"Sinu õnn, Tsontson!" ytles Vares.
    "Ma pole Tsontson," vastasin. "Olen Koer."
    Vares nokkis mõtlikult nina.
    "Ja mina pole vares," ytles Vares viimaks. "Hoopis ronk olen. Aga ära näe parandamisega vaeva."
    "Sinu õnn, koer!" ytles Ronk. "Palju õnne."

    "Mille puhul?"
    Vares kehitas tiibu. "Kui sul tuju hea, siis võiksid seda teistelegi jagada; kui tuju hea, siis käsi plaksuta." Seda öelnud, hyppas ta tiibadega kergelt rapsates õhku ja lõi - plaks, plaks - kannad kokku. "Kas sa juba tead, kust võtab muld selle toidu?"
    Ohkasin. See ei olnud ju mina.
    "Kas saaks, palun, koos jutumärkidega," nähvas Vares nipsakalt. "Muidu ma ei kuule."
    "See ei olnud ju mina!"
    "Ahah. Tegelikult mul ykspuha. Näed - ma tõin sulle liimi!"
    Võtsin Vareselt liimi ja määrisin myndi sellega kokku.
    "Katsu nyyd oma õnne!" hõiskas Vares. Viskasin. Mynt keerles õhku ja Vares napsas selle noka vahele. "Heads," kraaksatas ta.

Heads.

    "Kas me siis sellist Kastani tänavat tahtsimegi!?" karjatavad varblased ja nutavad yksteise õlul. Nende salanõu - lasta puudelt saagida oksad, millede peal hakid ja harakad harilikult istuvad - on läinud pisut viltu. Köntide otsas pole neile endilegi enam kohta.

Kastani tänava tyykad.
Tyykani Epsilon.

Huvitav, kas pinkidel istuvad koer ja kass paistavad rohkem silma saalis, mis on peaaegu tyhi, või saalis, mis on peaaegu täis?

Patsi suure kogu varjus istusime vagusi peaaegu keset saali, maskeerunud, nähes välja nagu Bachi pojad Tux ja Gomez.
See oli hea maskeering. Isegi dirigent pilgutas silma ja kummardas pärast meile.

Bach.

Knaifel. Huvitav. Nagu palve Pyhale Vaimule - pinevalt, vaikselt, pyydlikult, järelejätmatult... ehkki lõpupoole lisandunud isetehtud soolopill - kriuksuv kummist kingatald parkettpõrandal - teises reas käsipõsakil lesiva mamsli esituses ei tahtnud kuidagi orkestrisse sulanduda.
("Pyya aru saada," ytleb Kass mulle. "Kyllap ta oli tulnud kuulama Mozartit, nagu ilmselt enamik neist vanainimestest. Ja kaua sa ikka jaksad kannatada, algul Bachi pasunaid, (oleks siis veel, et ainult selle aaria, aga ei, nad kohe peavad terve syidi maha mängima!), seejärel mingi Knaifeli mingit kahte-kolme nooti, mida pilliryhmad venitavad kordamööda nagu nätsu. Muidugi teeb see vanainimese natuke närviliseks.")

Benedetto vend Alessandro kunstnikpoeetmatemaatikfilosoof Marcello. Ja oboemängija, kes keksis ja väänles nagu keskaegne muusik muinasjutufilmis ning tegi viiulimängijatele nägusid. Mängides sinna juurde võrratult oboed.

Mozarti Pariisi-symfoonia. Jõnksutav, Mozartile tavapäraselt barokseid tavapärasusi rikkuv, pisut igav. ("Selge ylbus ja ärapanemine", ytleb Pats hiljem. "Loe, mida ta ise selle kohta kirjutab:

Esimese Allegro keskel on üks passaaž, mille kohta ma täpselt teadsin, et ta peab meeldima, ja kõik kuulajad olidki vaimustuses ning kõlas suur aplaus. Ja just sellepärast, et ma teadsin, millist efekti see passaaž peab tekitama, torkasin ta osa lõpu eel veel kord sisse. Andante meeldis ka, samuti viimane Allegro. Kuna ma olin kuulnud, et siin (st. Prantsusmaal) alustatakse muusikatükki kohe kõikide pillidega ja enamasti unisooniga, siis tegin ka mina nii, et alustasin kahe viiuliga ja pianos - nii 8 takti - ja siis tuli kohe forte. Mõnikord kuulsin, kuidas vaikse koha ajal publik teeb «tšš» ja siis tuli kohe forte. Selle publiku jaoks tähendab kuulata fortet ja plaksutada üht ja sedasama.")

Lõpuks oboekontsert. Vähem põrpiv kui symfoonia, fantaasiarikas, ilus. Oboemängija, kes, nyyd vaba ka noodi vihikust jälgimise vajadusest, kepsutas endisest veegi elavamalt. Dirigent hyppas, oboemängija kargas ja Mustonen lõi kannaga trummi; kohati saavutasid nende liigutused ootamatu plastilisuse ning omavahelise kooskõla, nii et näis, nagu esitaksid nad elemente mingist senitundmatust, Mozarti stiilis tai-chist.