Sain just kirja kelleltki Priskillalt, kes syydistas mind Ellen Niidu luuletuse "Kitsepoisi Püksid" omastamises ja plagieerimises. Et muidu suhtuvat ta minusse hästi, aga autoriõiguste rikkumist ei sallivat.

Hmm.
Mina pole kellegi luuletusi omastanud. Ainult vihjasin natukene. Ja yleyldse meeldib mulle hoopis haikusid kirjutada.

tunnimees sillal
kala napsamas juustest
peegeldused vees

Ohh.
Internet muudab laisaks.
Kui mõni päev vahele jääb, tekib minus kummaline loomalik loidus: mõtted hägustuvad, kiri muutub loetamatuks, Heideggeri sõnaväänlemine ja naabermaja koera haukumine muutuvad sarnaseks, Ludvigi pilt silme ees tuhmub ja karv lööb lahti ;(. Tekib tahtmine klaviatuuri seljasygamiseks tarvitada.

Ei. Ma pingutan, ma ponnistan, ma märke meelde tuletan, et kuidas kirjutada see: "Yks kass läks yle vee".
Njangen saatis mediteerimisõpiku. Just õigel ajal. Nyyd virgun kaks korda päevas. NAMO AMITABHA BUDDHA!
Saagu siis nii, et kirjutan iga päev midagi, kasvõi selleks, et kirjutamine meelest ei läheks.

Nulla Dies Sine Linea!
(Pyhapäevad ehk välja arvatud.)
(Ja mõned sellised päevad kah, mil ma yldse ei viitsi.)
(Või kui ei saa.)

Ahsoo. Tollest vanamehest peaks kah, enne kui päris meelest läheb...

Kogu tänane hommikupoolik möödus "Fuugakunsti" saatel kõrvu liigutades. Parima kõlaga matemaatika, mida tean.

Kass, kes oli kuulamisel seltsiks, pyydis samaaegselt juurelda (pseudofilosoofilise) probleemi yle, kas näugudes või haukudes oleks võimalik asjade kulgu olemuslikumalt määratleda kui inimkeeli kõneldes. Kass tegi ka mõned katsed tuua kuuldavale võimalikult olemuslähedaseid helisid, väänates seejuures kohati oma nägu nõnda, et ma yksnes pealtvaatamisestki oma lõualihastesse krambid sain. Häälitsused, mis ta kuuldavale tõi, tundusid näoilmetele vägagi vastavad.
Ehk oli neis väljendites tõesti midagi olemuslikku?

Seejärel, pisut virgununa lõuaharjutusist (ja ehk pettununa oma katsete viljatusest), pidas Kass maha põhjaliku keeleka transtsendentsuse kahjulikkusest rahvamajandusele. Et tema ja minu vahele oli järsku siginenud kummaline yletamatu erinewus, siis muutus ta ypris pahuraks, teatas lõpuks resoluutselt, et tähistatavat ikkagi ei olevat olemas ja et tegelikult võib ka kogu olemine vabalt hoopis olemata olla (huvitav, kas ta pidas silmas olemise olematut olemist või olemise olemise olematust?), ning kõndis, saba pysti, uksest välja.

Lõiguke lastesaatest:
"Lapsed, onu Jaak on tähistatava ära kaotanud.
Lapsed, kas me aitame onu Jaagul tähistatavat otsida?"
"Jaaa!"
"Loeme siis kõik koos:

Kulla Jaagupoiss, ehk on tooli peal?
Ehk on laua all?
Ehk on põrandal?
Ehk on kapi ees?
Ehk on kapi taga?

Appike aga ehk on kapi sees?
Tõepoolest, tõepoolest, appikene
Selle tarvis siin ongi vist kapikene.
Ei Jaagul tulnd meeldegi!"

...

Lõunane jalutuskäik lähedalasuvasse õunapuuaeda.
Istusin yhe puu alla asetatud laual, pea õites, tuul sasimas karvu.
Kui ma võin olla koer, miks ei võiks ma siis olla tuul?
Olla lõhnad?

Lähenev veider kisa rikkus mu idylli. Keegi, kellel oli viisipidamisest alternatiivne arusaam, esitas midagi, mis kõlas nagu "Suksu röga maalt eelpool känd". Kui lärm lähemale jõudis, sain aru, et laulusalm oli hoopis "Jee-e-sukse vee-ree-gaa ma-a alt veel poo-oole läind".

Tegemist näis alguses olevat kerjuse või geoloogiga, sest vanamees nägi välja ypris kasimata (ehkki yldse mitte õnnetu või morn). Käes oli lapik pudel, mille sisu juba nõnda palju pruugitud, et papi jalad iseseiseva olemise näisid omandanud olevat. (Aqua Vitae).
Silmad olid papil aga nii selged, nii selged...

kõigevähemate märkamatu kulg
teeb keskmised rahutuks -
lõksud pyyavad varje
Kõigevägevam voolab käest


Pats oli täna kuidagi kurvameelne. Kui põhjust kysisin, siis teatas ta, et tema arust yks huvitavamaid blogijaid pani "pillid kotti", ja et tema kui suur blogifänn ei ela seda vist yle. "Nii kurb / nii-i kurb / et pärib surm / selle sy-da-mee-ee...", laulis ta väga õnnetul ilmel.
Teetassi taga Patsi kurbus pisut leevendus; koos Kassiga jõudsid nad viimaks tõdemusele, et vahel võib kõigile kasuks tulla teatavat sorti teadlik teadmatus: teada, et teadasaamine millestki on võimalik, ja ometi seda võimalikkust mitte realiseerida. "Jätta niiöelda elektronile tema trajektoor", nagu Kass salapäraselt suvatses väljenduda.
Mulle jäi see pisut segaseks.

"Arvamus, et inimene saab igast teadmisest targemaks, on märkimisväärselt loll arvamus."
Sedasi ytles Kass.

...

See teadliku teadmatuse mõte on päris huvitav. Et kuidas saada teadlikuks oma teadmatusest, nii et teatav teadmatus tegelikult säiliks.
See ei oleks Sokratese moodi "ma tean, et ma (midagi) ei tea" - sest Sokratese taotlus oli ju eeskätt tunnistada oma jätkuvat võimalust midagi teada saada. Teadmatuse tunnistamine selleks, et saaks teada. Tyhi tass, mida saaks täita.
Teadlik Teadmatus... kas see võiks olla siis justnagu tyhi tass, ent kuidagi iseäraliselt, teadlikult tyhi? Kuskil sisimas veidrat mõnusat hõõgust tekitav tundmus, et ollakse kuidagi eriliselt teadmatu, tohutult teadmatum kui tavaline inimene, kelle teadmatus piirdub yksnes tavaliste asjadega? Selline bodisatvalik vaimuseisund, jalg õhus nirvaanasse astumiseks, ootamas?

No ega ikka lõpuni ei veennud kyll.
A mis siis kui Nashil oli õigus ja ajaleheartiklid tõepoolest sisaldasid varjatud sõnumeid? See, et ta oli hull ja nägi neid vaime, ei tähenda veel, et tema analyytiline mõistus kogu aeg täiesti mööda oleks pannud. Kui haigus välja arvata, siis muu mõttetöö oli ju lausa geniaalne.

Pats arvas, et see on absurdne. Et need artiklitest leitud sõnumid olid lihtsalt juhuslik kokkusattumus, millest Nashi haige meel kinni haaras.

Häh.
Absurdsus pole mingi argument. "Absurdne" (ehk antud kontekstis "ilmvõimatu": uskumuslik, mitte semantiline määrang) on lihtsalt kängunud kujutlusvõime vili.
Tegelikult olen ju mina, Amadeus von Rubinstein, kirjutav koer, inimeste jaoks samuti ilmvõimatu, "absurdne". Ja mis saaks olla veel ilmvõimatum (või absurdsem) sellise ilmvõimatu (või absurdse) koera kindlast veendumusest oma inimlikust minevikust, ja veel enam - soovist taastada oma inimeseks-olemine ( või vähemalt mõista ja teada saada, mis ikkagi juhtus tol tormisel ööl ).

Ma lihtsalt keeldun olemast juhuslik kokkusattumus!

Patsi toodud film oli ytlemata nauditav ja kaasakiskuv ja oleks pidanud mind veenma nende e-mailisubjektide dekodeerimise mõttetuses (ehk koguni haigluses?!).
No veeniski.

Kui Pats hilinemisega kohale jõudis, olin vestikrae puhastamise juba lõpetanud. Ehkki ta oli soovitanud krae yldse maha lõigata (yhelgi "normaalsel" vesti ei olevat kraed!), tulid keelega tõmmatud ilatriibud mõningase käpaga kraapimise järel kenasti maha.
Mulle meeldib vestiga krae. See rõhutab minu loomust.

    "See akna taga imetoredasti õitsev puu on Mõtlev Pirnipuu." Pats oli puud imetlema jäänud.
Minu jutu peale ta aga muigas ja kysis (irooniliselt!), kust ma seda võtan ja kas ta võiks teada saada, millest see pirnipuu mõtleb. Ja lisas (sarkastiliselt!), et kas saaks seda ka puult eneselt kysida.
    "Pähh!
Sa ei kuulanud mind. Ma ytlesin, et see on Mõtlev, mitte Rääkiv Pirnipuu. Rääkivat Pirnipuud pole olemas. Kui sa sellest Pirnipuust midagi valmistad, siis see - või õigemini ta - mõtleb, mitte pole nagu yks rumal asi."
    "Ja milles see kyll avalduda võiks?"
    "No milles, milles... milles iganes. Näiteks ei õnnestu sul Mõtlevast Pirnipuust valmistatud jalgadega varustatud kummutit kunagi sundida vales kohas teed yletama; Mõtlevast Pirnipuust uks ei avane kutsumata kylalistele... ja temast tehtud abakus oskab näiteks ise arvutada"

Pats ei usu mind. Ohh, oleks mul vaid käsi ja oskusi (ja kybetki hoolimatust sinu suhtes, Pirnipuu)!

Yks asi, mis mind selle bloggeri juures segab, on sissekannete näitamine vales järjekorras. See on minu aja lugu; yhtegi lugu aga ei kirjutata nii, et kõige viimane peatykk on kõige esimene ja järgmine peatykk lõppeb enne eelmise algust.
See lõhub narratiivsust.
See on nii eba... inimlik? Ebakoeralik... ?
Ebaelusolendilik!

Miks, aga mulle tundub, et ma märgin siia yles pidevalt midagi tähtsusetut. Ja see, mis on tähtis, voolab must mööda ja läbi, kui ma selle järele haaran.
See mis käppa,sõnadesse jääb on tyhi, praht, kuiv nagu veest võetud kala.
See mis tähtis, jääb kogu aeg märkimata.
Võib-olla tundub sellepärast nii, et see neetud kirjutamine on nii neetult raske ;( Ehkki käpad hakkavad juba klahvidega harjuma.

A mis on tähtis? Ja kuidas seda yldse sõnadesse panna? Kui ma tean, mis on tähtis, kas see siis tähendab, et ma saan seda kirjutada??
A kustkohast yldse selline järeldus - et: "tean, järelikult saan kirjutada"?
Kõlab nagu Descartes.
Ja sama aloogiline kui Descartes.

Ma ei tea, aga mulle tundub, et vahel ma tean, mis on tähtis (iseasi, kas mulle tundub ikka on ma tean?). Et mind on tabanud selguse hetk, tõeline vaimuvälgatus...
See mis kirja saab, on aga justkui hammustaksid oodatava maitsva grillkana asemel lõuatäie tolmunud õlgi.
See, mis kirja ei saa, aga tundub endiselt tähtis, kuid nyyd juba kaugemal, kuidagi justnagu käppade vahelt libisenud, voolamisse tagasi lupsanud...

Huvitav, kui sõnadest lahti lasta, kas siis õnnestuks mõttele järele ujuda?

Kujutan ette seda pilti, mida võisid nautida juhuslikud pealtnägijad: yksik peni lippamas, keel vestil, Tiibeti poole. Edasi, buda mungad! Pidage vastu! Abi on tulemas!

Lõplikust häbist päästis mind siiski Pats(iga poiss), kes mu ylejärgmisel tänavanurgal kinni pidas. Minu sõna otseses mõttes jalustrabav sööst oli lisaks väikesele muhule temas ka hulganisti uudishimu tekitanud (kuidas tekib uudishimu? "Kuidas tekitada uudishimu ja hajutada kõhklusi" - järgmise raamatu pealkiri, mida otsima hakata), pidasin paremaks teda oma plaanidesse segada.
Ma ei saa aru, miks mulle siis selliseid kirju saadetakse! Ja kes saadab. Ma tahan tõtt! Miks saadetakse mulle miskit pläma, mis midagi ei tähenda, milles pole mõtet?! Kuidas inimesed seda taluda suudavad!? Kui see pole masinate vandenõu inimsuse vastu, siis mis see on?!
Ma tahaksin midagi hammustada. Pureda mõnda ettejuhtuvat rämpspostimasinat.
Masinate mäss on minus äratanud looma. Puudub veel, et ma kedagi hammustada tahaksin.
Urrr/olen kuri/rrurrrrr....

***
"Hähh, heidegeriaanlus on hea võimalus seif mõudis segast panna - st akadeemiliselt aktseptaablil moel. Poeezia sirkli ja joonlauaga"
See on Patsi arvamus.
Pats, osutub, on kah Heideggeri lugenud

Leidsin postkastist spämmi. E-postkastist. Mitu spämmi.
No hea kyll, pakuvad viagrat ja lotovõite. Subjekti peal on kohe kirjas, millega tegu: näiteks

    Develop a Larger Penis in Weeks
    Get Viagra at 80% discount
    We are giving away personalized color business cards!
    I GIVE YOU $100 to read this email!
    GET A MASSIVE PENIS LIKE ALL THE PORNSTARS HAVE yi gq bs

Ilmselt võib keegi tõesti vaadata, et "Ohhoo, milline pakkumine! Seda tahan ma proovida!". Kindlasti on neid, kellele kuluks suurem peenis või värviline visiitkaart marjaks ära.

Aga mille pagana pärast pannakse kirjale nimeks

    riessler lennettiin ensurer truuk gulvtÜpper
    Inge-Bjart pliotron bottom incendiaient Reichsparteitag
    entsichern tehostamisesta LATORRE geninstallere HARMONICA FATS
    L-functional camp Standgericht julkilausuma pestisi


No taevakene, kes hakkab lugema selliseid kirju!

Hmm!
Äkki on tegemist anagrammi peidetud salajase sõnumiga?! Proovime...

riessler lennettiin ensurer truuk gulvtÜpper
teisendub
Ülenurrev tripperis treener ulgus lennukistt

?!? miski jama >;( Proovime teist:

Inge-Bjart pliotron bottom incendiaient Reichsparteitag
coer appi - tiiBetit ahistab Inngeri rott coldemoRt
njangen

Ahaa!! See juba on midagi. Njangen on mu vana sõber. Ja Tiibet on hädas!

Tõttan tõttan, tuvikene!

Juba mitmendat päeva istun ma kaevus. Matemaatika ei lase magada. Ja saba nagu polekski.

Oma koer olemisele vaatamata (või just sellele vaadates!) teen pingutusi, täitmaks endale võetud inimlikku rolli.
Mis mind aga tõeliselt hulluks ajab, on ymberringi puhkenud lõhna- ja helidetorm, rohu kasvamine, vihma muutumine lehtedeks puudel ja põõsastel, eilse äikese jäljed... "See õitsmine mind tõotab tappa..."

Katsun ennast kasvatada. Mis näitab, et minus on inimest. Et ma pole nagu teised koerad (a kust ma tean?).
Tahan ikkagi tõde teada. Kas tõde peaks mulle ilmnema, selguma, või järelduma? Või mis on tõe olemus? Valendik keset paksikut? Tõde kui olemuselt ebatõde, algriid, enast varjav olemine, varjamatus mis on olevasti... auh auh või näu näu või mõlemad korraga või ei kumbki või veel midagi või hoopis midagi muud. Või kõik eeltoodu korraga ja kordamööda.
Kas inimeseks-olemisele omane juhmistumine omaenese suutlikusest sõnu läbi ja yle mängida on intellekti või vaimsuse omadus?

Äkki on Heideggeri heietused omaette algupärane kunstiteos? Inimese katse kõnelda nagu koer - et panna proovile oma inimlikkus?

Mind ei huvita, mis tõde on. Ma tahaks ikkagi tõde teada.

Sõnad on kaldal
tõde sukeldub vette
pilved silla all.

Vein, mille ma Ludvigi sahvrist pihta panin, oli tõeliselt hea!
Klaasist joomisest ei tulnud seegi kord midagi välja. Imemisega on koerlastel samasugused lood kui puhumisega. Jäägu siis põrsastele nende majad ja vastupidi.
Nautisime kassiga põrandalt veini ja ymisesime Glenn Gouldile kaasa.
Tegelikult oli veini tabamine juhus; õieti tabas vein mind, kui ma Ludvigi keldris redelist yles ronimist harjutasin, libastusin, pulgast mööda astusin ja enne keldripõrandale plartsatamist koonuga redelitaguse riiulilaua puruks lõin. Tundsin ennast olevat täiesti õigustatud saama väärilist tasu muhkude ja marrastuste eest pudeli näol, mis mu kõrvade vahele tegi ilgema muhu.

"Taevakene", itsitas kass. "Tänan veini eest, aga sinu narrusel pole ka piiri. Redelist ronimine sind kyll tõele lähemale ei vii."
"Miks Sa nii arvad?"
"Ma tean!", turtsatas kass, keda ilmselt ärritas minu umbusklikkus. "Mitte keegi pole sel viisil tõtt teada saanud. Redelist ronimisega kyll igatahes mitte"
"Ja mida Sina siis soovitad?"
"Vovon man nicht sprechen kann, darüber muss man schnurren!", ytles kass ja jättis õhku sädeleva naeratuse.

Otsustasin siiski vähemalt osa oma varasemast tööst ja vaevast siia kirja panna. Mitte kyll korraga. Katsun läbi uurida esmalt varasemad, kirjutatud alguses, meeletu pingutusega, peaaegu loetamatud. Mitte kõike. Ainult olulisema.

Kass, minu parim sõber, on kohale ilmunud ja piilub uudishimulikult mu selja tagant. Kass, õpetatud loom nagu minagi (või oleks õigem öelda - õpetunud?) on väga intelligentne ja nutikas. Me vaidleme tihti maailma asjade yle. Kahtlustan, et ka tema teeb juba mõnda aega märkmeid.
Kass on lembunud Kafkasse.

Minu dialoog kassiga:
KASS: "Mulle meeldib see, mida Sa kirjutad. Või õigemini - KUIDAS Sa kirjutad ;)"
KOER: "?
Hmm. Meeldivuse peale pole ma just mõelnud. Pigem sihuke veskikivi-kaelas-värk: et ennast paigal hoida, tead ju kyll, me oleme sellest rääkinud. Kirjutamine, isegi siia, on mulle raske fyysiline töö.
Nagu inimesele härjaga põldu kynda."
        "Nojah", nurrus Kass ja ringutas. "Mulle meeldib. Oskaks ma kah nii kirjutada nagu Sina...", õhkas ta, sirutades kyyned välja ja asdes käppa lakkuma. "Mõelda vaid: kirjutada nagu koer..."
        "Aga koer ju ei kirjuta?!"
        "Ja nimelt??"
        "Mina pole ju tavaline koer. Ma tahan inimeseks tagasi".

Tegelikult olen ma segaduses.

Mul on muidugi kirjeldamatult hea meel võimaluse yle lõpetada oma uuringute ja tähelepanekute kraapimine keldriseintele. Hea meel; saba ei kuula sõna - just hetk tagasi ajasin ymber vett täis klaasi... Oi kurat (kas inimesed ytlevad siinkohal nii?) Oi kurat! Nagu sellest vaevast, mida ma endale valmistan, pyydes inimese moodi juua, veel vähe oleks!
No, igatahes - probleem on: kas ma peaksin kõik sinna keldriseintesse uuristatu uuesti siia kirja panema?
Hmm!
Seda on palju!!

Patsiga poisile tänud traadi ja selle ...terminali? eest.

Käpad on valusad.

Oli pime ja tormine öö.
Keegi laulis. Vist.
Rohkem ei mäleta.