Pärdi muusika liigub aeglaselt, peaaegu roomates, meenutades järsku astangut mööda kõrgele mäkke ronivat meistrit vanalt hiina või jaapani maalilt, kes iga mõne sammu järel peatub, sygavalt hingab ja ymbritsevat avarust silmitseb.

(Avar on tyhi.
    Tyhi on tähtsusetu.
Kui pole tähtsusetut, pole ka tähtsat.
    Tyhi on tähtis.
Kui tähtsusetu on tähtis, siis ei saa olla tähtis tähtis ega tähtsusetu tähtsusetu.)

Mulle see tempo sobib. Mööda heliredeleid ei saakski kiiremini liikuda.
Istun rõdu ääres, kuulan, ega lase end segada loodusjõudude, tuulte, vihmade ja jahedate õhtute mõjul saali kanduvaist sygishäälist. Kuigi, nende köhakadentside panus on märkimisväärne; neid pikitakse siia-sinna läbi teose; pisut enne lõppu on aga väike hoovõtt, ja päris viimased orelihelid läkastatakse võidukalt kustu.
Noh, köhigu pealegi. Ma ei kuula neid, vaid toetan käpa järgmisele astmele.
Meister on juba redeli tipus ja silmitseb, pisut kohtlane naeratus habemes, lehvivi rõivu alla sygavike poole.
Kas visata redel ära?


Munk Tosei kirjutas kord, et

templi kell vaikib
kuid kõla veel kuulen
lillede lõhnas

    "Ehh," ohkas Pats. "Võtta peast ruutjuurt või seitsmega lõppevaid arve korrutada — nigu naksti. Aga arvutist viirust — seda, näe, ei jaga."
    "Oskad sa tõesti peast ruutjuurt võtta?" kysis Kass mõtlikult hiirt silmitsedes.
Punane lambike hiire sees vilkus ärevusest.
    "Aga palun!"
    "Hea kyll. Kui palju on ruutjuur viltusest kalast?"
    "Silmadega või ilma?"
    "Ilma, näiteks..."
    "Ei, see oli vastus!"
    "Miks sa siis kysimärgi lõppu panid?"
    "Ega mina ei pand. Koer pani."

tuul keerutab
lehti kännust kaugele
pirn ka ei kuku

Mõtlev Pirnipuu, peagi valmis oma mõtluse vilju heitma sõidukite ette & peale.
Sel aastal on neid vilju lausa raputavalt palju.
Pirnipuu pirnidel on samsara ja tõe kibe mekk, need on täis Zi-de tarkust ja bodhisattvade tõotusi. Autod ja jalakäijad sõtkuvad neil, asfalt põlgab ära nende seemne. Pirnid saavad puruks ning tarkus ja tõotused valguvad neist rehvimustrite, kingataldade, koera kõhutäite ja veel paljude selliste teede, millest keegi parema meelega midagi teada ei taha kaudu kogu maailma laiali.
Viljakus, mida ei märka. Pirnipuu samadhi.

Maailm ilma seletuseta on otsekui jalgratas ilma karuta.