Kompamise teel ajude — mitte juustu — olemasolu siiski tuvastatud.

Kass aretas kyll käigupealt teooria, mille kohaselt on kõigil tegelikult aju asemel juust või puder ja kapsad või soust ja kartulid — senikaua, kuni keegi selle või teise konkreetse olendi pea sisse vaadanud ei ole. Õigemini on kogu ajumaterjal neljamõõtmelises subatomaarses protsessis, mida kass nimetas Schrödinger-Hawkingi soustisääreks.
Niipea aga kui pealuu avatakse, hangub see "kuum materjal" vaatleja mõjul kolmemõõtmeliseks ajukurrustikuks. Kass nimetas seda mentaalse määramatuse printsiibiks — ei saavat korraga kindlaks teha mõistuse ilmnemist ja asukohta.

Huvitav teooria.

Aijeerum!
Äkki ajas Kass ikkagi midagi segamini ja mul on nyyd ajupoolkerade asemel pool juustukera. Tunne on kyll selline. Ja saba ajab jälle karvu maha. Ja kõik lõhnab äkitselt juustu järele - tuba, trepikoda, tänav ja inimesed sellel, kogu linn... kogu maakera tundub suure aukliku juustukerana.

Huvitav, kas hiirtel on ajude asemel juust?

Mitte et ma poleks tahtnud. Kirjutada. Ei saanud.
Mitte et ma poleks proovinud - kyll, ja korduvalt.
Ent iga kord kui ma meeltesegaduses käpad klahvide poole sirutasin, kostis kurgust kähedat urinat. Mida lähemale jõudsid kyyned klaviatuurile, seda valjemaks muutus urin, kuni läks klahvide puutumisel yle närviliseks haukumiseks.
No milline loom siis sellistes tingimustes kirjutada saab!

Lisaks avastasin yhel hommikul ärgates, et olin oma aju kusagile maha unustanud.
Rumalast peast, ajuta, nagu ma nyyd olin, ei taibanud seda kuskilt otsida ja mul tuli niisamuti laia maailma rändama minna.
Oh, oleks ma ometi vaadanud kylmkappi juustukella alla! Aga aitäh Kassile, kes sealt yleeile minu aju leidis ja selle mulle taas pähe pani. Keegi oli sealt kyll juba väikese ampsu hauganud - ilmselt pimedas ekslikult juustuks pidades - aga ma ei tunne kyll, et mul miskit olulist puuduks. Pealegi - nagu Briti teadlased juba kindlaks on teinud, pidavat ajurakud siiski tagasi kasvama.

Et vahepeal mul ajusid polnud, möödus osa suvest otsekui unes. Mõningase keskendumise tulemusena meenuvad mingid ähmased pildid, syndmused alguse ja lõputa; peas kõlavad piltide taustaks nimed nagu: "Haapsalu", "Sutu", "Pöide", "Puhtu", "Laelatu"...
Jah, ajudega või ilma, midagi mus siiski on. Lihas ja luus.

Ma kavatsen siiski veel neis mälestusis kaevata, ehk leida miskit olulist, mida yles tähendada. Ei saa ju olla, et midagi ei olnud.

Võib-olla peaksin ma järgima ajaloolisi suurkujusid ja tegema oma märkmetest raamatu - "Õpetlikke ylestähendusi koer Amadeuse arvutist"? Ehk peaksin ma mõtlema vähem enda peale ja rohkem järeltulevate põlvkondade harimise peale...

...

Huvitav, aga veel praegugi ajab miski mind aeg-ajalt haukuma. Haugatused tulevad nagu luksumine, kuskilt sisikonnast, kestavad mõne aja, lähevad rutem yle, kui kylma vett lakkuda.

Koer minus eneses tahab olla rohkem mina kui mina ise...