Pirnipuu kyljes
vargsi paisuvaid punne:
mõtluse viljad
Mõtlevale Pirnipuule on ilmunud esimesed selged viljakuse tundemärgid.
Eilne pärastlõuna.
Oma tavapärase punase teesärgi on Pats vahetanud pruunilaigulise pusa vastu. Istume Ludvigi maja poollahtisel terrassil kohvi ryybates, kuulates vihma puulehtedes vaikselt toast kostva 48 taustal. Vett on saanud palju, Patsi arvates juba mitme kuningakrooni või Riia linna jagu, sadu aga ei soovi lõppeda. Pole viga, meil on veel viis pakki kohvi ja palju piima. Ning 48-t on veel 3 plaati; sadamine sobib sellega päris hästi.
Pats oli tulnud kuritahtliku plaaniga lõigata Mõtlevast Pirnipuust tykke ja voolida neist endale abakus. Plaan, mille ma otsustava lõrinaga siiski peatada suutsin. Mul ei ole mingit soovi kellelgi seda lugupeetud puud oma rumala uudishimu rahuldamiseks lõikuda lasta. Saatku Pirnipuud yrgne rahulejätt.
(Pealegi kehtib sellise abakuse meisterdamiseks yks oluline reegel, milleta tegelikult kestahes Pirnipuust tehtu keeldub arukust ilmutamast. Nimelt peab igas Mõtlevast Pirnipuust tehtus olema kohal arvud 22 ja 7. Need arvud on Pirnipuudele pyhad: selle taga peitub iidne tarkus, mida Pirnipuud on kiivalt hoidnud, jaganud seda ainult koerte, koolibride ja muistsete Egiptuse vaaraodega, kes saadud teadmiste abil pyramiide ehitasid.
Niisiis peab, selleks et Pirnipuust abakus yldse midagi teeks, olema selles 22 nuppu paigutatuna 7 ritta. Alles siis õiendub tõde abakusse, olevasti oleva riiuna valendiku ja varjamise vahel maailma ja maa vastupöördelisuses...
No aga mida hakkaks esoteeriliste teadmisteta inimene (nagu Pats) peale sellise arvelauaga?)
Nyyd on Patsil tuju pisut rikutud.
"Sa Koer oled ikka kah lollakas. Et Matrix-II oli lahe film? Pähh. Pikad lohisevad võitlusstseenid, pilt ja tekst ei istunud yldse kokku ja kogu see prohvetluse-värk oli kulunud ja läbinähtav. Mina ootasin igatahes midagi enamat. Saast oli, vaat mis."
"Mind ei huvitanud vead, vaid paradoksid.", kohman vastu. "Põhjuslikkuse ja usu probleemid. Ja polnud see prohvetluse-värk midagi..."
"Ähh, see kõik on nii lihtne. Nii tyypiline", rehmab Pats. " Elementaarne. Tahad, ma kirjutan kokku sellise skeemi, mille järgi on tehtud kõik prohvetlike ennustustega myydid?"
Ohh. Kas ma tõesti olen jälle kord petta saanud? Niuts.
pühapäev, juuni 22, 2003
kolmapäev, juuni 18, 2003
"Goldbergi variatsioonid". Glenn Gould. Seda koerad võtaksid.
Seda võtaksid ka kassid.
Ettevaatlikud klaverihelid vaikses vihmajärgses õhtus tekitavad vaevumärgatavat, ainult koertele nähtavat lainetust; see lainetus (kõrvalisele isikule võiks tunduda, et tuul) lykkab lauanurgalt liikvele kaks sedelit ja kannab aknast välja, otse minu käppade ette rentslisse.
Ma ei talu klaverit, kuna inimestel on kalduvus seda mängida nagu trummi. See siin kõlab tasavägiselt ja auväärselt, voolab kõrvadest läbi, tekitamata tahtmist neid mitte kunagi enam pesta.
Haaran käppade vahele yhe sedelitest. Sellele on käsitsi kirjutatud:
Koer - buddha-loomus
selgeks saab tõeline seadmus
ütled vaid "on" või "ei ole"
kaotad keha kaotad elu
Teine sedel on tyhi.
Seda võtaksid ka kassid.
Ettevaatlikud klaverihelid vaikses vihmajärgses õhtus tekitavad vaevumärgatavat, ainult koertele nähtavat lainetust; see lainetus (kõrvalisele isikule võiks tunduda, et tuul) lykkab lauanurgalt liikvele kaks sedelit ja kannab aknast välja, otse minu käppade ette rentslisse.
Ma ei talu klaverit, kuna inimestel on kalduvus seda mängida nagu trummi. See siin kõlab tasavägiselt ja auväärselt, voolab kõrvadest läbi, tekitamata tahtmist neid mitte kunagi enam pesta.
Haaran käppade vahele yhe sedelitest. Sellele on käsitsi kirjutatud:
Koer - buddha-loomus
selgeks saab tõeline seadmus
ütled vaid "on" või "ei ole"
kaotad keha kaotad elu
Teine sedel on tyhi.
teisipäev, juuni 17, 2003
Mattrixxx!
Pats viis minu ja Kassi "Matrix Reloaded" vaatama. Ma pole kyll täiesti kindel, kas koeri ja kasse ikka lubatakse kinno (iseäranis suured on mu kahtlused kasside osas)... igatahes olid piletikontrollid Patsi tuttavad, meil piletid ostetud, saal peaaegu tyhi, ning klapptoolile istumine õnnestus juba teisel katsel peaaegu valutult. Väheste saalis istunud inimeste näoilmed mõjusid omapärase vaatemänguna: mõelda vaid - hull hipi mingi peni ja kassivolaskiga. Istuvad. Kinos!. Mitmekesine nägudevahetus (
"Head nägudevahetust, härra X."
"Teilegi härra Y. Et Teie huuled ikka ilmekamalt kõverduksid!" ), milles meeldejäävaima akordina peegeldus Kassi kräunatus ja järgnev raevukas sisin klapptooli suunas. Polster polstriks, aga saba puutumatus on Kassi uhkus.
Kino on yhtaegu tore ja kummaline koht. Rääsunud rasva vänge aroom - ahh kui mõnus! Veel praegugi tekib minu syljenäärmetes kerge surin, kui sellele mõtlen.
Aga miks inimesed kinos söövad? Toit pole seal ju odav.
Mystiline osalusriitus, mida mina, koer, veel ei mõista? Või on filmivaatamine mõnele raske vaimne ja fyysiline koormus? Tean omast käest kui tigedaks võib nälg teha. Ja pimedas saalis... hirmus mõeldagi.
Pärast filmi jalutuskäik pargis. Kass istus kännule, haaras piibu ja, vehkides meie nina all mingi maasthaaratud toikaga, pidas innustunult ettekande kartesiaanliku vaimupimeduse peatsest lõppemisest.
---
Mida rohkem kuuletumist mõistusele ja tunnetele, seda vähem vabadust tahtele.
Põhjustesse klammerdujast saab põhjuste ori.
"...
Cling to truth and it becomes falsehood;
Understand falsehood and it becomes truth.
Truth and falsehood are two sides of a coin:
Neither accept nor reject either one
..."
(Ryokan)
"If the red slayer think he slays,
Or if the slain think he is slain,
They know not well the subtle ways
I keep, and pass, and turn again"
(Suzuki)
Paeluv zen-koomiks.
Huvitav, kuidas saaks isiksus (kasvõi tehis-), teadvustades enese põhjuslikku (reason) ettemääratust, jääda ettemääratuks, eirata tekkivat valikut?
Pats viis minu ja Kassi "Matrix Reloaded" vaatama. Ma pole kyll täiesti kindel, kas koeri ja kasse ikka lubatakse kinno (iseäranis suured on mu kahtlused kasside osas)... igatahes olid piletikontrollid Patsi tuttavad, meil piletid ostetud, saal peaaegu tyhi, ning klapptoolile istumine õnnestus juba teisel katsel peaaegu valutult. Väheste saalis istunud inimeste näoilmed mõjusid omapärase vaatemänguna: mõelda vaid - hull hipi mingi peni ja kassivolaskiga. Istuvad. Kinos!. Mitmekesine nägudevahetus (
"Head nägudevahetust, härra X."
"Teilegi härra Y. Et Teie huuled ikka ilmekamalt kõverduksid!" ), milles meeldejäävaima akordina peegeldus Kassi kräunatus ja järgnev raevukas sisin klapptooli suunas. Polster polstriks, aga saba puutumatus on Kassi uhkus.
Kino on yhtaegu tore ja kummaline koht. Rääsunud rasva vänge aroom - ahh kui mõnus! Veel praegugi tekib minu syljenäärmetes kerge surin, kui sellele mõtlen.
Aga miks inimesed kinos söövad? Toit pole seal ju odav.
Mystiline osalusriitus, mida mina, koer, veel ei mõista? Või on filmivaatamine mõnele raske vaimne ja fyysiline koormus? Tean omast käest kui tigedaks võib nälg teha. Ja pimedas saalis... hirmus mõeldagi.
Pärast filmi jalutuskäik pargis. Kass istus kännule, haaras piibu ja, vehkides meie nina all mingi maasthaaratud toikaga, pidas innustunult ettekande kartesiaanliku vaimupimeduse peatsest lõppemisest.
---
Mida rohkem kuuletumist mõistusele ja tunnetele, seda vähem vabadust tahtele.
Põhjustesse klammerdujast saab põhjuste ori.
"...
Cling to truth and it becomes falsehood;
Understand falsehood and it becomes truth.
Truth and falsehood are two sides of a coin:
Neither accept nor reject either one
..."
(Ryokan)
"If the red slayer think he slays,
Or if the slain think he is slain,
They know not well the subtle ways
I keep, and pass, and turn again"
(Suzuki)
Paeluv zen-koomiks.
Huvitav, kuidas saaks isiksus (kasvõi tehis-), teadvustades enese põhjuslikku (reason) ettemääratust, jääda ettemääratuks, eirata tekkivat valikut?
kolmapäev, juuni 11, 2003
Faatiline vahepala:
Loo jutustamist ei või niisama katkestada, astuda vahepeal loost välja, seletada, millest see tehtud, miks seda jutustatakse - see rikuks loo.
Samas võib see, mis koosneb loost ning loost välja astumisest, olla kokku lugu; või teistpidi - lugu ennast saab seletada, kui jutustada 'loost' loo sees vihjamisi...
"Juhtides tähtsoosikut soodsasse suunda olukorras, mis ei tohi kaasa tuua ülekohut teiste vastu, ei saa me teha enamat kui tegutseda tuulevinu viisil ja rakendada nõrgimat, kõige kaudsemat survet, nagu näiteks p r o o v i d e s esile kutsuda unenägu, mida me l o o d a m e meie tähele meenuvat prohvetlikuna, kui tõenäone sündmus tõesti tegelikult juhtub. Trükileheküljel peaksid ka sõnad "tõenäone" ja "tegelikult" olema sõrendatud, vähemalt k e r g e l t, et viidata k e r g e l e tuulevinule, mis neid tähti (nii märkide kui personaa˛ide mõttes) õhutab." (V.N.)
---
Tähendus ja narratiiv on nagu pilt ja valguse liikumine.
Loo jutustamist ei või niisama katkestada, astuda vahepeal loost välja, seletada, millest see tehtud, miks seda jutustatakse - see rikuks loo.
Samas võib see, mis koosneb loost ning loost välja astumisest, olla kokku lugu; või teistpidi - lugu ennast saab seletada, kui jutustada 'loost' loo sees vihjamisi...
"Juhtides tähtsoosikut soodsasse suunda olukorras, mis ei tohi kaasa tuua ülekohut teiste vastu, ei saa me teha enamat kui tegutseda tuulevinu viisil ja rakendada nõrgimat, kõige kaudsemat survet, nagu näiteks p r o o v i d e s esile kutsuda unenägu, mida me l o o d a m e meie tähele meenuvat prohvetlikuna, kui tõenäone sündmus tõesti tegelikult juhtub. Trükileheküljel peaksid ka sõnad "tõenäone" ja "tegelikult" olema sõrendatud, vähemalt k e r g e l t, et viidata k e r g e l e tuulevinule, mis neid tähti (nii märkide kui personaa˛ide mõttes) õhutab." (V.N.)
---
Tähendus ja narratiiv on nagu pilt ja valguse liikumine.
teisipäev, juuni 10, 2003
veetilgad söödaks
jõgi kalu õngitseb
puhkevas vihmas
Laisk olen, vaat mis! Uuringud olen jätnud unarusse.
Postmodernistid, vein ja hiirte lendjuustpall - milline allakäik ja langus. Tore, et vähemalt Internet on tagasi.
"Sind tuleks uurida", sõnas Pats. "Võib-olla polegi sul koera aju, vaid inimese oma. Või oled koguni tehisintellekt, pagenud arvuti? - Siis need veidrad mälestused, millest sa räägid, on osa sinusse sisestatud programmist?"
"Ei", ytlesin. "Tänan pakkumast. Uuringuid ma ei taha, uurin ise.
Ja arvuti ma ei ole. Pealegi, selliste arvutitega, nagu inimestel, on tehisintellekti loomine lootusetu."
"???
See on kyll huvitav uudis!" Sarkasm Patsi näol nõudis mult seletusi.
"Vaata, selleks peaks see "arvuti" olema suuteline pidevuseks, käsitlema informatsiooni mitte tykeldatult, bittidena, vaid katkematu voona.
Arvatavasti on sul seda raske ette kujutada - teatud huvidest lähtudes on informatsiooni käsitletud ainult digitaalsena, nii et koolihariduse saanud inimesel on peaaegu võimatu isegi muudmoodi informatsiooni ette kujutada (mina, koer, olen õnneks vaba mõnedest sellistest kammitsatest). Selle idee õigsust kinnitaks justkui tema tõhusus mõtete edastamisel; samuti iga tekst - tähendust kandev digitaalne jada.
Ent seeme ja elav puu pole yks ja seesama. Tekst ja narratiiv, mõte ja mõtlemine, DNA ja elav organism pole yks ja seesama. Elamine ja mõtlemine on pidevad.... neid pole sobiv isegi protsessideks nimetada - ka 'protsessi' kaldub inimene juba digitaliseerima. Pigem on see voolamine, voog. Mõte, nii nagu teda edastatakse, tekstina, on katkestus, digitaalne lõige, väljavõtt voolust; temas pole enam mõtlemist. Ainult lugedes võib sellest tekstist saada uuesti mõtlemine, pidevus kellegi teadvuses..."
"Jajah, see Platoni lämmatav vari teaduse ja teadmise vahel", torkas Kass sygavamõtteliselt (ja nagu ikka, pisut arusaamatult) vahele.
"...Inimeste arvuti on aga oma kontseptsioonilt juba digitaalne, maksimaalselt mõtete kombineerija ja mahamängija, ei enamat. Niisiis ei saa mina olla vähemalt inimese loodud arvuti."
See meenutas mulle midagi. Jooksin keldrisse; pika otsimise peale leidsin need kaks tsitaati, mingitel varasematel aegadel põranda pudedasse pinda kraabitud:
"Tekst, mis ei allu ühelegi pidevustamiskatsele, jääb mõistetamatuks" (J.U.)
"Mistahes teksti - tähenduslikku digitaalset jada - "lugedes" püüab elusolend sellest taasluua pidevust. Tekstist (digitaalsest, katkelisest) tehakse mõistmise narratiiv (analoogne, pidev). Mõistmine on narratiiv." (loetamatu)
jõgi kalu õngitseb
puhkevas vihmas
Laisk olen, vaat mis! Uuringud olen jätnud unarusse.
Postmodernistid, vein ja hiirte lendjuustpall - milline allakäik ja langus. Tore, et vähemalt Internet on tagasi.
"Sind tuleks uurida", sõnas Pats. "Võib-olla polegi sul koera aju, vaid inimese oma. Või oled koguni tehisintellekt, pagenud arvuti? - Siis need veidrad mälestused, millest sa räägid, on osa sinusse sisestatud programmist?"
"Ei", ytlesin. "Tänan pakkumast. Uuringuid ma ei taha, uurin ise.
Ja arvuti ma ei ole. Pealegi, selliste arvutitega, nagu inimestel, on tehisintellekti loomine lootusetu."
"???
See on kyll huvitav uudis!" Sarkasm Patsi näol nõudis mult seletusi.
"Vaata, selleks peaks see "arvuti" olema suuteline pidevuseks, käsitlema informatsiooni mitte tykeldatult, bittidena, vaid katkematu voona.
Arvatavasti on sul seda raske ette kujutada - teatud huvidest lähtudes on informatsiooni käsitletud ainult digitaalsena, nii et koolihariduse saanud inimesel on peaaegu võimatu isegi muudmoodi informatsiooni ette kujutada (mina, koer, olen õnneks vaba mõnedest sellistest kammitsatest). Selle idee õigsust kinnitaks justkui tema tõhusus mõtete edastamisel; samuti iga tekst - tähendust kandev digitaalne jada.
Ent seeme ja elav puu pole yks ja seesama. Tekst ja narratiiv, mõte ja mõtlemine, DNA ja elav organism pole yks ja seesama. Elamine ja mõtlemine on pidevad.... neid pole sobiv isegi protsessideks nimetada - ka 'protsessi' kaldub inimene juba digitaliseerima. Pigem on see voolamine, voog. Mõte, nii nagu teda edastatakse, tekstina, on katkestus, digitaalne lõige, väljavõtt voolust; temas pole enam mõtlemist. Ainult lugedes võib sellest tekstist saada uuesti mõtlemine, pidevus kellegi teadvuses..."
"Jajah, see Platoni lämmatav vari teaduse ja teadmise vahel", torkas Kass sygavamõtteliselt (ja nagu ikka, pisut arusaamatult) vahele.
"...Inimeste arvuti on aga oma kontseptsioonilt juba digitaalne, maksimaalselt mõtete kombineerija ja mahamängija, ei enamat. Niisiis ei saa mina olla vähemalt inimese loodud arvuti."
See meenutas mulle midagi. Jooksin keldrisse; pika otsimise peale leidsin need kaks tsitaati, mingitel varasematel aegadel põranda pudedasse pinda kraabitud:
"Tekst, mis ei allu ühelegi pidevustamiskatsele, jääb mõistetamatuks" (J.U.)
"Mistahes teksti - tähenduslikku digitaalset jada - "lugedes" püüab elusolend sellest taasluua pidevust. Tekstist (digitaalsest, katkelisest) tehakse mõistmise narratiiv (analoogne, pidev). Mõistmine on narratiiv." (loetamatu)
neljapäev, juuni 05, 2003
Selle hiire nimi, kes Tättele näidendeid kirjutab, on Friedrich Porgand.
Kass viis mind vaatama hiirte lendjuustpalli.
Äärmiselt huvipakkuv mäng, mis yldjoontes käib nii:
Väikesele neljakandilisele platsile kinnises ruumis lastakse lahti ymmarguseks näksitud juustupall, mis kaootiliselt põigeldes ja põrkudes ruumis mõõduka kiirusega ekslema hakkab (saladust, kuidas juustupall sel moel lendama saadakse, hiired ei avalda).
Seejärel ilmub ruumi kaks võistkonda spetsiaalse treeningu läbinud hiiri. Need vaprad loomad on pikaajalise paastumise ja mõtluse tulemusena oma kõhuõõne niiviisi ette valmistanud, et suudavad selle abil õhku tõusta ja pikemat aega ka õhus pysida. (paastu ja palve jõud on tõesti hämmastav...)
Niisiis, antakse start (kummaline on, et võistlejatel lubatakse paikneda platsil vastavalt oma soovile; põhjenduseks on toodud seda, et kuna pall niikuinii liigub ettearvamatult, pole ka rivistamisel või muul korrastatud paigutusel mõtet), loomad tõukavad end põrandast lahti, ning käppadega õhus edasi sõudes (abivahendeid kasutada ei tohi) asuvad palli jahtima.
See esmane vaatepilt - kuidas väikesed loomad välja sirutatud käppadega majesteetliku aeglusega põranda kohale kerkivad - on võrratult maaliline ja kytkestav.
Osalejate ylesandeks on pall ära syya.
Mängu muudab iseäranis põnevaks see, et mõne ampsu järel täitub võistleja kõht niivõrd, et ta lennata enam ei suuda, laskub maha ja on (esialgu) mängust väljas. Selline käik muudab mängu eriti tasavägiseks.
Mäng lõpeb, kui juustupall on täiesti söödud või kui mõlema meeskonna kõik mängijad on maas. Võitja on see meeskond, kellel õnnestub ära syya rohkem juustu (meeskonda kaalutakse enne ja pärast mängu). Kui kogu juustupalli ära syya ei õnnestunud, kuulutatakse võitjaks juustutykk, mille pidulik ärasöömine usaldatakse kohtunikule; meeskonnad saavad siis vastavalt teise ja kolmanda koha.
Vaat sellel võistlusel Kass meid tutvustaski.
Tegelikult on Friedrich Porgand ise ypris tyytu ja närvidelekäiv olevus. Närib kogu aeg tähte.
Kass viis mind vaatama hiirte lendjuustpalli.
Äärmiselt huvipakkuv mäng, mis yldjoontes käib nii:
Väikesele neljakandilisele platsile kinnises ruumis lastakse lahti ymmarguseks näksitud juustupall, mis kaootiliselt põigeldes ja põrkudes ruumis mõõduka kiirusega ekslema hakkab (saladust, kuidas juustupall sel moel lendama saadakse, hiired ei avalda).
Seejärel ilmub ruumi kaks võistkonda spetsiaalse treeningu läbinud hiiri. Need vaprad loomad on pikaajalise paastumise ja mõtluse tulemusena oma kõhuõõne niiviisi ette valmistanud, et suudavad selle abil õhku tõusta ja pikemat aega ka õhus pysida. (paastu ja palve jõud on tõesti hämmastav...)
Niisiis, antakse start (kummaline on, et võistlejatel lubatakse paikneda platsil vastavalt oma soovile; põhjenduseks on toodud seda, et kuna pall niikuinii liigub ettearvamatult, pole ka rivistamisel või muul korrastatud paigutusel mõtet), loomad tõukavad end põrandast lahti, ning käppadega õhus edasi sõudes (abivahendeid kasutada ei tohi) asuvad palli jahtima.
See esmane vaatepilt - kuidas väikesed loomad välja sirutatud käppadega majesteetliku aeglusega põranda kohale kerkivad - on võrratult maaliline ja kytkestav.
Osalejate ylesandeks on pall ära syya.
Mängu muudab iseäranis põnevaks see, et mõne ampsu järel täitub võistleja kõht niivõrd, et ta lennata enam ei suuda, laskub maha ja on (esialgu) mängust väljas. Selline käik muudab mängu eriti tasavägiseks.
Mäng lõpeb, kui juustupall on täiesti söödud või kui mõlema meeskonna kõik mängijad on maas. Võitja on see meeskond, kellel õnnestub ära syya rohkem juustu (meeskonda kaalutakse enne ja pärast mängu). Kui kogu juustupalli ära syya ei õnnestunud, kuulutatakse võitjaks juustutykk, mille pidulik ärasöömine usaldatakse kohtunikule; meeskonnad saavad siis vastavalt teise ja kolmanda koha.
Vaat sellel võistlusel Kass meid tutvustaski.
Tegelikult on Friedrich Porgand ise ypris tyytu ja närvidelekäiv olevus. Närib kogu aeg tähte.
kolmapäev, juuni 04, 2003
Huvitav, kas mina, koer, tahaksin inimene olla, olles inimene?
"Teoreetiliselt on olemas täiuslik õnnevõimalus: uskuda hävitamatusse endas ja mitte tema poole püüelda." F.K.
---
"Psyhhoanalyys koertele ja kassidele"?
Igatahes, isand Freudi ahistava teooria kavatsen ma unustada. Pyydes kontrollida pettust, toodab see topeltpettust. Rohi, mis peaks ravima haigeid, teeb terved haigeks. Teooria, mis väidab ennast olevat vabastaja, seab kõikjale yles ahelad ja trellid.
Mäletan, et eilse paadisõidu kirjeldus oli vaid kiuslik konstruktsioon. Valetasin endale, väike vale käib asja juurde. See on kõik Viini nõiatohtri syy. Tema ahvatles mind valetama.
Milleks mälu on - ka unustamiseks, ma arvan.
"Teoreetiliselt on olemas täiuslik õnnevõimalus: uskuda hävitamatusse endas ja mitte tema poole püüelda." F.K.
---
"Psyhhoanalyys koertele ja kassidele"?
Igatahes, isand Freudi ahistava teooria kavatsen ma unustada. Pyydes kontrollida pettust, toodab see topeltpettust. Rohi, mis peaks ravima haigeid, teeb terved haigeks. Teooria, mis väidab ennast olevat vabastaja, seab kõikjale yles ahelad ja trellid.
Mäletan, et eilse paadisõidu kirjeldus oli vaid kiuslik konstruktsioon. Valetasin endale, väike vale käib asja juurde. See on kõik Viini nõiatohtri syy. Tema ahvatles mind valetama.
Milleks mälu on - ka unustamiseks, ma arvan.
teisipäev, juuni 03, 2003
"Sa peaksid kõik oma unenäod kirja panema".
Erinewusehoogudest lõpuks enam-vähem terwenenud Kass oli lugenud minu varasemat sissekannet. "Mulle tuli hiilgav idee", teatas ta. "Kirjuta oma unenäod yles - kui sul õnnestub neid psyhhoanalyysi abil seletada -- ja kindlasti õnnestub --, siis on see ka ilmne kinnitus sinu inimlikust päritolust."
"Kahtlane." Mul oli parajasti tegu, et paati kaldaäärsest mudast eemale tyyrida ja kassi järjekordne idee tundus mulle segasena. "Isand Freudi diskursus sobib kyll inimeste veenmiseks nende loomalikkuses, aga vastupidi...
Pealegi pole mul vaja ennast oma inimlikkuses veenda. Ma tean seda, sama kindlalt kui et mul on siin käpp." Sirutasin oma käpa pikalt pysti, nii et see kõrgus mastina meie kohal. Kyynte kylge klammerdunud kilekott krabises valjult ja paisus tuult kogudes; ajasin sirgu teisegi käpa. Paat hakkas liikuma sadama suunas.
Kass haaras emaliku hoolitsusega ripakile jäänud tyyrist ja sõnas, nyyd juba võimukamal toonil: "Sul ei ole tarvis kahelda, usu mind. Kui sa tahad midagi saavutada - ja seda, et sinus on selleks potentsiaali, ma näen - siis pead sa teisi suutma veenda oma erilisuses. Psyhhoanalyys on selleks parim."
Märkasin, et ka kass oli oma karvased käpad yles sirutanud ja paat lausa lendas sadama poole (see paat vajaks tõpoolest purje ja masti, ehk isegi kahte). Paadi tyyr kõlkus jälle vabalt, kuid sel polnud enam tähtsust, sest tuul tõukas meid kindlalt yhes suunas. Kihutasime suuremate paatide vahelt läbi, otse sygavasse mustavasse tunnelisse silla all, kus asus minu isiklik (ja salajane) kai. Krabisevate valgete kilekottide kogutud hoog oli aga nii suur, et paat sõitis valju raksatusega vastu kaid. Pilpad lendasid ja meie kassiga kukkusime yksteise otsa hunnikusse.
---
Selle unenägude yleskirjutamise võtan ma igatahes kaalumisele.
Erinewusehoogudest lõpuks enam-vähem terwenenud Kass oli lugenud minu varasemat sissekannet. "Mulle tuli hiilgav idee", teatas ta. "Kirjuta oma unenäod yles - kui sul õnnestub neid psyhhoanalyysi abil seletada -- ja kindlasti õnnestub --, siis on see ka ilmne kinnitus sinu inimlikust päritolust."
"Kahtlane." Mul oli parajasti tegu, et paati kaldaäärsest mudast eemale tyyrida ja kassi järjekordne idee tundus mulle segasena. "Isand Freudi diskursus sobib kyll inimeste veenmiseks nende loomalikkuses, aga vastupidi...
Pealegi pole mul vaja ennast oma inimlikkuses veenda. Ma tean seda, sama kindlalt kui et mul on siin käpp." Sirutasin oma käpa pikalt pysti, nii et see kõrgus mastina meie kohal. Kyynte kylge klammerdunud kilekott krabises valjult ja paisus tuult kogudes; ajasin sirgu teisegi käpa. Paat hakkas liikuma sadama suunas.
Kass haaras emaliku hoolitsusega ripakile jäänud tyyrist ja sõnas, nyyd juba võimukamal toonil: "Sul ei ole tarvis kahelda, usu mind. Kui sa tahad midagi saavutada - ja seda, et sinus on selleks potentsiaali, ma näen - siis pead sa teisi suutma veenda oma erilisuses. Psyhhoanalyys on selleks parim."
Märkasin, et ka kass oli oma karvased käpad yles sirutanud ja paat lausa lendas sadama poole (see paat vajaks tõpoolest purje ja masti, ehk isegi kahte). Paadi tyyr kõlkus jälle vabalt, kuid sel polnud enam tähtsust, sest tuul tõukas meid kindlalt yhes suunas. Kihutasime suuremate paatide vahelt läbi, otse sygavasse mustavasse tunnelisse silla all, kus asus minu isiklik (ja salajane) kai. Krabisevate valgete kilekottide kogutud hoog oli aga nii suur, et paat sõitis valju raksatusega vastu kaid. Pilpad lendasid ja meie kassiga kukkusime yksteise otsa hunnikusse.
---
Selle unenägude yleskirjutamise võtan ma igatahes kaalumisele.
esmaspäev, juuni 02, 2003
Äärmiselt huvitav. Aadressil http://www.hot.ee/udri/uurimus.htm väidetakse, et mitmed maailmakuulsad kirjanikud ei kirjuta oma teoseid ise, vaid lasevad seda teha oma koduloomadel: nii näiteks Paolo Coelho raamatuid kirjutavat hoopis tema papagoi nimega Flint Eastwood, Jaan Tätte näidendid aga olevat kirjutatud hoopis yhe valge hiire poolt, kellest teatakse ainult tema varjunime - Kungla Rahwas ...
Link miskipärast enam ei avane, hmm!
Link miskipärast enam ei avane, hmm!
pühapäev, juuni 01, 2003
Nägin kummalist und.
Mina ja Kass istusime kumbki korratul kivirahnul, mis hõljusid kõrgel õhus pilvede keskel. Aeg-ajalt vilksatas pilvede vahelt maa, kord meie all, kord ylal, kord tundmatuseni muutunud, yldsegi mitte nagu maa. Meie ymber tiirles lugematul hulgal raamatuid, nad lehvitasid kaasi nagu linnud tiibu, pekslesid vastu läbipaistvat kivist kuplit ja kriiksusid "Loe mind!", "Loe mind!".
Haarasime Kassiga kumbki õhust raamatu ja lugesime, tsiteerides teineteisele paremaid lõike. Kassile sattus mingi paks raamat yhe Siioni Prioraadi suurmeistrist Prantsuse kirjaniku elulooga (uurida, kas selline tõepoolest olemas oli, ja mis ta nimi, see oli midagi lyhikest), ja ta luges:
"On doute
La nuit
J'écoute: --
Tout fuit,
Tout passe;
L'espace
Efface
Le bruit"
Sain pihku raamatu yhe kirjaniku (nime ei mäleta, võimalik, et tal polnudki nime) avaldet ylestähendustega, mis olid kirja pandud samuti mingi koera poolt. Väga tähenduslike tähendustega, nagu mulle unes tundus, koguni mingi võtmetekstiga. Mäletan, et seda koera vaevas mingisugune toitlustusprobleem. Lugesin Kassile:
" Sageli kiidetakse koerkonna üldist progressi aegade kestel ja mõeldakse sellega küll peaasjalikult teaduse progressi. Kindel see, teadus edeneb, see on vältimatu, ta edeneb isegi kiirendusega, ikka kiiremini, aga mis siin kiita on? Tundub nii, nagu tahetaks kedagi kiita sellepärast, et koos aastate rohkenemisega saab ta aina vanemaks ja selle tulemusel läheneb üha kiiremini surmale. See on loomulik ja pealegi inetu protsess, milles ma ei leia kusagil kiiduväärset. Ma näen ainult allakäiku, misjuures ma aga sugugi ei mõtle, et varasemad põlvkonnad oleksid olemuselt paremad olnud, nad olid ainult nooremad, see oli nende suur eelis, nende mälu polnud veel nii üle koormatud kui tänapäeval, oli veel kergem neid rääkima panna, ja kui see kellelgi ei õnnestunudki, oli võimalus suurem; too suurem võimalus ju ongi see, mis meid nõnda erutab nende vanade, kuid tegelikult lihtsameelsete lugude kuulamisel. Siin-seal kuuleme mõnd vihjavat sõna ja peaaegu tahaksime püsti karata, kui ei tunneks endil aastasadade koormat. Ei, mida mul ongi oma aja vastu öelda -- varasemad põlvkonnad polnud uuematest paremad, jah, teatavas mõttes olid nad palju halvemad ja nõrgemad. Ei käinud küll tookordki imed vabalt tänaval ringi suvaliseks kinnipüüdmiseks, kuid koerad polnud veel -- ma ei suuda seda teisiti väljendada -- nii koeralikud kui täna, koerkonna struktuur oli veel lõtv, tõene sõna võinuks tookord veel sekkuda, ehitist määrata, ümber häälestada, iga soovi järgi muuta, iseenda vastandiks teha, ja see sõna oli olemas, oli vähemalt lähedal, hõljus keeleotsal, igaüks võis seda teada saada; kuhu see on täna jäänud, täna võiks juba käe sisikonda pista ega leiaks seda sõna."
Kass avas suu laiaks naeratuseks, justkui tahtnuks öelda, et teab autorit, kui yhtäkki läks kõik pimedaks; selle pimeduse sygavusest kerkisid kaks veripunast silma ja hääl kõmistas:
?Koer, koer, mis on elu mõte!?.
---
Kui see hiljem Patsiga vesteldes jutuks tuli, ajas ta hetkeks kulmu kortsu, sulges silmad, matsutas suud, ja teatas siis, et on kusagil midagi seesugust juba kohanud. ?Yhes raamatus, kus oli mingisugune veider tegelane - mingi luristaja või paristaja..." Igatahes ei mäletanud Pats enam täpselt, lubas aga järele uurida.
Mina ja Kass istusime kumbki korratul kivirahnul, mis hõljusid kõrgel õhus pilvede keskel. Aeg-ajalt vilksatas pilvede vahelt maa, kord meie all, kord ylal, kord tundmatuseni muutunud, yldsegi mitte nagu maa. Meie ymber tiirles lugematul hulgal raamatuid, nad lehvitasid kaasi nagu linnud tiibu, pekslesid vastu läbipaistvat kivist kuplit ja kriiksusid "Loe mind!", "Loe mind!".
Haarasime Kassiga kumbki õhust raamatu ja lugesime, tsiteerides teineteisele paremaid lõike. Kassile sattus mingi paks raamat yhe Siioni Prioraadi suurmeistrist Prantsuse kirjaniku elulooga (uurida, kas selline tõepoolest olemas oli, ja mis ta nimi, see oli midagi lyhikest), ja ta luges:
"On doute
La nuit
J'écoute: --
Tout fuit,
Tout passe;
L'espace
Efface
Le bruit"
Sain pihku raamatu yhe kirjaniku (nime ei mäleta, võimalik, et tal polnudki nime) avaldet ylestähendustega, mis olid kirja pandud samuti mingi koera poolt. Väga tähenduslike tähendustega, nagu mulle unes tundus, koguni mingi võtmetekstiga. Mäletan, et seda koera vaevas mingisugune toitlustusprobleem. Lugesin Kassile:
" Sageli kiidetakse koerkonna üldist progressi aegade kestel ja mõeldakse sellega küll peaasjalikult teaduse progressi. Kindel see, teadus edeneb, see on vältimatu, ta edeneb isegi kiirendusega, ikka kiiremini, aga mis siin kiita on? Tundub nii, nagu tahetaks kedagi kiita sellepärast, et koos aastate rohkenemisega saab ta aina vanemaks ja selle tulemusel läheneb üha kiiremini surmale. See on loomulik ja pealegi inetu protsess, milles ma ei leia kusagil kiiduväärset. Ma näen ainult allakäiku, misjuures ma aga sugugi ei mõtle, et varasemad põlvkonnad oleksid olemuselt paremad olnud, nad olid ainult nooremad, see oli nende suur eelis, nende mälu polnud veel nii üle koormatud kui tänapäeval, oli veel kergem neid rääkima panna, ja kui see kellelgi ei õnnestunudki, oli võimalus suurem; too suurem võimalus ju ongi see, mis meid nõnda erutab nende vanade, kuid tegelikult lihtsameelsete lugude kuulamisel. Siin-seal kuuleme mõnd vihjavat sõna ja peaaegu tahaksime püsti karata, kui ei tunneks endil aastasadade koormat. Ei, mida mul ongi oma aja vastu öelda -- varasemad põlvkonnad polnud uuematest paremad, jah, teatavas mõttes olid nad palju halvemad ja nõrgemad. Ei käinud küll tookordki imed vabalt tänaval ringi suvaliseks kinnipüüdmiseks, kuid koerad polnud veel -- ma ei suuda seda teisiti väljendada -- nii koeralikud kui täna, koerkonna struktuur oli veel lõtv, tõene sõna võinuks tookord veel sekkuda, ehitist määrata, ümber häälestada, iga soovi järgi muuta, iseenda vastandiks teha, ja see sõna oli olemas, oli vähemalt lähedal, hõljus keeleotsal, igaüks võis seda teada saada; kuhu see on täna jäänud, täna võiks juba käe sisikonda pista ega leiaks seda sõna."
Kass avas suu laiaks naeratuseks, justkui tahtnuks öelda, et teab autorit, kui yhtäkki läks kõik pimedaks; selle pimeduse sygavusest kerkisid kaks veripunast silma ja hääl kõmistas:
?Koer, koer, mis on elu mõte!?.
---
Kui see hiljem Patsiga vesteldes jutuks tuli, ajas ta hetkeks kulmu kortsu, sulges silmad, matsutas suud, ja teatas siis, et on kusagil midagi seesugust juba kohanud. ?Yhes raamatus, kus oli mingisugune veider tegelane - mingi luristaja või paristaja..." Igatahes ei mäletanud Pats enam täpselt, lubas aga järele uurida.
Tellimine:
Postitused (Atom)