Pyhapäevast.
Sõit Antslasse nagu söökla-tripp.

Istun esiistmel ja vahin aknast välja.
Põld paremal pool maanteed kerge lume ja selle alt paistvate pruunide tuttidega meenutab mulle midagi.
Riisisupp. Kaneeli ja suhkruga.
Nuhutan... isegi lõhna oleks justkui tunda.
Võru-poolses taevas on pilved pidevalt tumedamaks tõmbunud ega pea lõpuks enam kinni. Alguses harvalt, siis yha tihemini, helbed mitte ei kuku, vaid tormavad vastu aknaklaasi. Tihe sadu muudab vaatevälja pisut häguseks, teraliseks nagu pildi vana, ylitundliku filmi peal, pisut luitunud värvidega, kergelt fookusest väljas.
Ainult teest kaugemal eemal langeb lund rahulikult ja aeglaselt peaaegu otse alla.
Veidi enne Antslat on tee yleni ja paksult märja lumega kaetud, seda läbib neli lume-liivasegust viirgu. Ka see liiv meenutab värvilt kaneeli; tunnen ennast nagu Arbuusisuhkrus.
Auto liigub mööda kaneelisaia keerde.

Veidi hiljem - sulatatud maasikad suhkrus, räimed ja seenesalat.

Õhtuks on miinus kaks ja maantee libe nagu õlitatud klaas.

    "Lame lugu?"
    "Lame lugu jah. Kuidagi... verevaene."
    "Verevaene?!"
    "Nojah, yhemõõtmeline. Kõik käis kuidagi kähku. Ja nagu muuseas - nagu hamburgeri söömine. Või nagu bussisõit Tartust Tiksojale. A kyllap on ka «Elizabethist» palju viletsama stsenaariumiga filmid palmioksa saanud. Ja mängitud oli ju hästi... ehkki kohati... aga see oli kah stsenaariumi viga."
    "Parim selle filmi juures oli Blanchett."
    "Oojaa, Blanchett. Mulle tundub iga kord teda nähes, nagu oleksid tal haldjakõrvad."
    "Kieslowski «Heavenit» sa muidugi näinud pole?"
    "Kusjuures olen. Ja ikkagi tunduvad need tema kõrvad veidike... sellised."

KOER:

Ham! - Let me!

JOODELDAV PÄEVAKOER:

filmi nägin minagi, aru ei saand midagi

KOER:

Käed liigestest on lahti - neetud rist, et Kaurismäki nõuab paikapanemist.
Aga -
Häid polnd,
pääluud polnd,
weltschmerzi asemel oli wet dream.
Ophelia uppus vanni. Laertes põrutati eetrisse - lampraadioga.
Suurejooneline draama kordus seebina.
Ning - häbi lõpp: tööline ja kolhoositar naeravad viimasena.

    "Mulle meeldivad trubaduurid! Nende laulud on täis avarust ja siirust... Ja see linnulaulu matkimine oli tõesti oivaline..."
    "Ah, mine nyyd, kustotsast nad sul siirad on!? Trubaduuride tekstid on metafoore nii paksult täis, et lõika või noaga. Siirusest pole kyll juttugi. Troobimeistrid - need nad ju olid."
    "No on metafoorid, jah, aga sinu jaoks. Kui sa keskajast midagi tead, siis - nad ju tundsidki niimoodi. Nende jaoks olidki need metafoorid tõesed, justkui mitte-metafoorid. Need olid parimad otsitud sõnastused ebatäiuslike asjade täiuslikele ideedele. Puhtad, ylevad ideed, mida sõnastada pyyti, ideed, mida otsiti asjade ja olevuste seest ja tagant, nende jumalik alge...
Just seda uskusid trubaduurid sõnastanud olevat... ja selles mõttes polnud need neile metafoorid. Öeldu pidi olema armastatu sügavaim olemus, mitte tema ebatäiusliku maisuse kujund. Metafoorid, mis ei pidanud olema metafoorid."
    "Segane värk.
Sa kavalehte lugesid?"
    "Jah. Mina kah ei tea, kes see "abtsiss" on. Vahest nimetati niimoodi eriti mässumeelseid abte?"
    "Või ei julgenud koostaja kirjutada sõna 'abtiss'... pidas liiga ebatsensuurseks ja pani - ehk poolteadlikult - yhe essi juurde."
    "Aga ometi: 'abtiss' - see ju on abt, kellel on tissid..."
    "Pole kindel. Muuseas, kuidas kirsajogurt maitseb?"
    "Pole viga. Aga mina tegin täna laulu «Pauka, sul on poisipea»..."
    "Õtäarele!" kõõksatab Pats ja purskab rinnaesisele roosa jogurtinire.
    "Kuidas, palun?"
    "Ma ytlesin - jäta järele! Näed nyyd, mis sa tegid!"
Pats läheb kööki, võtab yhe rätiku, teeb selle märjaks ja pyyab välispidiselt pruugitud jogurtist vabaneda. "Minu arust pole need mitte trubaduurid, kes sulle meeldivad, vaid sinu ettekujutus millestki, mida pole olemas."
    "Kuidas «pole olemas»?! Sa ju ise kuulsid ka. Kas saab siis kuulda midagi, mida «pole olemas»?"
    "Ma mõtlen - kust sa tead, et trubaduurid just nii laulsid ja mõtlesid, nagu sina ytled?" Pats on köögist tagasi, kõht märg. "Paljude lugude viisid pole yldse säilinud, ja kui ongi, siis ei teata täpselt, kuidas neid mängiti. See, mida sa kuuled, on tänapäeva muusiku ettekujutus sellest, kuidas võis kõlada tollane muusika. Mitte tollane muusika ise."
    "Kas sina tead, kuidas tollane muusika kõlas?"
    "Muidugi mitte."
    "Kuidas sa saad siis öelda, et nyyd esitatu erineb tollasest?"
    "No aga ta erineb ju, igal juhul erineb. Madame Bott ytles ka ise, et tegemist on improviseerimisega."
    "Ja trubaduurid ei improviseerinud? Kuidas see kyll kindlaks on tehtud...
Sa oled kindlasti kuulnud näiteks Vivaldit või Beethovenit erinevas esituses."
    "Noh, mingis mõttes..."
    "Ja sul pole olnud kahtlust, kas tegu ikka on Vivaldi või Beethoveni muusikaga?"
    "See on hoopis teine asi. Nende puhul on noot kirjas. Ja interpreteerimine pole improviseerimine. Mõte jääb samaks. Trubaduuridega on sootuks teisiti."
    "Oh teid inimesi oma nõmeda platonismiga. 'Mõte'! Idee ees ja idee taga.
Tekst pole elav esitus. Noodid ise ei laula. Tähed ise ei räägi. Kuidas saab siis laulu võrrelda kirjapandud tekstiga ja öelda, et «vastab ideele» või «ei vasta»? Kahe sarnase laulu vahel saab leida erinevusi. Kuid võrrelda teksti ja
laulu... selleks ilmselt ongi mingit metafoori - 'ideed' - vaja: et võrrelda võrreldamatut.
Sellest tulebki see teie filosoofia metafyysiline jampslemine - metafoorid nagu mytsid silmini pähe tõmmatud."

    "Trubaduurid olid kah platonistid."
    "Ma ei nautinud ismi, ma nautisin laule. Ja seda, mis fiidlimängijad tegid."

Tyhja kohta ei salli keegi.
Võib-olla sallib.
Tyhjusest sosistavad kaks häält mulle kõrva: "kirjuta, koer, kirjuta"
Felix?
Gilles?
Ma olen teid alatult alt vedanud.

Ma näen unes, et olen inimene. Istun hämaras toas suures nahkses tugitoolis ja loen kummalist roheliste kaantega raamatut. Teksti on lehtedel vähe, mistõttu lugemine läheb kiiresti. Olen juba peaaegu poole peal, ent iga kord, kui ma lehte pööran, ilmub selle tagant välja kaks täiesti uut lehte - nii et iga lehepööramisega pakseneb raamat yha. Loen ja loen ega jõua kuidagi keskpaika, mis muidu näib olevat ainult mõne lehe kaugusel.
Mind haarab kahtlus; ma panen raamatu tasakesi lauale, ja, ettevaatlikult, lehte peaaegu tõstmata, piilun selle ja järgmise lehe vahele.
Sealt paistab yks kirjutav käsi.
Minu käsi.

    "Mulle meeldivad Lynchi filmid. Need on põnevad, salapärased, mystilised, irreaalsed.«Mulholland Drive» on hästi tehtud, peaaegu arusaamatuseni narratiivset loogikat eirav, koguni sellele vastanduv. Ma mõtlen, ehk võiks Lynchigi mõista kui anti-Hollywoodilist režissööri - kui filmides taotletud reaalsuse valelikkuse paljastajat, kui kedagi, kellel on Proppi ideede nurikasutamisest kyllalt saanud... omamoodi valetaja paradoks, jah, kyll, aga..."
    "Koer, jälle sa paned puusse. Võib-olla et Lynchil ongi Hollywoodi ideoloogilistest simulaakrumitest siiber - aga millisel aru säilitanud inimesel poleks? -, kuid "narratiivset loogikat eirav"... no kuule! Lynchi film on igati loogiline ja mõistuspärane. See narratiiv on lihtsalt väga nutikalt tykkideks tehtud, tykid ringi tõstetud ja uuesti kokku sulatatud, nii et lineaarsel vaatamisel on raske aru saada, mis on unenägu, mis meenutus, mis «siin ja praegu». Hästi esitatud virtuaalne reaalsus."
    "Kuskohas sa seda narratiivi näed? Iga kord kui mingisugune mõistuspärane järgnevus tekkima hakkab, rikub mingi katkestus selle ära; kusjuures iga kord ise moodi.
Muidugi, võib-olla ma eksin ja Lynch on lihtsalt yks järjekordne neist, kes pyyavad veenda, et elu on ainult unenägu ja kõik on yks maatriksite maatriksite maatriks..."
    "Ei. Tead, mis sind kõige rohkem segadusse ajab? See, et film koosneb kahest erineva symboolika ja loogikaga reaalsusest: unenäo ja «reaalsuse» omast; filmis aga ei öelda selgelt, mis on mis, vaid antakse peeneid vihjeid."
    "No hea kyll, kuidas siis asi tegelikult on? Milline on siis see lugu?"
    "Algaja näitleja Diane Selwyn, olles saanud korvi režisööriga kihluvalt armukeselt Camilla Rhodeselt, tellib tema mõrva. Armastatu tapmine on talle suureks hingeliseks koormaks, mispärast ööl, mil Camilla mõrvatakse, näeb ta unenäo, milles ta vastupidiselt, naiivse ja altruistlikuna pyyab aidata ohus sõbratari. Reaalsus torkub unenäosse sisse, ja, mõistes suutmatust une abil muuta juba toimunud syndmusi, keerab une košmaariks. Ärgates naabrinna koputuse peale, leiab Diana laualt võtme (mis tähendab, et mõrv on sooritatud), meenutab, millest «kõik» alguse sai (korv - kihluspidu - mõrvari palkamine), läheb hulluks ja tapab enda."
    "Mmm... aga see sinine laegas? Ja see vanamees - kuidas teda seletada? Ja laip, ja mr Roque...?"
    "Kui see vanamees välja arvata, on unenäotegelased võetud reaalsusest, identiteete nihestades. Unenäos usub Diane, et Camilla pääseb mõrvarite käest, kaotab oma identiteedi ja kõike saab siis uuesti alustada; et tema pole tema, vaid Betty; režissöörist on saanud valesid valikuid tegev luuser, mõrvarist vusserdis, sinine võti on omandanud salapärase tähenduslikkuse. Ent unest puutumata teadvus annab klaasi tagant teada, et «girl is still missing», Rita uni ei lahenda (tema) probleemi, ja leitav laip peaaegu kaotab unest Camilla, tehes Ritast Betty teisendi. Lõpuks antakse mõista, et nähtav on illusioon, kõik tuleb juba lindilt, ja demiurg vihjab, et aeg on tõele näkku vaadata."
    "Aga ikkagi - vanamees? Ja Betty - neile ei ole ju reaalsuses vasteid? Ja laegas?"
    "Justnimelt. Ähvardav tõde tegelikkusest, mida ei õnnestu laekas luku taga hoida."
    "Tähendab - kõigepealt unenägu, siis meenutus, ja siis lõpp? Ja tegelikult kulgeb ikkagi kõik ajas lineaarselt!?
Kas sa lugesid kuskilt? Või avastasid ise?"
    "Jah.
Otsi. Kes otsib, see leiab."