«Nan-go Zi-qi istus, toetudes toele. Ta vaatas taeva poole ja hingas aeglaselt, otsekui oleks teadvuse kaotanud. Yancheng Zi-yu seisis tema ees teda teenides. Ta küsis:
- "Kuidas nii? Kas saab muuta keha niisuguseks nagu surnud puu ja meelt niisuguseks nagu põlenud tuhk. Kes nüüd toele toetub, ei ole see, kes enne toele toetus."
Zi-qi ütles: "Yan, on enam kui hea, et sa küsid seda. Nüüd ma olen kaotanud oma Mina. Kas sa mõistad? Sa kuuled inimese vilespilli, aga ei kuule maa vilespilli. Sa kuuled maa vilespilli, aga ei kuule taeva vilespilli."
Zi-yu ütles: "Ma söandan küsida, misviisi see nii on?"
Zi-qi ütles: "Eks Suur Kamakas ohka õhku: selle nimi on tuul. Juhtub, et teda ei ole. Kui ta on, siis hõikavad lugematud avaused raevus. Eks sa kuula ainult seda huu-huud! Mägimets vägevatel kaljudel. Suurte sajasüllaste puude augud ja õõned on nagu ninad, nagu suud, nagu kõrvad, nagu tassid, nagu uhmrid, nagu tiigid, nagu lombid.
Nad on ärevil, kisavad, tänitavad, ähivad, röögivad, uluvad, hauguvad. Ühed laulavad ees huu, teised taga uuu. Leebe tuul sünnitab tasase laulu, marutuul valju laulu. Kui kõva tuul on taltunud, jäävad avaused tühjaks. Ega sa ei ole näinud seda möllu ja mängu?"
Zi-yu ütles: "Maa vilespill mängib kõikidel nendel avaustel. Inimese vilespill on bambusroost. Ma söandan küsida, missugune on taeva vilespill?"
Zi-qi ütles: "Puhuda tuhandeid, igaüht eraldi, ja lasta neil olla nemad ise. Kõik häälitsevad isepäi; kes neid sunnib?"»
(Zhuang Zi, 2. peatükk: Asjade võrdsusest)
reede, oktoober 31, 2003
kolmapäev, oktoober 29, 2003
Sygavamõtteline.
Kõigepealt mõtlesin ma pika mõttekäigu kuulmisest ja maailma loomisest. Siis hakkasin seda kirja panema.
Mõttekäik osutus liiga sygavaks.
Mida rohkem ma kirjutasin, seda hämaramaks läks mõte, seda vähem paistis käigusuust vaimuvalgust.
Hämaruses kerkisid minu ymber mitmesugused kujundid.
Ma hakkasin kartma; tegelikult sain ma ka vihaseks, et mu mõte nii sygav sai, ja ma ytlesin inimese kombel - Persse!
Äkitselt läks kõik valgeks. Leidsin ennast viibivat kõrges heledate seintega ruumis; minu ymber sehkendavad kujud osutusid valgetes kitlites hoolitsevailmelisteks koerteks, kes minust leebelt (kuid vastupuiklemist mittevõimaldavalt) kinni haarasid, mullegi kitli selga toppisid, selle kinni sidusid ja mu siis voodisse surusid.
Mulle ligines, systal käppade vahel, kena valges kitlis koeraneiu.
"Kullapai koer", ytles ta mulle ohates ja voodiservale istudes. "Seekord läksid sa yle piiri. Hyppasid yhe inimese mõtetesse. Põhjustasid seal isiksuse kahestumise. Nyyd arvab see inimene, et on korraga nii koer kui inimene. Aga pole viga - me teeme sulle yhe piisikese systi ja kõik saab jälle korda.
Pea meeles, mitte keegi ei tohi yletada piiri."
"Eii!", karjusin ma. "Te teete suure vea! Ma pole koer, ma olen tegelikult inimene, ausõna! Ma pole mingit piiri yletand, õieti pole ma kuskil yhtegi piiri märganud, mida yletada saaks. Yleyldse tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, kui oluline on kuulmine inimesele. Mis kuradi unenägu see yldse on, laske mind kohe lahti!"
Koeraneiu kõrvale ilmus nyyd teinegi kitlis koer. Mõlemad naeratasid leebelt ja laususid kooris: "Näete isegi, kulla koer, teie haigus on juba ohtlikult kaugele arenenud - te ei tea enam isegi, kas olete koer või inimene. Veel pisut, ja haiguse kulg yletaks kriitilise piiri, mille tagant me teid tagasi enam tuua ei saaks. Nii et - teeme selle piisikese, häästi tilllukesse systi ja kõik saab kohe..."
"Ai!!".
"Vabandage, härra, aga te kukkusite somnambuumi ajal kokku ja hakkasite jampsima ning teid toodi siia meie juurde. Hea, et te meelemärkusele tulite. Võtke nyyd palun see tablett sisse." Pisut kongus ninaga habemik vanamees ulatas mulle suure kohvioakujulise tableti.
Võtsin selle ja jäin silmitsema. Tõepoolest meenutas tablett veidi kohviuba, yle kergelt kumera kylje jooksis pikuti servadeni ulatuv pragu.
Kummalegi poole pragu oli midagi kirjutatud. Veidi pingutades lugesin yhelt servalt:
LYMBOS
Teisele servale olid pressitud mingid tundmatud, justkui pisut hägused kriksadullid.
Pingutasin silmi veelgi, ent kuidas ma ka ei pyydnud, ei suutnud ma teiselt servalt midagi välja lugeda. Näis koguni, nagu oleksid märgid lugemiskatse järel veelgi udusemaks muutunud.
Neelasin tableti koos klaasitäie veega alla.
"Kuidas on teie nimi, doktor?"
"Jacques Freude."
Olin oma sygavamõttelise mõttekäigu kirjapanemisel ilmselt tukkuma jäänud. Käpp klaviatuuril kirjutas juba mitmendat ekraanitäit tyhikuid.
Mis ma nyyd öelda tahtsingi... kõik oleks justkui meelest läinud
Ah persse - ytlen hoopis midagi muud. Symboolselt.
Kõigepealt mõtlesin ma pika mõttekäigu kuulmisest ja maailma loomisest. Siis hakkasin seda kirja panema.
Mõttekäik osutus liiga sygavaks.
Mida rohkem ma kirjutasin, seda hämaramaks läks mõte, seda vähem paistis käigusuust vaimuvalgust.
Hämaruses kerkisid minu ymber mitmesugused kujundid.
Ma hakkasin kartma; tegelikult sain ma ka vihaseks, et mu mõte nii sygav sai, ja ma ytlesin inimese kombel - Persse!
Äkitselt läks kõik valgeks. Leidsin ennast viibivat kõrges heledate seintega ruumis; minu ymber sehkendavad kujud osutusid valgetes kitlites hoolitsevailmelisteks koerteks, kes minust leebelt (kuid vastupuiklemist mittevõimaldavalt) kinni haarasid, mullegi kitli selga toppisid, selle kinni sidusid ja mu siis voodisse surusid.
Mulle ligines, systal käppade vahel, kena valges kitlis koeraneiu.
"Kullapai koer", ytles ta mulle ohates ja voodiservale istudes. "Seekord läksid sa yle piiri. Hyppasid yhe inimese mõtetesse. Põhjustasid seal isiksuse kahestumise. Nyyd arvab see inimene, et on korraga nii koer kui inimene. Aga pole viga - me teeme sulle yhe piisikese systi ja kõik saab jälle korda.
Pea meeles, mitte keegi ei tohi yletada piiri."
"Eii!", karjusin ma. "Te teete suure vea! Ma pole koer, ma olen tegelikult inimene, ausõna! Ma pole mingit piiri yletand, õieti pole ma kuskil yhtegi piiri märganud, mida yletada saaks. Yleyldse tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, kui oluline on kuulmine inimesele. Mis kuradi unenägu see yldse on, laske mind kohe lahti!"
Koeraneiu kõrvale ilmus nyyd teinegi kitlis koer. Mõlemad naeratasid leebelt ja laususid kooris: "Näete isegi, kulla koer, teie haigus on juba ohtlikult kaugele arenenud - te ei tea enam isegi, kas olete koer või inimene. Veel pisut, ja haiguse kulg yletaks kriitilise piiri, mille tagant me teid tagasi enam tuua ei saaks. Nii et - teeme selle piisikese, häästi tilllukesse systi ja kõik saab kohe..."
"Ai!!".
"Vabandage, härra, aga te kukkusite somnambuumi ajal kokku ja hakkasite jampsima ning teid toodi siia meie juurde. Hea, et te meelemärkusele tulite. Võtke nyyd palun see tablett sisse." Pisut kongus ninaga habemik vanamees ulatas mulle suure kohvioakujulise tableti.
Võtsin selle ja jäin silmitsema. Tõepoolest meenutas tablett veidi kohviuba, yle kergelt kumera kylje jooksis pikuti servadeni ulatuv pragu.
Kummalegi poole pragu oli midagi kirjutatud. Veidi pingutades lugesin yhelt servalt:
LYMBOS
Teisele servale olid pressitud mingid tundmatud, justkui pisut hägused kriksadullid.
Pingutasin silmi veelgi, ent kuidas ma ka ei pyydnud, ei suutnud ma teiselt servalt midagi välja lugeda. Näis koguni, nagu oleksid märgid lugemiskatse järel veelgi udusemaks muutunud.
Neelasin tableti koos klaasitäie veega alla.
"Kuidas on teie nimi, doktor?"
"Jacques Freude."
Olin oma sygavamõttelise mõttekäigu kirjapanemisel ilmselt tukkuma jäänud. Käpp klaviatuuril kirjutas juba mitmendat ekraanitäit tyhikuid.
Mis ma nyyd öelda tahtsingi... kõik oleks justkui meelest läinud
Ah persse - ytlen hoopis midagi muud. Symboolselt.
neljapäev, oktoober 23, 2003
teisipäev, oktoober 21, 2003
langev vahtraleht
- kukkumist kuulda kas
kuskil aafrikas
Kylm võttis lõpuks viimased lehed vahtra ja kastani otsast.
Istusin kogu hommikupooliku platsiserval ja vaatasin langevaid lehti. Tuult peaaegu polnud.
Lehtede pudenemine jättis kummalise mulje toimuva tehtusest - nagu oleks keegi nähtamatu, ehk tydinud vaatepildist, mida pakkusid kuivanud leherisu täis puud, otsustanud sekkuda asjade loomulikku käiku.
Suur kojamees, tõmbamas nähtamatu luuaga läbi puuvõrade?
Kojameest pole juba mitmendat päeva.
Udust, tuulest või vaimudest viidud?
Mul on tunne, et kojamehe kadumine jääbki saladuseks. Hakkan juba kahtlema, kas ma teda koguni ette ei kujutanud.
Nyyd on plats kaetud ja konisid pole näha - ei lähedal ega kaugel.
Siis tõuseb tuul, lykkab laiali viimased uduviirud ja keerutab lehed hunnikusse.
See on usu mysteerium?
- kukkumist kuulda kas
kuskil aafrikas
Kylm võttis lõpuks viimased lehed vahtra ja kastani otsast.
Istusin kogu hommikupooliku platsiserval ja vaatasin langevaid lehti. Tuult peaaegu polnud.
Lehtede pudenemine jättis kummalise mulje toimuva tehtusest - nagu oleks keegi nähtamatu, ehk tydinud vaatepildist, mida pakkusid kuivanud leherisu täis puud, otsustanud sekkuda asjade loomulikku käiku.
Suur kojamees, tõmbamas nähtamatu luuaga läbi puuvõrade?
Kojameest pole juba mitmendat päeva.
Udust, tuulest või vaimudest viidud?
Mul on tunne, et kojamehe kadumine jääbki saladuseks. Hakkan juba kahtlema, kas ma teda koguni ette ei kujutanud.
Nyyd on plats kaetud ja konisid pole näha - ei lähedal ega kaugel.
Siis tõuseb tuul, lykkab laiali viimased uduviirud ja keerutab lehed hunnikusse.
See on usu mysteerium?
neljapäev, oktoober 16, 2003
Ma arvan, et ma olen pigem anarhist...
Seekord märkasin teda linnaservas kerget jalutussörki tehes. Vassili F. - tõepoolest nii, nagu selgub, on ta nimi - istus pingil raaguva viirpuuheki varjus, ryypas pudelist ning nautis silmi kissitades ja aeg-ajalt kikkhabemes lõuga sirutades päikesepaistet. Sama mees, keda kevadel õunapuuaias kohtasin.
Tervitasin teda viisakalt ja võtsin pingi kõrval istet.
Vassili tundis mu muidugi ära, tervitas vastu ja kysis, kas võib mulle veini pakkuda; et - hea vein.
Loomulikult võib mulle veini pakkuda. Mitte klaasist, muidugi - seda kommet pole ma pingutusist hoolimata veel täielikult omandanud -, ja ei - peost samuti mitte. Parem siis juba sellest asfaldisse vajunud lohust pingi kõrval.
Limpsisin lombist veini. Tõepoolest - mitte mingi aromatiseeritud lake, vaid korralik, kyps tempranillo. Vähemalt aasta vaadis seisnud.
Nii me siis istusime, ryypasime ja limpsisime veini ning vestlesime filosoofia ja usu teemil.
Kuni Vassili kysis mult - milline on minu religioosne identiteet, või umbes nii.
"Ma arvan, et ma olen pigem anarhist", ytlesin.
"Väga hea, väga hea", vangutas Vassili mõtlikult pead. "Tead sa, koer, mina olen kah anarhist. Ja tead miks: seepärast, et Jumal on anarhist".
" "
"Justnimelt - Jumal on anarhist. Kas Jumalal on mingi kõrgem võim, kellele ta kuuletuma peab? - Ei ole.
Anarhisti jaoks samuti mitte. Kui ta kellegi tahtmist teeb, siis seepärast, et ta seda ka ise tahab.
Nii. Kas ykski maapealne valitseja, või niiöelda demokraat, oleks nõus andma kõikidele inimestele sellise vabaduse nagu vaba tahe - kui see oleks tal anda?
- Ainult anarhist.
Ja kes veel usub maailma suutlikkusse ise organiseeruda, kui mitte anarhist?
- Jumal usub ka.
Ainult mõned inimesed ei saa sellest veel aru. Nende jaoks, kes ei ole anarhistid, on see suur probleem. Teodiike probleem. Anarhist aga saab aru."
Istusime veel mõnda aega vaikides. Mina limpsisin veini ja Vassili ryypas pudelist. Mina mõtlesin ja Vassili mõtles, vasaku käega vaikselt habet silitades.
"Nohh, ära pane pahaks, koer, aga nyyd ma kyll lähen", ytles Vassili viimaks, pea kuklasse ajades. Kalpsas seejärel pingilt pysti, rehmas korra vastu kuube, ja, lausunud mulle hulga õnnistussõnu, astus, kergelt taaruval sammul, ymisedes, eemale.
Seekord märkasin teda linnaservas kerget jalutussörki tehes. Vassili F. - tõepoolest nii, nagu selgub, on ta nimi - istus pingil raaguva viirpuuheki varjus, ryypas pudelist ning nautis silmi kissitades ja aeg-ajalt kikkhabemes lõuga sirutades päikesepaistet. Sama mees, keda kevadel õunapuuaias kohtasin.
Tervitasin teda viisakalt ja võtsin pingi kõrval istet.
Vassili tundis mu muidugi ära, tervitas vastu ja kysis, kas võib mulle veini pakkuda; et - hea vein.
Loomulikult võib mulle veini pakkuda. Mitte klaasist, muidugi - seda kommet pole ma pingutusist hoolimata veel täielikult omandanud -, ja ei - peost samuti mitte. Parem siis juba sellest asfaldisse vajunud lohust pingi kõrval.
Limpsisin lombist veini. Tõepoolest - mitte mingi aromatiseeritud lake, vaid korralik, kyps tempranillo. Vähemalt aasta vaadis seisnud.
Nii me siis istusime, ryypasime ja limpsisime veini ning vestlesime filosoofia ja usu teemil.
Kuni Vassili kysis mult - milline on minu religioosne identiteet, või umbes nii.
"Ma arvan, et ma olen pigem anarhist", ytlesin.
"Väga hea, väga hea", vangutas Vassili mõtlikult pead. "Tead sa, koer, mina olen kah anarhist. Ja tead miks: seepärast, et Jumal on anarhist".
" "
"Justnimelt - Jumal on anarhist. Kas Jumalal on mingi kõrgem võim, kellele ta kuuletuma peab? - Ei ole.
Anarhisti jaoks samuti mitte. Kui ta kellegi tahtmist teeb, siis seepärast, et ta seda ka ise tahab.
Nii. Kas ykski maapealne valitseja, või niiöelda demokraat, oleks nõus andma kõikidele inimestele sellise vabaduse nagu vaba tahe - kui see oleks tal anda?
- Ainult anarhist.
Ja kes veel usub maailma suutlikkusse ise organiseeruda, kui mitte anarhist?
- Jumal usub ka.
Ainult mõned inimesed ei saa sellest veel aru. Nende jaoks, kes ei ole anarhistid, on see suur probleem. Teodiike probleem. Anarhist aga saab aru."
Istusime veel mõnda aega vaikides. Mina limpsisin veini ja Vassili ryypas pudelist. Mina mõtlesin ja Vassili mõtles, vasaku käega vaikselt habet silitades.
"Nohh, ära pane pahaks, koer, aga nyyd ma kyll lähen", ytles Vassili viimaks, pea kuklasse ajades. Kalpsas seejärel pingilt pysti, rehmas korra vastu kuube, ja, lausunud mulle hulga õnnistussõnu, astus, kergelt taaruval sammul, ymisedes, eemale.
kolmapäev, oktoober 15, 2003
Kohustamise ja kiirustamise kami. Elab päikesepõimikus. Tal on inimesega leping - inimene annab talle toiduks osa sissehingatud päikesevalgusest.
Nii istubki kami päikesepõimikus selle joa all, suu ammuli ja laseb valgusel enda kurku kaduda; inimesele jääb see, mis yle kami suuääre maha valgub.
Vastutasuks situb kami inimese sisse.
Seda kami sitta nimetavad inimesed progressiks. Inimesed ihaldavad progressi.
Kui päikest on vähe, valgub kõik kami kurku ja inimesele ei jää midagi.
Seda nimetavad inimesed sygismasenduseks.
---
Kenad kollased vahtralehed, märjad, kuid porist peaaegu puhtad.
"Ära söö kollaseid lehti", soovitab Kass, kui ma neid nuusutada proovin.
See lause tundub mulle tuttavana... ahjaa, midagi sellist soovitas ta mulle ka talvel.
Kassile vist ei meeldi kollane värv.
Nii istubki kami päikesepõimikus selle joa all, suu ammuli ja laseb valgusel enda kurku kaduda; inimesele jääb see, mis yle kami suuääre maha valgub.
Vastutasuks situb kami inimese sisse.
Seda kami sitta nimetavad inimesed progressiks. Inimesed ihaldavad progressi.
Kui päikest on vähe, valgub kõik kami kurku ja inimesele ei jää midagi.
Seda nimetavad inimesed sygismasenduseks.
---
Kenad kollased vahtralehed, märjad, kuid porist peaaegu puhtad.
"Ära söö kollaseid lehti", soovitab Kass, kui ma neid nuusutada proovin.
See lause tundub mulle tuttavana... ahjaa, midagi sellist soovitas ta mulle ka talvel.
Kassile vist ei meeldi kollane värv.
teisipäev, oktoober 14, 2003
«Vaimudest viidud»... tõepoolest, need kaheksa miljonit kami kaheksaks miljoniks jumalaks tõlkida on pisut segadusttekitav.
Võib-olla "ideed" siis - Platoni mõttes?
Aga kuidas kõlaks - "See on pesumaja, kus 8 miljonit ideed saavad oma väsinud konte puhata."?
Pealegi, see 'idee' on pigem nagu peremees koera kõrval, või nagu kohustuslik rihm kaela ymber: katsu sa ilma olla - kohe pannakse väga pahaks.
Kamid jätavad olenditele endile ruumi. Nad ei oma ega istu pähe, vaid kannavad hoolt.
Nad on surevad.
Ah, olgu siis pealegi jumalad.
Njangen lubas enne talve tulekut kylla lennata. Ja kellegi Loomautorite yhingust seltsiks kaasa haarata.
Ootan.
Võib-olla "ideed" siis - Platoni mõttes?
Aga kuidas kõlaks - "See on pesumaja, kus 8 miljonit ideed saavad oma väsinud konte puhata."?
Pealegi, see 'idee' on pigem nagu peremees koera kõrval, või nagu kohustuslik rihm kaela ymber: katsu sa ilma olla - kohe pannakse väga pahaks.
Kamid jätavad olenditele endile ruumi. Nad ei oma ega istu pähe, vaid kannavad hoolt.
Nad on surevad.
Ah, olgu siis pealegi jumalad.
Njangen lubas enne talve tulekut kylla lennata. Ja kellegi Loomautorite yhingust seltsiks kaasa haarata.
Ootan.
reede, oktoober 10, 2003
Hommikune udu, rõske ja läbitungiv, viis endaga kaasa kojamehe ja suure hulga lehti. Nyyd on asfaldile jäänud vaid pisut pruuni kuivavat öga, mõned yksikud nahkjad punakad-kollased-rohelised vahtralehed ja kojamehe kolm suitsukoni platsi eri kohtades. Priima.
Midagi on koos uduga veel kaduma läinud - mingi häiriv ja sõnastamatu rahutus, kerge kaalutusetunne, justnagu unenäos jooksmisel - tõukad jalaga end edasi, aga keha, näe, ei saa hoogu sisse, vaid uimerdab peaaegu sama koha peal, ainult pisut edasi, ja kõrgemal, nii et liikumajäämiseks tuleb varbaotstel pööraselt tippida nagu baleriin.
Kõige hullem on veel siis, kui taga aetakse. Siis jääb loota vaid, et tagaajajad samalaadsest õhupalltõvest haaratud on. Yldiselt ongi - erinevalt pagejatest, kelle jaoks unenäos minu eest plehku pista pole mingi probleem.
Koerte hädad, ilmselt.
Aga see pole ju unenägu. Ei ole. Ma ytlen mulle, et ei ole. See kõik on vägagi reaalne; ainult tunne - see on ebareaalne.
See tunne on nyyd läinud koos udu ja langenud lehtedega.
Võtan kätte ja loen õige, mida ˇi˛ek kirjutab «Matrixist».
Midagi on koos uduga veel kaduma läinud - mingi häiriv ja sõnastamatu rahutus, kerge kaalutusetunne, justnagu unenäos jooksmisel - tõukad jalaga end edasi, aga keha, näe, ei saa hoogu sisse, vaid uimerdab peaaegu sama koha peal, ainult pisut edasi, ja kõrgemal, nii et liikumajäämiseks tuleb varbaotstel pööraselt tippida nagu baleriin.
Kõige hullem on veel siis, kui taga aetakse. Siis jääb loota vaid, et tagaajajad samalaadsest õhupalltõvest haaratud on. Yldiselt ongi - erinevalt pagejatest, kelle jaoks unenäos minu eest plehku pista pole mingi probleem.
Koerte hädad, ilmselt.
Aga see pole ju unenägu. Ei ole. Ma ytlen mulle, et ei ole. See kõik on vägagi reaalne; ainult tunne - see on ebareaalne.
See tunne on nyyd läinud koos udu ja langenud lehtedega.
Võtan kätte ja loen õige, mida ˇi˛ek kirjutab «Matrixist».
neljapäev, oktoober 09, 2003
Kuidas see kõlaski - "joodik, parm, pilvede vaatleja"?
Kerjuste lakei?
Okei.
Mulle meeldivad targad ja toredad inimesed - nagu Georg, Tom või Forrest. Täiskasvanud, keda mäng ei suuda kinni hoida... ega kytkestada art, millest on tehtud tar.
Kodanik Koni - meie aja kangelane.
Kraaps ja kaalikast auraha minu poolt.
( "Well, it's all about believing, and if we believe in something,
then that's real, isn't it? And if enough people believe in the same thing, then...
that's reality.
And now we have something that they all wanna believe in.
We're back in the game, the reality game!"
- Dixie -.
...
"You see, I grew up with people that you might call freaks... psychos. Oh, real basket cases.
And since I was the only one with an arm growing out of my back,
walking around hunched over like Palaeolithic Man; I was the star attraction. Yeah, even among the freaks.
I could play the violin and wipe my own ass at the same time.
And I saw more cruelty and more desperation than in a hundred war movies.
But mostly, mostly what I saw - delusion.
These people wanted to believe things that weren't true.
I couldn't blame them, they were freaks."
"What the hell has this got to do with my son's murder?"
"Well, that's just it.
You want me to find someone who killed your son... Right? Someone other than you.
You're afraid other people will see that... I mean, if he committed suicide...
And in one way or another, I believe that he did.
He had a very fragile ego.
It was easily crushed by a much bigger ego, yours."
"You don't get it. We have a taped confession.
That's not my fantasy. This game is over.
And the results are going to be televised. Do You read me, Special Agent?"
"Delusion seems to run in your family."
- Skinner vs. Goldkiss -)
*
Ja tõelist ugrilast dokumentaalis näha oli samuti elamus - sellist, kellel ikka "motivatsiooni on", lausa pooltesse lausetesse. Ja kes tunneb ennast halvasti, kui kaks korda päevas trenni ei saa teha. Ja kes ei saa rahulikult magada, kui paar tosinat väljakutset uksele ei prõmmi.
Ja kes jääb ellu. Tugevam jääb ellu.
Või kas saab jääda ellu...? Hmm. Kui tugevam peaks olema, et igavesti ellu jääda?
Mingi lapsepõlvetrauma?
Nagu meil kõigil, muidugi.
Koer lesib laua taga kummalises poolunes.
See on võimalus.
Puhka, tubli koer, ma kirjutan sinu eest.
Kerjuste lakei?
Okei.
Mulle meeldivad targad ja toredad inimesed - nagu Georg, Tom või Forrest. Täiskasvanud, keda mäng ei suuda kinni hoida... ega kytkestada art, millest on tehtud tar.
Kodanik Koni - meie aja kangelane.
Kraaps ja kaalikast auraha minu poolt.
( "Well, it's all about believing, and if we believe in something,
then that's real, isn't it? And if enough people believe in the same thing, then...
that's reality.
And now we have something that they all wanna believe in.
We're back in the game, the reality game!"
- Dixie -.
...
"You see, I grew up with people that you might call freaks... psychos. Oh, real basket cases.
And since I was the only one with an arm growing out of my back,
walking around hunched over like Palaeolithic Man; I was the star attraction. Yeah, even among the freaks.
I could play the violin and wipe my own ass at the same time.
And I saw more cruelty and more desperation than in a hundred war movies.
But mostly, mostly what I saw - delusion.
These people wanted to believe things that weren't true.
I couldn't blame them, they were freaks."
"What the hell has this got to do with my son's murder?"
"Well, that's just it.
You want me to find someone who killed your son... Right? Someone other than you.
You're afraid other people will see that... I mean, if he committed suicide...
And in one way or another, I believe that he did.
He had a very fragile ego.
It was easily crushed by a much bigger ego, yours."
"You don't get it. We have a taped confession.
That's not my fantasy. This game is over.
And the results are going to be televised. Do You read me, Special Agent?"
"Delusion seems to run in your family."
- Skinner vs. Goldkiss -)
*
Ja tõelist ugrilast dokumentaalis näha oli samuti elamus - sellist, kellel ikka "motivatsiooni on", lausa pooltesse lausetesse. Ja kes tunneb ennast halvasti, kui kaks korda päevas trenni ei saa teha. Ja kes ei saa rahulikult magada, kui paar tosinat väljakutset uksele ei prõmmi.
Ja kes jääb ellu. Tugevam jääb ellu.
Või kas saab jääda ellu...? Hmm. Kui tugevam peaks olema, et igavesti ellu jääda?
Mingi lapsepõlvetrauma?
Nagu meil kõigil, muidugi.
Koer lesib laua taga kummalises poolunes.
See on võimalus.
Puhka, tubli koer, ma kirjutan sinu eest.
esmaspäev, oktoober 06, 2003
Huvitav, aga paarikymnest läbilapatud arvustusest filmile «The Million Dollar Hotel» vaid mõni puudutas põgusalt kysimust - mida Wenders (või Bono) öelda tahtis. Ylejäänud kirjutajad rahuldusid oma tahtmisega filmi kiita või halvustada.
Wendersit jääb ilmselt ameti lõpuni kummitama «Der Himmel über Berlin» - kõiki tema filme võrreldakse tegemisest alates sellega: film on hea, kui see sarnaneb HÜB-ga, või halb, kui see ei ole nii ilus kui HÜB.
Muidugi, kirjutamises pole ei Bonost ega Nicholas Kleinist Peter Handkega võrdset.
Aga kui näiteks "Richard III"-s lonkaks Richard lavale, käes kolp, ja teataks: "Kas tusameelne talv või Yorki päike, selles on küsimus"... ja "Romeo ja Julias" pihiks Romeo (kolp käes) Juliale, et see olemise-mitteolemise teema huvitab teda ikka rohkem kui isade vaen...
Võib-olla midagi sellist:
...Tervete territooriumilt välja puksitud friigid toimetavad oma reservaadis, kuni tervete hulgast esitatakse neile pretensioon - tervete Goldkiss tahab friikide Goldkissi surma eest kätte maksta ja takistada teistel sellest kasu saamast. Ilmub saadik Skinner, kes lõhub uksed valla, avab kraani(d) ja laseb vee voolama.
Tervete maailma huvi friikide vastu toob esile viimaste ilmavaate, mis, nagu selgub, ei erine tervete omast (kui Tom ja Eloise välja arvata): friikide ja tervete mõte liigub samu huve pidi; friikidel on demokraatlik hääletussysteem nagu tervetelgi, kus 'Y' ja 'N' pole 'Y' ja 'N'.
Selgub, et saadik on maskeeritud, pealtnäha poolenisti (ykskõik kummalt poolt vaadatuna), tegelikult täies ulatuses friik, kelles tärkab sympaatia friikide friikide (Tom Tom ja "tyhi koht"/"Pole olemas" Eloise) vastu.
Mittefriiklike suhte- ja mõtteahelate vallapäästmine tervete/friikide maailmas friikide (seega siis mittefriikide) vahel viib nende jaoks rohkemal või vähemal määral fataalse väljumiseni oma keskkonnast: Skinner kaotab pruudi ja määrib ylikonna, Eloise kaotab lootuse, Tom kaotab elu.
Ei, nii see vist ikka ei olnud.
Skinner ja Eloise leiavad teineteise. Tom mõistab elu olevat ilusa, täis maagiat. Terved jäävad showst ilma.
Wendersit jääb ilmselt ameti lõpuni kummitama «Der Himmel über Berlin» - kõiki tema filme võrreldakse tegemisest alates sellega: film on hea, kui see sarnaneb HÜB-ga, või halb, kui see ei ole nii ilus kui HÜB.
Muidugi, kirjutamises pole ei Bonost ega Nicholas Kleinist Peter Handkega võrdset.
Aga kui näiteks "Richard III"-s lonkaks Richard lavale, käes kolp, ja teataks: "Kas tusameelne talv või Yorki päike, selles on küsimus"... ja "Romeo ja Julias" pihiks Romeo (kolp käes) Juliale, et see olemise-mitteolemise teema huvitab teda ikka rohkem kui isade vaen...
Võib-olla midagi sellist:
...Tervete territooriumilt välja puksitud friigid toimetavad oma reservaadis, kuni tervete hulgast esitatakse neile pretensioon - tervete Goldkiss tahab friikide Goldkissi surma eest kätte maksta ja takistada teistel sellest kasu saamast. Ilmub saadik Skinner, kes lõhub uksed valla, avab kraani(d) ja laseb vee voolama.
Tervete maailma huvi friikide vastu toob esile viimaste ilmavaate, mis, nagu selgub, ei erine tervete omast (kui Tom ja Eloise välja arvata): friikide ja tervete mõte liigub samu huve pidi; friikidel on demokraatlik hääletussysteem nagu tervetelgi, kus 'Y' ja 'N' pole 'Y' ja 'N'.
Selgub, et saadik on maskeeritud, pealtnäha poolenisti (ykskõik kummalt poolt vaadatuna), tegelikult täies ulatuses friik, kelles tärkab sympaatia friikide friikide (Tom Tom ja "tyhi koht"/"Pole olemas" Eloise) vastu.
Mittefriiklike suhte- ja mõtteahelate vallapäästmine tervete/friikide maailmas friikide (seega siis mittefriikide) vahel viib nende jaoks rohkemal või vähemal määral fataalse väljumiseni oma keskkonnast: Skinner kaotab pruudi ja määrib ylikonna, Eloise kaotab lootuse, Tom kaotab elu.
Ei, nii see vist ikka ei olnud.
Skinner ja Eloise leiavad teineteise. Tom mõistab elu olevat ilusa, täis maagiat. Terved jäävad showst ilma.
reede, oktoober 03, 2003
neljapäev, oktoober 02, 2003
Istume Kassiga Kuradisillal ja vaatame kõndivaid inimesi.
Inimestest, kui hoolega vaadata, õhkub kultuursust.
See kultuursus hõljub märkamatu fluidumina inimeste ymber, puudutades ja läbides kõike juba enne, kui inimene ise ligi ulatub. Iga valgusimpulsski läbib enne inimese silma jõudmist selle fluidumi prisma. Ja iga heli.
Inimestele endile on see muidugi märkamatu, koerad aga näevad - kui hoolikalt vaadata, muidugi.
Mõne eriti kultuurse inimese kultuurikiht on paks ja tihe nagu kuldkollakas roosa suhkruvatt, kleepjas keeris katmas inimese nägu ja tegusid, kohati nii tihedalt, et inimest ennast selle hägu taga polegi enam märgata ning võiks arvata, et tegelikult räägib ja teebki kõike vaid suur lummav roosa udu...
Muidugi pole see udu yhtlane mass: selles leidub rikkalikult tihendusi ja kihistusi (paksemates kogumites loomulikult rohkem), mitmeid metatasandeid; siit-sealt turritavad välja kihtidest ning tasanditest läbi ja yle ulatuvate tähenduseylekandeagregaatide kidad ja põletid; mõnedes udusopistustes mulksub midagi raevukalt.
Paksema uduga inimesed liiguvad aeglasemalt, ettevaatlikult, kuid samas kuidagi kohmakamalt ja hoolimatult, justkui pimekurttummalt. Justkui takistaks see udu yhekorraga nii liikumist kui ka osasid aistinguid... kõik justkui jõuaks inimeseni viivitusega, osa moonutatult, juba kultuurikihi kuldse värvi ja vormi omandanult, osa aga jääbki vist vahekihtidesse.
Pealt kullakarvaline
seest siiruviiruline.
Kultuurikiht nii imeline.
"Aastasadade saast," sõnab Kass mõtlikult.
Inimestest, kui hoolega vaadata, õhkub kultuursust.
See kultuursus hõljub märkamatu fluidumina inimeste ymber, puudutades ja läbides kõike juba enne, kui inimene ise ligi ulatub. Iga valgusimpulsski läbib enne inimese silma jõudmist selle fluidumi prisma. Ja iga heli.
Inimestele endile on see muidugi märkamatu, koerad aga näevad - kui hoolikalt vaadata, muidugi.
Mõne eriti kultuurse inimese kultuurikiht on paks ja tihe nagu kuldkollakas roosa suhkruvatt, kleepjas keeris katmas inimese nägu ja tegusid, kohati nii tihedalt, et inimest ennast selle hägu taga polegi enam märgata ning võiks arvata, et tegelikult räägib ja teebki kõike vaid suur lummav roosa udu...
Muidugi pole see udu yhtlane mass: selles leidub rikkalikult tihendusi ja kihistusi (paksemates kogumites loomulikult rohkem), mitmeid metatasandeid; siit-sealt turritavad välja kihtidest ning tasanditest läbi ja yle ulatuvate tähenduseylekandeagregaatide kidad ja põletid; mõnedes udusopistustes mulksub midagi raevukalt.
Paksema uduga inimesed liiguvad aeglasemalt, ettevaatlikult, kuid samas kuidagi kohmakamalt ja hoolimatult, justkui pimekurttummalt. Justkui takistaks see udu yhekorraga nii liikumist kui ka osasid aistinguid... kõik justkui jõuaks inimeseni viivitusega, osa moonutatult, juba kultuurikihi kuldse värvi ja vormi omandanult, osa aga jääbki vist vahekihtidesse.
Pealt kullakarvaline
seest siiruviiruline.
Kultuurikiht nii imeline.
"Aastasadade saast," sõnab Kass mõtlikult.
Tellimine:
Postitused (Atom)