kolmapäev, veebruar 16, 2005

Mulle tundub, nagu seiskuks aeg mingeil ootamatuil hetkil. Justkui jääksin ma vahel poole hyppe või sammu pealt rippu kuskil pimeduses sygavuse kohal, mingis nähtamatus maatriksis, lahti muust maailmast. Seal ma siis muudkui ripun, eikugasil; ja maailm tiirleb ajatuna mu ymber, sumiseb ärevalt ega pääse sisse. Õigupoolest on barjäär, mis aja peatumisega tekib, nii tihe ja veatu, et isegi see sumin ei pääse läbi; aga mistkit häält peab see ärev maailm ju ometi tegema.
Siis järsku läheb aeg jälle vaevutuntava nõksatusega liikvele -- tegemata mingit "Pauhh!" või "Põmm!", või kasvõi "kääks!". Ainult see väike, peaaegu märkamatu nõksatus, tuntav vaid kerge elektrise värinana saba kõige tipmistes karvades. Aja kiirendus.

Ainult et miski pole pärast seda enam sama.
Noh, ma mõtlen, miski pole ju sama niiehknii.
(Huvitav kas võimatus samasse jõkke kasvõi yhte korda astuda on võimatum kui sõrmikuid käpikute peale ajada?
Kas võimatusel on määr?
Aga kas samasse jõkke null korda astuda on võimalik? Eiyhtegi korda?
Ehk tulnuks Herakleitosel tõe huvides oma lause sõnastada hoopis nii:
Samasse jõkke astuda ei saa!
Aga istuda?
)
Aga see pole seesama 'sama', vaid hoopis nii:
Ma tõstan käpa, et haarata kausist viinamarja; on detsember ja kell näitab seitsmendat õhtutundi. Kui mu käpp aga ykskord kausini jõuab, aevastan ma vastikusest; kellal seisab hoopis veebruar ja väljas on hele päev.
Kaks varest vastasmaja veranda katusel jälgivad mind läbi klaasi ilmse huviga.
Veidrad lood.
Vahel tundub mulle, et neil hetkil, kus aeg seisab, pole ma koer, vaid inimesed; mitte yks, vaid mitu, palju inimesi. Mälus keerlevad ähmased pildid erinevatest kohtadest, kus ma enese teada kunagi, või vähemasti -- siis --, käinud ei ole...
...Hõljun igerikus toas täis lampe, ekraane ja mõõdikuid, hoobasid ja klaviatuure. Hingan raskelt ja kähinal hapukat õhku.
Mul on seljas skafander.
Minust vasakul vilguvad hypnootilises rytmis punased lambid; kamber ja kõik sellele kinnitatu krigiseb, rappub ja väriseb hysteeriliselt minu ymber; kuskil kriiskab kõrvulukustav signaal.
Pööran pilgu lampidelt kõrvale, võbisevale illuminaatorile, mida katavad väljast kardinana oranžid tulekeeled. Minu tähelepanu köidab leekide vahelt aeg-ajalt nähtavale vilksatav ähmaste laikudega kumer viirg.
Siis äkitselt signaal vaibub; kabiini rappumine lakkab ja selle yks sein kaob oranži valgusse. Sellest ilmub nähtavale kellegi käsi, samuti yleni oranž ja helklev, justkui vedela peegliga kaetud. Viis sõrme ja peopesa sirutub minu poole.
Haaran käest ning mind tõmmatakse kuhugi...

...Ma istun bussis ja tunnen, justkui oleksin koer. Ei, ma ei ole koer. On koer, kellele tundub, et ta on inimene, kellele tundub, et ta on koer.
"Auh", püüan ma prooviks öelda. Minu hämmastuseks kostab hoopis 'Auh'. "Stopp!" ytlen endale. "Stopp!" See käib kuidagi teisiti. Kas ma peaksin haukuma kui inimene, kes on koer, või kui koer, kes on inimene? "Auh!" proovin uuesti, vaiksemalt. Ei. Stopp. Stopp! -- Jälle 'Auh'. Kes ma olen? Kas teie kuulsite, et ma haukusin, või ainult "haukusin"? Oh ma ei tea... millal mu peatus tuleb; millal mu peatus...