"Tead, Koer, see Metatasandiga flirtimine lõpeb sul veel halvasti", sõnab Kass hoiatavalt, valades tassidesse teed ja lisades sellesse sortsu Stroh'i. "Ma teadsin kord yht kassi, kes..."
Aevastan. Ma ei kuule Kassi, sest ninas kripeldab ja kuskile kõrvade vahele on jälle pugenud mingi vastik naerukihistav satikas. Raputan pead... justkui aitaks, hääl vaikib, kostab ainult summutatud luksumist ja ma kuulen jälle:
"...Bermuda kolmnurgas. Nii et kui sa ei soovi, et sind tabaks sama hirmus lõpp, siis jäta jändamine, ma ytlen".
Olen alles liiga uimane, et täpsustada, mis seal Bermuda kolmnurgas siis juhtus. Pealegi köidab mu tähelepanu riismeid aknalaual lebav kummaliselt karvane liigutav nöörijupp, mis mõne hetke järel osutub hiigelsuureks vikerkaarevärviliseks päevakoeraks. Ööseks lahti unustatud aken on vajunud nyyd peaaegu pärani. Aknast puhub sisse jahedapoolne hommikune tuul, sasides päevakoera karvu; kostab õrna kõlinat, nagu mängitaks korraga tuhandetel tuulekelladel.
Otsekui oleks see märguanne, ajab päevakoer ennast tagumisele otsale pysti ja hakkab joodeldama, peenikese, kimeda häälega, ja imelikul kombel kajab päevakoera kisa minu toast vastu nagu alpikanjon. Tõstan käppi juba kõrvade juurde, kui ootamatult, igasuguse hoiatuseta katkestab päevakoer poolelt noodilt ning viskub aknast välja.
Hyppan aknalauale ja jõuan näha kõrgusest alla sööstvat lindu, kes päevakoera noka vahele haarab. Vilksamisi näen ka linnu nägu.
"Needsamad veripunased silmad", mõtlen õudusega.
Heidan pilgu tagasi tuppa, abiotsivalt Kassi poole, aga tuba on kadunud. On jäänud vaid põrand ja sellel istuv Kass. Kassi silmad kiiskavad veripunaselt, tema kuju muutub, kasvab hiigelsuureks irevil, kihvaliseks suuks, millel juba hakkab moodustuma mulle tuttav kysimus.
Ma ei jää ootama, vaid hyppan aknast välja ja sööstan alla kesklinna poole.

Veel unesegasena näen ennast pagemas hirmunult mööda hämaraid linnatänavaid, kysimus elu mõttest kummitusena kannul.
Siis ärkan yles.

...märkan, on akna taha tekkinud virvendus, millest yhel hetkel saab kitsas käänuline teeriba. Olen akna juures, pisut unisena, peaaegu unesegasena, nii et ruum ymberringi tundub hägune ja kujumuutev. Astun teele.
Puuokstest ja põõsalatvadest piiratud teeriba, millel kõnnin, on läbipaistmatu ja kannab mind edasi, iga käpatõstega kaugeneb maja minust nelja käpatõste jagu.
Pööran pead jälle ettepoole ja minu ymber laiub tasane platoo; rada jalge all on muutunud valgeks tihedalt täiskirjutatud voolavaks paberilindiks, see liigub minule vastassuunas, tagasi tuldud teed. Silmapiiril näen nyyd väikeseid heledaid mygarikke; edasiliikumisel kasvavad need samast täiskirjutatud paberist keerutatud tornideks, igayhe jalamit katmas lehtede kuhilad; eri mõõdus täiskirjutatud raamatulehed lebavad läbisegi laiali maas ja kaugusest kostab tihedat klõbinat nagu taoksid miljon ahvi kivist banaaniga vastu raudvõret. Tornide ja järjest kõrgenevate lehekuhjade vahelt kerkib kõrge sammastega ymbritsetud antiikne hoone, millest mitmes suunas libiseb välja konveierit meenutav täiskirjutatud paberilint. Hoone yhe madalama sissekäigu kohale on kirjutatud

Kõrge laega
valged saalid täis on
kirjutavaid
koeri
valgeis kitleis
vaba käega
ihaldavaid masinaid


Teist salmi ma lugeda ei jõua, uksest paistev köidab mind ja ma astun sisse.

Suur ruum, mille tagaseina ma ei näe, on tõepoolest täis erinevaid olendeid, kõik kirjutamas siin-seal lösutavatest plõksuvatest ja sisisevatest masinavärkidest väljuvatele kõverduvatele ja lainetavatele paberilintidele. Mõni lintidest väljub masinast juba täskirjutatult, nendele teevad koerad täiendusi, lisavad ridu, fraase, tähti, aparaadiga, mis meenutab yhtaegu kirjutusmasinat ja helikopterekskavaatorit.
Olendite liigutused on kiired ja asjalikud, neis pole märkigi väsimusest. Kuigi nad vaikivad, tegutsevad nad kummaliselt kooskõlas, mõistes yksteist ilmselt juba aeg-ajalt vahetatavatest pilkudest..
Märkan nyyd, et mulgi on käes pliiats; teise käe alla on ilmunud klaviatuur märkidega, mida ma varem pole näinud. Kuid kummalisel kombel ma tean nende tähendusi. Minu käe alt voogab läbi puhas valge paberilint. Tõstan pliiatsiga käe.

Järsku ei tea ma, mida kirjutada.
Tunnen, kuidas piinlikkusest hakkab palav, koon muutub higist märjaks, ja peaaegu meeleheitel maalin paberile:
A  B  C  D  E  ...
paber hakkab pintsli all elama, muutub ruumiliseks, põhjatuks sygavuseks, milles mustavast kaugusest paistavad kaks hiigelsuurt veripunast tahulist silma ja kõmisev hääl kysib:
"Koer, koer, mis on elu mõte!?"

Ärkan yleni higisena oma asemel.

"All work and no play makes Jack a dull boy", kõmiseb hääl metatasandilt ähvardavalt minu sisekõrvas.
Hääled peas kommenteerivad, selgitavad, ironiseerivad, lammutavad, lisavad sulgudes märkusi, ytlevad ette... Mina ja Metatasand kahekesi koos, selle eest pole pääsu - sest mis on kord välja öeldud, see on lihas ja luus.
Mis on lihas ja luus, sellest aga pole pääsu.
Või nagu Arendt on kirjutanud:
«Inimesed mitte ainult ei eksisteeri mitmuslikult nagu kõik maised olendid, vaid kannavad selle pluraalsuse tunnusmärki eneste sees.».
Miks mitte siis ka koerad.
Kui siia kõrvale lisada sellised mõtted, et olendi keha on (nagu) sylem ning et subjektsus on gradatsiooniliselt, mitte binaarselt esinev fenomen... siis võiksin mina tunduda endale (hmm - endale? tunduda?) kyll yksjagu autistliku myhakuna (myhakud? pyhakud? appi!), kes jätab oma enesekesksuses märkamata kogu selle pöördumiste ja kõnetamiste polyfoonia.
Aga võib-olla mõned minu rakud palvetavad just nyydsama (minu poole), paludes yhtainust head sõna...

Ei! Ma ei lase Metatasandil enda yle võimust võtta (homeeriline naer metatasandilt; kuskil sisesilmanurgas vilksatavad pyynistena kuju võtvad fraktalid), ei, ma kirjutan hoopis... ma kirjutan... ma... ... .

---

tuul surub vastu
akent vihmast märga kätt
varbad nii kylmad

Tunda käppade vaikset soojenemist oodates magamajäämist kerra tõmbunult teki sees, kuulata okste ning vihma krabisemist akna taga - see on olla osa lähenevast sygisest.
Vihm lõhnab hästi; jätan akna paokile.
Tekikuhilas on mõnus lesida nii et ninaots välja jääb, lastes sellel, mis teki sees soojas, osa saada vihma kylmast naudingust.
Pirnipuu näib olevat mõtlusest korraks maailma suikunud ja laseb lehtedel vihma pyydes pisut kõrgemale käharduda. Veel kord, enne kui ta nad varsti maha pillab. Tahab - mõtleb, tahab - naudib vihma. Pirnipuu zen.
Viimane, mida enne uinumist märkan, on

Ma lihtsalt ei saa muidu kui pean selle kirja panema...

Ma ei mäleta, mis õigupoolest sundis mind oma tavapärast jalutuskäiku pooleli jätma ja naasma; igatahes pöörasin enne hurda kuju miskipärast tagasi ja olin Ludvigi maja juures tavalisest yksjagu varem.
Ehk olin tydinud kolmapäevasest rutiinist, ehk juhtisid minu käppi kõrgemad väed, kes teab; vähemasti ei suuda ma endale praegu seletada sedagi, miks nimelt otsustasin enne tuppaminemist pisut nautida Ludvigi maja katuselt avanevat imepärast vaadet ymbruskonnale. Olin katusel varem korra käinud, kuid tookord sattusin sinna hoopis teisiti, ohutumal moel. Hiljem polnud mul kunagi julgust jätkunud ise seda teekonda ette võtta.
Igatahes, ronisin puuriidale, sealt kuurile ja (kerge pingutusega) korstna juurde viivale redelile. Varasem treening keldris kulus nyyd marjaks ära, libastusin redelil ainult korra.
Hyppasin korstnale ja sirutasin ennast tagajalgadele, et vaadet täiel rinnal nautida.
Neetud linnud, kes istuvad katusel ja situvad, kuhu juhtub! Ma ei arvestanud nende ja äsjasadanud vihmaga ja see oli suur viga. Hetk hiljem olin juba korstnas ja tuhisesin allapoole, tahm silmis ja kõrvus laperdamas, hea seegi, et jalad ees. Maandusin toas kaminas.
Siis märkasingi teda.

Laelyhtri kyljes rippuvas jäneses pole ju iseenesest midagi imelikku - neid on nähtud kyll, nii unes kui ilmsi, isegi kyylikuid on tulnud ette. Tavaliselt on nad olnud kõik nii lihtsad ja loomulikud, selles loomulikkuses kuidagi lausa ebaloomulikud, kergelt tuhmid, peaaegu värvitud, peaaegu halltoonides, sõnatud; on kiikunud lambi otsas mõnda aega ja seejärel lahkunud (ikka vaikides) olematusse.
Selle jänese välimuses oli aga midagi silmatorkavalt erilist.
See jänes seal laes kandis peas väikest mustjasrohelist mytsikest; silmadest allpool oli kogu ta nägu varjatud tumeda maskiga. Seljale kokkuseotud tindikarva mantli või keebi peal rippus väike tumepruun korv, millest paistsid välja erkrohelised tutid. Kõhule oli tõmmatud veidrakujulise pandlaga vöö, saba ymber aga mustendas kuldseid hieroglyyfe täis pael. Ent ei mingit tuhmust.
Jänese pilk oli suunatud mulle; selles vaates oli midagi iseäralikult salakavalat ja samas midagi stoilist, peaaegu ykskõikset.
Astusin kaminast välja, raputasin, laskmata silmist lyhtril rippuvat jänest, ja tegin (ikka veel jänesel pilku hoides) ettevaatlikke samme pisut paokil ukse suunas, sooviga see kinni lykata. Aknad toas olid suletud ja kamina lõõriluuk minu järel kinni prahvatanud, nii et avatud uks oleks olnud looma ainus pagemistee.
     "Sssseisa!", sisistas jänes, kui olin ukseni jõudnud. Äkitselt läbis teda vaevumärgatav nõksatus ja jänese käpp tegi õhus vaikse liigutuse. Otse minu kõrval kostis vihin, puruneva puu ragin; tardusin ehmatusest. Minu pahemast kõrvast vaid sentimeetri kaugusel turritas ukses... porgand! Porgand mis porgand, värskelt lõhnava pealsega, rohekasoran˛ sõõr uksest paistmas justnagu peenrast.
     "Ahaa!", hyyatas jänes. "Just nii nagu ma arvasin: see sort on parem! Kuhu ka ei viskaks, alati just õigele sygavusele!" Seejärel hyppas ta kärmelt uksele, haaras pealsest, tõmbas porgandi kerge naksatusega uksest välja, pistis seljal rippuvasse korvi, hyppas põrandale ja lykkas ukse kinni.
"Eh, koer, koer", ohkas jänes, olles mind mõnda aega vaikides silmitsenud. "Rikkusid kõik ära!"
Siis istus ta vaibale, tõmbas näolt maski, lappis selle kokku, silus yle, pistis vöö vahele ning puhkes nutma.
Olles mõned minutid äganud ja vesistanud, rahunes jänes pisut, ja ma proovisin teda ettevaatlikult kõnetada. Pakkusin kohvi.

Minu keedetud kohv taastas jäneses mõningase meelerahu ja enesekindluse, kuid muutis sellevõrra jutukamaks. Sygavate ohete vahele jutustas ta mulle oma õnnetu loo, mida ma siia siiski yles ei märgi, kuna andsin jänesele niisuguse lubaduse. Märgin yles vaid seda, et sain tol õhtul palju teada salapärasest Padjapyyrlaste ordust, mille kunagi ammu sajandeid tagasi kaugel Vietnamis asutasid iseseisvat karjääri alustanud ninja-jänesed. Pärast seda kui nad oma esialgse rituaalse taparelva - võidunud padjapyyri - vahetasid välja spetsiaalselt aretatud viskeporgandite vastu (nende porgandite aretustöö käib jäneste salajaseimates laboratooriumides tänapäevani), sai nende ordust kardetuim ja palgatuim salamõrtsuklus kogu maailmas, mille liikmed ei kohkunud tagasi ka kõige hulljulgemate ja võimatumate plaanide täideviimisel. Nad on alati astunud vastu tyranniale ja ebaõiglusele ning nii mõnigi hirmuvalitseja on tegelikult surnud porgand rinnas, hoopiski mitte nii nagu äraostetud ajaloolased kirja on pannud.

Tore, et on veel selliseid õilsaid loomi ja mul on siiralt kahju, et selle algaja ninja-jänese esimene missioon nii nässu läks.

Kass - lobasuu ja provokaator. Vahetevahel vaidleb vaidlemise enese pärast.
Niisiis, kuhu ma jäingi, kui Kass mind segama tuli...

Lugeda head kirjandust suurtes kogustes, iseäranis kõike, mis puudutab koeri - selline on lähiaja plaan. Olla kodus. Kirjutada rändamisest ja imekaunitest loodusmaastikkudest, sellest, kuidas yhel hommikul päikesekiired kuldasivad puude latvasid, et need justkui kullatud olivad, ja taevast, mis oli taevakarva sinine kui pajapõhi...
Vaadata veelkord läbi see magistritöö, mis mul nyyd ka arvutis olemas - tänu autori lahkusele.
Kuulata head muusikat... suvistest kontsertidest jäid kaks plaanitut paraku kättesaamatuks - "Bach peeglis" ja Kikase/Veski/Pohjose esinemine Leigol.
Inimeseks saada.
Rohkem nagu polegi midagi... ai!.
Kõrva tagant tuleb kah sygada.
Nyyd on kyll kõik oluline kirjas.

Midagi on siiski lahti Kassiga, kes juba mitmendat päeva käib ringi, seletamatult tähenduslik ilme näol, ja ymiseb midagi endamisi, aegajalt sekka hyyatades "Braavo!" või "Oivaline!". Lootsin eile juba, et see kummaline hälve käitumises on lõpuks kadunud, aga täna jälle. Muudkui ymiseb, ja kui eriti hoogu satub, kukub kepsutama, väänab käppi, sirutab koibi... ei tea mis tal kyll mureks, vahest peaks kysima... või filosoofiast vestlema, olen märganud, et see mõjub talle kuidagi rahustavalt, ta jätab kepsutamise ja ymisemise, istub ja teeb asjalikku nägu.

Tegelikult pole ka minu tervis ylearu kiita. Sellest ajast (no võib-olla natuke hilisemast), kui endale Interneti panin, on toimunud kummalisi muutusi: vahel tundub mulle äkitsi, nagu kipuksin koost lagunema, nagu poleks minu käpad, pea, siseorganid, saba enam yks, vaid tahaksid igayks ise omaette olla; mul on tunne, et mind mahub minusse yha vähem ja vähem, et mina, koer, olen yha vähem fyysiline ja yha rohkem METAfyysiline... ja mis peamine - karv on jälle lahti, tuleb kyljest suurte kahludena, vedeleb yksikute karvade või tortidena siin-seal yle kogu korteri, tungib koguni internetti - paljud veebilehed ja koguni minu enda märkmed on karvu täis... Ja oleks see veel kõik, aga ei. Ykspäev hakkasin mõtlema, et kuidas ma õigupoolest ringi kõmbin - et muudkui tõstan jala ja... aga kuidas ma jalga tõstan? Tõepoolest, mida rohkem ma selle yle mõtlesin, seda keerulisemaks asi läks, kuni ma yhel hetkel avastasin, et - ma ei oskagi enam yhtegi jalga tõsta! Hirm haaras mind ja ma lesisin terve hommikupooliku oma asemel, suutmata liigutada ainsatki karva. Kuni lõpuks tuli yks loll rott, kes mind (oletatavasti) eriti hallitanud vorstiks pidades kannikast väga valusasti näksas ja niiviisi selle koleda halvatuse käest päästis.
Võib-olla on see kõik puha METAblogimise syy, kes teab. Igaks juhuks peaks järele jätma.

Igatahes tuleb ennast kokku võtta. Tegeleda sellega, millega tuleb tegeleda, mitte sellega, millega tuleks tegeleda. Või veel parem - tegeleda ja punkt. Isegi 'millega' on juba liiast. Või ma ei tea.
Ehk - kui meistrit tsiteerida:
"Nyyd ma olen kyll midagi öelnud. Aga ei tea, kas see, mida ma ytlesin, ytles midagi või ei öelnud midagi."

Lugeda head kirjandust...

    Kass kiikas yle minu õla ekraanile. "Ytle - ma olen seda juba ammu kysida tahtnud - mida sa õigupoolest öelda tahad, Koer? Miks sa seda kõike kirjutad? "
    "Sa oled veendunud siis, et ma tahan midagi öelda?"
Kassi nurratust võisin pidada noogutuseks. "Kummaline, kas pole? Ma ju ytlengi midagi, ja sa kysid, kas ma tahan midagi öelda? Jah, kass, ma sain aru kyll", ennetasin Kassi avatud suud. "Sa kysid, kas ma tahan öelda ka MIDAGI MUUD, kui minu kirjutatust OTSESÕNU välja võiks lugeda: kas minu kirjutatul on lisaks sisule ka tähendus? Ja pane tähele - ka sinu kysimus oleks justkui midagi muud, kui sa kysid.
Loomulikult, isegi kui ma ei tahaks, kirjutaksin ka midagi muud, lisaks sellele. Kysimus on, nagu sa aru saad, mitte kirjutamises, vaid lugemises, õigemini nii kirjutamises kui lugemises. Selles, et mistahes kirjutatut lugedes, selle sisuga tutvudes otsime lisaks ka tähendust - see on midagi, mis justkui oleks varjatud sisuga, kuid peaks ikkagi selguma..."
    "Teame, teame", turtsatas Kass. "Aga see on kirjandus, kunst. Sinu märkmed, Koer, pole kirjandus. Keegi ei loe neid. Ja kui see on kirjandus, siis on see vilets, saamatu kirjandus. Ei vääri elu."
    "Ei, Kass. Sa lihtsustad asja liialt. Esiteks, ära katalogiseeri kirjutajat niisama, ära käitu ideoloogina, pyya aru saada. Kui ei meeldi, ära loe, aga ära asu ka kohut pidama. Ma ei pyya olla kirjanik, ja kui pyyakski, poleks sinu asi minu yle irvitada. «Kirjanik» on normatiivne tiitel, millele nõudmistele ma kas vastan või ei.
Vaata hoopis nii: mida iganes kirjutatut võiks lugeda kirjanduseks selles mõttes, et loetakse justnimelt kysimusega, mida sa mulle alguses esitasid - mida ta («tegelikult») öelda tahab (ja 'tegelikult' võiks siin olla lausa topelt-jutumärkides). Kõik kirjutatu kannab lisaks sisule hulganisti tähendusi. Ja kuna nii lugeja kui kirjutaja on inimesed, pole isegi mõtet esitada kysimust, kas kirjutaja TEGELIKULT need tähendused sinna on peitnud."
    "Ära aja jama, Koer", nähvas Kass. "Selline kirjandusvool nagu realism..."
    "...ei ole samuti midagi erilist. Retoorilised nõksud lugeja veenmiseks ja teksti sugestiivsuse suurendamiseks. Päevikupidamine kui vorm käib kah otsapidi selle alla. Tead, mis on kirjandusel ja reaalsusel yhist? Aga nimelt see et mõlema «lugemisel» on olulised nii sisu kui tähendus. Ja see, et yhes neist toimuv kujundab vältimatult ka teises toimuvat. Ainult et kui varem peeti vahel harva mõlemas tähendust juhuslikuks, siis tänapäeval peetakse mõlemas vahel harva juhust tähenduslikuks..."
    "Kes seda arvab?", katkestas Kass pisut sõjakalt. "Kes saab kõigile ette kirjutada, mida yhest või teisest arvata?"
    "Diskursus, armas Kass. Narratiivid, mida me yksteisele jutustame. Just toosama kirjandus, mis omab hämmastavat võimu selle yle, mida me tõeseks peame. Nagu sorav ja põnev muinasjutt, mis uinuva lapse unenäos kordub..."
    "Nojasiis? Mis selles halba on? Kui kõike määrab diskursus..."
    "Ei, see ongi vale: KÕIKE ei määra diskursus. Ta määrab igayhes just nii palju, kui keegi seda tõeseks arvab. Iseasi, et enamik arvab, ja see määrabki. Vaata selle kõige valguses näiteks netipäevikuid ja blooge - mida nad tähendavad? Miks neid kirjutatakse? Miks nurisetakse, et need «on muutunud nyriks, igavaks» janiiedasi? Aga sellepärast, et kirjutaja ei vaevu põimima oma kirja tähendusi, ta produtseerib teksti nagu masin, verbaalset väljaheidet. Lugejale, kes veel mingeid tähendusi otsib, on need kuivad, purused tekstid, tolmunud põhk, saaste; sellisele lugejale aga, kes on samuti uskuma hakanud tähendusetuse diskursust, on lugemine (kui selline yleyldse veel midagigi loeb...) puhtalt mehhaaniline tegevus, simulaakrum, sisseharjutatud kultuurilis-refleksiivne tegevus, miskitpidi samuti saastamine.
Kuna aga, nagu ma ytlesin, ei suuda diskursus kõike määrata, ja mõistust ei suuda ka kõige kaunim lugu täielikult uinutada, pakitseb ka sellise postmodernistliku tekstimasina sisimas rahulolematus ja kahtlus. Kui inimene selle rahulolematusega aga ei tegele, võib sellest kasvada soov lahendada oma probleeme väljaspool ennast ja jõuga: kehtestada normatiive, Õiget ja Väära kirjutamisviisi, asuda koguni sõtta «uskmatute» vastu... «blogisõda» - naljakas kyll, aga isegi võimalik.
Loomulikult, ma ei saa öelda, et taolistes «tähenduseta» eat-shit-fuck-nasty-grin-happy-hate-tekstides tähendusi poleks. On muidugi, aga kuna kirjutaja teadlikult neid sinna ei pane, imbuvad teksti tähendused kirjutaja enda kohta; mida vähem on kirjutajal öelda, seda adekvaatsemaks muutub tema tekstide mistahes psyhhoanalyytiline tähendustamine."

    "Ah, Koer, Koer, missa targutad", ohkas Kass. "Kirjuta parem midagi. Või paranda priimust. Bensiini?
Ja, muuseas, sa ei vastanud minu kysimusele."

tirin vihmaga
nopit vaarikaid laual
tilgastanud piim

Sygise lähenemise märke on kõikjal, yheks silmatorkavamaks muutuseks see, et piim, mis hommikul lauale jäetuna oli õhtul veel kannus maitsev, läheb tilgastama niipea kui selja pöörad; koor, mida just kohvile sai valatud, väljub järgmise kannutäie ajaks pakist ainult in corpore. Kiired ajad.
Aiandustaluniku paarkymmend eri sorti mustsõstraid. Vaarikad! Augusti vaarikasust ja mustasõstrasust on minus; kaevunud koonupidi marjadesse ääreni täis potis tunnen, kuidas marjad võtavad minus võimust. Võitlen nendega, hammustan neid, puren ja järan, kuni tirin on tyhi ja minu kihvad tilguvad vaarikate ning sõstarde mahlast.
Kass sööb kultuurselt, haarates elegantse randmenõksuga yhe (!) vaarika kyyne otsa; nakitseb seda kyljelt, yleoleval ilmel.

Kahepäevasel matkal mööda maad ööbime samal laagriplatsil, kus mullugi; tore koht, kus eelmisel korral sai terve öö yhe norralasest kunstnikuga (Frederik Raddum oli vist nimi) lõkke ääres istutud, vorsti kypsetatud ja koertest räägitud. Norralasele meeldivad väga koerad; ka on tal (väidetavasti) õnnestunud näha selgesti seda imelist ja salapärast lendkoera. Oli temast koguni skultpuuri teinud ning lubas ka minust teha... tõepoolest kaunis, ehkki lendkoer ei näe sugugi nii valja nagu mina usun nad olevat...
Seekord on laagriplatsil ainult yks kass ja yks koer.
Naudin niiskeid ja risuseid metsaaluseid, mustikaid, selles niiskuses vaikselt tärkavat sygist, ja ehkki Kass on imelikult kärsitu, leian aega istumaks pohlapõõsa kõrvale, et märgata pohlade vaikset kypsemist. Kui pohladel jätkub piisavalt aega, siis kuhu meilgi kiiret? "Kui Jumal tegi aja, siis tegi Ta teda nii et kyllalt saab".
Mõne tunni pärast suudab Kass kyynte, hammaste ja talumatu näugumisega oma tahtmise siiski läbi viia. Tagasi linna, nyyd juba suve lõpuni.

Mandoliinid öös

Kummaline pill on mandoliin. Kõlab naljakalt, iseäranis mandoliiniorkester. Mitte pilavalt, justnimelt naljakalt, Korda ja konventsionaalsusi rikkuvalt. Muigamapanevalt. Keegi itsitab tagumises reas.
Tegelikult on ka orkester pillide ymber naerust kõveras, ei loe, et nägudel on muretult ykskõikne või koguni surmtõsine ilme. Nii ongi õige, sest see naer on sisemine, võbisev kõhukoopa-naer, mis leiab väljapääsu sygavale kõhtu surutud mandoliini kõlakasti kaudu, levib kõverdavate lainetena yle saali.
Kuid ebakonventsionaalsus on realiseeritud vaid poolenisti - mustad matuserõivad esinejate seljas on kontrastis kõlava pläninaga. Sulen silmad ja kujutan ette, milline võiks välja näha nende helidega unisoonis kõlav rõivastus - rohmakatel puupinkidel istuvad mehed triibulistes maikades, jalas kulunud caprid, peas laiaservalist kaabut tsiteeriv sajandivanune lodu, naised... hmmm... Ja kõigil kõhus hõõgumas topsijagu ehedat virsikubrändit...
Ehk ongi praegune hillitsetus parem, sest selline resonants pildi ja heli vahel viiks mõne katuse pealt.

Kitarr ja mandoliin. Kitarr, kontrabass ja mandoliin. Mandoliinimängija näpud lähevad viiulit yle trumbates keeltel peaaegu sõlme ja kaprit?o pritsib noote, tõepoolest viiuli ägedusega.
Kipsadi-kõpsadi kappavad Sisaski sõnnid steppides ringi (eelnevalt on sooritatud kapppadi-põnts miski kõva pihta ning kerge flirt toreadooridega).

Ja Vittorio "pole-kunagi-viiulit-mänginud" Monti T?aarda? kõlab mandoliinil tõepoolest vähemalt sama hästi kui viiulil. Lustlikumalt igatahes.

Kihid... Need on need asjad, mis on sibulatel ja sookollidel. Ja puuduvad eeslitel.
Kihid võivad esineda ka näiteks blogitegemisel. Blogile võib kihte lisada ja ära võtta - vastavalt vajadusele, kusjuures liigse agarusega võivad kaasneda ka pisarad, higi, veri... nagu siis kui sibulat koorides endale käppa lõigata. Kõigist pyydlusist hoolimata pole koer kuigi osav inimese moodi nuga käsitsema.

Oli kord yks mees, Zenon, kes arutles pikalt selle yle, et mistahes vahemaa läbimine pole võimalik - et enne kui läbida pool, lisandub uus "pool", ja nii kuni lõpmatuseni...

Märkmeid kirjutades tekib mingil hetkel ikka tahtmine kirjutada märkmete kirjutamise mõtte yle. Blogimise kohale tekib metablogimine, uus kiht, uus teadmine, uus struktuur, konstrueerimine ja dekonstrueerimine. Kiht, mille mahlad alumis(t)e kih(t)i(de)ga segunedes annavad jälle midagi uut.

Metablogides tekib mingil hetkel kindlasti tahtmine kirjutada märkmete kirjutamise mõttest kirjutamise mõtte yle. Metablogimise kohale tekib meta-metablogimise kiht, uus teadmine, uus struktuur...

Mahlad segunevad, fraktal võtab ilmet, mõnel hakkab pea ringi käima, mõni aga lisab hagu.
Patsil oli kunagi kursavend, kes veetis oma unetuid talisemestri-öid arutlustega teemal "kuidas saada suusad Tartu" (noormes elas Võrus).

Kui mõtlema hakata... kui mõtlema hakata.

Zenoni apooriad põhinevad aja mõistega manipuleerimisel - õieti "aja" "ärakaotamisel". Fraktalite moodustamine on parim viis aega surnuks lyya. Otsesõnu.

Ei, tõepoolest. Istudes järve kaldal ja kuuldes gregooriuse laulu kostmas yhest nurgast, siis alles hulk aega hiljem märgata vaatevälja teise serva ilmuvat parve lauljatega - ning olles eelnevalt asjaosalistelt teada saanud (kuid alles nyyd öeldu ehmatavat sõnasõnalisust mõistnud), et nad teevad seda "syrri" (st. laulavad parve peal) esimest korda - see lisab niigi kohatule esteetilisusele veel yksjagu kangelaslikkust. Õieti polegi see kõik kokku lihtsalt gregoorius, vaid "hiline polyfoonia" - päikese loojumise järel on ritsikad alustanud häirimatult mitmehäälset saagimist, vastaskaldal syydatavad lõkked praksuvad igayks isemoodi, seljataga kostab pehmekeelne ettekanne sellest kuidas keegi Jass, Sass või Päss omale uut autot soetas, ning siin-seal kukuvad uniseks muutunud põngerjad ja vinguvad, samuti igayks omaenda vingumise moodi. Pole minu võimuses yhtki neist häältest alla suruda või koguni vaikima sundida (yleyldse õnnestub vist polyfooniliste struktuuride peitmine vaid massipsyhhoosiga), kuid ma pyyan suunata end lavalt kostva(te)le nimetu(te)le hääl(t)ele, jättes muud teemad kuskile tahaplaanile, märkamise piirile sumisema. Gregooriuse laul hakkab vahelduma varajase polyfooniaga. Tulemuseks on huvitav segu, yhtaegu uimastav ja ergutav, midagi sisemuses vibreerimapanev.

Sellest hoolimata (või just sellest) hakkavad peas keerlema mõtted.
Kõlab liturgiline tekst. Ave Maria, gratia plena, Dominus tecum... kohaletulnutest teab ilmselt kahekymnest yks, millega on tegu. Kyllap mõned yksikud loevad palvet kaasa. Ylejäänutest - kes kuuleb "eksiarvamusist kannustet, kuid siiski huvitavat kultuuripärandit", kes ilusat laulu, kes eksootilist igavat jura (liiga erinevat "Las Ketchup" või "Shakira" mõnusalt erutavast tympsust et olla huvitav, kuid mille "kuulamine" on siiski vajalik oma seisuse märgistamiseks), kes veel midagi...
Tähenduste kõlamatu polyfoonia.
Selle kõige taha, kõrvale või peale tekib (või võtab kuju) huvitav metatasand. Yhe võimalikkusena (mõnede arvates) seisab selle religiooni taga kolossaalse ajaloolise ulatusega pettus, poliitilistest intriigide ja esoteerilise vandenõu pinnalt võrsunud lahkarvamus, võib-olla koguni riid loodetud preesterkuninga ja tema "tagatoa" vahel, mille "yks asjassepyhendamata kalake" vormis oma "mõistmatusega" "hellenistlikuks hereesiaks". Hereesiaks, mis emareligioonile nii kõvasti närvidele käis, et nad mõnda aega isegi "yhe teatud autoriteetse isiku" reaalset eksistentsigi tunnistada ei tahtnud: mõelda vaid - loodetud preestri- ja kuningasoo verede liitmisel aretatud "superkuningas" võtab kätte ja hakkab hoopis miskit mõistukõnelist armastuse-jura ajama! Seda, et kuskil kaugel Tiibetis yks hindu midagi kahtlaselt sarnast seemendas, võinuks ehk väljagi kannatada, see on kaugel, kud oma kätetöö ja suure vaevaga vormitud kuningahakatis... kujutan ette seda pettumust.
Selle metatasandi kohale kerkib pisikesi metateemasid (või meta-alamtasandeid) nagu seeni: ehk on see hoopis teatud sorti vandenõu, mis pidi varjama juba mainitud isiku (ja tema lähedaste) hoopis (või osaliselt) teistsugust saatust... omalaadne Bene Gesseriti Missionaria Protectiva peitmas tegelikku lugu, peamisteks tegelasteks Toosama Isik, tema naine, Pyha Graal, Merovingid, Siioni Prioraat... sellega lõikub/põimub teinegi teema: Tolle vend, salaõpetusena tekkinud ja salaõpetuseks tagasi pagendatud usureform, templiryytlid, vabamyyrlased, Uus Maailmakord...

Minu pea hakkab metatasandite lisandumise virvarrist kergelt pööritama (või on see muusikast?). Teadmised on kyll minu omad, kuid mõttearendused ja sõnad on võõrad, pole minu, justkui tuleksid need kelleltki teiselt, kelleltki kes on pagenud peitu pisikesse hubasesse, turvalisse koopasse, kust ta salamahti välja piilub ja nähtut ainult mulle kuuldavalt kommenteerib.
Raputan järsult pead ja sygan ägedalt kõrva tagant. Ehk on "sellel" oma hubases urkas nyyd pisut tegemist, sest võõrad mõtted kaovad.

Ega need teadmisedki ju kuigi omad ei ole. Saadud Kassilt, kes omakorda jõudis kõige selleni tänu Nabokovi "Läbipaistvate asjade" uurimise käigus tekkinud kummalisele (ja juhuslikule?) mõtteahelale: Percy, mis viis Percivalile, mis viis pyhale Graalile, mis viis pyha vere juurde, mis viis templiryytlite juurde... ja nõnda edasi.



Lauljad saare peal aga ilmselt ei lase ennast segada ei tähenduste mitmekesisusest ega metatasandeist; selles reaalsuses pole nende järele vajadust, valitseb selgus ja kooskõla.
Nad laulavad.