Olemas

«Crudele, acerba, inesorabil morte,
cagion mi dai mai non esser lieto
ma di menar tutta mia vita in pianto,
e i giorni oscuri e le dogliose notti:
i miei gravi sospir non vanno in rime,
e' l mio duro martir vince ogni stile.»

(Ette kantud ulgudes-kräunudes, Koera ja Kassi maneristliku duetina Luca Marenzio viisil)

Renessansiaeg. Siis kui raamatuid loeti härgade ja hobustega ja luuletused tehti kivist. Raske uskuda, et sellist mastaapset poeesiat võiks kirjutada tavalise käega.
Ehk olidki tolle aja poeedid võimsad, titaanlikud mehe- või naisemyrakad, kelle sulg oli sõna otseses mõttes teravam kui mõõk.
Kyllap selle mõõgaga loodud raiesed - kaljudest välja raiutud taiesed - ei olnud oma vägevuses ka teps mitte koheseks tarvitamiseks; nende kõmin pidi lihtsa sureliku kõrvadele kuuldavaisse mõõtmeisse kostma alles aastate tagant.

Mõtlesin ma, muudkui mõtlesin - mida see «Baudolino» algus meenutab.

See on nagu XII sajandi weblog.
lobweg?

«saadananahk kui raske on kirjuta kõik näpud on aiged»

    "Sooda oled, vaat mis!"
    "Ei, mitte sooda. Tärklis."
    "Mitte tärklis. Sooda, loll loom. Kesse siis teste huupi täidab! Vastata tuleb ausalt ja läbimõeldult. Et saaks enda kohta teada, kes või mis sa oled - kas sa oled ensyym või Gandalf või Morpheus või pruunikaslilla-triibuline banaanikala või..." Pats jäi vait.
    "Proovi uuesti", soovitas ta viimaks. "Kui sa vastamisel hätta jääd, kysi minu käest."

...
    "Sooda."
    "Ei ole võimalik!"

«You are soda. You are so damn rich, fascinating, salty like a life itself. Your close contacts with acid and water will always become almost burningly productive. Everybody wants you, although too much you will mess Fortune's cookies.»

«You are starch. You are rigid, opinionated, hard-willed and not too friendly about it. You keep people out of places, or you keep them in, and without you a lot of things would collapse. hopefully you'll never have the authority to burn people at the stake. Sir. Ma'am.»

    "Niipea, kui sul, selgub, on mingid põhimõtted, oled sa tärklis", lausus Kass pisut solvunult.
Vahest tahtnuks ta olla DNA?
Kass oli võtnud kokku mitme tuttava testitulemused ja mõtiskles nyyd valjult selle yle. "Tegelikult on sellistele kysimustele võimatu ausalt vastata", leidis ta, "kuna reaalses olukorras ei valiks ma neist vastustest yhtki. Proovid kah?"

Ma ei osanud midagi vastata.
Lõpuks klõpsisin huupi.

Tärklis?

Mulle tundub, et romantikute esitamiseks oleks vaja tavalisest pisut erinevat klaverit.

Griegi a-moll trummikontserdi esitus oli ju suurepärane, aga tubli pianist pidi mõnel korral siiski soovitava löögijõu saavutamise nimel täpsuses pisut mööndusi tegema.
Klaverimängija jõuline pingutus ja pillist paiskuvad metsikud akordid võivad ehk tõepoolest meenutada rallisõidu romantikat...
Pianisti nimi oli Marko Martin. Täppide puudumine nimes markeeriks siis justkui klaverimängu suhtelist puhtust (sageli porise) rallisõiduga võrreldes...
(... ja kui Martin mängib midagi sulnist ja aeglast - näiteks Raveli -, siis ka Märtin sõidab jalgrattaga, või käib lihtsalt jala...)

Ma mõtlen, klaver ju sarnaneb mingis mõttes autoga. Kaks pedaali - sidur ja pidur. Ja klahvid on rool. Sidur laseb noodi vabavõnkumisse ja pidur peab kinni.
Romantikute palade esitamiseks oleks vaja ka gaasipedaali - millega saaks noodile vunki juurde anda. Klahvivõimendit.
Griegi ajal oli ju aurumasin juba leiutatud.


Huvitav, kuidas see klaverikontsert tynniorkestri esituses kõlaks?

    "Mida Te loete, mu Krants?"
    "Sõnu, sõnu, sõnu."

    "Küll sa oled kõhnake", sõnas Kuumees. "Kas sa tahaksid midagi süüa?"
    "Jaa!" vastas tiiger. "Mulle maitseksid sõnad."


Jah, kuidagi kõhe tunne on kyll. Pole juba tykk aega midagi lugenud; sõnad on otsas.

Free David Snowman!