Täna on siis see päev, mil mul on kylalised. Loomautorite Yhingust.

Minust paremal istub majesteetlikus rahus laua taga jasmiinilõhnalist teed ryybates juba auväärses eas makaak, kelle nimi on Mitä Kalkkari (sõprade jaoks lihtsalt — Mitja).
Mitja, kunagi yhe kuulsa soome kirjaniku kaasautor, veedab nyyd oma vanaduspõlve yhes Tiibeti kloostris — ysna lähedal Njangeni omale.
Vaiksel häälel pajatab Mitja meile kaugetest maadest ja imelistest olenditest, keda sygavsilmsete buda munkade meditatsiooniharjutuste järel kloostri poolmetsistunud aias tihti kohata võib. Sedavõrd imelised kirjeldused on need, et minu nõdrad käpad tõrguvad neid yles märkimast. Kuulan ja olen lummatud.

Teiseks lauakaaslaseks on pisut resigneerunud ilmel salatit nosiv nälkjas. Eriskummaline olend. Tema nimeks on Theo Graciaz.
Theod on väga lyhikese ajavahemiku järel tabanud kaks rasket lööki. Esiteks roomas ta läbi (nälkjate vaste 'läbi lugemisele') mingisuguse taksiili evangeeliumi ja sai sellest ilmutuse. Theo näeb nyyd kõike nagu pime Teiresias ning räägib ainult ladina keeles. Ka selle nime, mis tal praegu, võttis Theo endale pärast neid pöördelisi syndmusi. Enne seda oli ta nimi olnud Malodomestos... või midagi umbes sarnast (nälkjatel on tavaliselt ainult yks nimi).
Seejärel oli teda tabanud aga veel teinegi löök: nimelt, kavatsemata kellegi eest oma valgustumist varjata, läks ta tylli oma inimesest tööandjaga, Ervin Õunapuuga. Too mees vaese loomaga syndinud imet teps mitte seedida ei võinud, vaid pöördumisest kuuldes otsemaid "Reetur! Reetur!", röökima pistis ja Theole peaaegu et kinga andis. Justnimelt peaaegu, sest eneselegi imestuseks suutis Theo — see ainumas kord senises elus — arendada pöörast kiirust ja Õunapuu raske kingatalla eest lähimasse põrandaprakku kihutada. Jah, tõepoolest k i h u t a d a: kiirus oli olnud sedavõrd pöörane, et Theo oli pärast seda veel pool päeva lihtsalt hinge vaakudes praos lösutanud, iiveldanud ja öökinud.
Vaat see oli teine ime!
Theo kurdab vana lõhkikuivanud kiiktooli kääksumisele sarnaneval häälel oma rasket roomaja-saatust, ning kirub taga oma endist peremeest. Räägib sellest kuidas Õunapuu, see kuri ja hirmus mees, hommikuti hambaid puhastab: mitte hambaharjaga, vaid puust ristikujusid närides! Nii et saepuru suunurkadest lendab! Ja kuidas Õunapuu ykskord teda väevõimuga kahest luteri pastorist kohutavalt roppu luuletust sundis kirjutama; nii roppu, et vaene nälkjas selle välja mõtlemisel mitu korda minestama pidi!

Aeg möödub aga lugusid kuulates kiiresti ja kurk kipub kõigil kuivama. Palun Kassil meile pisut kosutust tuua.
    "mater mizerricorrrdie!" vannub nälkjas krigiseval häälel, kui Kass lohistab köögist lagedale rikkaliku puuviljavaagna. "nil illas sphaeras horribiles! quid abhorrentes!" ja osutab tundlaga vaagna suunas. "ergo id est hospitalitas tua, cane!?"

Koristan kiiresti vaagnalt teiste puuviljade vahelt õunad.

kase pealt lehti
siidisabad nokkimas
pihlakamarju


Veidrad linnud need siidisabad. Või teisiti — väga kombekad: kesse viisakas loom ikka oma sahvris sööb. Siidisabad igatahes mitte. Nemad lendavad kase otsast pihlakale, haaravad marja kobarast noka vahele, siis kaseoksale tagasi, ning söövad seal.

    "Hei, teie seal!" hyydsin ma neile, aga siidisabad ei vastanud.
    "Ma võin ju sinna otsa ronida ja mõnelt neist isiklikult järele pärida," ytles Kass mõtlikult oksi ja neil hyplevaid siidisabu hinnates. "Pealegi vääriks säherdune ylbe ignorantsus mõningast kasvatustööd," lisas ta hetke pärast kergel kurguhäälsel urinal.

Siis hakkas jälle sadama.

kase ladvas hakk
ehk vares ei näe läbi
tiheda udu



Udu rõskuses lõhnavad tugevalt kõdunemisega juba algust teinud puulehed. Mmm-milline võrratu aroom! Nuusutan sygavalt sisse ja hingan siis välja. Ahhh!

Udu on tõesti nii tihe, et möödasörkiva tundmatut tõugu koera vali ja meloodiline peeretus jätab ymbritsevasse hämusse selge pika ja pysiva viiru.
Nagu reaktiivlennuk pilvitus taevas, ainult et vastupidi.

Õhh.
Mis veider raskus lasub kõhus?!
Mu pea käib ringi. Käpad punased — kui õudsest veretööst. Ning saba — jälle! — nagu polekski.
Mis hirmsat tegu ma kyll teinud olen?

Memento, Koer! Memento!

Limpsan keelega yle näo ja käppade... Ei, see ei ole veri, see on moos!
Kuidas sai moos minu käppade peale!?
Midagi häguselt meenub... mingi trepp ja aken, jooksmine, pimedad kitsad tänavad, raske loksuv kõht, puruneva klaasi klirin, tuvijäljed teksasvestil, kollane sulepea kortsus kastanilehtede vahelt hallaööekstaasis tuttpyttidele tinti tilgutamas...
Ah, kuhu ma jäingi?

---

    Ükskord nägi Amadeus unes, et ta on moos, lendlev moos, õnnelik moos. Tal oli mõnus olla. Ta ei teadnud, et on Amadeus. Äkki ta ärkas ja oli korrapealt Koer. Ei tea, kas Koer nägi unes, et on moos. Või nägi moos unes, et on Koer. Koera ja moosi vahel on tingimata vahe.
Kõik voolab, mitte yksnes moos.

Viies kirjarull. Hilissygis

(Koer lehehunnikust meets vanamees turult)


jalgadesahin
vahtralehehunnikus
komistuskivi

oh sina viimane tont
ja kuradi pärade...


lontrus

Jaagupoisi surma puhul vaikses leinas langetasin pea.

Siis jälle rõõmustasin — ja kapinurgast kutsusin tapeedirullide tagant, katusekambrist koltunud ajalehtede vahelt, õuest maasse kaevatud vanast piimapudelist välja seni peidus pysinud tähistatavad ning nyhkisin läikima.
Nyyd hiilgavad nad; kõige heledamalt — nagu kilovatine vobla — särab see, kellele kaak kord kongis paraskikaanega äsas.

Ainult yhte tähistatavat, seda kelle Jaagupoiss kätte sai ja siis olematuks eitas, pole enam teiste seas.

Rahu nende põrmule.

Mitte et nad oleksid agressiivsed — oh ei, seda mitte, ma nii ei mõtle. Aga nad kleepuvad kõikjale. Ja see tundub nii loomulik. Nagu mingi kastanimunade substantsiaalne magnetism.
Näed kastanit — ja juba ta tõmbub su poole.
Haarad kastani pihku — ja enam ta lahti ei lase.
Paned tasku või kodus laua ehk kapi peale ja käid aeg-ajalt silitamas või imetlemas.
Tahad kirjutada luuletusi kastanimunadest, rääkida kõigile, et sul on kodus kastanimuna.

Räägi nendega. Loe neile ette.
Ma olen avastanud, et kõige rohkem armastavad nad muinasjuttu Hansust ja Gretest, romaani "Koera süda" ja luuletusi raamatust "Himplike ja Pimplike". See rahustab nende magnetismi, uinutab nende valvsuse.
Pikema lugemise peale taltuvad nad lõpuks täiesti.
Siis võid sa neid rahumeeli katsuda.

Alguses maavärin, ja nyyd siis veel see.

Naasen hommikuselt jalutuskäigult, raputan ennast, ning minu karvade vahelt pudeneb kastanimune. Läkastan.
Ka hammaste vahelt kukub põrandale kolm ei tea kust sinna sattunud kastanimuna!

Akna taga kriibib Kass ja nõuab summutatud häälel, et ma ta jalamaid tuppa laseksin.
Otse tema kannul pudeneb, enne kui ma akna sulgeda jõuan, tuppa veel trobikond kastanimuna. Need veerevad, otsekui oleks nad nähtamatu paelaga Kassi saba kylge seotud, hanereas tema kannul, ning kui Kass masendunud ilmel keset tuba peatub ja istet võtab, veel mõne aja ringiratast, moodustades lõpuks peatudes Kassi ymber veidra ja mulle tundmatu mustriga sõõri.
    "Päästa, oh päästa mind, armas sõber, sest needusest!" anub Kass. "Ma ei saa, näe, enam sammugi õues astuda, ilma et mõni kastanimuna mulle kannule ei astuks. Näed, see siin kogunes vaid veerand tunniga!"
Löön käpaga mustri Kassi ymbert laiali. Kastanid keerlevad, veerlevad, ent mõne hetke pärast on, ehk ainult väikeste muudatustega, kõik mustris tagasi. Toon tolmuimeja ja tõmban munad sinna sisse. Kassi ymbert, ja ka esikust.
Imejast, kui ma selle lõpuks välja lylitan, kostab tuhmi prõmmimist ja ponksumist. Kastanid hyppavad sees ringi, aga välja nad enam ei saa.

Pakun heitunud Kassile lonksu veini.

*

    "Milline suurepärane sygis," hõikab Pats uksest sisse astudes. "Kui palju kastaneid! Kas nad pole kaunid!" ja tõstab jopetaskust meie ette peotäie mune.
---

Millega seda kyll seletada?
Ja kuidas lahendada õueskäigu probleem?
Käia või mitte käia, selles on kysimus. Mis oleks yllam — vaimus nautida neid mune, mis niiske sygis meile poetab, või, tõstes käpad kastanite vastu, vaev lõpetada? Syya, magada... võibolla talve tulekuni õue mitte minna?

Kulunud kreissael
puu mustreid imetledes
hing jäänud kinni


Kyttepuude varumine Patsi vanemate juures on täies hoos.
Mind on deporteeritud paranduslikele töödele. Pats ytleb, et seene mõju kestab ikka veel. Et mind tuleb ravida.
Pats ei tea midagi. Ta ei saa aru.

Mulle lihtsalt pööraselt meeldivad need kirjud vahtralehehunnikud, mida usinad pargivahid, koja- ja muud mehed-naised mitmele poole kokku on jõudnud ajada. Kaunilt vormitud skulptuursed mygarikud, pehmed ja armsad. Mulle meeldib hunniku sisse pugeda, selles vaikselt lebada nii et koonuotsagi välja ei paista, lehtede vahelt ymbrust piiluda, oodata. Kuni tuleb keegi, kellest ma kohe tean — Tema on see Õige!
Siis hyppan ma kõigi nelja jalaga maast lahti tõugates õhku; lehti pritsib laias kaares ja ma hõikan uljalt: "Hurraa!!"
    "AaaaPOMMppiii!!" hõikab Tema vastu, ja viskub selili kõrvalasuvale lehehunnikule.

    "Ššaaaooledšššeganee!" sisiseb Kass kõrvalt hunnikust minu peale.


Ei, ma ei ole šššeganee. Ma lihtsalt naudin šygišt.

Kärbse zen.
Yksik uimane kärbes istub seenel ja sumistab vaikselt tiibadega.

Et tegelikult pole see ikka tiibade sumin, saan alles siis aru, kui kõrva kärbsele lähemale, peaaegu vastu seent ajan.

    "biii to naku shirigoe kanashi yoru no shika," piriseb kärbes, pööritades oma liitsilmi ja kummardudes minu poole. "Konnichiwa, Amadeus-san!
Fuji seppo suru hoshi wa, hiratake ni umaru!"

Kärbse silmi katab poolenisti valge peapael; sellele on mustaga maalitud Jizo Bosatsu suutra.
Kärbse tagumised jalad on ristatud lootoseasendisse.

    "Sore wa setsumei suru made mo naku akiraka na koto da," vastan.
Kärbes noogutab veelkord, ja tardub seejärel endisesse poosi. Tema londi vahelt hakkab voogama vaikset pominat ja tiivad võtavad kuldse läike.

Kärbse sumin ajab mu pea kergelt ringi käima. Istun mättale ja löön mõtteid koguda pyydes hambad valju plaksatusega kokku.
Suhu jääb tykk kärbse seent.

Ilusad vikerkaarevärvilised kaselehed ymberringi...

Taevas selgineb ja lööb päikese loojangu kumas oranžikalt helendama. Ilmselt olen ma siin istunud mitu tundi, ja mul on kylm. Võdistan saba.
Kärbes, nyyd juba yleni kuldne ja särav, hõljub tiibu liigutamata seenelt yles ja kaob kaselehtede vahele.