kolmapäev, november 26, 2003

Elu nagu unenägu. Või - nagu «Kodanluse diskreetne võlu». Elu nagu Buńueli filmis. Elu nagu. Nagu-elu.
Koera elu.
Jah, loogiline (jah-loogiline): Koera elu - mida muud see saakski...
(...mõnedel mitte just väga sagedastel hetkedel märkad, et 'loogiline' ja 'nonsenss' - 'non-sense' - langevad kokku; verbaalne võimekus, põrganud vastu reeglite klaasi nagu pimestatud ööliblikas vastu lambikuplit, on saadud löögist viivuks oimetu ja langeb tagasi, lastes valgusel mõne silmapilgu paista sellisena, nagu ta on...)

Juba teist või kolmandat nädalat piidlen yht magistritööd ega ole jõudnud sirvimisest ja sissejuhatusest kaugemale. Valitsus, kriis, araabia terroristid, magnettorm ja plekid päikesel, häired sidekanalites, lume tulek ja lume puudumine,... - kõik see on asetunud meie vahele. Teekond teksti juurde sealt (pigem "siit"; 'sealt' kõlbaks rohkem sulgudesse ja kursiivi), kus ma parasjagu olen, tundub otsekui jalgsimatk kuule. See on nagu Zenoni apooria tegelikkusekssaamine - kus iganes ma ka poleks, ikka on minu ja teksti vahel veel vähemalt pool maad läbida.
Mis ma sellest järeldada võiks: et minu jaoks aega ei ole? Mitte: "minul ei ole aega", vaid: "minule ei ole aega"?
Ehk olen ma siis... ajatu?

Sirutan käpa ja haaran (osaliselt väljatrykitud) magistritöö lehtede järele. Siin see on - ˇinkin, Nikolai Ivanovit�. See on see, mis mind selle töö juures enim huvitab. Psyhholoog, kellest ingliskeelne Internet ei tea yldse midagi ja venekeelne pakub yhe koleda frankensteinliku pildi.
Tähelepanuväärne, et see inimene on juba aastaid tagasi pystitanud yhe olulise hypoteesi, milleni mina, koer, jõudsin pisut enam kui poole aasta eest endamisi juureldes.
Võib-olla on see idee mõtlemise pidevusest ning mõtlemise ja mõtte kardinaalsest erinevusest kuidagi väga koeralik, ma ei tea, (vahest saigi ˇinkin selle idee mõnelt koeralt - vene psyhholoogid armastasid väga koeri. Koguni niivõrd, et yhele neist, Pavlovile, kinkisid koerad tänutäheks päris oma refleksi...) igatahes ei näi inimesed - kui ehk biosemiootikud välja arvata - selle avastuse tähtsust veel aduvat.

Reis kuule...
Ma igatahes proovin.

reede, november 21, 2003

Kass ytles:
«Loen ja loen -
    ikka pole rahul.
Põõsas pole puu
piilupart pole rongijuht
teed juuakse tassist

Sellest ytlen -
    Koera haikud
    pole haikud»


Koer ytles:
«haiku on sõna
taevane tuul puhub ja
jaapan on kaugel»

neljapäev, november 20, 2003

sõnu on puudu
villane tekk torgib ja
padi on paha

kolmapäev, november 12, 2003

    "Jumalat ei ole olemas", ytles Kass mõtlikult, justnagu prooviks - just nagu inimene, kes ettevaatlikult näpuga katsudes pyyab kindlaks teha, kas triikraud laual on ikka kuum või ei.

Tõepoolest, see on huvitav mõte - 'Jumalat ei ole olemas'.
Selleks, et eitada, tuleb esmalt konstrueerida jumala olemasolu - et oleks, mida eitada.
Olev Jumal.
(Ole jumal, palun, nyyd vagusi, pysi paigal, et me saaks sind korralikult eitada.
Näh, ära siple, sunnik, rikud veel ilusa eituse ära.
)

Kysimus on - millist (või hoopis - millise?) Jumala olemasolu eitada.
Näiteks - seda võidunudvalges toogas pika pulstunud habemega ja punaka kartulninaga Jumalat (näo poolest kahtlaselt sarnane Jean Effeli koomiksite tegelastele või postkaartide standardjõuluvanale), kes praegu selle hallika pilve serval istub, millest Aerofloti Pariis-Moskva lennuk parasjagu läbi lendab - .
Sellist jumalat pole olemas.
(vähem veendunult) - Loodetavasti.
Õigupoolest on sellise jumala mitteolemasolu tõestamiseks päris lihtne katse: vaja on ainult
1) stopperit;
2) pliiatsit ja tykki paberit;
3) korralikult taadeldud jumalaloendurit;
4) pirukat;
5) muna.

Niisiis, hetkel kui Aerofloti Pariis-Moskva lennuk siseneb sellesse halli pilvesse, lylitame sisse stopperi ja jumalaloenduri. Hetkel kui lennuk väljub pilvest, lylitame loenduri välja ja peatame stopperi.
Nii. Ajaks saime - 1,05 sekundit, aparaat registreeris null koma null-null halli habemega jumalat. Jagame nyyd paberil jumalate arvu kulunud ajaga ja saame (0 / 1,05 = 0) null Jumalat.
Mida oligi tarvis tõestada. Matemaatiliselt ja fyysikaliselt lihtne ja selge.
Nyyd jääb yle veel pirukasse muna panna. Siis on Jumala ei-olemine ka keemiliselt tõestatud.

Eitus on fantastiline loogikaline protseduur. Sõna otseses mõttes - see meeldib mulle.
Tahan - eitan, tahan - ei eita. Vaba tahe.

Aga teisest kyljest, kui võtaks sellesamusegi - ma tean, et mul on siin käsi ... ja prooviks selle tagurpidi pöörata...

    "Emmm, seda et, Koer... midagi on sul siit puudu", torkab Kass yle mu õla kiigates vahele. "Jumal, keda eitada, pole 'kus' ega 'millal'; tõestamaks, et Jumalat pole olemas, tuleb esmalt tõestada ideede maailma olemasolu".
    "Tule Gödel appi!"

esmaspäev, november 10, 2003

Skisofreenia - ohjeldamatu tunne et mina pole mina.
Paranoia - ohjeldamatu tunne et tema pole tema.
masatametenad - mis veel...

poliitika - ohjeldamatu tunne et meie pole nemad.

---

    "Taevakene, mul on kiire; kell juba kolm", ytleb Kass
    "Millal see kell siis nii palju sai? Alles oli kaks...", imestan.
    "Just nyydsama sai", ytleb Kass.
    "Ei, tähendab, ma mõtlesin - kuidas", täpsustan.
    "Jah, kyllap ta jättis viimased viis miljardit aastat vahele", nõustub Kass.

  looloogika.

uguisu ya / mochi ni fun suru / en no saki
Vaata kus ööbik
situb riisikoogile
veranda äärel
(Bashō)

  haikuloogika

reede, november 07, 2003

Vox - Hildegard Von Bingen, «Diadema».
Selle plaadi tagakyljele on kirjutatud:
"Medieval electronic music in authentic performance."
Jah, miks ka mitte. Kui kyborgina on määratletud ka inimest, kes kannab prille või hoiab käes labidat, siis keskaegne elektrooniline muusika ei peaks kyll kedagi imestama panema.
Tuba täitub autentse keskaegse vibratsiooniga, vaibakarvad moodustavad rytmiliselt lamandudes ja kerkides vaibale Pyha Hildegardi kuju; raskemad mõtted kaotavad enamuse oma kaalust, tõusevad lendu ja hõljuvad vaikselt läbi avatud akna välja, hajudes pikkamisi kõrgusse. Istudes peaaegu liikumatult tunnen, et minu seljale moodustub karvade mustrist mingi kiri või mandala, kuid kui ma vaatamiseks ymber pööran, liiguvad kõik karvad algasendisse.
Aeg aeglustub ja helid omandavad mõõtmed. Laua asemel toanurgas taarub kandiline akord; Seinal raamis ripub kaks takti heledat sopranihäält, mida ymbritsevad tapeedil veidrate roheliste vihmaussidena vonklevad syntesaatorihelid.
Tee minu ees kruusis, mis peaks lõhnama bergamoti järele, meenutab pigem mingit käpakreemi.
Muusika saab otsa. Pilt ja triibud seinal kaovad, laud muutub tavaliseks.
Tee haiseb endiselt vastikult.

---

Mul on jälle meelest läinud.
Eks ole see kummaline tunne: teada, et oled unustanud, kuid ei mäleta, mida.