kolmapäev, detsember 31, 2003
reede, detsember 19, 2003
«Crudele, acerba, inesorabil morte,
cagion mi dai mai non esser lieto
ma di menar tutta mia vita in pianto,
e i giorni oscuri e le dogliose notti:
i miei gravi sospir non vanno in rime,
e' l mio duro martir vince ogni stile.»
(Ette kantud ulgudes-kräunudes, Koera ja Kassi maneristliku duetina Luca Marenzio viisil)
Renessansiaeg. Siis kui raamatuid loeti härgade ja hobustega ja luuletused tehti kivist. Raske uskuda, et sellist mastaapset poeesiat võiks kirjutada tavalise käega.
Ehk olidki tolle aja poeedid võimsad, titaanlikud mehe- või naisemyrakad, kelle sulg oli sõna otseses mõttes teravam kui mõõk.
Kyllap selle mõõgaga loodud raiesed - kaljudest välja raiutud taiesed - ei olnud oma vägevuses ka teps mitte koheseks tarvitamiseks; nende kõmin pidi lihtsa sureliku kõrvadele kuuldavaisse mõõtmeisse kostma alles aastate tagant.
teisipäev, detsember 16, 2003
kolmapäev, detsember 10, 2003
"Sooda oled, vaat mis!"
"Ei, mitte sooda. Tärklis."
"Mitte tärklis. Sooda, loll loom. Kesse siis teste huupi täidab! Vastata tuleb ausalt ja läbimõeldult. Et saaks enda kohta teada, kes või mis sa oled - kas sa oled ensyym või Gandalf või Morpheus või pruunikaslilla-triibuline banaanikala või..." Pats jäi vait.
"Proovi uuesti", soovitas ta viimaks. "Kui sa vastamisel hätta jääd, kysi minu käest."
...
"Sooda."
"Ei ole võimalik!"
"Ei, mitte sooda. Tärklis."
"Mitte tärklis. Sooda, loll loom. Kesse siis teste huupi täidab! Vastata tuleb ausalt ja läbimõeldult. Et saaks enda kohta teada, kes või mis sa oled - kas sa oled ensyym või Gandalf või Morpheus või pruunikaslilla-triibuline banaanikala või..." Pats jäi vait.
"Proovi uuesti", soovitas ta viimaks. "Kui sa vastamisel hätta jääd, kysi minu käest."
...
"Sooda."
"Ei ole võimalik!"
«You are soda. You are so damn rich, fascinating, salty like a life itself. Your close contacts with acid and water will always become almost burningly productive. Everybody wants you, although too much you will mess Fortune's cookies.»
teisipäev, detsember 09, 2003
«You are starch. You are rigid, opinionated, hard-willed and not too friendly about it. You keep people out of places, or you keep them in, and without you a lot of things would collapse. hopefully you'll never have the authority to burn people at the stake. Sir. Ma'am.»
"Niipea, kui sul, selgub, on mingid põhimõtted, oled sa tärklis", lausus Kass pisut solvunult.
Vahest tahtnuks ta olla DNA?
Kass oli võtnud kokku mitme tuttava testitulemused ja mõtiskles nyyd valjult selle yle. "Tegelikult on sellistele kysimustele võimatu ausalt vastata", leidis ta, "kuna reaalses olukorras ei valiks ma neist vastustest yhtki. Proovid kah?"
Ma ei osanud midagi vastata.
Lõpuks klõpsisin huupi.
Tärklis?
esmaspäev, detsember 08, 2003
Mulle tundub, et romantikute esitamiseks oleks vaja tavalisest pisut erinevat klaverit.
Griegi a-moll trummikontserdi esitus oli ju suurepärane, aga tubli pianist pidi mõnel korral siiski soovitava löögijõu saavutamise nimel täpsuses pisut mööndusi tegema.
Klaverimängija jõuline pingutus ja pillist paiskuvad metsikud akordid võivad ehk tõepoolest meenutada rallisõidu romantikat...
Pianisti nimi oli Marko Martin. Täppide puudumine nimes markeeriks siis justkui klaverimängu suhtelist puhtust (sageli porise) rallisõiduga võrreldes...
(... ja kui Martin mängib midagi sulnist ja aeglast - näiteks Raveli -, siis ka Märtin sõidab jalgrattaga, või käib lihtsalt jala...)
Ma mõtlen, klaver ju sarnaneb mingis mõttes autoga. Kaks pedaali - sidur ja pidur. Ja klahvid on rool. Sidur laseb noodi vabavõnkumisse ja pidur peab kinni.
Romantikute palade esitamiseks oleks vaja ka gaasipedaali - millega saaks noodile vunki juurde anda. Klahvivõimendit.
Griegi ajal oli ju aurumasin juba leiutatud.
Huvitav, kuidas see klaverikontsert tynniorkestri esituses kõlaks?
Griegi a-moll trummikontserdi esitus oli ju suurepärane, aga tubli pianist pidi mõnel korral siiski soovitava löögijõu saavutamise nimel täpsuses pisut mööndusi tegema.
Klaverimängija jõuline pingutus ja pillist paiskuvad metsikud akordid võivad ehk tõepoolest meenutada rallisõidu romantikat...
Pianisti nimi oli Marko Martin. Täppide puudumine nimes markeeriks siis justkui klaverimängu suhtelist puhtust (sageli porise) rallisõiduga võrreldes...
(... ja kui Martin mängib midagi sulnist ja aeglast - näiteks Raveli -, siis ka Märtin sõidab jalgrattaga, või käib lihtsalt jala...)
Ma mõtlen, klaver ju sarnaneb mingis mõttes autoga. Kaks pedaali - sidur ja pidur. Ja klahvid on rool. Sidur laseb noodi vabavõnkumisse ja pidur peab kinni.
Romantikute palade esitamiseks oleks vaja ka gaasipedaali - millega saaks noodile vunki juurde anda. Klahvivõimendit.
Griegi ajal oli ju aurumasin juba leiutatud.
Huvitav, kuidas see klaverikontsert tynniorkestri esituses kõlaks?
laupäev, detsember 06, 2003
kolmapäev, detsember 03, 2003
kolmapäev, november 26, 2003
Elu nagu unenägu. Või - nagu «Kodanluse diskreetne võlu». Elu nagu Buńueli filmis. Elu nagu. Nagu-elu.
Koera elu.
Jah, loogiline (jah-loogiline): Koera elu - mida muud see saakski...
(...mõnedel mitte just väga sagedastel hetkedel märkad, et 'loogiline' ja 'nonsenss' - 'non-sense' - langevad kokku; verbaalne võimekus, põrganud vastu reeglite klaasi nagu pimestatud ööliblikas vastu lambikuplit, on saadud löögist viivuks oimetu ja langeb tagasi, lastes valgusel mõne silmapilgu paista sellisena, nagu ta on...)
Juba teist või kolmandat nädalat piidlen yht magistritööd ega ole jõudnud sirvimisest ja sissejuhatusest kaugemale. Valitsus, kriis, araabia terroristid, magnettorm ja plekid päikesel, häired sidekanalites, lume tulek ja lume puudumine,... - kõik see on asetunud meie vahele. Teekond teksti juurde sealt (pigem "siit"; 'sealt' kõlbaks rohkem sulgudesse ja kursiivi), kus ma parasjagu olen, tundub otsekui jalgsimatk kuule. See on nagu Zenoni apooria tegelikkusekssaamine - kus iganes ma ka poleks, ikka on minu ja teksti vahel veel vähemalt pool maad läbida.
Mis ma sellest järeldada võiks: et minu jaoks aega ei ole? Mitte: "minul ei ole aega", vaid: "minule ei ole aega"?
Ehk olen ma siis... ajatu?
Sirutan käpa ja haaran (osaliselt väljatrykitud) magistritöö lehtede järele. Siin see on - ˇinkin, Nikolai Ivanovit�. See on see, mis mind selle töö juures enim huvitab. Psyhholoog, kellest ingliskeelne Internet ei tea yldse midagi ja venekeelne pakub yhe koleda frankensteinliku pildi.
Tähelepanuväärne, et see inimene on juba aastaid tagasi pystitanud yhe olulise hypoteesi, milleni mina, koer, jõudsin pisut enam kui poole aasta eest endamisi juureldes.
Võib-olla on see idee mõtlemise pidevusest ning mõtlemise ja mõtte kardinaalsest erinevusest kuidagi väga koeralik, ma ei tea, (vahest saigi ˇinkin selle idee mõnelt koeralt - vene psyhholoogid armastasid väga koeri. Koguni niivõrd, et yhele neist, Pavlovile, kinkisid koerad tänutäheks päris oma refleksi...) igatahes ei näi inimesed - kui ehk biosemiootikud välja arvata - selle avastuse tähtsust veel aduvat.
Reis kuule...
Ma igatahes proovin.
Koera elu.
Jah, loogiline (jah-loogiline): Koera elu - mida muud see saakski...
(...mõnedel mitte just väga sagedastel hetkedel märkad, et 'loogiline' ja 'nonsenss' - 'non-sense' - langevad kokku; verbaalne võimekus, põrganud vastu reeglite klaasi nagu pimestatud ööliblikas vastu lambikuplit, on saadud löögist viivuks oimetu ja langeb tagasi, lastes valgusel mõne silmapilgu paista sellisena, nagu ta on...)
Juba teist või kolmandat nädalat piidlen yht magistritööd ega ole jõudnud sirvimisest ja sissejuhatusest kaugemale. Valitsus, kriis, araabia terroristid, magnettorm ja plekid päikesel, häired sidekanalites, lume tulek ja lume puudumine,... - kõik see on asetunud meie vahele. Teekond teksti juurde sealt (pigem "siit"; 'sealt' kõlbaks rohkem sulgudesse ja kursiivi), kus ma parasjagu olen, tundub otsekui jalgsimatk kuule. See on nagu Zenoni apooria tegelikkusekssaamine - kus iganes ma ka poleks, ikka on minu ja teksti vahel veel vähemalt pool maad läbida.
Mis ma sellest järeldada võiks: et minu jaoks aega ei ole? Mitte: "minul ei ole aega", vaid: "minule ei ole aega"?
Ehk olen ma siis... ajatu?
Sirutan käpa ja haaran (osaliselt väljatrykitud) magistritöö lehtede järele. Siin see on - ˇinkin, Nikolai Ivanovit�. See on see, mis mind selle töö juures enim huvitab. Psyhholoog, kellest ingliskeelne Internet ei tea yldse midagi ja venekeelne pakub yhe koleda frankensteinliku pildi.
Tähelepanuväärne, et see inimene on juba aastaid tagasi pystitanud yhe olulise hypoteesi, milleni mina, koer, jõudsin pisut enam kui poole aasta eest endamisi juureldes.
Võib-olla on see idee mõtlemise pidevusest ning mõtlemise ja mõtte kardinaalsest erinevusest kuidagi väga koeralik, ma ei tea, (vahest saigi ˇinkin selle idee mõnelt koeralt - vene psyhholoogid armastasid väga koeri. Koguni niivõrd, et yhele neist, Pavlovile, kinkisid koerad tänutäheks päris oma refleksi...) igatahes ei näi inimesed - kui ehk biosemiootikud välja arvata - selle avastuse tähtsust veel aduvat.
Reis kuule...
Ma igatahes proovin.
reede, november 21, 2003
neljapäev, november 20, 2003
kolmapäev, november 12, 2003
"Jumalat ei ole olemas", ytles Kass mõtlikult, justnagu prooviks - just nagu inimene, kes ettevaatlikult näpuga katsudes pyyab kindlaks teha, kas triikraud laual on ikka kuum või ei.
Tõepoolest, see on huvitav mõte - 'Jumalat ei ole olemas'.
Selleks, et eitada, tuleb esmalt konstrueerida jumala olemasolu - et oleks, mida eitada.
Olev Jumal.
(Ole jumal, palun, nyyd vagusi, pysi paigal, et me saaks sind korralikult eitada.
Näh, ära siple, sunnik, rikud veel ilusa eituse ära.)
Kysimus on - millist (või hoopis - millise?) Jumala olemasolu eitada.
Näiteks - seda võidunudvalges toogas pika pulstunud habemega ja punaka kartulninaga Jumalat (näo poolest kahtlaselt sarnane Jean Effeli koomiksite tegelastele või postkaartide standardjõuluvanale), kes praegu selle hallika pilve serval istub, millest Aerofloti Pariis-Moskva lennuk parasjagu läbi lendab - .
Sellist jumalat pole olemas.
(vähem veendunult) - Loodetavasti.
Õigupoolest on sellise jumala mitteolemasolu tõestamiseks päris lihtne katse: vaja on ainult
1) stopperit;
2) pliiatsit ja tykki paberit;
3) korralikult taadeldud jumalaloendurit;
4) pirukat;
5) muna.
Niisiis, hetkel kui Aerofloti Pariis-Moskva lennuk siseneb sellesse halli pilvesse, lylitame sisse stopperi ja jumalaloenduri. Hetkel kui lennuk väljub pilvest, lylitame loenduri välja ja peatame stopperi.
Nii. Ajaks saime - 1,05 sekundit, aparaat registreeris null koma null-null halli habemega jumalat. Jagame nyyd paberil jumalate arvu kulunud ajaga ja saame (0 / 1,05 = 0) null Jumalat.
Mida oligi tarvis tõestada. Matemaatiliselt ja fyysikaliselt lihtne ja selge.
Nyyd jääb yle veel pirukasse muna panna. Siis on Jumala ei-olemine ka keemiliselt tõestatud.
Eitus on fantastiline loogikaline protseduur. Sõna otseses mõttes - see meeldib mulle.
Tahan - eitan, tahan - ei eita. Vaba tahe.
Aga teisest kyljest, kui võtaks sellesamusegi - ma tean, et mul on siin käsi ... ja prooviks selle tagurpidi pöörata...
"Emmm, seda et, Koer... midagi on sul siit puudu", torkab Kass yle mu õla kiigates vahele. "Jumal, keda eitada, pole 'kus' ega 'millal'; tõestamaks, et Jumalat pole olemas, tuleb esmalt tõestada ideede maailma olemasolu".
"Tule Gödel appi!"
Tõepoolest, see on huvitav mõte - 'Jumalat ei ole olemas'.
Selleks, et eitada, tuleb esmalt konstrueerida jumala olemasolu - et oleks, mida eitada.
Olev Jumal.
(Ole jumal, palun, nyyd vagusi, pysi paigal, et me saaks sind korralikult eitada.
Näh, ära siple, sunnik, rikud veel ilusa eituse ära.)
Kysimus on - millist (või hoopis - millise?) Jumala olemasolu eitada.
Näiteks - seda võidunudvalges toogas pika pulstunud habemega ja punaka kartulninaga Jumalat (näo poolest kahtlaselt sarnane Jean Effeli koomiksite tegelastele või postkaartide standardjõuluvanale), kes praegu selle hallika pilve serval istub, millest Aerofloti Pariis-Moskva lennuk parasjagu läbi lendab - .
Sellist jumalat pole olemas.
(vähem veendunult) - Loodetavasti.
Õigupoolest on sellise jumala mitteolemasolu tõestamiseks päris lihtne katse: vaja on ainult
1) stopperit;
2) pliiatsit ja tykki paberit;
3) korralikult taadeldud jumalaloendurit;
4) pirukat;
5) muna.
Niisiis, hetkel kui Aerofloti Pariis-Moskva lennuk siseneb sellesse halli pilvesse, lylitame sisse stopperi ja jumalaloenduri. Hetkel kui lennuk väljub pilvest, lylitame loenduri välja ja peatame stopperi.
Nii. Ajaks saime - 1,05 sekundit, aparaat registreeris null koma null-null halli habemega jumalat. Jagame nyyd paberil jumalate arvu kulunud ajaga ja saame (0 / 1,05 = 0) null Jumalat.
Mida oligi tarvis tõestada. Matemaatiliselt ja fyysikaliselt lihtne ja selge.
Nyyd jääb yle veel pirukasse muna panna. Siis on Jumala ei-olemine ka keemiliselt tõestatud.
Eitus on fantastiline loogikaline protseduur. Sõna otseses mõttes - see meeldib mulle.
Tahan - eitan, tahan - ei eita. Vaba tahe.
Aga teisest kyljest, kui võtaks sellesamusegi - ma tean, et mul on siin käsi ... ja prooviks selle tagurpidi pöörata...
"Emmm, seda et, Koer... midagi on sul siit puudu", torkab Kass yle mu õla kiigates vahele. "Jumal, keda eitada, pole 'kus' ega 'millal'; tõestamaks, et Jumalat pole olemas, tuleb esmalt tõestada ideede maailma olemasolu".
"Tule Gödel appi!"
esmaspäev, november 10, 2003
Skisofreenia - ohjeldamatu tunne et mina pole mina.
Paranoia - ohjeldamatu tunne et tema pole tema.
masatametenad - mis veel...
poliitika - ohjeldamatu tunne et meie pole nemad.
---
"Taevakene, mul on kiire; kell juba kolm", ytleb Kass
"Millal see kell siis nii palju sai? Alles oli kaks...", imestan.
"Just nyydsama sai", ytleb Kass.
"Ei, tähendab, ma mõtlesin - kuidas", täpsustan.
"Jah, kyllap ta jättis viimased viis miljardit aastat vahele", nõustub Kass.
looloogika.
uguisu ya / mochi ni fun suru / en no saki
Vaata kus ööbik
situb riisikoogile
veranda äärel
(Bashō)
haikuloogika
Paranoia - ohjeldamatu tunne et tema pole tema.
masatametenad - mis veel...
poliitika - ohjeldamatu tunne et meie pole nemad.
---
"Taevakene, mul on kiire; kell juba kolm", ytleb Kass
"Millal see kell siis nii palju sai? Alles oli kaks...", imestan.
"Just nyydsama sai", ytleb Kass.
"Ei, tähendab, ma mõtlesin - kuidas", täpsustan.
"Jah, kyllap ta jättis viimased viis miljardit aastat vahele", nõustub Kass.
looloogika.
uguisu ya / mochi ni fun suru / en no saki
Vaata kus ööbik
situb riisikoogile
veranda äärel
(Bashō)
haikuloogika
reede, november 07, 2003
Vox - Hildegard Von Bingen, «Diadema».
Selle plaadi tagakyljele on kirjutatud:
"Medieval electronic music in authentic performance."
Jah, miks ka mitte. Kui kyborgina on määratletud ka inimest, kes kannab prille või hoiab käes labidat, siis keskaegne elektrooniline muusika ei peaks kyll kedagi imestama panema.
Tuba täitub autentse keskaegse vibratsiooniga, vaibakarvad moodustavad rytmiliselt lamandudes ja kerkides vaibale Pyha Hildegardi kuju; raskemad mõtted kaotavad enamuse oma kaalust, tõusevad lendu ja hõljuvad vaikselt läbi avatud akna välja, hajudes pikkamisi kõrgusse. Istudes peaaegu liikumatult tunnen, et minu seljale moodustub karvade mustrist mingi kiri või mandala, kuid kui ma vaatamiseks ymber pööran, liiguvad kõik karvad algasendisse.
Aeg aeglustub ja helid omandavad mõõtmed. Laua asemel toanurgas taarub kandiline akord; Seinal raamis ripub kaks takti heledat sopranihäält, mida ymbritsevad tapeedil veidrate roheliste vihmaussidena vonklevad syntesaatorihelid.
Tee minu ees kruusis, mis peaks lõhnama bergamoti järele, meenutab pigem mingit käpakreemi.
Muusika saab otsa. Pilt ja triibud seinal kaovad, laud muutub tavaliseks.
Tee haiseb endiselt vastikult.
---
Mul on jälle meelest läinud.
Eks ole see kummaline tunne: teada, et oled unustanud, kuid ei mäleta, mida.
Selle plaadi tagakyljele on kirjutatud:
"Medieval electronic music in authentic performance."
Jah, miks ka mitte. Kui kyborgina on määratletud ka inimest, kes kannab prille või hoiab käes labidat, siis keskaegne elektrooniline muusika ei peaks kyll kedagi imestama panema.
Tuba täitub autentse keskaegse vibratsiooniga, vaibakarvad moodustavad rytmiliselt lamandudes ja kerkides vaibale Pyha Hildegardi kuju; raskemad mõtted kaotavad enamuse oma kaalust, tõusevad lendu ja hõljuvad vaikselt läbi avatud akna välja, hajudes pikkamisi kõrgusse. Istudes peaaegu liikumatult tunnen, et minu seljale moodustub karvade mustrist mingi kiri või mandala, kuid kui ma vaatamiseks ymber pööran, liiguvad kõik karvad algasendisse.
Aeg aeglustub ja helid omandavad mõõtmed. Laua asemel toanurgas taarub kandiline akord; Seinal raamis ripub kaks takti heledat sopranihäält, mida ymbritsevad tapeedil veidrate roheliste vihmaussidena vonklevad syntesaatorihelid.
Tee minu ees kruusis, mis peaks lõhnama bergamoti järele, meenutab pigem mingit käpakreemi.
Muusika saab otsa. Pilt ja triibud seinal kaovad, laud muutub tavaliseks.
Tee haiseb endiselt vastikult.
---
Mul on jälle meelest läinud.
Eks ole see kummaline tunne: teada, et oled unustanud, kuid ei mäleta, mida.
reede, oktoober 31, 2003
«Nan-go Zi-qi istus, toetudes toele. Ta vaatas taeva poole ja hingas aeglaselt, otsekui oleks teadvuse kaotanud. Yancheng Zi-yu seisis tema ees teda teenides. Ta küsis:
- "Kuidas nii? Kas saab muuta keha niisuguseks nagu surnud puu ja meelt niisuguseks nagu põlenud tuhk. Kes nüüd toele toetub, ei ole see, kes enne toele toetus."
Zi-qi ütles: "Yan, on enam kui hea, et sa küsid seda. Nüüd ma olen kaotanud oma Mina. Kas sa mõistad? Sa kuuled inimese vilespilli, aga ei kuule maa vilespilli. Sa kuuled maa vilespilli, aga ei kuule taeva vilespilli."
Zi-yu ütles: "Ma söandan küsida, misviisi see nii on?"
Zi-qi ütles: "Eks Suur Kamakas ohka õhku: selle nimi on tuul. Juhtub, et teda ei ole. Kui ta on, siis hõikavad lugematud avaused raevus. Eks sa kuula ainult seda huu-huud! Mägimets vägevatel kaljudel. Suurte sajasüllaste puude augud ja õõned on nagu ninad, nagu suud, nagu kõrvad, nagu tassid, nagu uhmrid, nagu tiigid, nagu lombid.
Nad on ärevil, kisavad, tänitavad, ähivad, röögivad, uluvad, hauguvad. Ühed laulavad ees huu, teised taga uuu. Leebe tuul sünnitab tasase laulu, marutuul valju laulu. Kui kõva tuul on taltunud, jäävad avaused tühjaks. Ega sa ei ole näinud seda möllu ja mängu?"
Zi-yu ütles: "Maa vilespill mängib kõikidel nendel avaustel. Inimese vilespill on bambusroost. Ma söandan küsida, missugune on taeva vilespill?"
Zi-qi ütles: "Puhuda tuhandeid, igaüht eraldi, ja lasta neil olla nemad ise. Kõik häälitsevad isepäi; kes neid sunnib?"»
(Zhuang Zi, 2. peatükk: Asjade võrdsusest)
- "Kuidas nii? Kas saab muuta keha niisuguseks nagu surnud puu ja meelt niisuguseks nagu põlenud tuhk. Kes nüüd toele toetub, ei ole see, kes enne toele toetus."
Zi-qi ütles: "Yan, on enam kui hea, et sa küsid seda. Nüüd ma olen kaotanud oma Mina. Kas sa mõistad? Sa kuuled inimese vilespilli, aga ei kuule maa vilespilli. Sa kuuled maa vilespilli, aga ei kuule taeva vilespilli."
Zi-yu ütles: "Ma söandan küsida, misviisi see nii on?"
Zi-qi ütles: "Eks Suur Kamakas ohka õhku: selle nimi on tuul. Juhtub, et teda ei ole. Kui ta on, siis hõikavad lugematud avaused raevus. Eks sa kuula ainult seda huu-huud! Mägimets vägevatel kaljudel. Suurte sajasüllaste puude augud ja õõned on nagu ninad, nagu suud, nagu kõrvad, nagu tassid, nagu uhmrid, nagu tiigid, nagu lombid.
Nad on ärevil, kisavad, tänitavad, ähivad, röögivad, uluvad, hauguvad. Ühed laulavad ees huu, teised taga uuu. Leebe tuul sünnitab tasase laulu, marutuul valju laulu. Kui kõva tuul on taltunud, jäävad avaused tühjaks. Ega sa ei ole näinud seda möllu ja mängu?"
Zi-yu ütles: "Maa vilespill mängib kõikidel nendel avaustel. Inimese vilespill on bambusroost. Ma söandan küsida, missugune on taeva vilespill?"
Zi-qi ütles: "Puhuda tuhandeid, igaüht eraldi, ja lasta neil olla nemad ise. Kõik häälitsevad isepäi; kes neid sunnib?"»
(Zhuang Zi, 2. peatükk: Asjade võrdsusest)
kolmapäev, oktoober 29, 2003
Sygavamõtteline.
Kõigepealt mõtlesin ma pika mõttekäigu kuulmisest ja maailma loomisest. Siis hakkasin seda kirja panema.
Mõttekäik osutus liiga sygavaks.
Mida rohkem ma kirjutasin, seda hämaramaks läks mõte, seda vähem paistis käigusuust vaimuvalgust.
Hämaruses kerkisid minu ymber mitmesugused kujundid.
Ma hakkasin kartma; tegelikult sain ma ka vihaseks, et mu mõte nii sygav sai, ja ma ytlesin inimese kombel - Persse!
Äkitselt läks kõik valgeks. Leidsin ennast viibivat kõrges heledate seintega ruumis; minu ymber sehkendavad kujud osutusid valgetes kitlites hoolitsevailmelisteks koerteks, kes minust leebelt (kuid vastupuiklemist mittevõimaldavalt) kinni haarasid, mullegi kitli selga toppisid, selle kinni sidusid ja mu siis voodisse surusid.
Mulle ligines, systal käppade vahel, kena valges kitlis koeraneiu.
"Kullapai koer", ytles ta mulle ohates ja voodiservale istudes. "Seekord läksid sa yle piiri. Hyppasid yhe inimese mõtetesse. Põhjustasid seal isiksuse kahestumise. Nyyd arvab see inimene, et on korraga nii koer kui inimene. Aga pole viga - me teeme sulle yhe piisikese systi ja kõik saab jälle korda.
Pea meeles, mitte keegi ei tohi yletada piiri."
"Eii!", karjusin ma. "Te teete suure vea! Ma pole koer, ma olen tegelikult inimene, ausõna! Ma pole mingit piiri yletand, õieti pole ma kuskil yhtegi piiri märganud, mida yletada saaks. Yleyldse tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, kui oluline on kuulmine inimesele. Mis kuradi unenägu see yldse on, laske mind kohe lahti!"
Koeraneiu kõrvale ilmus nyyd teinegi kitlis koer. Mõlemad naeratasid leebelt ja laususid kooris: "Näete isegi, kulla koer, teie haigus on juba ohtlikult kaugele arenenud - te ei tea enam isegi, kas olete koer või inimene. Veel pisut, ja haiguse kulg yletaks kriitilise piiri, mille tagant me teid tagasi enam tuua ei saaks. Nii et - teeme selle piisikese, häästi tilllukesse systi ja kõik saab kohe..."
"Ai!!".
"Vabandage, härra, aga te kukkusite somnambuumi ajal kokku ja hakkasite jampsima ning teid toodi siia meie juurde. Hea, et te meelemärkusele tulite. Võtke nyyd palun see tablett sisse." Pisut kongus ninaga habemik vanamees ulatas mulle suure kohvioakujulise tableti.
Võtsin selle ja jäin silmitsema. Tõepoolest meenutas tablett veidi kohviuba, yle kergelt kumera kylje jooksis pikuti servadeni ulatuv pragu.
Kummalegi poole pragu oli midagi kirjutatud. Veidi pingutades lugesin yhelt servalt:
LYMBOS
Teisele servale olid pressitud mingid tundmatud, justkui pisut hägused kriksadullid.
Pingutasin silmi veelgi, ent kuidas ma ka ei pyydnud, ei suutnud ma teiselt servalt midagi välja lugeda. Näis koguni, nagu oleksid märgid lugemiskatse järel veelgi udusemaks muutunud.
Neelasin tableti koos klaasitäie veega alla.
"Kuidas on teie nimi, doktor?"
"Jacques Freude."
Olin oma sygavamõttelise mõttekäigu kirjapanemisel ilmselt tukkuma jäänud. Käpp klaviatuuril kirjutas juba mitmendat ekraanitäit tyhikuid.
Mis ma nyyd öelda tahtsingi... kõik oleks justkui meelest läinud
Ah persse - ytlen hoopis midagi muud. Symboolselt.
Kõigepealt mõtlesin ma pika mõttekäigu kuulmisest ja maailma loomisest. Siis hakkasin seda kirja panema.
Mõttekäik osutus liiga sygavaks.
Mida rohkem ma kirjutasin, seda hämaramaks läks mõte, seda vähem paistis käigusuust vaimuvalgust.
Hämaruses kerkisid minu ymber mitmesugused kujundid.
Ma hakkasin kartma; tegelikult sain ma ka vihaseks, et mu mõte nii sygav sai, ja ma ytlesin inimese kombel - Persse!
Äkitselt läks kõik valgeks. Leidsin ennast viibivat kõrges heledate seintega ruumis; minu ymber sehkendavad kujud osutusid valgetes kitlites hoolitsevailmelisteks koerteks, kes minust leebelt (kuid vastupuiklemist mittevõimaldavalt) kinni haarasid, mullegi kitli selga toppisid, selle kinni sidusid ja mu siis voodisse surusid.
Mulle ligines, systal käppade vahel, kena valges kitlis koeraneiu.
"Kullapai koer", ytles ta mulle ohates ja voodiservale istudes. "Seekord läksid sa yle piiri. Hyppasid yhe inimese mõtetesse. Põhjustasid seal isiksuse kahestumise. Nyyd arvab see inimene, et on korraga nii koer kui inimene. Aga pole viga - me teeme sulle yhe piisikese systi ja kõik saab jälle korda.
Pea meeles, mitte keegi ei tohi yletada piiri."
"Eii!", karjusin ma. "Te teete suure vea! Ma pole koer, ma olen tegelikult inimene, ausõna! Ma pole mingit piiri yletand, õieti pole ma kuskil yhtegi piiri märganud, mida yletada saaks. Yleyldse tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, kui oluline on kuulmine inimesele. Mis kuradi unenägu see yldse on, laske mind kohe lahti!"
Koeraneiu kõrvale ilmus nyyd teinegi kitlis koer. Mõlemad naeratasid leebelt ja laususid kooris: "Näete isegi, kulla koer, teie haigus on juba ohtlikult kaugele arenenud - te ei tea enam isegi, kas olete koer või inimene. Veel pisut, ja haiguse kulg yletaks kriitilise piiri, mille tagant me teid tagasi enam tuua ei saaks. Nii et - teeme selle piisikese, häästi tilllukesse systi ja kõik saab kohe..."
"Ai!!".
"Vabandage, härra, aga te kukkusite somnambuumi ajal kokku ja hakkasite jampsima ning teid toodi siia meie juurde. Hea, et te meelemärkusele tulite. Võtke nyyd palun see tablett sisse." Pisut kongus ninaga habemik vanamees ulatas mulle suure kohvioakujulise tableti.
Võtsin selle ja jäin silmitsema. Tõepoolest meenutas tablett veidi kohviuba, yle kergelt kumera kylje jooksis pikuti servadeni ulatuv pragu.
Kummalegi poole pragu oli midagi kirjutatud. Veidi pingutades lugesin yhelt servalt:
LYMBOS
Teisele servale olid pressitud mingid tundmatud, justkui pisut hägused kriksadullid.
Pingutasin silmi veelgi, ent kuidas ma ka ei pyydnud, ei suutnud ma teiselt servalt midagi välja lugeda. Näis koguni, nagu oleksid märgid lugemiskatse järel veelgi udusemaks muutunud.
Neelasin tableti koos klaasitäie veega alla.
"Kuidas on teie nimi, doktor?"
"Jacques Freude."
Olin oma sygavamõttelise mõttekäigu kirjapanemisel ilmselt tukkuma jäänud. Käpp klaviatuuril kirjutas juba mitmendat ekraanitäit tyhikuid.
Mis ma nyyd öelda tahtsingi... kõik oleks justkui meelest läinud
Ah persse - ytlen hoopis midagi muud. Symboolselt.
neljapäev, oktoober 23, 2003
teisipäev, oktoober 21, 2003
langev vahtraleht
- kukkumist kuulda kas
kuskil aafrikas
Kylm võttis lõpuks viimased lehed vahtra ja kastani otsast.
Istusin kogu hommikupooliku platsiserval ja vaatasin langevaid lehti. Tuult peaaegu polnud.
Lehtede pudenemine jättis kummalise mulje toimuva tehtusest - nagu oleks keegi nähtamatu, ehk tydinud vaatepildist, mida pakkusid kuivanud leherisu täis puud, otsustanud sekkuda asjade loomulikku käiku.
Suur kojamees, tõmbamas nähtamatu luuaga läbi puuvõrade?
Kojameest pole juba mitmendat päeva.
Udust, tuulest või vaimudest viidud?
Mul on tunne, et kojamehe kadumine jääbki saladuseks. Hakkan juba kahtlema, kas ma teda koguni ette ei kujutanud.
Nyyd on plats kaetud ja konisid pole näha - ei lähedal ega kaugel.
Siis tõuseb tuul, lykkab laiali viimased uduviirud ja keerutab lehed hunnikusse.
See on usu mysteerium?
- kukkumist kuulda kas
kuskil aafrikas
Kylm võttis lõpuks viimased lehed vahtra ja kastani otsast.
Istusin kogu hommikupooliku platsiserval ja vaatasin langevaid lehti. Tuult peaaegu polnud.
Lehtede pudenemine jättis kummalise mulje toimuva tehtusest - nagu oleks keegi nähtamatu, ehk tydinud vaatepildist, mida pakkusid kuivanud leherisu täis puud, otsustanud sekkuda asjade loomulikku käiku.
Suur kojamees, tõmbamas nähtamatu luuaga läbi puuvõrade?
Kojameest pole juba mitmendat päeva.
Udust, tuulest või vaimudest viidud?
Mul on tunne, et kojamehe kadumine jääbki saladuseks. Hakkan juba kahtlema, kas ma teda koguni ette ei kujutanud.
Nyyd on plats kaetud ja konisid pole näha - ei lähedal ega kaugel.
Siis tõuseb tuul, lykkab laiali viimased uduviirud ja keerutab lehed hunnikusse.
See on usu mysteerium?
neljapäev, oktoober 16, 2003
Ma arvan, et ma olen pigem anarhist...
Seekord märkasin teda linnaservas kerget jalutussörki tehes. Vassili F. - tõepoolest nii, nagu selgub, on ta nimi - istus pingil raaguva viirpuuheki varjus, ryypas pudelist ning nautis silmi kissitades ja aeg-ajalt kikkhabemes lõuga sirutades päikesepaistet. Sama mees, keda kevadel õunapuuaias kohtasin.
Tervitasin teda viisakalt ja võtsin pingi kõrval istet.
Vassili tundis mu muidugi ära, tervitas vastu ja kysis, kas võib mulle veini pakkuda; et - hea vein.
Loomulikult võib mulle veini pakkuda. Mitte klaasist, muidugi - seda kommet pole ma pingutusist hoolimata veel täielikult omandanud -, ja ei - peost samuti mitte. Parem siis juba sellest asfaldisse vajunud lohust pingi kõrval.
Limpsisin lombist veini. Tõepoolest - mitte mingi aromatiseeritud lake, vaid korralik, kyps tempranillo. Vähemalt aasta vaadis seisnud.
Nii me siis istusime, ryypasime ja limpsisime veini ning vestlesime filosoofia ja usu teemil.
Kuni Vassili kysis mult - milline on minu religioosne identiteet, või umbes nii.
"Ma arvan, et ma olen pigem anarhist", ytlesin.
"Väga hea, väga hea", vangutas Vassili mõtlikult pead. "Tead sa, koer, mina olen kah anarhist. Ja tead miks: seepärast, et Jumal on anarhist".
" "
"Justnimelt - Jumal on anarhist. Kas Jumalal on mingi kõrgem võim, kellele ta kuuletuma peab? - Ei ole.
Anarhisti jaoks samuti mitte. Kui ta kellegi tahtmist teeb, siis seepärast, et ta seda ka ise tahab.
Nii. Kas ykski maapealne valitseja, või niiöelda demokraat, oleks nõus andma kõikidele inimestele sellise vabaduse nagu vaba tahe - kui see oleks tal anda?
- Ainult anarhist.
Ja kes veel usub maailma suutlikkusse ise organiseeruda, kui mitte anarhist?
- Jumal usub ka.
Ainult mõned inimesed ei saa sellest veel aru. Nende jaoks, kes ei ole anarhistid, on see suur probleem. Teodiike probleem. Anarhist aga saab aru."
Istusime veel mõnda aega vaikides. Mina limpsisin veini ja Vassili ryypas pudelist. Mina mõtlesin ja Vassili mõtles, vasaku käega vaikselt habet silitades.
"Nohh, ära pane pahaks, koer, aga nyyd ma kyll lähen", ytles Vassili viimaks, pea kuklasse ajades. Kalpsas seejärel pingilt pysti, rehmas korra vastu kuube, ja, lausunud mulle hulga õnnistussõnu, astus, kergelt taaruval sammul, ymisedes, eemale.
Seekord märkasin teda linnaservas kerget jalutussörki tehes. Vassili F. - tõepoolest nii, nagu selgub, on ta nimi - istus pingil raaguva viirpuuheki varjus, ryypas pudelist ning nautis silmi kissitades ja aeg-ajalt kikkhabemes lõuga sirutades päikesepaistet. Sama mees, keda kevadel õunapuuaias kohtasin.
Tervitasin teda viisakalt ja võtsin pingi kõrval istet.
Vassili tundis mu muidugi ära, tervitas vastu ja kysis, kas võib mulle veini pakkuda; et - hea vein.
Loomulikult võib mulle veini pakkuda. Mitte klaasist, muidugi - seda kommet pole ma pingutusist hoolimata veel täielikult omandanud -, ja ei - peost samuti mitte. Parem siis juba sellest asfaldisse vajunud lohust pingi kõrval.
Limpsisin lombist veini. Tõepoolest - mitte mingi aromatiseeritud lake, vaid korralik, kyps tempranillo. Vähemalt aasta vaadis seisnud.
Nii me siis istusime, ryypasime ja limpsisime veini ning vestlesime filosoofia ja usu teemil.
Kuni Vassili kysis mult - milline on minu religioosne identiteet, või umbes nii.
"Ma arvan, et ma olen pigem anarhist", ytlesin.
"Väga hea, väga hea", vangutas Vassili mõtlikult pead. "Tead sa, koer, mina olen kah anarhist. Ja tead miks: seepärast, et Jumal on anarhist".
" "
"Justnimelt - Jumal on anarhist. Kas Jumalal on mingi kõrgem võim, kellele ta kuuletuma peab? - Ei ole.
Anarhisti jaoks samuti mitte. Kui ta kellegi tahtmist teeb, siis seepärast, et ta seda ka ise tahab.
Nii. Kas ykski maapealne valitseja, või niiöelda demokraat, oleks nõus andma kõikidele inimestele sellise vabaduse nagu vaba tahe - kui see oleks tal anda?
- Ainult anarhist.
Ja kes veel usub maailma suutlikkusse ise organiseeruda, kui mitte anarhist?
- Jumal usub ka.
Ainult mõned inimesed ei saa sellest veel aru. Nende jaoks, kes ei ole anarhistid, on see suur probleem. Teodiike probleem. Anarhist aga saab aru."
Istusime veel mõnda aega vaikides. Mina limpsisin veini ja Vassili ryypas pudelist. Mina mõtlesin ja Vassili mõtles, vasaku käega vaikselt habet silitades.
"Nohh, ära pane pahaks, koer, aga nyyd ma kyll lähen", ytles Vassili viimaks, pea kuklasse ajades. Kalpsas seejärel pingilt pysti, rehmas korra vastu kuube, ja, lausunud mulle hulga õnnistussõnu, astus, kergelt taaruval sammul, ymisedes, eemale.
kolmapäev, oktoober 15, 2003
Kohustamise ja kiirustamise kami. Elab päikesepõimikus. Tal on inimesega leping - inimene annab talle toiduks osa sissehingatud päikesevalgusest.
Nii istubki kami päikesepõimikus selle joa all, suu ammuli ja laseb valgusel enda kurku kaduda; inimesele jääb see, mis yle kami suuääre maha valgub.
Vastutasuks situb kami inimese sisse.
Seda kami sitta nimetavad inimesed progressiks. Inimesed ihaldavad progressi.
Kui päikest on vähe, valgub kõik kami kurku ja inimesele ei jää midagi.
Seda nimetavad inimesed sygismasenduseks.
---
Kenad kollased vahtralehed, märjad, kuid porist peaaegu puhtad.
"Ära söö kollaseid lehti", soovitab Kass, kui ma neid nuusutada proovin.
See lause tundub mulle tuttavana... ahjaa, midagi sellist soovitas ta mulle ka talvel.
Kassile vist ei meeldi kollane värv.
Nii istubki kami päikesepõimikus selle joa all, suu ammuli ja laseb valgusel enda kurku kaduda; inimesele jääb see, mis yle kami suuääre maha valgub.
Vastutasuks situb kami inimese sisse.
Seda kami sitta nimetavad inimesed progressiks. Inimesed ihaldavad progressi.
Kui päikest on vähe, valgub kõik kami kurku ja inimesele ei jää midagi.
Seda nimetavad inimesed sygismasenduseks.
---
Kenad kollased vahtralehed, märjad, kuid porist peaaegu puhtad.
"Ära söö kollaseid lehti", soovitab Kass, kui ma neid nuusutada proovin.
See lause tundub mulle tuttavana... ahjaa, midagi sellist soovitas ta mulle ka talvel.
Kassile vist ei meeldi kollane värv.
teisipäev, oktoober 14, 2003
«Vaimudest viidud»... tõepoolest, need kaheksa miljonit kami kaheksaks miljoniks jumalaks tõlkida on pisut segadusttekitav.
Võib-olla "ideed" siis - Platoni mõttes?
Aga kuidas kõlaks - "See on pesumaja, kus 8 miljonit ideed saavad oma väsinud konte puhata."?
Pealegi, see 'idee' on pigem nagu peremees koera kõrval, või nagu kohustuslik rihm kaela ymber: katsu sa ilma olla - kohe pannakse väga pahaks.
Kamid jätavad olenditele endile ruumi. Nad ei oma ega istu pähe, vaid kannavad hoolt.
Nad on surevad.
Ah, olgu siis pealegi jumalad.
Njangen lubas enne talve tulekut kylla lennata. Ja kellegi Loomautorite yhingust seltsiks kaasa haarata.
Ootan.
Võib-olla "ideed" siis - Platoni mõttes?
Aga kuidas kõlaks - "See on pesumaja, kus 8 miljonit ideed saavad oma väsinud konte puhata."?
Pealegi, see 'idee' on pigem nagu peremees koera kõrval, või nagu kohustuslik rihm kaela ymber: katsu sa ilma olla - kohe pannakse väga pahaks.
Kamid jätavad olenditele endile ruumi. Nad ei oma ega istu pähe, vaid kannavad hoolt.
Nad on surevad.
Ah, olgu siis pealegi jumalad.
Njangen lubas enne talve tulekut kylla lennata. Ja kellegi Loomautorite yhingust seltsiks kaasa haarata.
Ootan.
reede, oktoober 10, 2003
Hommikune udu, rõske ja läbitungiv, viis endaga kaasa kojamehe ja suure hulga lehti. Nyyd on asfaldile jäänud vaid pisut pruuni kuivavat öga, mõned yksikud nahkjad punakad-kollased-rohelised vahtralehed ja kojamehe kolm suitsukoni platsi eri kohtades. Priima.
Midagi on koos uduga veel kaduma läinud - mingi häiriv ja sõnastamatu rahutus, kerge kaalutusetunne, justnagu unenäos jooksmisel - tõukad jalaga end edasi, aga keha, näe, ei saa hoogu sisse, vaid uimerdab peaaegu sama koha peal, ainult pisut edasi, ja kõrgemal, nii et liikumajäämiseks tuleb varbaotstel pööraselt tippida nagu baleriin.
Kõige hullem on veel siis, kui taga aetakse. Siis jääb loota vaid, et tagaajajad samalaadsest õhupalltõvest haaratud on. Yldiselt ongi - erinevalt pagejatest, kelle jaoks unenäos minu eest plehku pista pole mingi probleem.
Koerte hädad, ilmselt.
Aga see pole ju unenägu. Ei ole. Ma ytlen mulle, et ei ole. See kõik on vägagi reaalne; ainult tunne - see on ebareaalne.
See tunne on nyyd läinud koos udu ja langenud lehtedega.
Võtan kätte ja loen õige, mida ˇi˛ek kirjutab «Matrixist».
Midagi on koos uduga veel kaduma läinud - mingi häiriv ja sõnastamatu rahutus, kerge kaalutusetunne, justnagu unenäos jooksmisel - tõukad jalaga end edasi, aga keha, näe, ei saa hoogu sisse, vaid uimerdab peaaegu sama koha peal, ainult pisut edasi, ja kõrgemal, nii et liikumajäämiseks tuleb varbaotstel pööraselt tippida nagu baleriin.
Kõige hullem on veel siis, kui taga aetakse. Siis jääb loota vaid, et tagaajajad samalaadsest õhupalltõvest haaratud on. Yldiselt ongi - erinevalt pagejatest, kelle jaoks unenäos minu eest plehku pista pole mingi probleem.
Koerte hädad, ilmselt.
Aga see pole ju unenägu. Ei ole. Ma ytlen mulle, et ei ole. See kõik on vägagi reaalne; ainult tunne - see on ebareaalne.
See tunne on nyyd läinud koos udu ja langenud lehtedega.
Võtan kätte ja loen õige, mida ˇi˛ek kirjutab «Matrixist».
neljapäev, oktoober 09, 2003
Kuidas see kõlaski - "joodik, parm, pilvede vaatleja"?
Kerjuste lakei?
Okei.
Mulle meeldivad targad ja toredad inimesed - nagu Georg, Tom või Forrest. Täiskasvanud, keda mäng ei suuda kinni hoida... ega kytkestada art, millest on tehtud tar.
Kodanik Koni - meie aja kangelane.
Kraaps ja kaalikast auraha minu poolt.
( "Well, it's all about believing, and if we believe in something,
then that's real, isn't it? And if enough people believe in the same thing, then...
that's reality.
And now we have something that they all wanna believe in.
We're back in the game, the reality game!"
- Dixie -.
...
"You see, I grew up with people that you might call freaks... psychos. Oh, real basket cases.
And since I was the only one with an arm growing out of my back,
walking around hunched over like Palaeolithic Man; I was the star attraction. Yeah, even among the freaks.
I could play the violin and wipe my own ass at the same time.
And I saw more cruelty and more desperation than in a hundred war movies.
But mostly, mostly what I saw - delusion.
These people wanted to believe things that weren't true.
I couldn't blame them, they were freaks."
"What the hell has this got to do with my son's murder?"
"Well, that's just it.
You want me to find someone who killed your son... Right? Someone other than you.
You're afraid other people will see that... I mean, if he committed suicide...
And in one way or another, I believe that he did.
He had a very fragile ego.
It was easily crushed by a much bigger ego, yours."
"You don't get it. We have a taped confession.
That's not my fantasy. This game is over.
And the results are going to be televised. Do You read me, Special Agent?"
"Delusion seems to run in your family."
- Skinner vs. Goldkiss -)
*
Ja tõelist ugrilast dokumentaalis näha oli samuti elamus - sellist, kellel ikka "motivatsiooni on", lausa pooltesse lausetesse. Ja kes tunneb ennast halvasti, kui kaks korda päevas trenni ei saa teha. Ja kes ei saa rahulikult magada, kui paar tosinat väljakutset uksele ei prõmmi.
Ja kes jääb ellu. Tugevam jääb ellu.
Või kas saab jääda ellu...? Hmm. Kui tugevam peaks olema, et igavesti ellu jääda?
Mingi lapsepõlvetrauma?
Nagu meil kõigil, muidugi.
Koer lesib laua taga kummalises poolunes.
See on võimalus.
Puhka, tubli koer, ma kirjutan sinu eest.
Kerjuste lakei?
Okei.
Mulle meeldivad targad ja toredad inimesed - nagu Georg, Tom või Forrest. Täiskasvanud, keda mäng ei suuda kinni hoida... ega kytkestada art, millest on tehtud tar.
Kodanik Koni - meie aja kangelane.
Kraaps ja kaalikast auraha minu poolt.
( "Well, it's all about believing, and if we believe in something,
then that's real, isn't it? And if enough people believe in the same thing, then...
that's reality.
And now we have something that they all wanna believe in.
We're back in the game, the reality game!"
- Dixie -.
...
"You see, I grew up with people that you might call freaks... psychos. Oh, real basket cases.
And since I was the only one with an arm growing out of my back,
walking around hunched over like Palaeolithic Man; I was the star attraction. Yeah, even among the freaks.
I could play the violin and wipe my own ass at the same time.
And I saw more cruelty and more desperation than in a hundred war movies.
But mostly, mostly what I saw - delusion.
These people wanted to believe things that weren't true.
I couldn't blame them, they were freaks."
"What the hell has this got to do with my son's murder?"
"Well, that's just it.
You want me to find someone who killed your son... Right? Someone other than you.
You're afraid other people will see that... I mean, if he committed suicide...
And in one way or another, I believe that he did.
He had a very fragile ego.
It was easily crushed by a much bigger ego, yours."
"You don't get it. We have a taped confession.
That's not my fantasy. This game is over.
And the results are going to be televised. Do You read me, Special Agent?"
"Delusion seems to run in your family."
- Skinner vs. Goldkiss -)
*
Ja tõelist ugrilast dokumentaalis näha oli samuti elamus - sellist, kellel ikka "motivatsiooni on", lausa pooltesse lausetesse. Ja kes tunneb ennast halvasti, kui kaks korda päevas trenni ei saa teha. Ja kes ei saa rahulikult magada, kui paar tosinat väljakutset uksele ei prõmmi.
Ja kes jääb ellu. Tugevam jääb ellu.
Või kas saab jääda ellu...? Hmm. Kui tugevam peaks olema, et igavesti ellu jääda?
Mingi lapsepõlvetrauma?
Nagu meil kõigil, muidugi.
Koer lesib laua taga kummalises poolunes.
See on võimalus.
Puhka, tubli koer, ma kirjutan sinu eest.
esmaspäev, oktoober 06, 2003
Huvitav, aga paarikymnest läbilapatud arvustusest filmile «The Million Dollar Hotel» vaid mõni puudutas põgusalt kysimust - mida Wenders (või Bono) öelda tahtis. Ylejäänud kirjutajad rahuldusid oma tahtmisega filmi kiita või halvustada.
Wendersit jääb ilmselt ameti lõpuni kummitama «Der Himmel über Berlin» - kõiki tema filme võrreldakse tegemisest alates sellega: film on hea, kui see sarnaneb HÜB-ga, või halb, kui see ei ole nii ilus kui HÜB.
Muidugi, kirjutamises pole ei Bonost ega Nicholas Kleinist Peter Handkega võrdset.
Aga kui näiteks "Richard III"-s lonkaks Richard lavale, käes kolp, ja teataks: "Kas tusameelne talv või Yorki päike, selles on küsimus"... ja "Romeo ja Julias" pihiks Romeo (kolp käes) Juliale, et see olemise-mitteolemise teema huvitab teda ikka rohkem kui isade vaen...
Võib-olla midagi sellist:
...Tervete territooriumilt välja puksitud friigid toimetavad oma reservaadis, kuni tervete hulgast esitatakse neile pretensioon - tervete Goldkiss tahab friikide Goldkissi surma eest kätte maksta ja takistada teistel sellest kasu saamast. Ilmub saadik Skinner, kes lõhub uksed valla, avab kraani(d) ja laseb vee voolama.
Tervete maailma huvi friikide vastu toob esile viimaste ilmavaate, mis, nagu selgub, ei erine tervete omast (kui Tom ja Eloise välja arvata): friikide ja tervete mõte liigub samu huve pidi; friikidel on demokraatlik hääletussysteem nagu tervetelgi, kus 'Y' ja 'N' pole 'Y' ja 'N'.
Selgub, et saadik on maskeeritud, pealtnäha poolenisti (ykskõik kummalt poolt vaadatuna), tegelikult täies ulatuses friik, kelles tärkab sympaatia friikide friikide (Tom Tom ja "tyhi koht"/"Pole olemas" Eloise) vastu.
Mittefriiklike suhte- ja mõtteahelate vallapäästmine tervete/friikide maailmas friikide (seega siis mittefriikide) vahel viib nende jaoks rohkemal või vähemal määral fataalse väljumiseni oma keskkonnast: Skinner kaotab pruudi ja määrib ylikonna, Eloise kaotab lootuse, Tom kaotab elu.
Ei, nii see vist ikka ei olnud.
Skinner ja Eloise leiavad teineteise. Tom mõistab elu olevat ilusa, täis maagiat. Terved jäävad showst ilma.
Wendersit jääb ilmselt ameti lõpuni kummitama «Der Himmel über Berlin» - kõiki tema filme võrreldakse tegemisest alates sellega: film on hea, kui see sarnaneb HÜB-ga, või halb, kui see ei ole nii ilus kui HÜB.
Muidugi, kirjutamises pole ei Bonost ega Nicholas Kleinist Peter Handkega võrdset.
Aga kui näiteks "Richard III"-s lonkaks Richard lavale, käes kolp, ja teataks: "Kas tusameelne talv või Yorki päike, selles on küsimus"... ja "Romeo ja Julias" pihiks Romeo (kolp käes) Juliale, et see olemise-mitteolemise teema huvitab teda ikka rohkem kui isade vaen...
Võib-olla midagi sellist:
...Tervete territooriumilt välja puksitud friigid toimetavad oma reservaadis, kuni tervete hulgast esitatakse neile pretensioon - tervete Goldkiss tahab friikide Goldkissi surma eest kätte maksta ja takistada teistel sellest kasu saamast. Ilmub saadik Skinner, kes lõhub uksed valla, avab kraani(d) ja laseb vee voolama.
Tervete maailma huvi friikide vastu toob esile viimaste ilmavaate, mis, nagu selgub, ei erine tervete omast (kui Tom ja Eloise välja arvata): friikide ja tervete mõte liigub samu huve pidi; friikidel on demokraatlik hääletussysteem nagu tervetelgi, kus 'Y' ja 'N' pole 'Y' ja 'N'.
Selgub, et saadik on maskeeritud, pealtnäha poolenisti (ykskõik kummalt poolt vaadatuna), tegelikult täies ulatuses friik, kelles tärkab sympaatia friikide friikide (Tom Tom ja "tyhi koht"/"Pole olemas" Eloise) vastu.
Mittefriiklike suhte- ja mõtteahelate vallapäästmine tervete/friikide maailmas friikide (seega siis mittefriikide) vahel viib nende jaoks rohkemal või vähemal määral fataalse väljumiseni oma keskkonnast: Skinner kaotab pruudi ja määrib ylikonna, Eloise kaotab lootuse, Tom kaotab elu.
Ei, nii see vist ikka ei olnud.
Skinner ja Eloise leiavad teineteise. Tom mõistab elu olevat ilusa, täis maagiat. Terved jäävad showst ilma.
reede, oktoober 03, 2003
neljapäev, oktoober 02, 2003
Istume Kassiga Kuradisillal ja vaatame kõndivaid inimesi.
Inimestest, kui hoolega vaadata, õhkub kultuursust.
See kultuursus hõljub märkamatu fluidumina inimeste ymber, puudutades ja läbides kõike juba enne, kui inimene ise ligi ulatub. Iga valgusimpulsski läbib enne inimese silma jõudmist selle fluidumi prisma. Ja iga heli.
Inimestele endile on see muidugi märkamatu, koerad aga näevad - kui hoolikalt vaadata, muidugi.
Mõne eriti kultuurse inimese kultuurikiht on paks ja tihe nagu kuldkollakas roosa suhkruvatt, kleepjas keeris katmas inimese nägu ja tegusid, kohati nii tihedalt, et inimest ennast selle hägu taga polegi enam märgata ning võiks arvata, et tegelikult räägib ja teebki kõike vaid suur lummav roosa udu...
Muidugi pole see udu yhtlane mass: selles leidub rikkalikult tihendusi ja kihistusi (paksemates kogumites loomulikult rohkem), mitmeid metatasandeid; siit-sealt turritavad välja kihtidest ning tasanditest läbi ja yle ulatuvate tähenduseylekandeagregaatide kidad ja põletid; mõnedes udusopistustes mulksub midagi raevukalt.
Paksema uduga inimesed liiguvad aeglasemalt, ettevaatlikult, kuid samas kuidagi kohmakamalt ja hoolimatult, justkui pimekurttummalt. Justkui takistaks see udu yhekorraga nii liikumist kui ka osasid aistinguid... kõik justkui jõuaks inimeseni viivitusega, osa moonutatult, juba kultuurikihi kuldse värvi ja vormi omandanult, osa aga jääbki vist vahekihtidesse.
Pealt kullakarvaline
seest siiruviiruline.
Kultuurikiht nii imeline.
"Aastasadade saast," sõnab Kass mõtlikult.
Inimestest, kui hoolega vaadata, õhkub kultuursust.
See kultuursus hõljub märkamatu fluidumina inimeste ymber, puudutades ja läbides kõike juba enne, kui inimene ise ligi ulatub. Iga valgusimpulsski läbib enne inimese silma jõudmist selle fluidumi prisma. Ja iga heli.
Inimestele endile on see muidugi märkamatu, koerad aga näevad - kui hoolikalt vaadata, muidugi.
Mõne eriti kultuurse inimese kultuurikiht on paks ja tihe nagu kuldkollakas roosa suhkruvatt, kleepjas keeris katmas inimese nägu ja tegusid, kohati nii tihedalt, et inimest ennast selle hägu taga polegi enam märgata ning võiks arvata, et tegelikult räägib ja teebki kõike vaid suur lummav roosa udu...
Muidugi pole see udu yhtlane mass: selles leidub rikkalikult tihendusi ja kihistusi (paksemates kogumites loomulikult rohkem), mitmeid metatasandeid; siit-sealt turritavad välja kihtidest ning tasanditest läbi ja yle ulatuvate tähenduseylekandeagregaatide kidad ja põletid; mõnedes udusopistustes mulksub midagi raevukalt.
Paksema uduga inimesed liiguvad aeglasemalt, ettevaatlikult, kuid samas kuidagi kohmakamalt ja hoolimatult, justkui pimekurttummalt. Justkui takistaks see udu yhekorraga nii liikumist kui ka osasid aistinguid... kõik justkui jõuaks inimeseni viivitusega, osa moonutatult, juba kultuurikihi kuldse värvi ja vormi omandanult, osa aga jääbki vist vahekihtidesse.
Pealt kullakarvaline
seest siiruviiruline.
Kultuurikiht nii imeline.
"Aastasadade saast," sõnab Kass mõtlikult.
esmaspäev, september 22, 2003
Integratsioon. Paikkondlik areng.
Olen otsustanud pisut inimest mängida.
Sörgin vaikses tempos läbi kesklinna, keskturust mööda, yle uue silla edasi Anne turule, kus ootamatult kohtan Patsi, kes teeb mulle ettepaneku, millest on raske keelduda.
Niisiis, olen nahkses pintsakus, käin pyydlikult tagumistel käppadel, kannan nahknarmastest rätiku- või patsijäljendusega nahkmytsi (sellist nagu rokkaritel vist?) ja tumedaid prille. Katsetan Tirsi ostukeskuse peal.
Ilus, puhas kauplus, kaunid kassaaparaadid, letid kaupa täis. Ma armastan pirne. Dr. Jules Guyot' pirnid on pisut toored (ja kummalise evolutsiooni läbi kannavad nad nime 'Gojot'... või ehk ongi tegu mutantidega - miks nad siis muidu, septembri keskel, ikka veel rohelised on?), aga kyllap nad mul kapi otsas lõpuni valmivad. Ehk veel tykike Kavastu kypsetatud juustu...
Pirniletist pisut eemal, arbuusidele ehitatud puust aediku ääres seisab morni näoga vanamehenäss, sinine soni pisut viltu peas, särgiesine uljalt poole kõhuni lahti nööbitud.
Vanamees seisab aediku ees ja tema ilme on mõtlik, väga mõtlik. Justkui kivistunud yhtlasi. Tunnen, et midagi kaasakiskuvalt igavikulist on selles rahulikus, tyhistest emotsioonidest vabas sygavamõttelisusest haaratud ilmes, millest õhkub yhtaegu nii nukrat väsimust kui aastatega kogunenud elutarkust. ...
Järsku, olles äkitselt justkui otsusele jõudnud, kummardub mees pisut ettepoole ning köhib. Valjult ja röginal.
Arbuusid on komplimendist pisarateni liigutatud.
Kuhu ma jäingi... ahjaa, juust.
Vaatan mõtlikult pirne.
See öö, see vanamees, see... tulease...
Olen otsustanud pisut inimest mängida.
Sörgin vaikses tempos läbi kesklinna, keskturust mööda, yle uue silla edasi Anne turule, kus ootamatult kohtan Patsi, kes teeb mulle ettepaneku, millest on raske keelduda.
Niisiis, olen nahkses pintsakus, käin pyydlikult tagumistel käppadel, kannan nahknarmastest rätiku- või patsijäljendusega nahkmytsi (sellist nagu rokkaritel vist?) ja tumedaid prille. Katsetan Tirsi ostukeskuse peal.
Ilus, puhas kauplus, kaunid kassaaparaadid, letid kaupa täis. Ma armastan pirne. Dr. Jules Guyot' pirnid on pisut toored (ja kummalise evolutsiooni läbi kannavad nad nime 'Gojot'... või ehk ongi tegu mutantidega - miks nad siis muidu, septembri keskel, ikka veel rohelised on?), aga kyllap nad mul kapi otsas lõpuni valmivad. Ehk veel tykike Kavastu kypsetatud juustu...
Pirniletist pisut eemal, arbuusidele ehitatud puust aediku ääres seisab morni näoga vanamehenäss, sinine soni pisut viltu peas, särgiesine uljalt poole kõhuni lahti nööbitud.
Vanamees seisab aediku ees ja tema ilme on mõtlik, väga mõtlik. Justkui kivistunud yhtlasi. Tunnen, et midagi kaasakiskuvalt igavikulist on selles rahulikus, tyhistest emotsioonidest vabas sygavamõttelisusest haaratud ilmes, millest õhkub yhtaegu nii nukrat väsimust kui aastatega kogunenud elutarkust. ...
Järsku, olles äkitselt justkui otsusele jõudnud, kummardub mees pisut ettepoole ning köhib. Valjult ja röginal.
Arbuusid on komplimendist pisarateni liigutatud.
Kuhu ma jäingi... ahjaa, juust.
Vaatan mõtlikult pirne.
See öö, see vanamees, see... tulease...
laupäev, september 20, 2003
Mõnikord ei saa ma inimestest aru.
Kui Wittgensteinist vaimustunult pajatav filosoof peab tema õpetust ilmselgeks, AINUvõimalikuks, ja näeb selles inkvisitsiooni sõjariista ristiretkel "filosoofiliste ebaväidete" vastu - kas see on siis Wittgensteini mõtete nuri- või nyrikasutamine?
Sellise "skeptitsismi" silmakirjalikkus ja võimurlikkus paneb mind ikka hämmastama. Kysida ainult kas see on lubatud?, ja sealt siis mitte edasi minna on sama kummaline kui hammustada hõrku praadi ja see kas kohe välja sylitada või siis kiiresti yhes tykis alla kugistada. Aga ometi on see ju ainult ettevalmistus olulisematele kysimustele: mida see tähendab? Kuidas see tähendus tekib? Mis on selle mõte? Miks see on/pole kooskõlas?
Vaene Ludwig! Isegi Sinust on mõni inimene teinud ideoloogia.
Aga võib-olla tegi Mart Raukas "Raadio Ööülikoolis" hoopis nalja. Ja hoopis mina, rumal koer, olen nyrimeelne, ei mõista head huumorit...
Kui Wittgensteinist vaimustunult pajatav filosoof peab tema õpetust ilmselgeks, AINUvõimalikuks, ja näeb selles inkvisitsiooni sõjariista ristiretkel "filosoofiliste ebaväidete" vastu - kas see on siis Wittgensteini mõtete nuri- või nyrikasutamine?
Sellise "skeptitsismi" silmakirjalikkus ja võimurlikkus paneb mind ikka hämmastama. Kysida ainult kas see on lubatud?, ja sealt siis mitte edasi minna on sama kummaline kui hammustada hõrku praadi ja see kas kohe välja sylitada või siis kiiresti yhes tykis alla kugistada. Aga ometi on see ju ainult ettevalmistus olulisematele kysimustele: mida see tähendab? Kuidas see tähendus tekib? Mis on selle mõte? Miks see on/pole kooskõlas?
Vaene Ludwig! Isegi Sinust on mõni inimene teinud ideoloogia.
Aga võib-olla tegi Mart Raukas "Raadio Ööülikoolis" hoopis nalja. Ja hoopis mina, rumal koer, olen nyrimeelne, ei mõista head huumorit...
teisipäev, september 16, 2003
Jälle sajab.
Vihm, peenike ja vaikne, kukub katuseservalt, moodustades minu ja aia vahele tiheneva kardina. Aeg-ajalt tabab mõni suurem piisk koonu pihta.
Mulle meeldib vihma lõhn.
Vihm muudab myrad talutavamaks, lisades neile vaevutajutava meloodilisuse. Ja mul ei ole kõigevähematki selle vastu, kui vihm oma ääretus lahkuses mindki pisut kastab. Tõeluses, nagu teatakse rääkida, sitta ei synni, pole märga ega kuivust - mida saaks siis selgasadav vihm teha, mida minus juba ei oleks. Kui minus on mõnu ja sooja, on vihm mõnus ja soe; kui minus on kylma ja vastikust, on vihm kylm ja vastik.
Mõnede oma mõtetega on Pirnipuu valmis saanud; need istemõtluse viljad, väärtuseta nagu kõik elava looming, pudenevad nyyd ykshaaval peenrasse, muru sisse, vedelevad asfaldil, kus möödasõitev auto neid laiaks litsub. Mõtleva Pirnipuu vilju ei sööda, inimesed põlgavad need ära ja nii on Pirnipuu vaba praktilisuse kohustusest; keegi ei nõua temalt viljakandvuse viisaastakuplaani täitmist. Ja - veider kyll - keegi ei raiu teda kasutuse eest maha.
"I only exist for a purpose" saab siiralt öelda ainult masin.
Vihm, peenike ja vaikne, kukub katuseservalt, moodustades minu ja aia vahele tiheneva kardina. Aeg-ajalt tabab mõni suurem piisk koonu pihta.
Mulle meeldib vihma lõhn.
Vihm muudab myrad talutavamaks, lisades neile vaevutajutava meloodilisuse. Ja mul ei ole kõigevähematki selle vastu, kui vihm oma ääretus lahkuses mindki pisut kastab. Tõeluses, nagu teatakse rääkida, sitta ei synni, pole märga ega kuivust - mida saaks siis selgasadav vihm teha, mida minus juba ei oleks. Kui minus on mõnu ja sooja, on vihm mõnus ja soe; kui minus on kylma ja vastikust, on vihm kylm ja vastik.
Mõnede oma mõtetega on Pirnipuu valmis saanud; need istemõtluse viljad, väärtuseta nagu kõik elava looming, pudenevad nyyd ykshaaval peenrasse, muru sisse, vedelevad asfaldil, kus möödasõitev auto neid laiaks litsub. Mõtleva Pirnipuu vilju ei sööda, inimesed põlgavad need ära ja nii on Pirnipuu vaba praktilisuse kohustusest; keegi ei nõua temalt viljakandvuse viisaastakuplaani täitmist. Ja - veider kyll - keegi ei raiu teda kasutuse eest maha.
"I only exist for a purpose" saab siiralt öelda ainult masin.
Mis juhtub kui arvutiabi telefoninõustajal juhe kokku jookseb...
«Ja palun tippige klahvidel nyyd, ma ytlen teile tähthaaval ette:
eff nagu figa
õhh nagu hhhhhoinaf
aaa nagu aigla
ehh nagu hoodelduff
enm nagu mina
ell nagu lataf
ja - ooo nagu ulluauk.
Ja nyyd - vajutage Entel!
Miff?
Kaff ei dulmud midagi välja või? Ploovime fiif uuefti, ehk läkf mõni dähd valefti...»
esmaspäev, september 15, 2003
Niisiis, yks hea uudis ja yks halb uudis.
Mul õnnestus salvestada Hassleri Duo Seraphim clamabant. Kuuldud esituses.
Halb uudis on see, et algusest on puudu 5-6 sekundit.
Nyyd kuulan kaunist muusikat ja ulun kurvastusest.
Mul õnnestus salvestada Hassleri Duo Seraphim clamabant. Kuuldud esituses.
Halb uudis on see, et algusest on puudu 5-6 sekundit.
Nyyd kuulan kaunist muusikat ja ulun kurvastusest.
pühapäev, september 14, 2003
Vana-Vastseliinas, ylevalt linnuse juurest alla Piusa jõe äärde on 81 astet.
Alt jõe äärest yles linnuse juurde -
t u n d u v a l t rohkem.
Limpsin mõnuga Piusa jõe vett ja haaran jõepõhjast hambusse yhe kivi. Otsustan, et teen sellest alguse oma kollektsioonile - igast jõest, kuhu esimest korda satun, kivi. Kogumine on inimlik, kogumine on hea.
Koguks veel muudki - lõunaseid vaateid kõrgetelt kynkatippudelt sygisesi värve koguvale maastikule ymberringi (siia, Meremäele, tuleb kindlasti tagasi tulla oktoobris, mõtlen) - ainult et ma ei tea, kuidas. Kive on koguda lihtsam.
Õhtul kiigeserval istudes ja tähti uurides mõtlen, kuidas ikkagi sellest säbrust on moodustatud tähtkujud. Miks näiteks Luik on Luik, mitte Vares või Vuntsid või... või hoopis osa mõnest teisest tähtkujust?
"Juhus", ytleks ehk Pats, aga kas ma oskaks sellise vastusega midagi peale hakata - 'juhusel' on kyll tähendus, kuid puudub sisu.
Miks ikkagi?
Tuule sahistamisse eemal kaskede vahel lisandub lähenevate kaugete suguvendade nuuskimine. Ma ei taha end nende toimingutesse segada; hyppan vaikselt kiigelt maha ja longin tagasi maja poole. Seal, hiljuti köetud suitsusauna eesruumis, on ööbimiseks mugavalt soe.
---
Huvitav, kuidas tekitatakse teadvust? Kas nii nagu tekitatakse elektrit?
A mis see yldse tähendab - masin, mis tekitab teadvust? Millest tahtmine kujutleda teadvust konstrueeritava ... objektina? Nagu kivi või kartul? Või ressursina - nagu elekter?
Hirmust pagendatud jumala ees?
Hirmust ja vihast, et keda justkui kummardati ja austati, ei osutunud kratiks. Ei lasknud vihma sadada, kui paluti, ei toonud õiglust, kui lepingut järgiti. Liiga rängad, olid sinu nõudmised, oo kuningas, tasuks meie ootustele, et elu pakataks kyllusest. Karistuseks sõnakuulmatuse eest oled sa nyyd pagendatud ega tohi omada mingit võimalust naasta.
Pagendus, mis sunnib suguharunõidade ja alkeemikute mantlipärijaid ennast pidevalt veenma, peites vaikset paanikat paratamatuse ja matemaatilise seaduspära retoorika taha - et millelegi väljaspool nende teadmist ja võimu ei ole ega tohigi olla kohta.
Metafooridega, sest vaid ylekantult saab anda tähendust sellele, mida ei mõisteta.
Sest ainult seda, millel on tähendust, saab eitada.
Alt jõe äärest yles linnuse juurde -
t u n d u v a l t rohkem.
Limpsin mõnuga Piusa jõe vett ja haaran jõepõhjast hambusse yhe kivi. Otsustan, et teen sellest alguse oma kollektsioonile - igast jõest, kuhu esimest korda satun, kivi. Kogumine on inimlik, kogumine on hea.
Koguks veel muudki - lõunaseid vaateid kõrgetelt kynkatippudelt sygisesi värve koguvale maastikule ymberringi (siia, Meremäele, tuleb kindlasti tagasi tulla oktoobris, mõtlen) - ainult et ma ei tea, kuidas. Kive on koguda lihtsam.
Õhtul kiigeserval istudes ja tähti uurides mõtlen, kuidas ikkagi sellest säbrust on moodustatud tähtkujud. Miks näiteks Luik on Luik, mitte Vares või Vuntsid või... või hoopis osa mõnest teisest tähtkujust?
"Juhus", ytleks ehk Pats, aga kas ma oskaks sellise vastusega midagi peale hakata - 'juhusel' on kyll tähendus, kuid puudub sisu.
Miks ikkagi?
Tuule sahistamisse eemal kaskede vahel lisandub lähenevate kaugete suguvendade nuuskimine. Ma ei taha end nende toimingutesse segada; hyppan vaikselt kiigelt maha ja longin tagasi maja poole. Seal, hiljuti köetud suitsusauna eesruumis, on ööbimiseks mugavalt soe.
---
Huvitav, kuidas tekitatakse teadvust? Kas nii nagu tekitatakse elektrit?
A mis see yldse tähendab - masin, mis tekitab teadvust? Millest tahtmine kujutleda teadvust konstrueeritava ... objektina? Nagu kivi või kartul? Või ressursina - nagu elekter?
Hirmust pagendatud jumala ees?
Hirmust ja vihast, et keda justkui kummardati ja austati, ei osutunud kratiks. Ei lasknud vihma sadada, kui paluti, ei toonud õiglust, kui lepingut järgiti. Liiga rängad, olid sinu nõudmised, oo kuningas, tasuks meie ootustele, et elu pakataks kyllusest. Karistuseks sõnakuulmatuse eest oled sa nyyd pagendatud ega tohi omada mingit võimalust naasta.
Pagendus, mis sunnib suguharunõidade ja alkeemikute mantlipärijaid ennast pidevalt veenma, peites vaikset paanikat paratamatuse ja matemaatilise seaduspära retoorika taha - et millelegi väljaspool nende teadmist ja võimu ei ole ega tohigi olla kohta.
Metafooridega, sest vaid ylekantult saab anda tähendust sellele, mida ei mõisteta.
Sest ainult seda, millel on tähendust, saab eitada.
reede, september 12, 2003
Kujund on silmamuondus
Jaapani haikus
on kujund siadusega
ära kielatud
(Suuman)
Eksirännakud nõiutud maastikul.
Sõuan paadiga jõel, millesse teist korda astuda ei saa. Vaatan vett ja vesi vaatab vastu, kylmal kalailmel.
Pole minust samasse jõkke yhtegi korda astujat.
Ei saagi, ytleb Pirnipuu. Pole sina pole jõgi pole astumine.
Vool takerdub kividesse ja keerised lykkavad paadi kaldaäärsesse puudelassu. Hyplen yle kändude kaldale, kahemõõtmeliste risoomide vahelt kaldanõlvalt yles. Eemal paistab tihnik, selle taga paksik, selles valendik.
Kõige keskelt jookseb läbi yks serv. Selle poole suundungi.
Nyyd ma vist tean, kuhu Jaak tähistatava ära kaotas. See on sellesama koha lähedal, kus autor ära tapeti. Ohtlik paik.
Servale tallatud raja kõrval viltuse posti otsas on hiigelsuur plakat punast ahjuroopi viibutava Wittgensteiniga, kõrval hoiatav tekst:
ETTEVAATUST! SEMIOSFÄÄRI PIIRITSOON!
LOOGIKA ASJADELT ASJADE LOOGIKALE KANDUMISE JA
MEETAVORIDEGA SAASTUMISE OHT!
TSOONIS VIIBIJATEL NÕUTAV ÄRKVEL MÕISTUS!
SOOVITATAV GÖDELI TEOREEMI PEASKANDMINE.
Tuul on tõusnud ja lykkab pea kohale kokku synkjaid pilvi. Õhk täitub elektriga. Kauguses kõmiseb kõu.
Pean targemaks sellest ohtlikust kohast lahkuda. Tuul tugevneb tormiks, paadini on palju maad ja ma hakkan jooksma.
Jõuan kohale enne saju algust. Hyppan paati ja sirutan käpad laiali. Pirnipuuvõra sasinud tuul märkab seda, sööstab paadi suunas nagu härg ja lykkab selle vastuvoolu vastaskalda suunas liikuma.
Rebased sillal vaatavad mind nõutul ilmel.
Kõik on nii ilus.
---
Kas syytust võiks mõista kui metatasandite, igasuguse meta ja meto puudumist. Kõik tähendused on otse ja avatud. Iroonia on marjapõõsaste liik ja sarkasm ilmselt mingi lihahaav.
Millised võiksid siis olla unenäod?
Ja millise võika rolli jätaks selline syytus isand Freudile... syytusejärgsest seisukohast muidugi, sest kui syytus on, siis kõikehõlmav. Keegi pole ohtlik, keegi ei valeta... või kas syytuses saabki yldse olla vale ja tõe eristamist?
Või kas saab öelda, et ollakse natuke syytu?
No saab muidugi, aga mitte syytuses. Ka rasedusele võib kehtestada määra ja see pole vähem tõde kui yks-null-rasedus. Ainult et - mida tähendab 'syytus' selle käes, kes pole syytu? Syytust, 'syytust' või "syytust"? Või veel midagi.
Jaapani haikus
on kujund siadusega
ära kielatud
(Suuman)
Eksirännakud nõiutud maastikul.
Sõuan paadiga jõel, millesse teist korda astuda ei saa. Vaatan vett ja vesi vaatab vastu, kylmal kalailmel.
Pole minust samasse jõkke yhtegi korda astujat.
Ei saagi, ytleb Pirnipuu. Pole sina pole jõgi pole astumine.
Vool takerdub kividesse ja keerised lykkavad paadi kaldaäärsesse puudelassu. Hyplen yle kändude kaldale, kahemõõtmeliste risoomide vahelt kaldanõlvalt yles. Eemal paistab tihnik, selle taga paksik, selles valendik.
Kõige keskelt jookseb läbi yks serv. Selle poole suundungi.
Nyyd ma vist tean, kuhu Jaak tähistatava ära kaotas. See on sellesama koha lähedal, kus autor ära tapeti. Ohtlik paik.
Servale tallatud raja kõrval viltuse posti otsas on hiigelsuur plakat punast ahjuroopi viibutava Wittgensteiniga, kõrval hoiatav tekst:
ETTEVAATUST! SEMIOSFÄÄRI PIIRITSOON!
LOOGIKA ASJADELT ASJADE LOOGIKALE KANDUMISE JA
MEETAVORIDEGA SAASTUMISE OHT!
TSOONIS VIIBIJATEL NÕUTAV ÄRKVEL MÕISTUS!
SOOVITATAV GÖDELI TEOREEMI PEASKANDMINE.
Tuul on tõusnud ja lykkab pea kohale kokku synkjaid pilvi. Õhk täitub elektriga. Kauguses kõmiseb kõu.
Pean targemaks sellest ohtlikust kohast lahkuda. Tuul tugevneb tormiks, paadini on palju maad ja ma hakkan jooksma.
Jõuan kohale enne saju algust. Hyppan paati ja sirutan käpad laiali. Pirnipuuvõra sasinud tuul märkab seda, sööstab paadi suunas nagu härg ja lykkab selle vastuvoolu vastaskalda suunas liikuma.
Rebased sillal vaatavad mind nõutul ilmel.
Kõik on nii ilus.
---
Kas syytust võiks mõista kui metatasandite, igasuguse meta ja meto puudumist. Kõik tähendused on otse ja avatud. Iroonia on marjapõõsaste liik ja sarkasm ilmselt mingi lihahaav.
Millised võiksid siis olla unenäod?
Ja millise võika rolli jätaks selline syytus isand Freudile... syytusejärgsest seisukohast muidugi, sest kui syytus on, siis kõikehõlmav. Keegi pole ohtlik, keegi ei valeta... või kas syytuses saabki yldse olla vale ja tõe eristamist?
Või kas saab öelda, et ollakse natuke syytu?
No saab muidugi, aga mitte syytuses. Ka rasedusele võib kehtestada määra ja see pole vähem tõde kui yks-null-rasedus. Ainult et - mida tähendab 'syytus' selle käes, kes pole syytu? Syytust, 'syytust' või "syytust"? Või veel midagi.
teisipäev, september 09, 2003
Huvitav, kas ma nyyd olen ärkvel või ei ole?
( "The Matrix has you."
"Is there any rabbit 'round here?"
"Is there anybody out there?")
Zhuang Zhou nägi unes, et on liblikas... või nägi liblikas unes, et on Zhuang...
Mina, koer, nägin unes, et olen koer.
Siis on ju kõik korras? Või ei ole? Liblika ja Zhuangi vahel saab ju vahet teha. Aga kuidas enda vahel vahet teha...
mis vahet on koeral?
Yks jalg on teine.
Appiiiiii.
( "The Matrix has you."
"Is there any rabbit 'round here?"
"Is there anybody out there?")
Zhuang Zhou nägi unes, et on liblikas... või nägi liblikas unes, et on Zhuang...
Mina, koer, nägin unes, et olen koer.
Siis on ju kõik korras? Või ei ole? Liblika ja Zhuangi vahel saab ju vahet teha. Aga kuidas enda vahel vahet teha...
mis vahet on koeral?
Yks jalg on teine.
Appiiiiii.
reede, august 29, 2003
"Tead, Koer, see Metatasandiga flirtimine lõpeb sul veel halvasti", sõnab Kass hoiatavalt, valades tassidesse teed ja lisades sellesse sortsu Stroh'i. "Ma teadsin kord yht kassi, kes..."
Aevastan. Ma ei kuule Kassi, sest ninas kripeldab ja kuskile kõrvade vahele on jälle pugenud mingi vastik naerukihistav satikas. Raputan pead... justkui aitaks, hääl vaikib, kostab ainult summutatud luksumist ja ma kuulen jälle:
"...Bermuda kolmnurgas. Nii et kui sa ei soovi, et sind tabaks sama hirmus lõpp, siis jäta jändamine, ma ytlen".
Olen alles liiga uimane, et täpsustada, mis seal Bermuda kolmnurgas siis juhtus. Pealegi köidab mu tähelepanu riismeid aknalaual lebav kummaliselt karvane liigutav nöörijupp, mis mõne hetke järel osutub hiigelsuureks vikerkaarevärviliseks päevakoeraks. Ööseks lahti unustatud aken on vajunud nyyd peaaegu pärani. Aknast puhub sisse jahedapoolne hommikune tuul, sasides päevakoera karvu; kostab õrna kõlinat, nagu mängitaks korraga tuhandetel tuulekelladel.
Otsekui oleks see märguanne, ajab päevakoer ennast tagumisele otsale pysti ja hakkab joodeldama, peenikese, kimeda häälega, ja imelikul kombel kajab päevakoera kisa minu toast vastu nagu alpikanjon. Tõstan käppi juba kõrvade juurde, kui ootamatult, igasuguse hoiatuseta katkestab päevakoer poolelt noodilt ning viskub aknast välja.
Hyppan aknalauale ja jõuan näha kõrgusest alla sööstvat lindu, kes päevakoera noka vahele haarab. Vilksamisi näen ka linnu nägu.
"Needsamad veripunased silmad", mõtlen õudusega.
Heidan pilgu tagasi tuppa, abiotsivalt Kassi poole, aga tuba on kadunud. On jäänud vaid põrand ja sellel istuv Kass. Kassi silmad kiiskavad veripunaselt, tema kuju muutub, kasvab hiigelsuureks irevil, kihvaliseks suuks, millel juba hakkab moodustuma mulle tuttav kysimus.
Ma ei jää ootama, vaid hyppan aknast välja ja sööstan alla kesklinna poole.
Veel unesegasena näen ennast pagemas hirmunult mööda hämaraid linnatänavaid, kysimus elu mõttest kummitusena kannul.
Siis ärkan yles.
Aevastan. Ma ei kuule Kassi, sest ninas kripeldab ja kuskile kõrvade vahele on jälle pugenud mingi vastik naerukihistav satikas. Raputan pead... justkui aitaks, hääl vaikib, kostab ainult summutatud luksumist ja ma kuulen jälle:
"...Bermuda kolmnurgas. Nii et kui sa ei soovi, et sind tabaks sama hirmus lõpp, siis jäta jändamine, ma ytlen".
Olen alles liiga uimane, et täpsustada, mis seal Bermuda kolmnurgas siis juhtus. Pealegi köidab mu tähelepanu riismeid aknalaual lebav kummaliselt karvane liigutav nöörijupp, mis mõne hetke järel osutub hiigelsuureks vikerkaarevärviliseks päevakoeraks. Ööseks lahti unustatud aken on vajunud nyyd peaaegu pärani. Aknast puhub sisse jahedapoolne hommikune tuul, sasides päevakoera karvu; kostab õrna kõlinat, nagu mängitaks korraga tuhandetel tuulekelladel.
Otsekui oleks see märguanne, ajab päevakoer ennast tagumisele otsale pysti ja hakkab joodeldama, peenikese, kimeda häälega, ja imelikul kombel kajab päevakoera kisa minu toast vastu nagu alpikanjon. Tõstan käppi juba kõrvade juurde, kui ootamatult, igasuguse hoiatuseta katkestab päevakoer poolelt noodilt ning viskub aknast välja.
Hyppan aknalauale ja jõuan näha kõrgusest alla sööstvat lindu, kes päevakoera noka vahele haarab. Vilksamisi näen ka linnu nägu.
"Needsamad veripunased silmad", mõtlen õudusega.
Heidan pilgu tagasi tuppa, abiotsivalt Kassi poole, aga tuba on kadunud. On jäänud vaid põrand ja sellel istuv Kass. Kassi silmad kiiskavad veripunaselt, tema kuju muutub, kasvab hiigelsuureks irevil, kihvaliseks suuks, millel juba hakkab moodustuma mulle tuttav kysimus.
Ma ei jää ootama, vaid hyppan aknast välja ja sööstan alla kesklinna poole.
Veel unesegasena näen ennast pagemas hirmunult mööda hämaraid linnatänavaid, kysimus elu mõttest kummitusena kannul.
Siis ärkan yles.
...märkan, on akna taha tekkinud virvendus, millest yhel hetkel saab kitsas käänuline teeriba. Olen akna juures, pisut unisena, peaaegu unesegasena, nii et ruum ymberringi tundub hägune ja kujumuutev. Astun teele.
Puuokstest ja põõsalatvadest piiratud teeriba, millel kõnnin, on läbipaistmatu ja kannab mind edasi, iga käpatõstega kaugeneb maja minust nelja käpatõste jagu.
Pööran pead jälle ettepoole ja minu ymber laiub tasane platoo; rada jalge all on muutunud valgeks tihedalt täiskirjutatud voolavaks paberilindiks, see liigub minule vastassuunas, tagasi tuldud teed. Silmapiiril näen nyyd väikeseid heledaid mygarikke; edasiliikumisel kasvavad need samast täiskirjutatud paberist keerutatud tornideks, igayhe jalamit katmas lehtede kuhilad; eri mõõdus täiskirjutatud raamatulehed lebavad läbisegi laiali maas ja kaugusest kostab tihedat klõbinat nagu taoksid miljon ahvi kivist banaaniga vastu raudvõret. Tornide ja järjest kõrgenevate lehekuhjade vahelt kerkib kõrge sammastega ymbritsetud antiikne hoone, millest mitmes suunas libiseb välja konveierit meenutav täiskirjutatud paberilint. Hoone yhe madalama sissekäigu kohale on kirjutatud
Kõrge laega
valged saalid täis on
kirjutavaid
koeri
valgeis kitleis
vaba käega
ihaldavaid masinaid
Teist salmi ma lugeda ei jõua, uksest paistev köidab mind ja ma astun sisse.
Suur ruum, mille tagaseina ma ei näe, on tõepoolest täis erinevaid olendeid, kõik kirjutamas siin-seal lösutavatest plõksuvatest ja sisisevatest masinavärkidest väljuvatele kõverduvatele ja lainetavatele paberilintidele. Mõni lintidest väljub masinast juba täskirjutatult, nendele teevad koerad täiendusi, lisavad ridu, fraase, tähti, aparaadiga, mis meenutab yhtaegu kirjutusmasinat ja helikopterekskavaatorit.
Olendite liigutused on kiired ja asjalikud, neis pole märkigi väsimusest. Kuigi nad vaikivad, tegutsevad nad kummaliselt kooskõlas, mõistes yksteist ilmselt juba aeg-ajalt vahetatavatest pilkudest..
Märkan nyyd, et mulgi on käes pliiats; teise käe alla on ilmunud klaviatuur märkidega, mida ma varem pole näinud. Kuid kummalisel kombel ma tean nende tähendusi. Minu käe alt voogab läbi puhas valge paberilint. Tõstan pliiatsiga käe.
Järsku ei tea ma, mida kirjutada.
Tunnen, kuidas piinlikkusest hakkab palav, koon muutub higist märjaks, ja peaaegu meeleheitel maalin paberile:
A B C D E ...
paber hakkab pintsli all elama, muutub ruumiliseks, põhjatuks sygavuseks, milles mustavast kaugusest paistavad kaks hiigelsuurt veripunast tahulist silma ja kõmisev hääl kysib:
"Koer, koer, mis on elu mõte!?"
Ärkan yleni higisena oma asemel.
Puuokstest ja põõsalatvadest piiratud teeriba, millel kõnnin, on läbipaistmatu ja kannab mind edasi, iga käpatõstega kaugeneb maja minust nelja käpatõste jagu.
Pööran pead jälle ettepoole ja minu ymber laiub tasane platoo; rada jalge all on muutunud valgeks tihedalt täiskirjutatud voolavaks paberilindiks, see liigub minule vastassuunas, tagasi tuldud teed. Silmapiiril näen nyyd väikeseid heledaid mygarikke; edasiliikumisel kasvavad need samast täiskirjutatud paberist keerutatud tornideks, igayhe jalamit katmas lehtede kuhilad; eri mõõdus täiskirjutatud raamatulehed lebavad läbisegi laiali maas ja kaugusest kostab tihedat klõbinat nagu taoksid miljon ahvi kivist banaaniga vastu raudvõret. Tornide ja järjest kõrgenevate lehekuhjade vahelt kerkib kõrge sammastega ymbritsetud antiikne hoone, millest mitmes suunas libiseb välja konveierit meenutav täiskirjutatud paberilint. Hoone yhe madalama sissekäigu kohale on kirjutatud
Kõrge laega
valged saalid täis on
kirjutavaid
koeri
valgeis kitleis
vaba käega
ihaldavaid masinaid
Teist salmi ma lugeda ei jõua, uksest paistev köidab mind ja ma astun sisse.
Suur ruum, mille tagaseina ma ei näe, on tõepoolest täis erinevaid olendeid, kõik kirjutamas siin-seal lösutavatest plõksuvatest ja sisisevatest masinavärkidest väljuvatele kõverduvatele ja lainetavatele paberilintidele. Mõni lintidest väljub masinast juba täskirjutatult, nendele teevad koerad täiendusi, lisavad ridu, fraase, tähti, aparaadiga, mis meenutab yhtaegu kirjutusmasinat ja helikopterekskavaatorit.
Olendite liigutused on kiired ja asjalikud, neis pole märkigi väsimusest. Kuigi nad vaikivad, tegutsevad nad kummaliselt kooskõlas, mõistes yksteist ilmselt juba aeg-ajalt vahetatavatest pilkudest..
Märkan nyyd, et mulgi on käes pliiats; teise käe alla on ilmunud klaviatuur märkidega, mida ma varem pole näinud. Kuid kummalisel kombel ma tean nende tähendusi. Minu käe alt voogab läbi puhas valge paberilint. Tõstan pliiatsiga käe.
Järsku ei tea ma, mida kirjutada.
Tunnen, kuidas piinlikkusest hakkab palav, koon muutub higist märjaks, ja peaaegu meeleheitel maalin paberile:
A B C D E ...
paber hakkab pintsli all elama, muutub ruumiliseks, põhjatuks sygavuseks, milles mustavast kaugusest paistavad kaks hiigelsuurt veripunast tahulist silma ja kõmisev hääl kysib:
"Koer, koer, mis on elu mõte!?"
Ärkan yleni higisena oma asemel.
"All work and no play makes Jack a dull boy", kõmiseb hääl metatasandilt ähvardavalt minu sisekõrvas.
Hääled peas kommenteerivad, selgitavad, ironiseerivad, lammutavad, lisavad sulgudes märkusi, ytlevad ette... Mina ja Metatasand kahekesi koos, selle eest pole pääsu - sest mis on kord välja öeldud, see on lihas ja luus.
Mis on lihas ja luus, sellest aga pole pääsu.
Või nagu Arendt on kirjutanud:
«Inimesed mitte ainult ei eksisteeri mitmuslikult nagu kõik maised olendid, vaid kannavad selle pluraalsuse tunnusmärki eneste sees.».
Miks mitte siis ka koerad.
Kui siia kõrvale lisada sellised mõtted, et olendi keha on (nagu) sylem ning et subjektsus on gradatsiooniliselt, mitte binaarselt esinev fenomen... siis võiksin mina tunduda endale (hmm - endale? tunduda?) kyll yksjagu autistliku myhakuna (myhakud? pyhakud? appi!), kes jätab oma enesekesksuses märkamata kogu selle pöördumiste ja kõnetamiste polyfoonia.
Aga võib-olla mõned minu rakud palvetavad just nyydsama (minu poole), paludes yhtainust head sõna...
Ei! Ma ei lase Metatasandil enda yle võimust võtta (homeeriline naer metatasandilt; kuskil sisesilmanurgas vilksatavad pyynistena kuju võtvad fraktalid), ei, ma kirjutan hoopis... ma kirjutan... ma... ... .
---
tuul surub vastu
akent vihmast märga kätt
varbad nii kylmad
Tunda käppade vaikset soojenemist oodates magamajäämist kerra tõmbunult teki sees, kuulata okste ning vihma krabisemist akna taga - see on olla osa lähenevast sygisest.
Vihm lõhnab hästi; jätan akna paokile.
Tekikuhilas on mõnus lesida nii et ninaots välja jääb, lastes sellel, mis teki sees soojas, osa saada vihma kylmast naudingust.
Pirnipuu näib olevat mõtlusest korraks maailma suikunud ja laseb lehtedel vihma pyydes pisut kõrgemale käharduda. Veel kord, enne kui ta nad varsti maha pillab. Tahab - mõtleb, tahab - naudib vihma. Pirnipuu zen.
Viimane, mida enne uinumist märkan, on
Hääled peas kommenteerivad, selgitavad, ironiseerivad, lammutavad, lisavad sulgudes märkusi, ytlevad ette... Mina ja Metatasand kahekesi koos, selle eest pole pääsu - sest mis on kord välja öeldud, see on lihas ja luus.
Mis on lihas ja luus, sellest aga pole pääsu.
Või nagu Arendt on kirjutanud:
«Inimesed mitte ainult ei eksisteeri mitmuslikult nagu kõik maised olendid, vaid kannavad selle pluraalsuse tunnusmärki eneste sees.».
Miks mitte siis ka koerad.
Kui siia kõrvale lisada sellised mõtted, et olendi keha on (nagu) sylem ning et subjektsus on gradatsiooniliselt, mitte binaarselt esinev fenomen... siis võiksin mina tunduda endale (hmm - endale? tunduda?) kyll yksjagu autistliku myhakuna (myhakud? pyhakud? appi!), kes jätab oma enesekesksuses märkamata kogu selle pöördumiste ja kõnetamiste polyfoonia.
Aga võib-olla mõned minu rakud palvetavad just nyydsama (minu poole), paludes yhtainust head sõna...
Ei! Ma ei lase Metatasandil enda yle võimust võtta (homeeriline naer metatasandilt; kuskil sisesilmanurgas vilksatavad pyynistena kuju võtvad fraktalid), ei, ma kirjutan hoopis... ma kirjutan... ma... ... .
---
tuul surub vastu
akent vihmast märga kätt
varbad nii kylmad
Tunda käppade vaikset soojenemist oodates magamajäämist kerra tõmbunult teki sees, kuulata okste ning vihma krabisemist akna taga - see on olla osa lähenevast sygisest.
Vihm lõhnab hästi; jätan akna paokile.
Tekikuhilas on mõnus lesida nii et ninaots välja jääb, lastes sellel, mis teki sees soojas, osa saada vihma kylmast naudingust.
Pirnipuu näib olevat mõtlusest korraks maailma suikunud ja laseb lehtedel vihma pyydes pisut kõrgemale käharduda. Veel kord, enne kui ta nad varsti maha pillab. Tahab - mõtleb, tahab - naudib vihma. Pirnipuu zen.
Viimane, mida enne uinumist märkan, on
kolmapäev, august 20, 2003
Ma lihtsalt ei saa muidu kui pean selle kirja panema...
Ma ei mäleta, mis õigupoolest sundis mind oma tavapärast jalutuskäiku pooleli jätma ja naasma; igatahes pöörasin enne hurda kuju miskipärast tagasi ja olin Ludvigi maja juures tavalisest yksjagu varem.
Ehk olin tydinud kolmapäevasest rutiinist, ehk juhtisid minu käppi kõrgemad väed, kes teab; vähemasti ei suuda ma endale praegu seletada sedagi, miks nimelt otsustasin enne tuppaminemist pisut nautida Ludvigi maja katuselt avanevat imepärast vaadet ymbruskonnale. Olin katusel varem korra käinud, kuid tookord sattusin sinna hoopis teisiti, ohutumal moel. Hiljem polnud mul kunagi julgust jätkunud ise seda teekonda ette võtta.
Igatahes, ronisin puuriidale, sealt kuurile ja (kerge pingutusega) korstna juurde viivale redelile. Varasem treening keldris kulus nyyd marjaks ära, libastusin redelil ainult korra.
Hyppasin korstnale ja sirutasin ennast tagajalgadele, et vaadet täiel rinnal nautida.
Neetud linnud, kes istuvad katusel ja situvad, kuhu juhtub! Ma ei arvestanud nende ja äsjasadanud vihmaga ja see oli suur viga. Hetk hiljem olin juba korstnas ja tuhisesin allapoole, tahm silmis ja kõrvus laperdamas, hea seegi, et jalad ees. Maandusin toas kaminas.
Siis märkasingi teda.
Laelyhtri kyljes rippuvas jäneses pole ju iseenesest midagi imelikku - neid on nähtud kyll, nii unes kui ilmsi, isegi kyylikuid on tulnud ette. Tavaliselt on nad olnud kõik nii lihtsad ja loomulikud, selles loomulikkuses kuidagi lausa ebaloomulikud, kergelt tuhmid, peaaegu värvitud, peaaegu halltoonides, sõnatud; on kiikunud lambi otsas mõnda aega ja seejärel lahkunud (ikka vaikides) olematusse.
Selle jänese välimuses oli aga midagi silmatorkavalt erilist.
See jänes seal laes kandis peas väikest mustjasrohelist mytsikest; silmadest allpool oli kogu ta nägu varjatud tumeda maskiga. Seljale kokkuseotud tindikarva mantli või keebi peal rippus väike tumepruun korv, millest paistsid välja erkrohelised tutid. Kõhule oli tõmmatud veidrakujulise pandlaga vöö, saba ymber aga mustendas kuldseid hieroglyyfe täis pael. Ent ei mingit tuhmust.
Jänese pilk oli suunatud mulle; selles vaates oli midagi iseäralikult salakavalat ja samas midagi stoilist, peaaegu ykskõikset.
Astusin kaminast välja, raputasin, laskmata silmist lyhtril rippuvat jänest, ja tegin (ikka veel jänesel pilku hoides) ettevaatlikke samme pisut paokil ukse suunas, sooviga see kinni lykata. Aknad toas olid suletud ja kamina lõõriluuk minu järel kinni prahvatanud, nii et avatud uks oleks olnud looma ainus pagemistee.
"Sssseisa!", sisistas jänes, kui olin ukseni jõudnud. Äkitselt läbis teda vaevumärgatav nõksatus ja jänese käpp tegi õhus vaikse liigutuse. Otse minu kõrval kostis vihin, puruneva puu ragin; tardusin ehmatusest. Minu pahemast kõrvast vaid sentimeetri kaugusel turritas ukses... porgand! Porgand mis porgand, värskelt lõhnava pealsega, rohekasoran˛ sõõr uksest paistmas justnagu peenrast.
"Ahaa!", hyyatas jänes. "Just nii nagu ma arvasin: see sort on parem! Kuhu ka ei viskaks, alati just õigele sygavusele!" Seejärel hyppas ta kärmelt uksele, haaras pealsest, tõmbas porgandi kerge naksatusega uksest välja, pistis seljal rippuvasse korvi, hyppas põrandale ja lykkas ukse kinni.
"Eh, koer, koer", ohkas jänes, olles mind mõnda aega vaikides silmitsenud. "Rikkusid kõik ära!"
Siis istus ta vaibale, tõmbas näolt maski, lappis selle kokku, silus yle, pistis vöö vahele ning puhkes nutma.
Olles mõned minutid äganud ja vesistanud, rahunes jänes pisut, ja ma proovisin teda ettevaatlikult kõnetada. Pakkusin kohvi.
Minu keedetud kohv taastas jäneses mõningase meelerahu ja enesekindluse, kuid muutis sellevõrra jutukamaks. Sygavate ohete vahele jutustas ta mulle oma õnnetu loo, mida ma siia siiski yles ei märgi, kuna andsin jänesele niisuguse lubaduse. Märgin yles vaid seda, et sain tol õhtul palju teada salapärasest Padjapyyrlaste ordust, mille kunagi ammu sajandeid tagasi kaugel Vietnamis asutasid iseseisvat karjääri alustanud ninja-jänesed. Pärast seda kui nad oma esialgse rituaalse taparelva - võidunud padjapyyri - vahetasid välja spetsiaalselt aretatud viskeporgandite vastu (nende porgandite aretustöö käib jäneste salajaseimates laboratooriumides tänapäevani), sai nende ordust kardetuim ja palgatuim salamõrtsuklus kogu maailmas, mille liikmed ei kohkunud tagasi ka kõige hulljulgemate ja võimatumate plaanide täideviimisel. Nad on alati astunud vastu tyranniale ja ebaõiglusele ning nii mõnigi hirmuvalitseja on tegelikult surnud porgand rinnas, hoopiski mitte nii nagu äraostetud ajaloolased kirja on pannud.
Tore, et on veel selliseid õilsaid loomi ja mul on siiralt kahju, et selle algaja ninja-jänese esimene missioon nii nässu läks.
Ma ei mäleta, mis õigupoolest sundis mind oma tavapärast jalutuskäiku pooleli jätma ja naasma; igatahes pöörasin enne hurda kuju miskipärast tagasi ja olin Ludvigi maja juures tavalisest yksjagu varem.
Ehk olin tydinud kolmapäevasest rutiinist, ehk juhtisid minu käppi kõrgemad väed, kes teab; vähemasti ei suuda ma endale praegu seletada sedagi, miks nimelt otsustasin enne tuppaminemist pisut nautida Ludvigi maja katuselt avanevat imepärast vaadet ymbruskonnale. Olin katusel varem korra käinud, kuid tookord sattusin sinna hoopis teisiti, ohutumal moel. Hiljem polnud mul kunagi julgust jätkunud ise seda teekonda ette võtta.
Igatahes, ronisin puuriidale, sealt kuurile ja (kerge pingutusega) korstna juurde viivale redelile. Varasem treening keldris kulus nyyd marjaks ära, libastusin redelil ainult korra.
Hyppasin korstnale ja sirutasin ennast tagajalgadele, et vaadet täiel rinnal nautida.
Neetud linnud, kes istuvad katusel ja situvad, kuhu juhtub! Ma ei arvestanud nende ja äsjasadanud vihmaga ja see oli suur viga. Hetk hiljem olin juba korstnas ja tuhisesin allapoole, tahm silmis ja kõrvus laperdamas, hea seegi, et jalad ees. Maandusin toas kaminas.
Siis märkasingi teda.
Laelyhtri kyljes rippuvas jäneses pole ju iseenesest midagi imelikku - neid on nähtud kyll, nii unes kui ilmsi, isegi kyylikuid on tulnud ette. Tavaliselt on nad olnud kõik nii lihtsad ja loomulikud, selles loomulikkuses kuidagi lausa ebaloomulikud, kergelt tuhmid, peaaegu värvitud, peaaegu halltoonides, sõnatud; on kiikunud lambi otsas mõnda aega ja seejärel lahkunud (ikka vaikides) olematusse.
Selle jänese välimuses oli aga midagi silmatorkavalt erilist.
See jänes seal laes kandis peas väikest mustjasrohelist mytsikest; silmadest allpool oli kogu ta nägu varjatud tumeda maskiga. Seljale kokkuseotud tindikarva mantli või keebi peal rippus väike tumepruun korv, millest paistsid välja erkrohelised tutid. Kõhule oli tõmmatud veidrakujulise pandlaga vöö, saba ymber aga mustendas kuldseid hieroglyyfe täis pael. Ent ei mingit tuhmust.
Jänese pilk oli suunatud mulle; selles vaates oli midagi iseäralikult salakavalat ja samas midagi stoilist, peaaegu ykskõikset.
Astusin kaminast välja, raputasin, laskmata silmist lyhtril rippuvat jänest, ja tegin (ikka veel jänesel pilku hoides) ettevaatlikke samme pisut paokil ukse suunas, sooviga see kinni lykata. Aknad toas olid suletud ja kamina lõõriluuk minu järel kinni prahvatanud, nii et avatud uks oleks olnud looma ainus pagemistee.
"Sssseisa!", sisistas jänes, kui olin ukseni jõudnud. Äkitselt läbis teda vaevumärgatav nõksatus ja jänese käpp tegi õhus vaikse liigutuse. Otse minu kõrval kostis vihin, puruneva puu ragin; tardusin ehmatusest. Minu pahemast kõrvast vaid sentimeetri kaugusel turritas ukses... porgand! Porgand mis porgand, värskelt lõhnava pealsega, rohekasoran˛ sõõr uksest paistmas justnagu peenrast.
"Ahaa!", hyyatas jänes. "Just nii nagu ma arvasin: see sort on parem! Kuhu ka ei viskaks, alati just õigele sygavusele!" Seejärel hyppas ta kärmelt uksele, haaras pealsest, tõmbas porgandi kerge naksatusega uksest välja, pistis seljal rippuvasse korvi, hyppas põrandale ja lykkas ukse kinni.
"Eh, koer, koer", ohkas jänes, olles mind mõnda aega vaikides silmitsenud. "Rikkusid kõik ära!"
Siis istus ta vaibale, tõmbas näolt maski, lappis selle kokku, silus yle, pistis vöö vahele ning puhkes nutma.
Olles mõned minutid äganud ja vesistanud, rahunes jänes pisut, ja ma proovisin teda ettevaatlikult kõnetada. Pakkusin kohvi.
Minu keedetud kohv taastas jäneses mõningase meelerahu ja enesekindluse, kuid muutis sellevõrra jutukamaks. Sygavate ohete vahele jutustas ta mulle oma õnnetu loo, mida ma siia siiski yles ei märgi, kuna andsin jänesele niisuguse lubaduse. Märgin yles vaid seda, et sain tol õhtul palju teada salapärasest Padjapyyrlaste ordust, mille kunagi ammu sajandeid tagasi kaugel Vietnamis asutasid iseseisvat karjääri alustanud ninja-jänesed. Pärast seda kui nad oma esialgse rituaalse taparelva - võidunud padjapyyri - vahetasid välja spetsiaalselt aretatud viskeporgandite vastu (nende porgandite aretustöö käib jäneste salajaseimates laboratooriumides tänapäevani), sai nende ordust kardetuim ja palgatuim salamõrtsuklus kogu maailmas, mille liikmed ei kohkunud tagasi ka kõige hulljulgemate ja võimatumate plaanide täideviimisel. Nad on alati astunud vastu tyranniale ja ebaõiglusele ning nii mõnigi hirmuvalitseja on tegelikult surnud porgand rinnas, hoopiski mitte nii nagu äraostetud ajaloolased kirja on pannud.
Tore, et on veel selliseid õilsaid loomi ja mul on siiralt kahju, et selle algaja ninja-jänese esimene missioon nii nässu läks.
esmaspäev, august 18, 2003
Kass - lobasuu ja provokaator. Vahetevahel vaidleb vaidlemise enese pärast.
Niisiis, kuhu ma jäingi, kui Kass mind segama tuli...
Lugeda head kirjandust suurtes kogustes, iseäranis kõike, mis puudutab koeri - selline on lähiaja plaan. Olla kodus. Kirjutada rändamisest ja imekaunitest loodusmaastikkudest, sellest, kuidas yhel hommikul päikesekiired kuldasivad puude latvasid, et need justkui kullatud olivad, ja taevast, mis oli taevakarva sinine kui pajapõhi...
Vaadata veelkord läbi see magistritöö, mis mul nyyd ka arvutis olemas - tänu autori lahkusele.
Kuulata head muusikat... suvistest kontsertidest jäid kaks plaanitut paraku kättesaamatuks - "Bach peeglis" ja Kikase/Veski/Pohjose esinemine Leigol.
Inimeseks saada.
Rohkem nagu polegi midagi... ai!.
Kõrva tagant tuleb kah sygada.
Nyyd on kyll kõik oluline kirjas.
Midagi on siiski lahti Kassiga, kes juba mitmendat päeva käib ringi, seletamatult tähenduslik ilme näol, ja ymiseb midagi endamisi, aegajalt sekka hyyatades "Braavo!" või "Oivaline!". Lootsin eile juba, et see kummaline hälve käitumises on lõpuks kadunud, aga täna jälle. Muudkui ymiseb, ja kui eriti hoogu satub, kukub kepsutama, väänab käppi, sirutab koibi... ei tea mis tal kyll mureks, vahest peaks kysima... või filosoofiast vestlema, olen märganud, et see mõjub talle kuidagi rahustavalt, ta jätab kepsutamise ja ymisemise, istub ja teeb asjalikku nägu.
Tegelikult pole ka minu tervis ylearu kiita. Sellest ajast (no võib-olla natuke hilisemast), kui endale Interneti panin, on toimunud kummalisi muutusi: vahel tundub mulle äkitsi, nagu kipuksin koost lagunema, nagu poleks minu käpad, pea, siseorganid, saba enam yks, vaid tahaksid igayks ise omaette olla; mul on tunne, et mind mahub minusse yha vähem ja vähem, et mina, koer, olen yha vähem fyysiline ja yha rohkem METAfyysiline... ja mis peamine - karv on jälle lahti, tuleb kyljest suurte kahludena, vedeleb yksikute karvade või tortidena siin-seal yle kogu korteri, tungib koguni internetti - paljud veebilehed ja koguni minu enda märkmed on karvu täis... Ja oleks see veel kõik, aga ei. Ykspäev hakkasin mõtlema, et kuidas ma õigupoolest ringi kõmbin - et muudkui tõstan jala ja... aga kuidas ma jalga tõstan? Tõepoolest, mida rohkem ma selle yle mõtlesin, seda keerulisemaks asi läks, kuni ma yhel hetkel avastasin, et - ma ei oskagi enam yhtegi jalga tõsta! Hirm haaras mind ja ma lesisin terve hommikupooliku oma asemel, suutmata liigutada ainsatki karva. Kuni lõpuks tuli yks loll rott, kes mind (oletatavasti) eriti hallitanud vorstiks pidades kannikast väga valusasti näksas ja niiviisi selle koleda halvatuse käest päästis.
Võib-olla on see kõik puha METAblogimise syy, kes teab. Igaks juhuks peaks järele jätma.
Igatahes tuleb ennast kokku võtta. Tegeleda sellega, millega tuleb tegeleda, mitte sellega, millega tuleks tegeleda. Või veel parem - tegeleda ja punkt. Isegi 'millega' on juba liiast. Või ma ei tea.
Ehk - kui meistrit tsiteerida:
"Nyyd ma olen kyll midagi öelnud. Aga ei tea, kas see, mida ma ytlesin, ytles midagi või ei öelnud midagi."
Niisiis, kuhu ma jäingi, kui Kass mind segama tuli...
Lugeda head kirjandust suurtes kogustes, iseäranis kõike, mis puudutab koeri - selline on lähiaja plaan. Olla kodus. Kirjutada rändamisest ja imekaunitest loodusmaastikkudest, sellest, kuidas yhel hommikul päikesekiired kuldasivad puude latvasid, et need justkui kullatud olivad, ja taevast, mis oli taevakarva sinine kui pajapõhi...
Vaadata veelkord läbi see magistritöö, mis mul nyyd ka arvutis olemas - tänu autori lahkusele.
Kuulata head muusikat... suvistest kontsertidest jäid kaks plaanitut paraku kättesaamatuks - "Bach peeglis" ja Kikase/Veski/Pohjose esinemine Leigol.
Inimeseks saada.
Rohkem nagu polegi midagi... ai!.
Kõrva tagant tuleb kah sygada.
Nyyd on kyll kõik oluline kirjas.
Midagi on siiski lahti Kassiga, kes juba mitmendat päeva käib ringi, seletamatult tähenduslik ilme näol, ja ymiseb midagi endamisi, aegajalt sekka hyyatades "Braavo!" või "Oivaline!". Lootsin eile juba, et see kummaline hälve käitumises on lõpuks kadunud, aga täna jälle. Muudkui ymiseb, ja kui eriti hoogu satub, kukub kepsutama, väänab käppi, sirutab koibi... ei tea mis tal kyll mureks, vahest peaks kysima... või filosoofiast vestlema, olen märganud, et see mõjub talle kuidagi rahustavalt, ta jätab kepsutamise ja ymisemise, istub ja teeb asjalikku nägu.
Tegelikult pole ka minu tervis ylearu kiita. Sellest ajast (no võib-olla natuke hilisemast), kui endale Interneti panin, on toimunud kummalisi muutusi: vahel tundub mulle äkitsi, nagu kipuksin koost lagunema, nagu poleks minu käpad, pea, siseorganid, saba enam yks, vaid tahaksid igayks ise omaette olla; mul on tunne, et mind mahub minusse yha vähem ja vähem, et mina, koer, olen yha vähem fyysiline ja yha rohkem METAfyysiline... ja mis peamine - karv on jälle lahti, tuleb kyljest suurte kahludena, vedeleb yksikute karvade või tortidena siin-seal yle kogu korteri, tungib koguni internetti - paljud veebilehed ja koguni minu enda märkmed on karvu täis... Ja oleks see veel kõik, aga ei. Ykspäev hakkasin mõtlema, et kuidas ma õigupoolest ringi kõmbin - et muudkui tõstan jala ja... aga kuidas ma jalga tõstan? Tõepoolest, mida rohkem ma selle yle mõtlesin, seda keerulisemaks asi läks, kuni ma yhel hetkel avastasin, et - ma ei oskagi enam yhtegi jalga tõsta! Hirm haaras mind ja ma lesisin terve hommikupooliku oma asemel, suutmata liigutada ainsatki karva. Kuni lõpuks tuli yks loll rott, kes mind (oletatavasti) eriti hallitanud vorstiks pidades kannikast väga valusasti näksas ja niiviisi selle koleda halvatuse käest päästis.
Võib-olla on see kõik puha METAblogimise syy, kes teab. Igaks juhuks peaks järele jätma.
Igatahes tuleb ennast kokku võtta. Tegeleda sellega, millega tuleb tegeleda, mitte sellega, millega tuleks tegeleda. Või veel parem - tegeleda ja punkt. Isegi 'millega' on juba liiast. Või ma ei tea.
Ehk - kui meistrit tsiteerida:
"Nyyd ma olen kyll midagi öelnud. Aga ei tea, kas see, mida ma ytlesin, ytles midagi või ei öelnud midagi."
pühapäev, august 17, 2003
Lugeda head kirjandust...
Kass kiikas yle minu õla ekraanile. "Ytle - ma olen seda juba ammu kysida tahtnud - mida sa õigupoolest öelda tahad, Koer? Miks sa seda kõike kirjutad? "
"Sa oled veendunud siis, et ma tahan midagi öelda?"
Kassi nurratust võisin pidada noogutuseks. "Kummaline, kas pole? Ma ju ytlengi midagi, ja sa kysid, kas ma tahan midagi öelda? Jah, kass, ma sain aru kyll", ennetasin Kassi avatud suud. "Sa kysid, kas ma tahan öelda ka MIDAGI MUUD, kui minu kirjutatust OTSESÕNU välja võiks lugeda: kas minu kirjutatul on lisaks sisule ka tähendus? Ja pane tähele - ka sinu kysimus oleks justkui midagi muud, kui sa kysid.
Loomulikult, isegi kui ma ei tahaks, kirjutaksin ka midagi muud, lisaks sellele. Kysimus on, nagu sa aru saad, mitte kirjutamises, vaid lugemises, õigemini nii kirjutamises kui lugemises. Selles, et mistahes kirjutatut lugedes, selle sisuga tutvudes otsime lisaks ka tähendust - see on midagi, mis justkui oleks varjatud sisuga, kuid peaks ikkagi selguma..."
"Teame, teame", turtsatas Kass. "Aga see on kirjandus, kunst. Sinu märkmed, Koer, pole kirjandus. Keegi ei loe neid. Ja kui see on kirjandus, siis on see vilets, saamatu kirjandus. Ei vääri elu."
"Ei, Kass. Sa lihtsustad asja liialt. Esiteks, ära katalogiseeri kirjutajat niisama, ära käitu ideoloogina, pyya aru saada. Kui ei meeldi, ära loe, aga ära asu ka kohut pidama. Ma ei pyya olla kirjanik, ja kui pyyakski, poleks sinu asi minu yle irvitada. «Kirjanik» on normatiivne tiitel, millele nõudmistele ma kas vastan või ei.
Vaata hoopis nii: mida iganes kirjutatut võiks lugeda kirjanduseks selles mõttes, et loetakse justnimelt kysimusega, mida sa mulle alguses esitasid - mida ta («tegelikult») öelda tahab (ja 'tegelikult' võiks siin olla lausa topelt-jutumärkides). Kõik kirjutatu kannab lisaks sisule hulganisti tähendusi. Ja kuna nii lugeja kui kirjutaja on inimesed, pole isegi mõtet esitada kysimust, kas kirjutaja TEGELIKULT need tähendused sinna on peitnud."
"Ära aja jama, Koer", nähvas Kass. "Selline kirjandusvool nagu realism..."
"...ei ole samuti midagi erilist. Retoorilised nõksud lugeja veenmiseks ja teksti sugestiivsuse suurendamiseks. Päevikupidamine kui vorm käib kah otsapidi selle alla. Tead, mis on kirjandusel ja reaalsusel yhist? Aga nimelt see et mõlema «lugemisel» on olulised nii sisu kui tähendus. Ja see, et yhes neist toimuv kujundab vältimatult ka teises toimuvat. Ainult et kui varem peeti vahel harva mõlemas tähendust juhuslikuks, siis tänapäeval peetakse mõlemas vahel harva juhust tähenduslikuks..."
"Kes seda arvab?", katkestas Kass pisut sõjakalt. "Kes saab kõigile ette kirjutada, mida yhest või teisest arvata?"
"Diskursus, armas Kass. Narratiivid, mida me yksteisele jutustame. Just toosama kirjandus, mis omab hämmastavat võimu selle yle, mida me tõeseks peame. Nagu sorav ja põnev muinasjutt, mis uinuva lapse unenäos kordub..."
"Nojasiis? Mis selles halba on? Kui kõike määrab diskursus..."
"Ei, see ongi vale: KÕIKE ei määra diskursus. Ta määrab igayhes just nii palju, kui keegi seda tõeseks arvab. Iseasi, et enamik arvab, ja see määrabki. Vaata selle kõige valguses näiteks netipäevikuid ja blooge - mida nad tähendavad? Miks neid kirjutatakse? Miks nurisetakse, et need «on muutunud nyriks, igavaks» janiiedasi? Aga sellepärast, et kirjutaja ei vaevu põimima oma kirja tähendusi, ta produtseerib teksti nagu masin, verbaalset väljaheidet. Lugejale, kes veel mingeid tähendusi otsib, on need kuivad, purused tekstid, tolmunud põhk, saaste; sellisele lugejale aga, kes on samuti uskuma hakanud tähendusetuse diskursust, on lugemine (kui selline yleyldse veel midagigi loeb...) puhtalt mehhaaniline tegevus, simulaakrum, sisseharjutatud kultuurilis-refleksiivne tegevus, miskitpidi samuti saastamine.
Kuna aga, nagu ma ytlesin, ei suuda diskursus kõike määrata, ja mõistust ei suuda ka kõige kaunim lugu täielikult uinutada, pakitseb ka sellise postmodernistliku tekstimasina sisimas rahulolematus ja kahtlus. Kui inimene selle rahulolematusega aga ei tegele, võib sellest kasvada soov lahendada oma probleeme väljaspool ennast ja jõuga: kehtestada normatiive, Õiget ja Väära kirjutamisviisi, asuda koguni sõtta «uskmatute» vastu... «blogisõda» - naljakas kyll, aga isegi võimalik.
Loomulikult, ma ei saa öelda, et taolistes «tähenduseta» eat-shit-fuck-nasty-grin-happy-hate-tekstides tähendusi poleks. On muidugi, aga kuna kirjutaja teadlikult neid sinna ei pane, imbuvad teksti tähendused kirjutaja enda kohta; mida vähem on kirjutajal öelda, seda adekvaatsemaks muutub tema tekstide mistahes psyhhoanalyytiline tähendustamine."
"Ah, Koer, Koer, missa targutad", ohkas Kass. "Kirjuta parem midagi. Või paranda priimust. Bensiini?
Ja, muuseas, sa ei vastanud minu kysimusele."
Kass kiikas yle minu õla ekraanile. "Ytle - ma olen seda juba ammu kysida tahtnud - mida sa õigupoolest öelda tahad, Koer? Miks sa seda kõike kirjutad? "
"Sa oled veendunud siis, et ma tahan midagi öelda?"
Kassi nurratust võisin pidada noogutuseks. "Kummaline, kas pole? Ma ju ytlengi midagi, ja sa kysid, kas ma tahan midagi öelda? Jah, kass, ma sain aru kyll", ennetasin Kassi avatud suud. "Sa kysid, kas ma tahan öelda ka MIDAGI MUUD, kui minu kirjutatust OTSESÕNU välja võiks lugeda: kas minu kirjutatul on lisaks sisule ka tähendus? Ja pane tähele - ka sinu kysimus oleks justkui midagi muud, kui sa kysid.
Loomulikult, isegi kui ma ei tahaks, kirjutaksin ka midagi muud, lisaks sellele. Kysimus on, nagu sa aru saad, mitte kirjutamises, vaid lugemises, õigemini nii kirjutamises kui lugemises. Selles, et mistahes kirjutatut lugedes, selle sisuga tutvudes otsime lisaks ka tähendust - see on midagi, mis justkui oleks varjatud sisuga, kuid peaks ikkagi selguma..."
"Teame, teame", turtsatas Kass. "Aga see on kirjandus, kunst. Sinu märkmed, Koer, pole kirjandus. Keegi ei loe neid. Ja kui see on kirjandus, siis on see vilets, saamatu kirjandus. Ei vääri elu."
"Ei, Kass. Sa lihtsustad asja liialt. Esiteks, ära katalogiseeri kirjutajat niisama, ära käitu ideoloogina, pyya aru saada. Kui ei meeldi, ära loe, aga ära asu ka kohut pidama. Ma ei pyya olla kirjanik, ja kui pyyakski, poleks sinu asi minu yle irvitada. «Kirjanik» on normatiivne tiitel, millele nõudmistele ma kas vastan või ei.
Vaata hoopis nii: mida iganes kirjutatut võiks lugeda kirjanduseks selles mõttes, et loetakse justnimelt kysimusega, mida sa mulle alguses esitasid - mida ta («tegelikult») öelda tahab (ja 'tegelikult' võiks siin olla lausa topelt-jutumärkides). Kõik kirjutatu kannab lisaks sisule hulganisti tähendusi. Ja kuna nii lugeja kui kirjutaja on inimesed, pole isegi mõtet esitada kysimust, kas kirjutaja TEGELIKULT need tähendused sinna on peitnud."
"Ära aja jama, Koer", nähvas Kass. "Selline kirjandusvool nagu realism..."
"...ei ole samuti midagi erilist. Retoorilised nõksud lugeja veenmiseks ja teksti sugestiivsuse suurendamiseks. Päevikupidamine kui vorm käib kah otsapidi selle alla. Tead, mis on kirjandusel ja reaalsusel yhist? Aga nimelt see et mõlema «lugemisel» on olulised nii sisu kui tähendus. Ja see, et yhes neist toimuv kujundab vältimatult ka teises toimuvat. Ainult et kui varem peeti vahel harva mõlemas tähendust juhuslikuks, siis tänapäeval peetakse mõlemas vahel harva juhust tähenduslikuks..."
"Kes seda arvab?", katkestas Kass pisut sõjakalt. "Kes saab kõigile ette kirjutada, mida yhest või teisest arvata?"
"Diskursus, armas Kass. Narratiivid, mida me yksteisele jutustame. Just toosama kirjandus, mis omab hämmastavat võimu selle yle, mida me tõeseks peame. Nagu sorav ja põnev muinasjutt, mis uinuva lapse unenäos kordub..."
"Nojasiis? Mis selles halba on? Kui kõike määrab diskursus..."
"Ei, see ongi vale: KÕIKE ei määra diskursus. Ta määrab igayhes just nii palju, kui keegi seda tõeseks arvab. Iseasi, et enamik arvab, ja see määrabki. Vaata selle kõige valguses näiteks netipäevikuid ja blooge - mida nad tähendavad? Miks neid kirjutatakse? Miks nurisetakse, et need «on muutunud nyriks, igavaks» janiiedasi? Aga sellepärast, et kirjutaja ei vaevu põimima oma kirja tähendusi, ta produtseerib teksti nagu masin, verbaalset väljaheidet. Lugejale, kes veel mingeid tähendusi otsib, on need kuivad, purused tekstid, tolmunud põhk, saaste; sellisele lugejale aga, kes on samuti uskuma hakanud tähendusetuse diskursust, on lugemine (kui selline yleyldse veel midagigi loeb...) puhtalt mehhaaniline tegevus, simulaakrum, sisseharjutatud kultuurilis-refleksiivne tegevus, miskitpidi samuti saastamine.
Kuna aga, nagu ma ytlesin, ei suuda diskursus kõike määrata, ja mõistust ei suuda ka kõige kaunim lugu täielikult uinutada, pakitseb ka sellise postmodernistliku tekstimasina sisimas rahulolematus ja kahtlus. Kui inimene selle rahulolematusega aga ei tegele, võib sellest kasvada soov lahendada oma probleeme väljaspool ennast ja jõuga: kehtestada normatiive, Õiget ja Väära kirjutamisviisi, asuda koguni sõtta «uskmatute» vastu... «blogisõda» - naljakas kyll, aga isegi võimalik.
Loomulikult, ma ei saa öelda, et taolistes «tähenduseta» eat-shit-fuck-nasty-grin-happy-hate-tekstides tähendusi poleks. On muidugi, aga kuna kirjutaja teadlikult neid sinna ei pane, imbuvad teksti tähendused kirjutaja enda kohta; mida vähem on kirjutajal öelda, seda adekvaatsemaks muutub tema tekstide mistahes psyhhoanalyytiline tähendustamine."
"Ah, Koer, Koer, missa targutad", ohkas Kass. "Kirjuta parem midagi. Või paranda priimust. Bensiini?
Ja, muuseas, sa ei vastanud minu kysimusele."
neljapäev, august 14, 2003
tirin vihmaga
nopit vaarikaid laual
tilgastanud piim
Sygise lähenemise märke on kõikjal, yheks silmatorkavamaks muutuseks see, et piim, mis hommikul lauale jäetuna oli õhtul veel kannus maitsev, läheb tilgastama niipea kui selja pöörad; koor, mida just kohvile sai valatud, väljub järgmise kannutäie ajaks pakist ainult in corpore. Kiired ajad.
Aiandustaluniku paarkymmend eri sorti mustsõstraid. Vaarikad! Augusti vaarikasust ja mustasõstrasust on minus; kaevunud koonupidi marjadesse ääreni täis potis tunnen, kuidas marjad võtavad minus võimust. Võitlen nendega, hammustan neid, puren ja järan, kuni tirin on tyhi ja minu kihvad tilguvad vaarikate ning sõstarde mahlast.
Kass sööb kultuurselt, haarates elegantse randmenõksuga yhe (!) vaarika kyyne otsa; nakitseb seda kyljelt, yleoleval ilmel.
Kahepäevasel matkal mööda maad ööbime samal laagriplatsil, kus mullugi; tore koht, kus eelmisel korral sai terve öö yhe norralasest kunstnikuga (Frederik Raddum oli vist nimi) lõkke ääres istutud, vorsti kypsetatud ja koertest räägitud. Norralasele meeldivad väga koerad; ka on tal (väidetavasti) õnnestunud näha selgesti seda imelist ja salapärast lendkoera. Oli temast koguni skultpuuri teinud ning lubas ka minust teha... tõepoolest kaunis, ehkki lendkoer ei näe sugugi nii valja nagu mina usun nad olevat...
Seekord on laagriplatsil ainult yks kass ja yks koer.
Naudin niiskeid ja risuseid metsaaluseid, mustikaid, selles niiskuses vaikselt tärkavat sygist, ja ehkki Kass on imelikult kärsitu, leian aega istumaks pohlapõõsa kõrvale, et märgata pohlade vaikset kypsemist. Kui pohladel jätkub piisavalt aega, siis kuhu meilgi kiiret? "Kui Jumal tegi aja, siis tegi Ta teda nii et kyllalt saab".
Mõne tunni pärast suudab Kass kyynte, hammaste ja talumatu näugumisega oma tahtmise siiski läbi viia. Tagasi linna, nyyd juba suve lõpuni.
nopit vaarikaid laual
tilgastanud piim
Sygise lähenemise märke on kõikjal, yheks silmatorkavamaks muutuseks see, et piim, mis hommikul lauale jäetuna oli õhtul veel kannus maitsev, läheb tilgastama niipea kui selja pöörad; koor, mida just kohvile sai valatud, väljub järgmise kannutäie ajaks pakist ainult in corpore. Kiired ajad.
Aiandustaluniku paarkymmend eri sorti mustsõstraid. Vaarikad! Augusti vaarikasust ja mustasõstrasust on minus; kaevunud koonupidi marjadesse ääreni täis potis tunnen, kuidas marjad võtavad minus võimust. Võitlen nendega, hammustan neid, puren ja järan, kuni tirin on tyhi ja minu kihvad tilguvad vaarikate ning sõstarde mahlast.
Kass sööb kultuurselt, haarates elegantse randmenõksuga yhe (!) vaarika kyyne otsa; nakitseb seda kyljelt, yleoleval ilmel.
Kahepäevasel matkal mööda maad ööbime samal laagriplatsil, kus mullugi; tore koht, kus eelmisel korral sai terve öö yhe norralasest kunstnikuga (Frederik Raddum oli vist nimi) lõkke ääres istutud, vorsti kypsetatud ja koertest räägitud. Norralasele meeldivad väga koerad; ka on tal (väidetavasti) õnnestunud näha selgesti seda imelist ja salapärast lendkoera. Oli temast koguni skultpuuri teinud ning lubas ka minust teha... tõepoolest kaunis, ehkki lendkoer ei näe sugugi nii valja nagu mina usun nad olevat...
Seekord on laagriplatsil ainult yks kass ja yks koer.
Naudin niiskeid ja risuseid metsaaluseid, mustikaid, selles niiskuses vaikselt tärkavat sygist, ja ehkki Kass on imelikult kärsitu, leian aega istumaks pohlapõõsa kõrvale, et märgata pohlade vaikset kypsemist. Kui pohladel jätkub piisavalt aega, siis kuhu meilgi kiiret? "Kui Jumal tegi aja, siis tegi Ta teda nii et kyllalt saab".
Mõne tunni pärast suudab Kass kyynte, hammaste ja talumatu näugumisega oma tahtmise siiski läbi viia. Tagasi linna, nyyd juba suve lõpuni.
kolmapäev, august 13, 2003
Mandoliinid öös
Kummaline pill on mandoliin. Kõlab naljakalt, iseäranis mandoliiniorkester. Mitte pilavalt, justnimelt naljakalt, Korda ja konventsionaalsusi rikkuvalt. Muigamapanevalt. Keegi itsitab tagumises reas.
Tegelikult on ka orkester pillide ymber naerust kõveras, ei loe, et nägudel on muretult ykskõikne või koguni surmtõsine ilme. Nii ongi õige, sest see naer on sisemine, võbisev kõhukoopa-naer, mis leiab väljapääsu sygavale kõhtu surutud mandoliini kõlakasti kaudu, levib kõverdavate lainetena yle saali.
Kuid ebakonventsionaalsus on realiseeritud vaid poolenisti - mustad matuserõivad esinejate seljas on kontrastis kõlava pläninaga. Sulen silmad ja kujutan ette, milline võiks välja näha nende helidega unisoonis kõlav rõivastus - rohmakatel puupinkidel istuvad mehed triibulistes maikades, jalas kulunud caprid, peas laiaservalist kaabut tsiteeriv sajandivanune lodu, naised... hmmm... Ja kõigil kõhus hõõgumas topsijagu ehedat virsikubrändit...
Ehk ongi praegune hillitsetus parem, sest selline resonants pildi ja heli vahel viiks mõne katuse pealt.
Kitarr ja mandoliin. Kitarr, kontrabass ja mandoliin. Mandoliinimängija näpud lähevad viiulit yle trumbates keeltel peaaegu sõlme ja kaprit?o pritsib noote, tõepoolest viiuli ägedusega.
Kipsadi-kõpsadi kappavad Sisaski sõnnid steppides ringi (eelnevalt on sooritatud kapppadi-põnts miski kõva pihta ning kerge flirt toreadooridega).
Ja Vittorio "pole-kunagi-viiulit-mänginud" Monti T?aarda? kõlab mandoliinil tõepoolest vähemalt sama hästi kui viiulil. Lustlikumalt igatahes.
Kummaline pill on mandoliin. Kõlab naljakalt, iseäranis mandoliiniorkester. Mitte pilavalt, justnimelt naljakalt, Korda ja konventsionaalsusi rikkuvalt. Muigamapanevalt. Keegi itsitab tagumises reas.
Tegelikult on ka orkester pillide ymber naerust kõveras, ei loe, et nägudel on muretult ykskõikne või koguni surmtõsine ilme. Nii ongi õige, sest see naer on sisemine, võbisev kõhukoopa-naer, mis leiab väljapääsu sygavale kõhtu surutud mandoliini kõlakasti kaudu, levib kõverdavate lainetena yle saali.
Kuid ebakonventsionaalsus on realiseeritud vaid poolenisti - mustad matuserõivad esinejate seljas on kontrastis kõlava pläninaga. Sulen silmad ja kujutan ette, milline võiks välja näha nende helidega unisoonis kõlav rõivastus - rohmakatel puupinkidel istuvad mehed triibulistes maikades, jalas kulunud caprid, peas laiaservalist kaabut tsiteeriv sajandivanune lodu, naised... hmmm... Ja kõigil kõhus hõõgumas topsijagu ehedat virsikubrändit...
Ehk ongi praegune hillitsetus parem, sest selline resonants pildi ja heli vahel viiks mõne katuse pealt.
Kitarr ja mandoliin. Kitarr, kontrabass ja mandoliin. Mandoliinimängija näpud lähevad viiulit yle trumbates keeltel peaaegu sõlme ja kaprit?o pritsib noote, tõepoolest viiuli ägedusega.
Kipsadi-kõpsadi kappavad Sisaski sõnnid steppides ringi (eelnevalt on sooritatud kapppadi-põnts miski kõva pihta ning kerge flirt toreadooridega).
Ja Vittorio "pole-kunagi-viiulit-mänginud" Monti T?aarda? kõlab mandoliinil tõepoolest vähemalt sama hästi kui viiulil. Lustlikumalt igatahes.
reede, august 08, 2003
Kihid... Need on need asjad, mis on sibulatel ja sookollidel. Ja puuduvad eeslitel.
Kihid võivad esineda ka näiteks blogitegemisel. Blogile võib kihte lisada ja ära võtta - vastavalt vajadusele, kusjuures liigse agarusega võivad kaasneda ka pisarad, higi, veri... nagu siis kui sibulat koorides endale käppa lõigata. Kõigist pyydlusist hoolimata pole koer kuigi osav inimese moodi nuga käsitsema.
Oli kord yks mees, Zenon, kes arutles pikalt selle yle, et mistahes vahemaa läbimine pole võimalik - et enne kui läbida pool, lisandub uus "pool", ja nii kuni lõpmatuseni...
Märkmeid kirjutades tekib mingil hetkel ikka tahtmine kirjutada märkmete kirjutamise mõtte yle. Blogimise kohale tekib metablogimine, uus kiht, uus teadmine, uus struktuur, konstrueerimine ja dekonstrueerimine. Kiht, mille mahlad alumis(t)e kih(t)i(de)ga segunedes annavad jälle midagi uut.
Metablogides tekib mingil hetkel kindlasti tahtmine kirjutada märkmete kirjutamise mõttest kirjutamise mõtte yle. Metablogimise kohale tekib meta-metablogimise kiht, uus teadmine, uus struktuur...
Mahlad segunevad, fraktal võtab ilmet, mõnel hakkab pea ringi käima, mõni aga lisab hagu.
Patsil oli kunagi kursavend, kes veetis oma unetuid talisemestri-öid arutlustega teemal "kuidas saada suusad Tartu" (noormes elas Võrus).
Kui mõtlema hakata... kui mõtlema hakata.
Zenoni apooriad põhinevad aja mõistega manipuleerimisel - õieti "aja" "ärakaotamisel". Fraktalite moodustamine on parim viis aega surnuks lyya. Otsesõnu.
Kihid võivad esineda ka näiteks blogitegemisel. Blogile võib kihte lisada ja ära võtta - vastavalt vajadusele, kusjuures liigse agarusega võivad kaasneda ka pisarad, higi, veri... nagu siis kui sibulat koorides endale käppa lõigata. Kõigist pyydlusist hoolimata pole koer kuigi osav inimese moodi nuga käsitsema.
Oli kord yks mees, Zenon, kes arutles pikalt selle yle, et mistahes vahemaa läbimine pole võimalik - et enne kui läbida pool, lisandub uus "pool", ja nii kuni lõpmatuseni...
Märkmeid kirjutades tekib mingil hetkel ikka tahtmine kirjutada märkmete kirjutamise mõtte yle. Blogimise kohale tekib metablogimine, uus kiht, uus teadmine, uus struktuur, konstrueerimine ja dekonstrueerimine. Kiht, mille mahlad alumis(t)e kih(t)i(de)ga segunedes annavad jälle midagi uut.
Metablogides tekib mingil hetkel kindlasti tahtmine kirjutada märkmete kirjutamise mõttest kirjutamise mõtte yle. Metablogimise kohale tekib meta-metablogimise kiht, uus teadmine, uus struktuur...
Mahlad segunevad, fraktal võtab ilmet, mõnel hakkab pea ringi käima, mõni aga lisab hagu.
Patsil oli kunagi kursavend, kes veetis oma unetuid talisemestri-öid arutlustega teemal "kuidas saada suusad Tartu" (noormes elas Võrus).
Kui mõtlema hakata... kui mõtlema hakata.
Zenoni apooriad põhinevad aja mõistega manipuleerimisel - õieti "aja" "ärakaotamisel". Fraktalite moodustamine on parim viis aega surnuks lyya. Otsesõnu.
esmaspäev, august 04, 2003
Ei, tõepoolest. Istudes järve kaldal ja kuuldes gregooriuse laulu kostmas yhest nurgast, siis alles hulk aega hiljem märgata vaatevälja teise serva ilmuvat parve lauljatega - ning olles eelnevalt asjaosalistelt teada saanud (kuid alles nyyd öeldu ehmatavat sõnasõnalisust mõistnud), et nad teevad seda "syrri" (st. laulavad parve peal) esimest korda - see lisab niigi kohatule esteetilisusele veel yksjagu kangelaslikkust. Õieti polegi see kõik kokku lihtsalt gregoorius, vaid "hiline polyfoonia" - päikese loojumise järel on ritsikad alustanud häirimatult mitmehäälset saagimist, vastaskaldal syydatavad lõkked praksuvad igayks isemoodi, seljataga kostab pehmekeelne ettekanne sellest kuidas keegi Jass, Sass või Päss omale uut autot soetas, ning siin-seal kukuvad uniseks muutunud põngerjad ja vinguvad, samuti igayks omaenda vingumise moodi. Pole minu võimuses yhtki neist häältest alla suruda või koguni vaikima sundida (yleyldse õnnestub vist polyfooniliste struktuuride peitmine vaid massipsyhhoosiga), kuid ma pyyan suunata end lavalt kostva(te)le nimetu(te)le hääl(t)ele, jättes muud teemad kuskile tahaplaanile, märkamise piirile sumisema. Gregooriuse laul hakkab vahelduma varajase polyfooniaga. Tulemuseks on huvitav segu, yhtaegu uimastav ja ergutav, midagi sisemuses vibreerimapanev.
Sellest hoolimata (või just sellest) hakkavad peas keerlema mõtted.
Kõlab liturgiline tekst. Ave Maria, gratia plena, Dominus tecum... kohaletulnutest teab ilmselt kahekymnest yks, millega on tegu. Kyllap mõned yksikud loevad palvet kaasa. Ylejäänutest - kes kuuleb "eksiarvamusist kannustet, kuid siiski huvitavat kultuuripärandit", kes ilusat laulu, kes eksootilist igavat jura (liiga erinevat "Las Ketchup" või "Shakira" mõnusalt erutavast tympsust et olla huvitav, kuid mille "kuulamine" on siiski vajalik oma seisuse märgistamiseks), kes veel midagi...
Tähenduste kõlamatu polyfoonia.
Selle kõige taha, kõrvale või peale tekib (või võtab kuju) huvitav metatasand. Yhe võimalikkusena (mõnede arvates) seisab selle religiooni taga kolossaalse ajaloolise ulatusega pettus, poliitilistest intriigide ja esoteerilise vandenõu pinnalt võrsunud lahkarvamus, võib-olla koguni riid loodetud preesterkuninga ja tema "tagatoa" vahel, mille "yks asjassepyhendamata kalake" vormis oma "mõistmatusega" "hellenistlikuks hereesiaks". Hereesiaks, mis emareligioonile nii kõvasti närvidele käis, et nad mõnda aega isegi "yhe teatud autoriteetse isiku" reaalset eksistentsigi tunnistada ei tahtnud: mõelda vaid - loodetud preestri- ja kuningasoo verede liitmisel aretatud "superkuningas" võtab kätte ja hakkab hoopis miskit mõistukõnelist armastuse-jura ajama! Seda, et kuskil kaugel Tiibetis yks hindu midagi kahtlaselt sarnast seemendas, võinuks ehk väljagi kannatada, see on kaugel, kud oma kätetöö ja suure vaevaga vormitud kuningahakatis... kujutan ette seda pettumust.
Selle metatasandi kohale kerkib pisikesi metateemasid (või meta-alamtasandeid) nagu seeni: ehk on see hoopis teatud sorti vandenõu, mis pidi varjama juba mainitud isiku (ja tema lähedaste) hoopis (või osaliselt) teistsugust saatust... omalaadne Bene Gesseriti Missionaria Protectiva peitmas tegelikku lugu, peamisteks tegelasteks Toosama Isik, tema naine, Pyha Graal, Merovingid, Siioni Prioraat... sellega lõikub/põimub teinegi teema: Tolle vend, salaõpetusena tekkinud ja salaõpetuseks tagasi pagendatud usureform, templiryytlid, vabamyyrlased, Uus Maailmakord...
Minu pea hakkab metatasandite lisandumise virvarrist kergelt pööritama (või on see muusikast?). Teadmised on kyll minu omad, kuid mõttearendused ja sõnad on võõrad, pole minu, justkui tuleksid need kelleltki teiselt, kelleltki kes on pagenud peitu pisikesse hubasesse, turvalisse koopasse, kust ta salamahti välja piilub ja nähtut ainult mulle kuuldavalt kommenteerib.
Raputan järsult pead ja sygan ägedalt kõrva tagant. Ehk on "sellel" oma hubases urkas nyyd pisut tegemist, sest võõrad mõtted kaovad.
Ega need teadmisedki ju kuigi omad ei ole. Saadud Kassilt, kes omakorda jõudis kõige selleni tänu Nabokovi "Läbipaistvate asjade" uurimise käigus tekkinud kummalisele (ja juhuslikule?) mõtteahelale: Percy, mis viis Percivalile, mis viis pyhale Graalile, mis viis pyha vere juurde, mis viis templiryytlite juurde... ja nõnda edasi.
Lauljad saare peal aga ilmselt ei lase ennast segada ei tähenduste mitmekesisusest ega metatasandeist; selles reaalsuses pole nende järele vajadust, valitseb selgus ja kooskõla.
Nad laulavad.
Sellest hoolimata (või just sellest) hakkavad peas keerlema mõtted.
Kõlab liturgiline tekst. Ave Maria, gratia plena, Dominus tecum... kohaletulnutest teab ilmselt kahekymnest yks, millega on tegu. Kyllap mõned yksikud loevad palvet kaasa. Ylejäänutest - kes kuuleb "eksiarvamusist kannustet, kuid siiski huvitavat kultuuripärandit", kes ilusat laulu, kes eksootilist igavat jura (liiga erinevat "Las Ketchup" või "Shakira" mõnusalt erutavast tympsust et olla huvitav, kuid mille "kuulamine" on siiski vajalik oma seisuse märgistamiseks), kes veel midagi...
Tähenduste kõlamatu polyfoonia.
Selle kõige taha, kõrvale või peale tekib (või võtab kuju) huvitav metatasand. Yhe võimalikkusena (mõnede arvates) seisab selle religiooni taga kolossaalse ajaloolise ulatusega pettus, poliitilistest intriigide ja esoteerilise vandenõu pinnalt võrsunud lahkarvamus, võib-olla koguni riid loodetud preesterkuninga ja tema "tagatoa" vahel, mille "yks asjassepyhendamata kalake" vormis oma "mõistmatusega" "hellenistlikuks hereesiaks". Hereesiaks, mis emareligioonile nii kõvasti närvidele käis, et nad mõnda aega isegi "yhe teatud autoriteetse isiku" reaalset eksistentsigi tunnistada ei tahtnud: mõelda vaid - loodetud preestri- ja kuningasoo verede liitmisel aretatud "superkuningas" võtab kätte ja hakkab hoopis miskit mõistukõnelist armastuse-jura ajama! Seda, et kuskil kaugel Tiibetis yks hindu midagi kahtlaselt sarnast seemendas, võinuks ehk väljagi kannatada, see on kaugel, kud oma kätetöö ja suure vaevaga vormitud kuningahakatis... kujutan ette seda pettumust.
Selle metatasandi kohale kerkib pisikesi metateemasid (või meta-alamtasandeid) nagu seeni: ehk on see hoopis teatud sorti vandenõu, mis pidi varjama juba mainitud isiku (ja tema lähedaste) hoopis (või osaliselt) teistsugust saatust... omalaadne Bene Gesseriti Missionaria Protectiva peitmas tegelikku lugu, peamisteks tegelasteks Toosama Isik, tema naine, Pyha Graal, Merovingid, Siioni Prioraat... sellega lõikub/põimub teinegi teema: Tolle vend, salaõpetusena tekkinud ja salaõpetuseks tagasi pagendatud usureform, templiryytlid, vabamyyrlased, Uus Maailmakord...
Minu pea hakkab metatasandite lisandumise virvarrist kergelt pööritama (või on see muusikast?). Teadmised on kyll minu omad, kuid mõttearendused ja sõnad on võõrad, pole minu, justkui tuleksid need kelleltki teiselt, kelleltki kes on pagenud peitu pisikesse hubasesse, turvalisse koopasse, kust ta salamahti välja piilub ja nähtut ainult mulle kuuldavalt kommenteerib.
Raputan järsult pead ja sygan ägedalt kõrva tagant. Ehk on "sellel" oma hubases urkas nyyd pisut tegemist, sest võõrad mõtted kaovad.
Ega need teadmisedki ju kuigi omad ei ole. Saadud Kassilt, kes omakorda jõudis kõige selleni tänu Nabokovi "Läbipaistvate asjade" uurimise käigus tekkinud kummalisele (ja juhuslikule?) mõtteahelale: Percy, mis viis Percivalile, mis viis pyhale Graalile, mis viis pyha vere juurde, mis viis templiryytlite juurde... ja nõnda edasi.
Lauljad saare peal aga ilmselt ei lase ennast segada ei tähenduste mitmekesisusest ega metatasandeist; selles reaalsuses pole nende järele vajadust, valitseb selgus ja kooskõla.
Nad laulavad.
kolmapäev, juuli 30, 2003
Uuringud edenevad visalt, ehkki minule, erinevalt enamikust koertest, päevane palavus liiga ei tee - piisab kui sulgen silmad, pyyan meenutada seda pimedat ja tormist ööd... tunnen kuidas ymbritsev kuumus taandub, puhuma hakkab jahe niiske soolakas tuul, ja läbi suletud laugude punav kuma nõrgeneb, tuhmub. Kuni tundub, et laugude taga tõepoolest valitseb jahe tormine pimedus. Veel samm edasi (tähendab, tegelikult tagasi)... ei.
Mida ma siis ikkagi tahan: inimeseks tagasi (tähendab, tegelikult edasi)? Kui mõelda... mis mul õigupoolest koerana puudub? Mul on talutav töö, toitu saan piisavalt, haiguste ravi kontrollitud, Internett olemas, (inimestele suveks suletud) raamatukogusse pääsen kergesti, keegi ei märkagi mind, kui ma, paar köidet hambus, vaikselt tulen ja kaon yhe kergesti avatava keldriakna kaudu... Millega ma rahul ei ole?
Justnimelt.
Pats astub sisse ja nõretab higist. Aruka inimesena ei pyya ta oma loomulikkust jälestusväärse haisuga varjata: kui ma kord kysisin, kandis ta ette pika traktaadi higist ja deodorantidest, peamiselt higist. Oma "ausa tööga väljateenitud higi" pole tema arvates mingit põhjust varjata - see lõhnab pigem meeldivalt ja auväärselt, igatahes paremini kui "mistahes stiliseeritud kusehaisu meenutav maskeering". Vaid mitmesuguste halbade mõtete, stressi, viha, hirmu tulemusena tekkiv higi haiseb nii jälgilt ja paljastavalt, et seda on tarvis peita millegi veel koledamaga.
Inimese kohta äärmiselt nutikas tähelepanek.
"Poleks arvanud, et magamajäämine võiks olla nii suur probleem". Pats pyyab takistada silmatikkuvat higi. "Oleks ainult see palavus, aga yle-eelmisel ööl pidasid (ilmselt omapäi jäetud) lapsukesed ylakorrusel pidu, teadagi millise tympsu saatel. Eile öösel aga proovis yks nokastand flöödimängija vaheldumisi Vivaldi "Talve" teist osa ja "Väikest öömuusikat" puhuda. Noh, irooniat ja huumorimeelt tal igatahes jätkus. Või isegi rohkem - kui möödamängimine juurde arvata".
Pats ohkab mõtlikult. "Tegelikult tahaksin ma sellele flöödimängijale hea meelega yhe suure kaalikast auraha anda. Sellise öömuusika vastu pole mul tegelikult midagi - pigem vastupidi. Lisaks oskas ta ka õigel ajal lõpetada. "
Patsil on minu jaoks kaasas koopia yhest hiljutisest magistritööst - "Eesti haiku modelleerivas lähenemises: meetrika, kommunikatsioon, kujundid ja maastik". Koos lisadega 200 lk paks. Vägitöö.
"Loe, krants", muigab ta.
No ma siis loen.
---
Sellise palavuse juures oleks allveesport nii inimestele kui loomadele päris arukas valik.
Mida ma siis ikkagi tahan: inimeseks tagasi (tähendab, tegelikult edasi)? Kui mõelda... mis mul õigupoolest koerana puudub? Mul on talutav töö, toitu saan piisavalt, haiguste ravi kontrollitud, Internett olemas, (inimestele suveks suletud) raamatukogusse pääsen kergesti, keegi ei märkagi mind, kui ma, paar köidet hambus, vaikselt tulen ja kaon yhe kergesti avatava keldriakna kaudu... Millega ma rahul ei ole?
Justnimelt.
Pats astub sisse ja nõretab higist. Aruka inimesena ei pyya ta oma loomulikkust jälestusväärse haisuga varjata: kui ma kord kysisin, kandis ta ette pika traktaadi higist ja deodorantidest, peamiselt higist. Oma "ausa tööga väljateenitud higi" pole tema arvates mingit põhjust varjata - see lõhnab pigem meeldivalt ja auväärselt, igatahes paremini kui "mistahes stiliseeritud kusehaisu meenutav maskeering". Vaid mitmesuguste halbade mõtete, stressi, viha, hirmu tulemusena tekkiv higi haiseb nii jälgilt ja paljastavalt, et seda on tarvis peita millegi veel koledamaga.
Inimese kohta äärmiselt nutikas tähelepanek.
"Poleks arvanud, et magamajäämine võiks olla nii suur probleem". Pats pyyab takistada silmatikkuvat higi. "Oleks ainult see palavus, aga yle-eelmisel ööl pidasid (ilmselt omapäi jäetud) lapsukesed ylakorrusel pidu, teadagi millise tympsu saatel. Eile öösel aga proovis yks nokastand flöödimängija vaheldumisi Vivaldi "Talve" teist osa ja "Väikest öömuusikat" puhuda. Noh, irooniat ja huumorimeelt tal igatahes jätkus. Või isegi rohkem - kui möödamängimine juurde arvata".
Pats ohkab mõtlikult. "Tegelikult tahaksin ma sellele flöödimängijale hea meelega yhe suure kaalikast auraha anda. Sellise öömuusika vastu pole mul tegelikult midagi - pigem vastupidi. Lisaks oskas ta ka õigel ajal lõpetada. "
Patsil on minu jaoks kaasas koopia yhest hiljutisest magistritööst - "Eesti haiku modelleerivas lähenemises: meetrika, kommunikatsioon, kujundid ja maastik". Koos lisadega 200 lk paks. Vägitöö.
"Loe, krants", muigab ta.
No ma siis loen.
---
Sellise palavuse juures oleks allveesport nii inimestele kui loomadele päris arukas valik.
reede, juuli 18, 2003
Tagasi kodus, elusalt ja tervelt, seljataga hulk seiklusi, niiet juurdlen hetkel, kas mitte kirjutada neist koguni raamatut - "Sinna ja tagasi - yhe koera puhkus". Kahjuks tarvitati minu märkmerull peaaegu meie rännaku lõpul hädaolukorras ära, mistõttu pean selles töös lootma ainult oma mälu peale - mis on paha, sest see pole hea.
Suurtest seiklustest puhanud olen täis indiviidseid mõtteid ja filosoofilist indu: hetkel laiendan Lotmani käsitlust kommunikatsioonist ja Peirce'i käsitlust tähendusest (märksõna tähenduse polyfooniline struktuur).
Olen saanud ka targemaks: ilmselt võib tõesti ainult koer lubada endale kysimust: miks "asjad" juhtuvad? Ma ei mõtle, miks vaas kukub laualt, või miks vesi voolab, vaid et miks yleyldse "miski" juhtub "millegi" "pärast"? Miks fyysikareeglid kehtivad?
Inimesi teevad sellised kysimused millegipärast tigedaks ja nad hakkavad urisema ning kipuvad hammustama...
Postkastis seevastu valitseb trankvilliseeritud tardumus pärast Patsi paigaldatud "spamassassinit". Ei enam rõõmsat melu ega huvitavat mõistatamist; mõni yksik kiri ainult - "Tere" või "Teade arvest" või midagi muud sama igavat. Kujutan ette, mis tunne võib olla mõnel vaesel arstide kätte sattunud inimesel, kelle kõik tema sisemised hääled, kogu see sisemine ilu järsku vaikima sunnitakse, jäetakse ta vatisesse, letargilisse pooltyhjusesse, kostmas ainult (para)meditsiini võimukad käsklused vaheldumisi mootorimyraga...
Suurtest seiklustest puhanud olen täis indiviidseid mõtteid ja filosoofilist indu: hetkel laiendan Lotmani käsitlust kommunikatsioonist ja Peirce'i käsitlust tähendusest (märksõna tähenduse polyfooniline struktuur).
Olen saanud ka targemaks: ilmselt võib tõesti ainult koer lubada endale kysimust: miks "asjad" juhtuvad? Ma ei mõtle, miks vaas kukub laualt, või miks vesi voolab, vaid et miks yleyldse "miski" juhtub "millegi" "pärast"? Miks fyysikareeglid kehtivad?
Inimesi teevad sellised kysimused millegipärast tigedaks ja nad hakkavad urisema ning kipuvad hammustama...
Postkastis seevastu valitseb trankvilliseeritud tardumus pärast Patsi paigaldatud "spamassassinit". Ei enam rõõmsat melu ega huvitavat mõistatamist; mõni yksik kiri ainult - "Tere" või "Teade arvest" või midagi muud sama igavat. Kujutan ette, mis tunne võib olla mõnel vaesel arstide kätte sattunud inimesel, kelle kõik tema sisemised hääled, kogu see sisemine ilu järsku vaikima sunnitakse, jäetakse ta vatisesse, letargilisse pooltyhjusesse, kostmas ainult (para)meditsiini võimukad käsklused vaheldumisi mootorimyraga...
pühapäev, juuli 06, 2003
Haapsalu on osutunud väga haikuliseks linnaks. Isegi roppused inimeste avaliku peldiku uksel on haikuna:
sittusin ruttu
karu tuli ikkagi:
kui küüniline!
Ja - kummaline kyll - meie siinviibimise ajal avastab Pats kohaliku ajalehe laupäevarubriigis "Lehm Ljudmilla lastekas" read
SUVEMÄLETSUSED
VAIKNE ÕHTU
LEHM SÖÖB ROHTU
MÄLETSEB JA HAIKUTAB:
HIIGELLOOTOSEL
LEHM KARIKAKRAPOOSIS
PULL PEAS PÄRJANA
HIIDKARIKAKRAL
LEHM PÄRG PEAS PULLI PÄRAST
LOOTOSEPOOSIS
Milline imetabane zen-vaimsus uduste hommikupoolikute, tänavatel uitavate soola- ja adrulõhnalise tuulehoogudega... ning hulljulgete varblastega autode ja koerte nina-eest-sööstmise ekstreempyhapäevasporti harrastamas.
---
Reede keskaegsete ryytlilauludega. Harf ja bariton. Jaufre Rudel, Bernart De Ventadorn, Martin Codax, suur keskaegne helilooja Anonymus - suurepärane. Francois Villoni "värskendatud" Testament oli pisut igavam, kuid Marcabru L'autrier jour jost una sebissa peaaegu äratuntav - "Folkmilli" "lumivalgekese yllatus".
Mõistan nyyd, ja usun täiesti ryytliromaanides korduvat motiivi - "ja neil ununes seda kuulates söök ja jook ning kadus uni - nii meeliköitev oli see muusika". Kuulata sellist kõnnisklevat, kõike muud kui yhetoonilist muusikat võlvide vahel kajamas...
Laupäev kammermuusikaga. "Il Gardellino". Minu jaoks pisut igavavõitu Telemann ("Ehk polnud muusikud lihtsalt jõudnud end soojaks mängida" arvas Kass), seejärel rutiinivaba Carl Philipp Emanuel Bach, fantaasia fis-moll klavessiinile - yhe kuulaja ytluse kohaselt "nagu nõelravi". Janitsch, vana Bach, Händel - ilus, kena, ilus, ilus, ohh ja ahh. Ja Johann Christian Bach - kvintett D-duur flöödile, oboele, viiulile, t�ellole ja klavessiinile. Oi(valine).
"Uhh, võtame?"
"Võtame!"
"Kas Bache või trubaduure?"
"Ikka Bache rohkem ja trubaduure rohkem. Ja teisi kah rohkem. Ja kui kõht helidest täis, siis hakkame laulma!"
"Auh, auh!"
sittusin ruttu
karu tuli ikkagi:
kui küüniline!
Ja - kummaline kyll - meie siinviibimise ajal avastab Pats kohaliku ajalehe laupäevarubriigis "Lehm Ljudmilla lastekas" read
SUVEMÄLETSUSED
VAIKNE ÕHTU
LEHM SÖÖB ROHTU
MÄLETSEB JA HAIKUTAB:
HIIGELLOOTOSEL
LEHM KARIKAKRAPOOSIS
PULL PEAS PÄRJANA
HIIDKARIKAKRAL
LEHM PÄRG PEAS PULLI PÄRAST
LOOTOSEPOOSIS
Milline imetabane zen-vaimsus uduste hommikupoolikute, tänavatel uitavate soola- ja adrulõhnalise tuulehoogudega... ning hulljulgete varblastega autode ja koerte nina-eest-sööstmise ekstreempyhapäevasporti harrastamas.
---
Reede keskaegsete ryytlilauludega. Harf ja bariton. Jaufre Rudel, Bernart De Ventadorn, Martin Codax, suur keskaegne helilooja Anonymus - suurepärane. Francois Villoni "värskendatud" Testament oli pisut igavam, kuid Marcabru L'autrier jour jost una sebissa peaaegu äratuntav - "Folkmilli" "lumivalgekese yllatus".
Mõistan nyyd, ja usun täiesti ryytliromaanides korduvat motiivi - "ja neil ununes seda kuulates söök ja jook ning kadus uni - nii meeliköitev oli see muusika". Kuulata sellist kõnnisklevat, kõike muud kui yhetoonilist muusikat võlvide vahel kajamas...
Laupäev kammermuusikaga. "Il Gardellino". Minu jaoks pisut igavavõitu Telemann ("Ehk polnud muusikud lihtsalt jõudnud end soojaks mängida" arvas Kass), seejärel rutiinivaba Carl Philipp Emanuel Bach, fantaasia fis-moll klavessiinile - yhe kuulaja ytluse kohaselt "nagu nõelravi". Janitsch, vana Bach, Händel - ilus, kena, ilus, ilus, ohh ja ahh. Ja Johann Christian Bach - kvintett D-duur flöödile, oboele, viiulile, t�ellole ja klavessiinile. Oi(valine).
"Uhh, võtame?"
"Võtame!"
"Kas Bache või trubaduure?"
"Ikka Bache rohkem ja trubaduure rohkem. Ja teisi kah rohkem. Ja kui kõht helidest täis, siis hakkame laulma!"
"Auh, auh!"
reede, juuli 04, 2003
Kolmas päev. Longin Viigi ääres, kergelt soolakas tuul, pisike täpp kõrgel õhuavarustes. Silmi kissitades võiksin arvata, et näen lendkoera, väikest peenikeste jalgade ja töntsaka, kõhuka kerega looma hõljumas helesinise(s) Haapsalu kohal, kõht kumisemas kahe seeravi kaheteisthäälsest hyydmisest (kõht pole antud lendamiseks mitte ainult inimestele). Mäletan ennast kuulamas, kuid mitte enam lugu.
Tõmban kopsud täis, et puhuda end lendu, tõusta lendkoera kõrvale, suruda kõrv vastu kõhtu ja kuulda veelkord laulmise kaja. Aga ei, koerlased ju ei puhu, minagi köhin ja ähin hoopis ega lendu.
Kuskil ju plaadistatakse muusikat neile, kes puhuda ei suuda. Ja kes kärmelt unustavad.
---
Vaat siis. Olen jõudnud inimkeele kasutamisel virtuoossuseni, kus väljendusrikkamate sõnadena esinevad uhh, ohh ja ahh. Ja ehkki tõeliste zen-meistrite ylima napi väljendusrikkuseni ma veel ei kyyni, on mul oma edusammude yle hea meel. (Rohkem kirjutamist, koer, ja järele jäävad vaid need silbid sõnadest, milles tõde ilmneb.)
Vox Clamantis, Kadri Hunt. Gregooriuse laul ja eesti rahvalik koraal. Näpuotsaga varajast polyfooniat, sekka mõnede kummalisustega, mida mina oma andeksandmatus võhiklikkuses ei tihka veaks tunnistada. Kõige puhtam viis kuuldu jäädvustamiseks oleks ehk sisukas ja mõtlik vaikimine... aga mina oma koeralises ebatäiuses (ja mäluviletsuses) pean oma uuringute tarbeks siiski jäädvustama: uhh, ahh. Võtame.
Teisalt - kui muusikas antu oleks kirjeldatav, siis milleks muusika.
Tõmban kopsud täis, et puhuda end lendu, tõusta lendkoera kõrvale, suruda kõrv vastu kõhtu ja kuulda veelkord laulmise kaja. Aga ei, koerlased ju ei puhu, minagi köhin ja ähin hoopis ega lendu.
Kuskil ju plaadistatakse muusikat neile, kes puhuda ei suuda. Ja kes kärmelt unustavad.
---
Vaat siis. Olen jõudnud inimkeele kasutamisel virtuoossuseni, kus väljendusrikkamate sõnadena esinevad uhh, ohh ja ahh. Ja ehkki tõeliste zen-meistrite ylima napi väljendusrikkuseni ma veel ei kyyni, on mul oma edusammude yle hea meel. (Rohkem kirjutamist, koer, ja järele jäävad vaid need silbid sõnadest, milles tõde ilmneb.)
Vox Clamantis, Kadri Hunt. Gregooriuse laul ja eesti rahvalik koraal. Näpuotsaga varajast polyfooniat, sekka mõnede kummalisustega, mida mina oma andeksandmatus võhiklikkuses ei tihka veaks tunnistada. Kõige puhtam viis kuuldu jäädvustamiseks oleks ehk sisukas ja mõtlik vaikimine... aga mina oma koeralises ebatäiuses (ja mäluviletsuses) pean oma uuringute tarbeks siiski jäädvustama: uhh, ahh. Võtame.
Teisalt - kui muusikas antu oleks kirjeldatav, siis milleks muusika.
neljapäev, juuli 03, 2003
Uhh.
Minu tundeline teekond läbi Põltsamaa ja Sooniste on mind pikka aega kaugel hoidnud Internetist. Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud maanteetolmu, poollagunenud maabussipeatuste (muidu niikuinii loetamatutele) sõiduplaanidele, haukunud maassekraabitud sygavasse auku kirjamuttidele, kes oma käikude seintesse jäädvustavad absoluutselt kõik kuuldu. Ja osa märkmeid on Patsi seljakotis paberirullil. Nendega ma veel tegelen.
Haapsalu, meie matka sihtpunkt, on toreda päikesepaistelise ilmaga vaikne linnake, vähe koeri ja kasse kyll, nii et me torkame ehk liiga silma... Igatahes arvas Pats, et niisama kontserdile minekust ei tule seekord midagi välja.
Leppisin kokku pererahva koera Hermanniga, ootamatult ärksa ja joviaalse dogiga, kes kyll filosoofiast ja kirjutamisest tuhkagi ei mõista, kuid on seda vastutulelikum. Niisiis maskeerusime tema, mina ja Kass, mähituna ohtrasse kangasse, Patsi umbes 100-aastaseks vanaemaks ja sammusime Toomkiriku poole.
Hassler! Duo Seraphim clamabant, ja see hyydmine oli... ahh. Võiksin arvata, et lendasin, aga koerad ju ei lenda, ja pealegi, mis oleks saanud meie maskeeringust. (Hermann väitis hiljem, et temal oli selle riietekuhja sees kõige alumisena olles äärmiselt ebamugav ning et ta tundis kontserdi ajal suurt kiusatust ulguda.) Igatahes oli kuuldu kirjeldamatu, rabav.
Allegri, nyyd ka Hassler... äkki on neid veel? Shütz, Di Lasso ja Schein on toredad kyll, lausa oivalised, kuid midagi sellist...
Igatahes oli Haapsalu X vanamuusikafestivali avakontsert selline, mida koerad tingimata võtaksid. Ja kassid ka.
Minu tundeline teekond läbi Põltsamaa ja Sooniste on mind pikka aega kaugel hoidnud Internetist. Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud maanteetolmu, poollagunenud maabussipeatuste (muidu niikuinii loetamatutele) sõiduplaanidele, haukunud maassekraabitud sygavasse auku kirjamuttidele, kes oma käikude seintesse jäädvustavad absoluutselt kõik kuuldu. Ja osa märkmeid on Patsi seljakotis paberirullil. Nendega ma veel tegelen.
Haapsalu, meie matka sihtpunkt, on toreda päikesepaistelise ilmaga vaikne linnake, vähe koeri ja kasse kyll, nii et me torkame ehk liiga silma... Igatahes arvas Pats, et niisama kontserdile minekust ei tule seekord midagi välja.
Leppisin kokku pererahva koera Hermanniga, ootamatult ärksa ja joviaalse dogiga, kes kyll filosoofiast ja kirjutamisest tuhkagi ei mõista, kuid on seda vastutulelikum. Niisiis maskeerusime tema, mina ja Kass, mähituna ohtrasse kangasse, Patsi umbes 100-aastaseks vanaemaks ja sammusime Toomkiriku poole.
Hassler! Duo Seraphim clamabant, ja see hyydmine oli... ahh. Võiksin arvata, et lendasin, aga koerad ju ei lenda, ja pealegi, mis oleks saanud meie maskeeringust. (Hermann väitis hiljem, et temal oli selle riietekuhja sees kõige alumisena olles äärmiselt ebamugav ning et ta tundis kontserdi ajal suurt kiusatust ulguda.) Igatahes oli kuuldu kirjeldamatu, rabav.
Allegri, nyyd ka Hassler... äkki on neid veel? Shütz, Di Lasso ja Schein on toredad kyll, lausa oivalised, kuid midagi sellist...
Igatahes oli Haapsalu X vanamuusikafestivali avakontsert selline, mida koerad tingimata võtaksid. Ja kassid ka.
pühapäev, juuni 22, 2003
Pirnipuu kyljes
vargsi paisuvaid punne:
mõtluse viljad
Mõtlevale Pirnipuule on ilmunud esimesed selged viljakuse tundemärgid.
Eilne pärastlõuna.
Oma tavapärase punase teesärgi on Pats vahetanud pruunilaigulise pusa vastu. Istume Ludvigi maja poollahtisel terrassil kohvi ryybates, kuulates vihma puulehtedes vaikselt toast kostva 48 taustal. Vett on saanud palju, Patsi arvates juba mitme kuningakrooni või Riia linna jagu, sadu aga ei soovi lõppeda. Pole viga, meil on veel viis pakki kohvi ja palju piima. Ning 48-t on veel 3 plaati; sadamine sobib sellega päris hästi.
Pats oli tulnud kuritahtliku plaaniga lõigata Mõtlevast Pirnipuust tykke ja voolida neist endale abakus. Plaan, mille ma otsustava lõrinaga siiski peatada suutsin. Mul ei ole mingit soovi kellelgi seda lugupeetud puud oma rumala uudishimu rahuldamiseks lõikuda lasta. Saatku Pirnipuud yrgne rahulejätt.
(Pealegi kehtib sellise abakuse meisterdamiseks yks oluline reegel, milleta tegelikult kestahes Pirnipuust tehtu keeldub arukust ilmutamast. Nimelt peab igas Mõtlevast Pirnipuust tehtus olema kohal arvud 22 ja 7. Need arvud on Pirnipuudele pyhad: selle taga peitub iidne tarkus, mida Pirnipuud on kiivalt hoidnud, jaganud seda ainult koerte, koolibride ja muistsete Egiptuse vaaraodega, kes saadud teadmiste abil pyramiide ehitasid.
Niisiis peab, selleks et Pirnipuust abakus yldse midagi teeks, olema selles 22 nuppu paigutatuna 7 ritta. Alles siis õiendub tõde abakusse, olevasti oleva riiuna valendiku ja varjamise vahel maailma ja maa vastupöördelisuses...
No aga mida hakkaks esoteeriliste teadmisteta inimene (nagu Pats) peale sellise arvelauaga?)
Nyyd on Patsil tuju pisut rikutud.
"Sa Koer oled ikka kah lollakas. Et Matrix-II oli lahe film? Pähh. Pikad lohisevad võitlusstseenid, pilt ja tekst ei istunud yldse kokku ja kogu see prohvetluse-värk oli kulunud ja läbinähtav. Mina ootasin igatahes midagi enamat. Saast oli, vaat mis."
"Mind ei huvitanud vead, vaid paradoksid.", kohman vastu. "Põhjuslikkuse ja usu probleemid. Ja polnud see prohvetluse-värk midagi..."
"Ähh, see kõik on nii lihtne. Nii tyypiline", rehmab Pats. " Elementaarne. Tahad, ma kirjutan kokku sellise skeemi, mille järgi on tehtud kõik prohvetlike ennustustega myydid?"
Ohh. Kas ma tõesti olen jälle kord petta saanud? Niuts.
vargsi paisuvaid punne:
mõtluse viljad
Mõtlevale Pirnipuule on ilmunud esimesed selged viljakuse tundemärgid.
Eilne pärastlõuna.
Oma tavapärase punase teesärgi on Pats vahetanud pruunilaigulise pusa vastu. Istume Ludvigi maja poollahtisel terrassil kohvi ryybates, kuulates vihma puulehtedes vaikselt toast kostva 48 taustal. Vett on saanud palju, Patsi arvates juba mitme kuningakrooni või Riia linna jagu, sadu aga ei soovi lõppeda. Pole viga, meil on veel viis pakki kohvi ja palju piima. Ning 48-t on veel 3 plaati; sadamine sobib sellega päris hästi.
Pats oli tulnud kuritahtliku plaaniga lõigata Mõtlevast Pirnipuust tykke ja voolida neist endale abakus. Plaan, mille ma otsustava lõrinaga siiski peatada suutsin. Mul ei ole mingit soovi kellelgi seda lugupeetud puud oma rumala uudishimu rahuldamiseks lõikuda lasta. Saatku Pirnipuud yrgne rahulejätt.
(Pealegi kehtib sellise abakuse meisterdamiseks yks oluline reegel, milleta tegelikult kestahes Pirnipuust tehtu keeldub arukust ilmutamast. Nimelt peab igas Mõtlevast Pirnipuust tehtus olema kohal arvud 22 ja 7. Need arvud on Pirnipuudele pyhad: selle taga peitub iidne tarkus, mida Pirnipuud on kiivalt hoidnud, jaganud seda ainult koerte, koolibride ja muistsete Egiptuse vaaraodega, kes saadud teadmiste abil pyramiide ehitasid.
Niisiis peab, selleks et Pirnipuust abakus yldse midagi teeks, olema selles 22 nuppu paigutatuna 7 ritta. Alles siis õiendub tõde abakusse, olevasti oleva riiuna valendiku ja varjamise vahel maailma ja maa vastupöördelisuses...
No aga mida hakkaks esoteeriliste teadmisteta inimene (nagu Pats) peale sellise arvelauaga?)
Nyyd on Patsil tuju pisut rikutud.
"Sa Koer oled ikka kah lollakas. Et Matrix-II oli lahe film? Pähh. Pikad lohisevad võitlusstseenid, pilt ja tekst ei istunud yldse kokku ja kogu see prohvetluse-värk oli kulunud ja läbinähtav. Mina ootasin igatahes midagi enamat. Saast oli, vaat mis."
"Mind ei huvitanud vead, vaid paradoksid.", kohman vastu. "Põhjuslikkuse ja usu probleemid. Ja polnud see prohvetluse-värk midagi..."
"Ähh, see kõik on nii lihtne. Nii tyypiline", rehmab Pats. " Elementaarne. Tahad, ma kirjutan kokku sellise skeemi, mille järgi on tehtud kõik prohvetlike ennustustega myydid?"
Ohh. Kas ma tõesti olen jälle kord petta saanud? Niuts.
kolmapäev, juuni 18, 2003
"Goldbergi variatsioonid". Glenn Gould. Seda koerad võtaksid.
Seda võtaksid ka kassid.
Ettevaatlikud klaverihelid vaikses vihmajärgses õhtus tekitavad vaevumärgatavat, ainult koertele nähtavat lainetust; see lainetus (kõrvalisele isikule võiks tunduda, et tuul) lykkab lauanurgalt liikvele kaks sedelit ja kannab aknast välja, otse minu käppade ette rentslisse.
Ma ei talu klaverit, kuna inimestel on kalduvus seda mängida nagu trummi. See siin kõlab tasavägiselt ja auväärselt, voolab kõrvadest läbi, tekitamata tahtmist neid mitte kunagi enam pesta.
Haaran käppade vahele yhe sedelitest. Sellele on käsitsi kirjutatud:
Koer - buddha-loomus
selgeks saab tõeline seadmus
ütled vaid "on" või "ei ole"
kaotad keha kaotad elu
Teine sedel on tyhi.
Seda võtaksid ka kassid.
Ettevaatlikud klaverihelid vaikses vihmajärgses õhtus tekitavad vaevumärgatavat, ainult koertele nähtavat lainetust; see lainetus (kõrvalisele isikule võiks tunduda, et tuul) lykkab lauanurgalt liikvele kaks sedelit ja kannab aknast välja, otse minu käppade ette rentslisse.
Ma ei talu klaverit, kuna inimestel on kalduvus seda mängida nagu trummi. See siin kõlab tasavägiselt ja auväärselt, voolab kõrvadest läbi, tekitamata tahtmist neid mitte kunagi enam pesta.
Haaran käppade vahele yhe sedelitest. Sellele on käsitsi kirjutatud:
Koer - buddha-loomus
selgeks saab tõeline seadmus
ütled vaid "on" või "ei ole"
kaotad keha kaotad elu
Teine sedel on tyhi.
teisipäev, juuni 17, 2003
Mattrixxx!
Pats viis minu ja Kassi "Matrix Reloaded" vaatama. Ma pole kyll täiesti kindel, kas koeri ja kasse ikka lubatakse kinno (iseäranis suured on mu kahtlused kasside osas)... igatahes olid piletikontrollid Patsi tuttavad, meil piletid ostetud, saal peaaegu tyhi, ning klapptoolile istumine õnnestus juba teisel katsel peaaegu valutult. Väheste saalis istunud inimeste näoilmed mõjusid omapärase vaatemänguna: mõelda vaid - hull hipi mingi peni ja kassivolaskiga. Istuvad. Kinos!. Mitmekesine nägudevahetus (
"Head nägudevahetust, härra X."
"Teilegi härra Y. Et Teie huuled ikka ilmekamalt kõverduksid!" ), milles meeldejäävaima akordina peegeldus Kassi kräunatus ja järgnev raevukas sisin klapptooli suunas. Polster polstriks, aga saba puutumatus on Kassi uhkus.
Kino on yhtaegu tore ja kummaline koht. Rääsunud rasva vänge aroom - ahh kui mõnus! Veel praegugi tekib minu syljenäärmetes kerge surin, kui sellele mõtlen.
Aga miks inimesed kinos söövad? Toit pole seal ju odav.
Mystiline osalusriitus, mida mina, koer, veel ei mõista? Või on filmivaatamine mõnele raske vaimne ja fyysiline koormus? Tean omast käest kui tigedaks võib nälg teha. Ja pimedas saalis... hirmus mõeldagi.
Pärast filmi jalutuskäik pargis. Kass istus kännule, haaras piibu ja, vehkides meie nina all mingi maasthaaratud toikaga, pidas innustunult ettekande kartesiaanliku vaimupimeduse peatsest lõppemisest.
---
Mida rohkem kuuletumist mõistusele ja tunnetele, seda vähem vabadust tahtele.
Põhjustesse klammerdujast saab põhjuste ori.
"...
Cling to truth and it becomes falsehood;
Understand falsehood and it becomes truth.
Truth and falsehood are two sides of a coin:
Neither accept nor reject either one
..."
(Ryokan)
"If the red slayer think he slays,
Or if the slain think he is slain,
They know not well the subtle ways
I keep, and pass, and turn again"
(Suzuki)
Paeluv zen-koomiks.
Huvitav, kuidas saaks isiksus (kasvõi tehis-), teadvustades enese põhjuslikku (reason) ettemääratust, jääda ettemääratuks, eirata tekkivat valikut?
Pats viis minu ja Kassi "Matrix Reloaded" vaatama. Ma pole kyll täiesti kindel, kas koeri ja kasse ikka lubatakse kinno (iseäranis suured on mu kahtlused kasside osas)... igatahes olid piletikontrollid Patsi tuttavad, meil piletid ostetud, saal peaaegu tyhi, ning klapptoolile istumine õnnestus juba teisel katsel peaaegu valutult. Väheste saalis istunud inimeste näoilmed mõjusid omapärase vaatemänguna: mõelda vaid - hull hipi mingi peni ja kassivolaskiga. Istuvad. Kinos!. Mitmekesine nägudevahetus (
"Head nägudevahetust, härra X."
"Teilegi härra Y. Et Teie huuled ikka ilmekamalt kõverduksid!" ), milles meeldejäävaima akordina peegeldus Kassi kräunatus ja järgnev raevukas sisin klapptooli suunas. Polster polstriks, aga saba puutumatus on Kassi uhkus.
Kino on yhtaegu tore ja kummaline koht. Rääsunud rasva vänge aroom - ahh kui mõnus! Veel praegugi tekib minu syljenäärmetes kerge surin, kui sellele mõtlen.
Aga miks inimesed kinos söövad? Toit pole seal ju odav.
Mystiline osalusriitus, mida mina, koer, veel ei mõista? Või on filmivaatamine mõnele raske vaimne ja fyysiline koormus? Tean omast käest kui tigedaks võib nälg teha. Ja pimedas saalis... hirmus mõeldagi.
Pärast filmi jalutuskäik pargis. Kass istus kännule, haaras piibu ja, vehkides meie nina all mingi maasthaaratud toikaga, pidas innustunult ettekande kartesiaanliku vaimupimeduse peatsest lõppemisest.
---
Mida rohkem kuuletumist mõistusele ja tunnetele, seda vähem vabadust tahtele.
Põhjustesse klammerdujast saab põhjuste ori.
"...
Cling to truth and it becomes falsehood;
Understand falsehood and it becomes truth.
Truth and falsehood are two sides of a coin:
Neither accept nor reject either one
..."
(Ryokan)
"If the red slayer think he slays,
Or if the slain think he is slain,
They know not well the subtle ways
I keep, and pass, and turn again"
(Suzuki)
Paeluv zen-koomiks.
Huvitav, kuidas saaks isiksus (kasvõi tehis-), teadvustades enese põhjuslikku (reason) ettemääratust, jääda ettemääratuks, eirata tekkivat valikut?
kolmapäev, juuni 11, 2003
Faatiline vahepala:
Loo jutustamist ei või niisama katkestada, astuda vahepeal loost välja, seletada, millest see tehtud, miks seda jutustatakse - see rikuks loo.
Samas võib see, mis koosneb loost ning loost välja astumisest, olla kokku lugu; või teistpidi - lugu ennast saab seletada, kui jutustada 'loost' loo sees vihjamisi...
"Juhtides tähtsoosikut soodsasse suunda olukorras, mis ei tohi kaasa tuua ülekohut teiste vastu, ei saa me teha enamat kui tegutseda tuulevinu viisil ja rakendada nõrgimat, kõige kaudsemat survet, nagu näiteks p r o o v i d e s esile kutsuda unenägu, mida me l o o d a m e meie tähele meenuvat prohvetlikuna, kui tõenäone sündmus tõesti tegelikult juhtub. Trükileheküljel peaksid ka sõnad "tõenäone" ja "tegelikult" olema sõrendatud, vähemalt k e r g e l t, et viidata k e r g e l e tuulevinule, mis neid tähti (nii märkide kui personaa˛ide mõttes) õhutab." (V.N.)
---
Tähendus ja narratiiv on nagu pilt ja valguse liikumine.
Loo jutustamist ei või niisama katkestada, astuda vahepeal loost välja, seletada, millest see tehtud, miks seda jutustatakse - see rikuks loo.
Samas võib see, mis koosneb loost ning loost välja astumisest, olla kokku lugu; või teistpidi - lugu ennast saab seletada, kui jutustada 'loost' loo sees vihjamisi...
"Juhtides tähtsoosikut soodsasse suunda olukorras, mis ei tohi kaasa tuua ülekohut teiste vastu, ei saa me teha enamat kui tegutseda tuulevinu viisil ja rakendada nõrgimat, kõige kaudsemat survet, nagu näiteks p r o o v i d e s esile kutsuda unenägu, mida me l o o d a m e meie tähele meenuvat prohvetlikuna, kui tõenäone sündmus tõesti tegelikult juhtub. Trükileheküljel peaksid ka sõnad "tõenäone" ja "tegelikult" olema sõrendatud, vähemalt k e r g e l t, et viidata k e r g e l e tuulevinule, mis neid tähti (nii märkide kui personaa˛ide mõttes) õhutab." (V.N.)
---
Tähendus ja narratiiv on nagu pilt ja valguse liikumine.
teisipäev, juuni 10, 2003
veetilgad söödaks
jõgi kalu õngitseb
puhkevas vihmas
Laisk olen, vaat mis! Uuringud olen jätnud unarusse.
Postmodernistid, vein ja hiirte lendjuustpall - milline allakäik ja langus. Tore, et vähemalt Internet on tagasi.
"Sind tuleks uurida", sõnas Pats. "Võib-olla polegi sul koera aju, vaid inimese oma. Või oled koguni tehisintellekt, pagenud arvuti? - Siis need veidrad mälestused, millest sa räägid, on osa sinusse sisestatud programmist?"
"Ei", ytlesin. "Tänan pakkumast. Uuringuid ma ei taha, uurin ise.
Ja arvuti ma ei ole. Pealegi, selliste arvutitega, nagu inimestel, on tehisintellekti loomine lootusetu."
"???
See on kyll huvitav uudis!" Sarkasm Patsi näol nõudis mult seletusi.
"Vaata, selleks peaks see "arvuti" olema suuteline pidevuseks, käsitlema informatsiooni mitte tykeldatult, bittidena, vaid katkematu voona.
Arvatavasti on sul seda raske ette kujutada - teatud huvidest lähtudes on informatsiooni käsitletud ainult digitaalsena, nii et koolihariduse saanud inimesel on peaaegu võimatu isegi muudmoodi informatsiooni ette kujutada (mina, koer, olen õnneks vaba mõnedest sellistest kammitsatest). Selle idee õigsust kinnitaks justkui tema tõhusus mõtete edastamisel; samuti iga tekst - tähendust kandev digitaalne jada.
Ent seeme ja elav puu pole yks ja seesama. Tekst ja narratiiv, mõte ja mõtlemine, DNA ja elav organism pole yks ja seesama. Elamine ja mõtlemine on pidevad.... neid pole sobiv isegi protsessideks nimetada - ka 'protsessi' kaldub inimene juba digitaliseerima. Pigem on see voolamine, voog. Mõte, nii nagu teda edastatakse, tekstina, on katkestus, digitaalne lõige, väljavõtt voolust; temas pole enam mõtlemist. Ainult lugedes võib sellest tekstist saada uuesti mõtlemine, pidevus kellegi teadvuses..."
"Jajah, see Platoni lämmatav vari teaduse ja teadmise vahel", torkas Kass sygavamõtteliselt (ja nagu ikka, pisut arusaamatult) vahele.
"...Inimeste arvuti on aga oma kontseptsioonilt juba digitaalne, maksimaalselt mõtete kombineerija ja mahamängija, ei enamat. Niisiis ei saa mina olla vähemalt inimese loodud arvuti."
See meenutas mulle midagi. Jooksin keldrisse; pika otsimise peale leidsin need kaks tsitaati, mingitel varasematel aegadel põranda pudedasse pinda kraabitud:
"Tekst, mis ei allu ühelegi pidevustamiskatsele, jääb mõistetamatuks" (J.U.)
"Mistahes teksti - tähenduslikku digitaalset jada - "lugedes" püüab elusolend sellest taasluua pidevust. Tekstist (digitaalsest, katkelisest) tehakse mõistmise narratiiv (analoogne, pidev). Mõistmine on narratiiv." (loetamatu)
jõgi kalu õngitseb
puhkevas vihmas
Laisk olen, vaat mis! Uuringud olen jätnud unarusse.
Postmodernistid, vein ja hiirte lendjuustpall - milline allakäik ja langus. Tore, et vähemalt Internet on tagasi.
"Sind tuleks uurida", sõnas Pats. "Võib-olla polegi sul koera aju, vaid inimese oma. Või oled koguni tehisintellekt, pagenud arvuti? - Siis need veidrad mälestused, millest sa räägid, on osa sinusse sisestatud programmist?"
"Ei", ytlesin. "Tänan pakkumast. Uuringuid ma ei taha, uurin ise.
Ja arvuti ma ei ole. Pealegi, selliste arvutitega, nagu inimestel, on tehisintellekti loomine lootusetu."
"???
See on kyll huvitav uudis!" Sarkasm Patsi näol nõudis mult seletusi.
"Vaata, selleks peaks see "arvuti" olema suuteline pidevuseks, käsitlema informatsiooni mitte tykeldatult, bittidena, vaid katkematu voona.
Arvatavasti on sul seda raske ette kujutada - teatud huvidest lähtudes on informatsiooni käsitletud ainult digitaalsena, nii et koolihariduse saanud inimesel on peaaegu võimatu isegi muudmoodi informatsiooni ette kujutada (mina, koer, olen õnneks vaba mõnedest sellistest kammitsatest). Selle idee õigsust kinnitaks justkui tema tõhusus mõtete edastamisel; samuti iga tekst - tähendust kandev digitaalne jada.
Ent seeme ja elav puu pole yks ja seesama. Tekst ja narratiiv, mõte ja mõtlemine, DNA ja elav organism pole yks ja seesama. Elamine ja mõtlemine on pidevad.... neid pole sobiv isegi protsessideks nimetada - ka 'protsessi' kaldub inimene juba digitaliseerima. Pigem on see voolamine, voog. Mõte, nii nagu teda edastatakse, tekstina, on katkestus, digitaalne lõige, väljavõtt voolust; temas pole enam mõtlemist. Ainult lugedes võib sellest tekstist saada uuesti mõtlemine, pidevus kellegi teadvuses..."
"Jajah, see Platoni lämmatav vari teaduse ja teadmise vahel", torkas Kass sygavamõtteliselt (ja nagu ikka, pisut arusaamatult) vahele.
"...Inimeste arvuti on aga oma kontseptsioonilt juba digitaalne, maksimaalselt mõtete kombineerija ja mahamängija, ei enamat. Niisiis ei saa mina olla vähemalt inimese loodud arvuti."
See meenutas mulle midagi. Jooksin keldrisse; pika otsimise peale leidsin need kaks tsitaati, mingitel varasematel aegadel põranda pudedasse pinda kraabitud:
"Tekst, mis ei allu ühelegi pidevustamiskatsele, jääb mõistetamatuks" (J.U.)
"Mistahes teksti - tähenduslikku digitaalset jada - "lugedes" püüab elusolend sellest taasluua pidevust. Tekstist (digitaalsest, katkelisest) tehakse mõistmise narratiiv (analoogne, pidev). Mõistmine on narratiiv." (loetamatu)
neljapäev, juuni 05, 2003
Selle hiire nimi, kes Tättele näidendeid kirjutab, on Friedrich Porgand.
Kass viis mind vaatama hiirte lendjuustpalli.
Äärmiselt huvipakkuv mäng, mis yldjoontes käib nii:
Väikesele neljakandilisele platsile kinnises ruumis lastakse lahti ymmarguseks näksitud juustupall, mis kaootiliselt põigeldes ja põrkudes ruumis mõõduka kiirusega ekslema hakkab (saladust, kuidas juustupall sel moel lendama saadakse, hiired ei avalda).
Seejärel ilmub ruumi kaks võistkonda spetsiaalse treeningu läbinud hiiri. Need vaprad loomad on pikaajalise paastumise ja mõtluse tulemusena oma kõhuõõne niiviisi ette valmistanud, et suudavad selle abil õhku tõusta ja pikemat aega ka õhus pysida. (paastu ja palve jõud on tõesti hämmastav...)
Niisiis, antakse start (kummaline on, et võistlejatel lubatakse paikneda platsil vastavalt oma soovile; põhjenduseks on toodud seda, et kuna pall niikuinii liigub ettearvamatult, pole ka rivistamisel või muul korrastatud paigutusel mõtet), loomad tõukavad end põrandast lahti, ning käppadega õhus edasi sõudes (abivahendeid kasutada ei tohi) asuvad palli jahtima.
See esmane vaatepilt - kuidas väikesed loomad välja sirutatud käppadega majesteetliku aeglusega põranda kohale kerkivad - on võrratult maaliline ja kytkestav.
Osalejate ylesandeks on pall ära syya.
Mängu muudab iseäranis põnevaks see, et mõne ampsu järel täitub võistleja kõht niivõrd, et ta lennata enam ei suuda, laskub maha ja on (esialgu) mängust väljas. Selline käik muudab mängu eriti tasavägiseks.
Mäng lõpeb, kui juustupall on täiesti söödud või kui mõlema meeskonna kõik mängijad on maas. Võitja on see meeskond, kellel õnnestub ära syya rohkem juustu (meeskonda kaalutakse enne ja pärast mängu). Kui kogu juustupalli ära syya ei õnnestunud, kuulutatakse võitjaks juustutykk, mille pidulik ärasöömine usaldatakse kohtunikule; meeskonnad saavad siis vastavalt teise ja kolmanda koha.
Vaat sellel võistlusel Kass meid tutvustaski.
Tegelikult on Friedrich Porgand ise ypris tyytu ja närvidelekäiv olevus. Närib kogu aeg tähte.
Kass viis mind vaatama hiirte lendjuustpalli.
Äärmiselt huvipakkuv mäng, mis yldjoontes käib nii:
Väikesele neljakandilisele platsile kinnises ruumis lastakse lahti ymmarguseks näksitud juustupall, mis kaootiliselt põigeldes ja põrkudes ruumis mõõduka kiirusega ekslema hakkab (saladust, kuidas juustupall sel moel lendama saadakse, hiired ei avalda).
Seejärel ilmub ruumi kaks võistkonda spetsiaalse treeningu läbinud hiiri. Need vaprad loomad on pikaajalise paastumise ja mõtluse tulemusena oma kõhuõõne niiviisi ette valmistanud, et suudavad selle abil õhku tõusta ja pikemat aega ka õhus pysida. (paastu ja palve jõud on tõesti hämmastav...)
Niisiis, antakse start (kummaline on, et võistlejatel lubatakse paikneda platsil vastavalt oma soovile; põhjenduseks on toodud seda, et kuna pall niikuinii liigub ettearvamatult, pole ka rivistamisel või muul korrastatud paigutusel mõtet), loomad tõukavad end põrandast lahti, ning käppadega õhus edasi sõudes (abivahendeid kasutada ei tohi) asuvad palli jahtima.
See esmane vaatepilt - kuidas väikesed loomad välja sirutatud käppadega majesteetliku aeglusega põranda kohale kerkivad - on võrratult maaliline ja kytkestav.
Osalejate ylesandeks on pall ära syya.
Mängu muudab iseäranis põnevaks see, et mõne ampsu järel täitub võistleja kõht niivõrd, et ta lennata enam ei suuda, laskub maha ja on (esialgu) mängust väljas. Selline käik muudab mängu eriti tasavägiseks.
Mäng lõpeb, kui juustupall on täiesti söödud või kui mõlema meeskonna kõik mängijad on maas. Võitja on see meeskond, kellel õnnestub ära syya rohkem juustu (meeskonda kaalutakse enne ja pärast mängu). Kui kogu juustupalli ära syya ei õnnestunud, kuulutatakse võitjaks juustutykk, mille pidulik ärasöömine usaldatakse kohtunikule; meeskonnad saavad siis vastavalt teise ja kolmanda koha.
Vaat sellel võistlusel Kass meid tutvustaski.
Tegelikult on Friedrich Porgand ise ypris tyytu ja närvidelekäiv olevus. Närib kogu aeg tähte.
kolmapäev, juuni 04, 2003
Huvitav, kas mina, koer, tahaksin inimene olla, olles inimene?
"Teoreetiliselt on olemas täiuslik õnnevõimalus: uskuda hävitamatusse endas ja mitte tema poole püüelda." F.K.
---
"Psyhhoanalyys koertele ja kassidele"?
Igatahes, isand Freudi ahistava teooria kavatsen ma unustada. Pyydes kontrollida pettust, toodab see topeltpettust. Rohi, mis peaks ravima haigeid, teeb terved haigeks. Teooria, mis väidab ennast olevat vabastaja, seab kõikjale yles ahelad ja trellid.
Mäletan, et eilse paadisõidu kirjeldus oli vaid kiuslik konstruktsioon. Valetasin endale, väike vale käib asja juurde. See on kõik Viini nõiatohtri syy. Tema ahvatles mind valetama.
Milleks mälu on - ka unustamiseks, ma arvan.
"Teoreetiliselt on olemas täiuslik õnnevõimalus: uskuda hävitamatusse endas ja mitte tema poole püüelda." F.K.
---
"Psyhhoanalyys koertele ja kassidele"?
Igatahes, isand Freudi ahistava teooria kavatsen ma unustada. Pyydes kontrollida pettust, toodab see topeltpettust. Rohi, mis peaks ravima haigeid, teeb terved haigeks. Teooria, mis väidab ennast olevat vabastaja, seab kõikjale yles ahelad ja trellid.
Mäletan, et eilse paadisõidu kirjeldus oli vaid kiuslik konstruktsioon. Valetasin endale, väike vale käib asja juurde. See on kõik Viini nõiatohtri syy. Tema ahvatles mind valetama.
Milleks mälu on - ka unustamiseks, ma arvan.
teisipäev, juuni 03, 2003
"Sa peaksid kõik oma unenäod kirja panema".
Erinewusehoogudest lõpuks enam-vähem terwenenud Kass oli lugenud minu varasemat sissekannet. "Mulle tuli hiilgav idee", teatas ta. "Kirjuta oma unenäod yles - kui sul õnnestub neid psyhhoanalyysi abil seletada -- ja kindlasti õnnestub --, siis on see ka ilmne kinnitus sinu inimlikust päritolust."
"Kahtlane." Mul oli parajasti tegu, et paati kaldaäärsest mudast eemale tyyrida ja kassi järjekordne idee tundus mulle segasena. "Isand Freudi diskursus sobib kyll inimeste veenmiseks nende loomalikkuses, aga vastupidi...
Pealegi pole mul vaja ennast oma inimlikkuses veenda. Ma tean seda, sama kindlalt kui et mul on siin käpp." Sirutasin oma käpa pikalt pysti, nii et see kõrgus mastina meie kohal. Kyynte kylge klammerdunud kilekott krabises valjult ja paisus tuult kogudes; ajasin sirgu teisegi käpa. Paat hakkas liikuma sadama suunas.
Kass haaras emaliku hoolitsusega ripakile jäänud tyyrist ja sõnas, nyyd juba võimukamal toonil: "Sul ei ole tarvis kahelda, usu mind. Kui sa tahad midagi saavutada - ja seda, et sinus on selleks potentsiaali, ma näen - siis pead sa teisi suutma veenda oma erilisuses. Psyhhoanalyys on selleks parim."
Märkasin, et ka kass oli oma karvased käpad yles sirutanud ja paat lausa lendas sadama poole (see paat vajaks tõpoolest purje ja masti, ehk isegi kahte). Paadi tyyr kõlkus jälle vabalt, kuid sel polnud enam tähtsust, sest tuul tõukas meid kindlalt yhes suunas. Kihutasime suuremate paatide vahelt läbi, otse sygavasse mustavasse tunnelisse silla all, kus asus minu isiklik (ja salajane) kai. Krabisevate valgete kilekottide kogutud hoog oli aga nii suur, et paat sõitis valju raksatusega vastu kaid. Pilpad lendasid ja meie kassiga kukkusime yksteise otsa hunnikusse.
---
Selle unenägude yleskirjutamise võtan ma igatahes kaalumisele.
Erinewusehoogudest lõpuks enam-vähem terwenenud Kass oli lugenud minu varasemat sissekannet. "Mulle tuli hiilgav idee", teatas ta. "Kirjuta oma unenäod yles - kui sul õnnestub neid psyhhoanalyysi abil seletada -- ja kindlasti õnnestub --, siis on see ka ilmne kinnitus sinu inimlikust päritolust."
"Kahtlane." Mul oli parajasti tegu, et paati kaldaäärsest mudast eemale tyyrida ja kassi järjekordne idee tundus mulle segasena. "Isand Freudi diskursus sobib kyll inimeste veenmiseks nende loomalikkuses, aga vastupidi...
Pealegi pole mul vaja ennast oma inimlikkuses veenda. Ma tean seda, sama kindlalt kui et mul on siin käpp." Sirutasin oma käpa pikalt pysti, nii et see kõrgus mastina meie kohal. Kyynte kylge klammerdunud kilekott krabises valjult ja paisus tuult kogudes; ajasin sirgu teisegi käpa. Paat hakkas liikuma sadama suunas.
Kass haaras emaliku hoolitsusega ripakile jäänud tyyrist ja sõnas, nyyd juba võimukamal toonil: "Sul ei ole tarvis kahelda, usu mind. Kui sa tahad midagi saavutada - ja seda, et sinus on selleks potentsiaali, ma näen - siis pead sa teisi suutma veenda oma erilisuses. Psyhhoanalyys on selleks parim."
Märkasin, et ka kass oli oma karvased käpad yles sirutanud ja paat lausa lendas sadama poole (see paat vajaks tõpoolest purje ja masti, ehk isegi kahte). Paadi tyyr kõlkus jälle vabalt, kuid sel polnud enam tähtsust, sest tuul tõukas meid kindlalt yhes suunas. Kihutasime suuremate paatide vahelt läbi, otse sygavasse mustavasse tunnelisse silla all, kus asus minu isiklik (ja salajane) kai. Krabisevate valgete kilekottide kogutud hoog oli aga nii suur, et paat sõitis valju raksatusega vastu kaid. Pilpad lendasid ja meie kassiga kukkusime yksteise otsa hunnikusse.
---
Selle unenägude yleskirjutamise võtan ma igatahes kaalumisele.
esmaspäev, juuni 02, 2003
Äärmiselt huvitav. Aadressil http://www.hot.ee/udri/uurimus.htm väidetakse, et mitmed maailmakuulsad kirjanikud ei kirjuta oma teoseid ise, vaid lasevad seda teha oma koduloomadel: nii näiteks Paolo Coelho raamatuid kirjutavat hoopis tema papagoi nimega Flint Eastwood, Jaan Tätte näidendid aga olevat kirjutatud hoopis yhe valge hiire poolt, kellest teatakse ainult tema varjunime - Kungla Rahwas ...
Link miskipärast enam ei avane, hmm!
Link miskipärast enam ei avane, hmm!
pühapäev, juuni 01, 2003
Nägin kummalist und.
Mina ja Kass istusime kumbki korratul kivirahnul, mis hõljusid kõrgel õhus pilvede keskel. Aeg-ajalt vilksatas pilvede vahelt maa, kord meie all, kord ylal, kord tundmatuseni muutunud, yldsegi mitte nagu maa. Meie ymber tiirles lugematul hulgal raamatuid, nad lehvitasid kaasi nagu linnud tiibu, pekslesid vastu läbipaistvat kivist kuplit ja kriiksusid "Loe mind!", "Loe mind!".
Haarasime Kassiga kumbki õhust raamatu ja lugesime, tsiteerides teineteisele paremaid lõike. Kassile sattus mingi paks raamat yhe Siioni Prioraadi suurmeistrist Prantsuse kirjaniku elulooga (uurida, kas selline tõepoolest olemas oli, ja mis ta nimi, see oli midagi lyhikest), ja ta luges:
"On doute
La nuit
J'écoute: --
Tout fuit,
Tout passe;
L'espace
Efface
Le bruit"
Sain pihku raamatu yhe kirjaniku (nime ei mäleta, võimalik, et tal polnudki nime) avaldet ylestähendustega, mis olid kirja pandud samuti mingi koera poolt. Väga tähenduslike tähendustega, nagu mulle unes tundus, koguni mingi võtmetekstiga. Mäletan, et seda koera vaevas mingisugune toitlustusprobleem. Lugesin Kassile:
" Sageli kiidetakse koerkonna üldist progressi aegade kestel ja mõeldakse sellega küll peaasjalikult teaduse progressi. Kindel see, teadus edeneb, see on vältimatu, ta edeneb isegi kiirendusega, ikka kiiremini, aga mis siin kiita on? Tundub nii, nagu tahetaks kedagi kiita sellepärast, et koos aastate rohkenemisega saab ta aina vanemaks ja selle tulemusel läheneb üha kiiremini surmale. See on loomulik ja pealegi inetu protsess, milles ma ei leia kusagil kiiduväärset. Ma näen ainult allakäiku, misjuures ma aga sugugi ei mõtle, et varasemad põlvkonnad oleksid olemuselt paremad olnud, nad olid ainult nooremad, see oli nende suur eelis, nende mälu polnud veel nii üle koormatud kui tänapäeval, oli veel kergem neid rääkima panna, ja kui see kellelgi ei õnnestunudki, oli võimalus suurem; too suurem võimalus ju ongi see, mis meid nõnda erutab nende vanade, kuid tegelikult lihtsameelsete lugude kuulamisel. Siin-seal kuuleme mõnd vihjavat sõna ja peaaegu tahaksime püsti karata, kui ei tunneks endil aastasadade koormat. Ei, mida mul ongi oma aja vastu öelda -- varasemad põlvkonnad polnud uuematest paremad, jah, teatavas mõttes olid nad palju halvemad ja nõrgemad. Ei käinud küll tookordki imed vabalt tänaval ringi suvaliseks kinnipüüdmiseks, kuid koerad polnud veel -- ma ei suuda seda teisiti väljendada -- nii koeralikud kui täna, koerkonna struktuur oli veel lõtv, tõene sõna võinuks tookord veel sekkuda, ehitist määrata, ümber häälestada, iga soovi järgi muuta, iseenda vastandiks teha, ja see sõna oli olemas, oli vähemalt lähedal, hõljus keeleotsal, igaüks võis seda teada saada; kuhu see on täna jäänud, täna võiks juba käe sisikonda pista ega leiaks seda sõna."
Kass avas suu laiaks naeratuseks, justkui tahtnuks öelda, et teab autorit, kui yhtäkki läks kõik pimedaks; selle pimeduse sygavusest kerkisid kaks veripunast silma ja hääl kõmistas:
?Koer, koer, mis on elu mõte!?.
---
Kui see hiljem Patsiga vesteldes jutuks tuli, ajas ta hetkeks kulmu kortsu, sulges silmad, matsutas suud, ja teatas siis, et on kusagil midagi seesugust juba kohanud. ?Yhes raamatus, kus oli mingisugune veider tegelane - mingi luristaja või paristaja..." Igatahes ei mäletanud Pats enam täpselt, lubas aga järele uurida.
Mina ja Kass istusime kumbki korratul kivirahnul, mis hõljusid kõrgel õhus pilvede keskel. Aeg-ajalt vilksatas pilvede vahelt maa, kord meie all, kord ylal, kord tundmatuseni muutunud, yldsegi mitte nagu maa. Meie ymber tiirles lugematul hulgal raamatuid, nad lehvitasid kaasi nagu linnud tiibu, pekslesid vastu läbipaistvat kivist kuplit ja kriiksusid "Loe mind!", "Loe mind!".
Haarasime Kassiga kumbki õhust raamatu ja lugesime, tsiteerides teineteisele paremaid lõike. Kassile sattus mingi paks raamat yhe Siioni Prioraadi suurmeistrist Prantsuse kirjaniku elulooga (uurida, kas selline tõepoolest olemas oli, ja mis ta nimi, see oli midagi lyhikest), ja ta luges:
"On doute
La nuit
J'écoute: --
Tout fuit,
Tout passe;
L'espace
Efface
Le bruit"
Sain pihku raamatu yhe kirjaniku (nime ei mäleta, võimalik, et tal polnudki nime) avaldet ylestähendustega, mis olid kirja pandud samuti mingi koera poolt. Väga tähenduslike tähendustega, nagu mulle unes tundus, koguni mingi võtmetekstiga. Mäletan, et seda koera vaevas mingisugune toitlustusprobleem. Lugesin Kassile:
" Sageli kiidetakse koerkonna üldist progressi aegade kestel ja mõeldakse sellega küll peaasjalikult teaduse progressi. Kindel see, teadus edeneb, see on vältimatu, ta edeneb isegi kiirendusega, ikka kiiremini, aga mis siin kiita on? Tundub nii, nagu tahetaks kedagi kiita sellepärast, et koos aastate rohkenemisega saab ta aina vanemaks ja selle tulemusel läheneb üha kiiremini surmale. See on loomulik ja pealegi inetu protsess, milles ma ei leia kusagil kiiduväärset. Ma näen ainult allakäiku, misjuures ma aga sugugi ei mõtle, et varasemad põlvkonnad oleksid olemuselt paremad olnud, nad olid ainult nooremad, see oli nende suur eelis, nende mälu polnud veel nii üle koormatud kui tänapäeval, oli veel kergem neid rääkima panna, ja kui see kellelgi ei õnnestunudki, oli võimalus suurem; too suurem võimalus ju ongi see, mis meid nõnda erutab nende vanade, kuid tegelikult lihtsameelsete lugude kuulamisel. Siin-seal kuuleme mõnd vihjavat sõna ja peaaegu tahaksime püsti karata, kui ei tunneks endil aastasadade koormat. Ei, mida mul ongi oma aja vastu öelda -- varasemad põlvkonnad polnud uuematest paremad, jah, teatavas mõttes olid nad palju halvemad ja nõrgemad. Ei käinud küll tookordki imed vabalt tänaval ringi suvaliseks kinnipüüdmiseks, kuid koerad polnud veel -- ma ei suuda seda teisiti väljendada -- nii koeralikud kui täna, koerkonna struktuur oli veel lõtv, tõene sõna võinuks tookord veel sekkuda, ehitist määrata, ümber häälestada, iga soovi järgi muuta, iseenda vastandiks teha, ja see sõna oli olemas, oli vähemalt lähedal, hõljus keeleotsal, igaüks võis seda teada saada; kuhu see on täna jäänud, täna võiks juba käe sisikonda pista ega leiaks seda sõna."
Kass avas suu laiaks naeratuseks, justkui tahtnuks öelda, et teab autorit, kui yhtäkki läks kõik pimedaks; selle pimeduse sygavusest kerkisid kaks veripunast silma ja hääl kõmistas:
?Koer, koer, mis on elu mõte!?.
---
Kui see hiljem Patsiga vesteldes jutuks tuli, ajas ta hetkeks kulmu kortsu, sulges silmad, matsutas suud, ja teatas siis, et on kusagil midagi seesugust juba kohanud. ?Yhes raamatus, kus oli mingisugune veider tegelane - mingi luristaja või paristaja..." Igatahes ei mäletanud Pats enam täpselt, lubas aga järele uurida.
reede, mai 30, 2003
Sain just kirja kelleltki Priskillalt, kes syydistas mind Ellen Niidu luuletuse "Kitsepoisi Püksid" omastamises ja plagieerimises. Et muidu suhtuvat ta minusse hästi, aga autoriõiguste rikkumist ei sallivat.
Hmm.
Mina pole kellegi luuletusi omastanud. Ainult vihjasin natukene. Ja yleyldse meeldib mulle hoopis haikusid kirjutada.
tunnimees sillal
kala napsamas juustest
peegeldused vees
Hmm.
Mina pole kellegi luuletusi omastanud. Ainult vihjasin natukene. Ja yleyldse meeldib mulle hoopis haikusid kirjutada.
tunnimees sillal
kala napsamas juustest
peegeldused vees
Tellimine:
Postitused (Atom)