"Miks sa ei kirjuta?"
"Sa tahtsid kysida: miks ma kirjutan?"
"Ma tahtsid kysida, miks sa ei kirjuta!"
"Aga ma kirjutan ju. Olen tegelikult kogu aeg kirjutanud. Igale poole olen kirjutanud — laterna- ja väravapostidele, majaustele ja autoratastele, muru sisse ja musta mulla peale. Puu koordegi olen uuristanud augu ja hõiganud oma sõnumi sellesse, lastes puu mahlade narratiivil oma ajatut sõnumit edasi kanda, lehtede alla märkida, kuni see kõik ykskord maa sisse toimetatakse, korrigeeritakse, trykki antakse.
Kõikjale olen ma kirjutanud, hästi väikeses kirjas. See ongi
väike kirjandus — eriti väikese algustähega.
Oi olen olnud tubli.
A miks sa ise ei kirjuta?"
"Ah, jäta!" teeb Pats kohkunud näo. "Ei mina ei saa kirjutada, tead ju kyll, mul ju see, noh — lapsepõlvetrauma. Nigu pastaka kätte võtan ja mõtlen: nyyd kirjutan yhe loo — nii pistavad käed värisema, silme eest lööb uduseks ja kõrvad hakkavad huugama.
Ei, mina kyll ei kirjuta."
Tuleb meelde.
Kunagi, kui Pats oli veel väikene mees, yks prõks siis käis tema rinna sees.
See oli yhel ilusal sygispäeval, teises või kolmandas klassis, kui õpetaja Maret palus lastel kirjutada kirjandi sellest, mida nad suvel siis tegid — et mida suurt nad korda saatsid, et kas aitasid vanaemal puid laduda või mõnda memmekest yle tänava, või lugesid «Lugusid Leninist» või...
Patsil oli kohe pea mõtteid tais. Oli kohe väga täis (Siis, kui ta seda lugu mulle jutustas, ta enam ei mäletanud, mida nimelt, aga et täis see pea oli, selles polnud kahtlust). Pats kibeles kangesti kirjutama. Ta haaras sulepea kätte ja...
Ja jäi mõttesse. Kuidas alustada? Milline lause oleks see õige; milline lause oleks hea kirjandi vääriline? Millise lause kohta võiks õpetaja öelda, et — "Kuulake, lapsed: nii algab hea kirjand", ja siis tema kirjandi klassi ees ette lugeda.
Jah, Pats unistas sellest. Ta mõtles, kui hea oleks kirjutada head kirjandit, sellist, mis kõigile lastele eeskujuks oleks, ja mille yle kõik uhkust tunneksid — et tema, Pats, väike poiss, kirjutas peaaegu sama hea kirjandi kui Suur Juht Leonid Brežnev või...
Just selliseid mõtteid hellitas Pats oma sydames. Siinsamas, koolipingiski, kasvatas see mõte tema indu ja ta käed kibelesid kirjutama. Sellest pidi saama Väga Hea Kirjand.
Aga vaat see esimene lause ei tahtnud kuidagi tulla. Vaene laps piinles ja vaevles, näris sulepead ja uuris tindipotti — et ehk saab selle sildi pealt mõne lause, või idee. Vaja polnud ju palju — tulnuks kasvõi lause alguski, kasvõi yksainus õige sõna, siis saanuks hing helgeks. Ja kõik ylejäänu tulnuks juba iseenesest.
Aga ei aidanud tindipottki.
Aeg möödus halastamatult, Pats tundis seda — õigemini nägi klassi ees tahvli kohal rippuva kella pealt. Iga minut, iga kulunud sekund hõljus koletislikuna läbi klassiruumi tema peale, rõhudes oma raskuse ja lämbusega Patsi seljale hirmu- ja vaevahigi, nii nagu käsi rõhub käsnast välja vee.
Patsi haaras ahastus.
Pats kyll siis veel täpselt ei teadnud, mida tähendab 'ahastus', aga see haaras teda ikkagi.
Ning siis, selle surve all peaaegu murdudes tegi Pats midagi, mida ta poleks endale muidu kunagi lubanud: ta piilus teise õpilase vihikusse!
Eespingis istunud Anneli oli kena ja tark tydruk ja meeldis Patsile väga. Patsile tundus, et Anneli ise poleks kyll kuidagi selle vastu, et teda aidata. Nii kiikaski Pats ettevaatlikult yle Anneli õla.
Jah, Anneli oli tõepoolest tubli: tal oli kirjas juba peaaegu terve lehekylg ja ta muudkui kirjutas. Kindlasti pidi tema kirjandi esimene lause olema midagi head!
Pats ulatus lugema kyll.
See oli tõepoolest hea lause.
Pats tõmbus ettevaatlikult pingile tagasi ja maalis lause oma vihikusse. "Nyyd! nyyd!" mõtlesid mõtted tema peas ja tormasid korraga närvikanaleid pidi Patsi parema käe sõrmede poole sellise hooga, et käsi lõi kergelt värisema. Nyyd ta alles kirjutab!
Aga... millest ta kirjutab? Kas sellest, kuidas... või hoopis sellest, et... ei, see pole hea mõte; äkki hoopis...
No milline võiks kyll olla see teine lause!! Pats tundis, ei ta
teadis, et kui ta vaid selle teise lause esimese sõna kätte saaks — siis oleks kõik teed valla ja kogu ylejäänud jutt tuleks kui paisu tagant. Ent tema loomupärane ryytellikkus ei lubanud enam Anneli vihikusse kiigata. Seda poleks Anneli kindlasti heaks kiitnud. Ja õpetaja tuli ka lähemale...
Ning siis tirises kell.
"Pange sulepead käest, vihikud kinni ja saatke need tagant ettepoole!" käsutas õpetaja. Pats ohkas alistunult ja andis vihiku ära.
Järgmist kirjanduse tundi mäletas Pats väga ähmaselt. Vaid seda, et õpetaja teatas klassi ees: nende hulgas viibib yks geenius, kelle kirjandi ta tahaks klassile ette lugeda.
"Nii." ytles õpetaja otsustaval toonil. "Kirjand.
OLI ILUS SUVEPÄEV.
Kõik.
Hinne kaks. Mahakirjutamise eest."
---
"Jah, see on kurb lugu kyll," ohkan.
"Jahh. vaat nii ma kirjutangi hoopis programme, mitte romaane," ohkab ka Pats. "Genoteksti. Ei saanudki minust suurt kirjanikku."