"No ei saa enam kaalu alla, tee või tina," ohkab Pats, libistades murelikul ilmel käega yle särgist punnitava kõhu. Tema näol, nagu ka liigutuses, millega ta haarab laualt järgmise pudeli Jänese õlut, peegeldub kerge masendus.

Kass jälgib teda põlevi silmi, käpalihased pingul, saba pingiserval vonklemas.

Istume aias laua ääres Mõtleva Pirnipuu all. Ilmselt on meil selleks mõjuv põhjus.

    "Me võiksime tähistada — ma mõtlen — uue keskaja saabumist," pakub Kass. Tema silmad kilavad rubiinpunaselt.
    "Oh, kas see on juba kohal?" yhmab Pats, kergelt siira yllatusega hääles. "Kuidas ma kyll ei märganud..."
    "Sel korral tuleb keskaeg teisiti. Niu Näu! ja teisiti, hoopis teisiti!" õhkab Kass. "Kas teie ei kuulnud veidi aega tagasi yht vaikset krõpsu, veel vaiksemat sellest, mida teeb hiir, hammustades sulatatud emmentali juustu ja sylitades siis välja, kuna selle valmistamiseks on kasutatud liialt elusa lehma piima? Muttvaikset, ent yhtlasi kõikeläbistavat, võdisemapanevat krõpsu? Mind tabas see keset yht tormist ja tontlikku ööd mahajäetud supelmajas, kui ma jälgisin just järjekordset jubedat unenägu. Ärkasin tookord vabisedes ja sain kohe aru — Nyyd On See Käes!"
    "Kas see ei võinud olla äkki — mõni rott?" pakun veidi ebalevalt. "Või mõni äparduv ninjakyylik?"
    "Ah!" hyyatab Kass närviliselt. "Kas te siis ei näe, mis ymberringi toimub! Kas te ei näe, kuidas maakera pöördub itta, kuidas väikesed vikerkaarevärvilised ämblikud lennutavad kyynlavalguses taevasse tuulelohesid, peale maalitud vaeste õnnetute kasside verega suur «K»!? Kuidas te kyll ometi ei märka... ah ma ei või!" Kass toob ahastusest ja meeleheitest kuuldavale läbilõikava kräunatuse, kargab toolilt pirnipuule, sealt vihmaveerennile, paari hyppega yle katuseharja, ja läinud ta ongi.

    "No, heakene kyll, keskaeg," pomiseb Pats oma naba silmitsedas. "Aga mind huvitab, mis peale seda tuleb. Uus uusaeg? Ja seejärel uus uusimaeg?"
    "Minu arust pole teie jaoks, inimesed, see keskaeg kunagi lõppenudki. Teie teaduses valitsevate dogmade eirajaid tabab endiselt karm hukkamõist ja tsunftist väljaheit. Ning seda, kuidas teie yhiskond korraldatud on, võiks nimetada «reformitud feodalismiks»."
    "Kapitalism on see, loll loom."
    "Reformitud feodalism.
Muuseas, kas õigem poleks mitte öelda: pärast, mitte peale keskaega? Pärast kella kuut, pärast eilset, pärast maailma lõppu...?"
    "Mhh. Jah. Ma ei tea, vist kyll. Kõik räägivad viimasel ajal muudkui «peale» ja «peale». Võib-olla ei tajuta aega enam järgnevustena, vaid millegi lisandumisena... Ah, ma ei tea."
    "Infoyhiskond."

Pirnipuu kirjutab tuhande oksaga õhku järjekordse koani, mida ma ei mõista, ja raputab ennast. Mõtluse vilju pudeneb meile pähe. Ja pisut rohekaid-kollakaid lehti.