul kapi otsas lõpuni valmivad. Ehk veel tykike Kavastu kypsetatud juustu...

Pirniletist pisut eemal, arbuusidele ehitatud puust aediku ääres seisab morni näoga vanamehenäss, sinine soni pisut viltu peas, särgiesine uljalt poole kõhuni lahti nööbitud.
Vanamees seisab aediku ees ja tema ilme on mõtlik, väga mõtlik. Justkui kivistunud yhtlasi. Tunnen, et midagi kaasakiskuvalt igavikulist on selles rahulikus, tyhistest emotsioonidest vabas sygavamõttelisusest haaratud ilmes, millest õhkub yhtaegu nii nukrat väsimust kui aastatega kogunenud elutarkust. ...
Järsku, olles äkitselt justkui otsusele jõudnud, kummardub mees pisut ettepoole ning köhib. Valjult ja röginal.

Arbuusid on komplimendist pisarateni liigutatud.

Kuhu ma jäingi... ahjaa, juust.
Vaatan mõtlikult pirne.
See öö, see vanamees, see... tulease...

Mõnikord ei saa ma inimestest aru.
Kui Wittgensteinist vaimustunult pajatav filosoof peab tema õpetust ilmselgeks, AINUvõimalikuks, ja näeb selles inkvisitsiooni sõjariista ristiretkel "filosoofiliste ebaväidete" vastu - kas see on siis Wittgensteini mõtete nuri- või nyrikasutamine?

Sellise "skeptitsismi" silmakirjalikkus ja võimurlikkus paneb mind ikka hämmastama. Kysida ainult kas see on lubatud?, ja sealt siis mitte edasi minna on sama kummaline kui hammustada hõrku praadi ja see kas kohe välja sylitada või siis kiiresti yhes tykis alla kugistada. Aga ometi on see ju ainult ettevalmistus olulisematele kysimustele: mida see tähendab? Kuidas see tähendus tekib? Mis on selle mõte? Miks see on/pole kooskõlas?

Vaene Ludwig! Isegi Sinust on mõni inimene teinud ideoloogia.

Aga võib-olla tegi Mart Raukas "Raadio Ööülikoolis" hoopis nalja. Ja hoopis mina, rumal koer, olen nyrimeelne, ei mõista head huumorit...

Jälle sajab.
Vihm, peenike ja vaikne, kukub katuseservalt, moodustades minu ja aia vahele tiheneva kardina. Aeg-ajalt tabab mõni suurem piisk koonu pihta.
Mulle meeldib vihma lõhn.
Vihm muudab myrad talutavamaks, lisades neile vaevutajutava meloodilisuse. Ja mul ei ole kõigevähematki selle vastu, kui vihm oma ääretus lahkuses mindki pisut kastab. Tõeluses, nagu teatakse rääkida, sitta ei synni, pole märga ega kuivust - mida saaks siis selgasadav vihm teha, mida minus juba ei oleks. Kui minus on mõnu ja sooja, on vihm mõnus ja soe; kui minus on kylma ja vastikust, on vihm kylm ja vastik.

Mõnede oma mõtetega on Pirnipuu valmis saanud; need istemõtluse viljad, väärtuseta nagu kõik elava looming, pudenevad nyyd ykshaaval peenrasse, muru sisse, vedelevad asfaldil, kus möödasõitev auto neid laiaks litsub. Mõtleva Pirnipuu vilju ei sööda, inimesed põlgavad need ära ja nii on Pirnipuu vaba praktilisuse kohustusest; keegi ei nõua temalt viljakandvuse viisaastakuplaani täitmist. Ja - veider kyll - keegi ei raiu teda kasutuse eest maha.

"I only exist for a purpose" saab siiralt öelda ainult masin.

Mis juhtub kui arvutiabi telefoninõustajal juhe kokku jookseb...

«Ja palun tippige klahvidel nyyd, ma ytlen teile tähthaaval ette:

eff nagu figa
õhh nagu hhhhhoinaf
aaa nagu aigla
ehh nagu hoodelduff
enm nagu mina
ell nagu lataf
ja - ooo nagu ulluauk.

Ja nyyd - vajutage Entel!
Miff?
Kaff ei dulmud midagi välja või? Ploovime fiif uuefti, ehk läkf mõni dähd valefti...»

Niisiis, yks hea uudis ja yks halb uudis.
Mul õnnestus salvestada Hassleri Duo Seraphim clamabant. Kuuldud esituses.

Halb uudis on see, et algusest on puudu 5-6 sekundit.

Nyyd kuulan kaunist muusikat ja ulun kurvastusest.

Vana-Vastseliinas, ylevalt linnuse juurest alla Piusa jõe äärde on 81 astet.
Alt jõe äärest yles linnuse juurde -
t u n d u v a l t  rohkem.

Limpsin mõnuga Piusa jõe vett ja haaran jõepõhjast hambusse yhe kivi. Otsustan, et teen sellest alguse oma kollektsioonile - igast jõest, kuhu esimest korda satun, kivi. Kogumine on inimlik, kogumine on hea.
Koguks veel muudki - lõunaseid vaateid kõrgetelt kynkatippudelt sygisesi värve koguvale maastikule ymberringi (siia, Meremäele, tuleb kindlasti tagasi tulla oktoobris, mõtlen) - ainult et ma ei tea, kuidas. Kive on koguda lihtsam.

Õhtul kiigeserval istudes ja tähti uurides mõtlen, kuidas ikkagi sellest säbrust on moodustatud tähtkujud. Miks näiteks Luik on Luik, mitte Vares või Vuntsid või... või hoopis osa mõnest teisest tähtkujust?
"Juhus", ytleks ehk Pats, aga kas ma oskaks sellise vastusega midagi peale hakata - 'juhusel' on kyll tähendus, kuid puudub sisu.
Miks ikkagi?
Tuule sahistamisse eemal kaskede vahel lisandub lähenevate kaugete suguvendade nuuskimine. Ma ei taha end nende toimingutesse segada; hyppan vaikselt kiigelt maha ja longin tagasi maja poole. Seal, hiljuti köetud suitsusauna eesruumis, on ööbimiseks mugavalt soe.

---
Huvitav, kuidas tekitatakse teadvust? Kas nii nagu tekitatakse elektrit?
A mis see yldse tähendab - masin, mis tekitab teadvust? Millest tahtmine kujutleda teadvust konstrueeritava ... objektina? Nagu kivi või kartul? Või ressursina - nagu elekter?
Hirmust pagendatud jumala ees?
Hirmust ja vihast, et keda justkui kummardati ja austati, ei osutunud kratiks. Ei lasknud vihma sadada, kui paluti, ei toonud õiglust, kui lepingut järgiti. Liiga rängad, olid sinu nõudmised, oo kuningas, tasuks meie ootustele, et elu pakataks kyllusest. Karistuseks sõnakuulmatuse eest oled sa nyyd pagendatud ega tohi omada mingit võimalust naasta.
Pagendus, mis sunnib suguharunõidade ja alkeemikute mantlipärijaid ennast pidevalt veenma, peites vaikset paanikat paratamatuse ja matemaatilise seaduspära retoorika taha - et millelegi väljaspool nende teadmist ja võimu ei ole ega tohigi olla kohta.
Metafooridega, sest vaid ylekantult saab anda tähendust sellele, mida ei mõisteta.
Sest ainult seda, millel on tähendust, saab eitada.

Kujund on silmamuondus

Jaapani haikus
on kujund siadusega
ära kielatud
(Suuman)

Eksirännakud nõiutud maastikul.
Sõuan paadiga jõel, millesse teist korda astuda ei saa. Vaatan vett ja vesi vaatab vastu, kylmal kalailmel.
Pole minust samasse jõkke yhtegi korda astujat.
Ei saagi, ytleb Pirnipuu. Pole sina pole jõgi pole astumine.
Vool takerdub kividesse ja keerised lykkavad paadi kaldaäärsesse puudelassu. Hyplen yle kändude kaldale, kahemõõtmeliste risoomide vahelt kaldanõlvalt yles. Eemal paistab tihnik, selle taga paksik, selles valendik.
Kõige keskelt jookseb läbi yks serv. Selle poole suundungi.

Nyyd ma vist tean, kuhu Jaak tähistatava ära kaotas. See on sellesama koha lähedal, kus autor ära tapeti. Ohtlik paik.
Servale tallatud raja kõrval viltuse posti otsas on hiigelsuur plakat punast ahjuroopi viibutava Wittgensteiniga, kõrval hoiatav tekst:

ETTEVAATUST! SEMIOSFÄÄRI PIIRITSOON!
LOOGIKA ASJADELT ASJADE LOOGIKALE KANDUMISE JA
MEETAVORIDEGA SAASTUMISE OHT!
TSOONIS VIIBIJATEL NÕUTAV ÄRKVEL MÕISTUS!
SOOVITATAV GÖDELI TEOREEMI PEASKANDMINE.


Tuul on tõusnud ja lykkab pea kohale kokku synkjaid pilvi. Õhk täitub elektriga. Kauguses kõmiseb kõu.
Pean targemaks sellest ohtlikust kohast lahkuda. Tuul tugevneb tormiks, paadini on palju maad ja ma hakkan jooksma.
Jõuan kohale enne saju algust. Hyppan paati ja sirutan käpad laiali. Pirnipuuvõra sasinud tuul märkab seda, sööstab paadi suunas nagu härg ja lykkab selle vastuvoolu vastaskalda suunas liikuma.
Rebased sillal vaatavad mind nõutul ilmel.
Kõik on nii ilus.

---

Kas syytust võiks mõista kui metatasandite, igasuguse meta ja meto puudumist. Kõik tähendused on otse ja avatud. Iroonia on marjapõõsaste liik ja sarkasm ilmselt mingi lihahaav.
Millised võiksid siis olla unenäod?
Ja millise võika rolli jätaks selline syytus isand Freudile... syytusejärgsest seisukohast muidugi, sest kui syytus on, siis kõikehõlmav. Keegi pole ohtlik, keegi ei valeta... või kas syytuses saabki yldse olla vale ja tõe eristamist?
Või kas saab öelda, et ollakse natuke syytu?
No saab muidugi, aga mitte syytuses. Ka rasedusele võib kehtestada määra ja see pole vähem tõde kui yks-null-rasedus. Ainult et - mida tähendab 'syytus' selle käes, kes pole syytu? Syytust, 'syytust' või "syytust"? Või veel midagi.

Huvitav, kas ma nyyd olen ärkvel või ei ole?
(    "The Matrix has you."
    "Is there any rabbit 'round here?"
"Is there anybody out there?")

Zhuang Zhou nägi unes, et on liblikas... või nägi liblikas unes, et on Zhuang...
Mina, koer, nägin unes, et olen koer.
Siis on ju kõik korras? Või ei ole? Liblika ja Zhuangi vahel saab ju vahet teha. Aga kuidas enda vahel vahet teha...
mis vahet on koeral?

Yks jalg on teine.
Appiiiiii.