"Misse bee-hape on?" joodeldas päevakoer.

Ainult yhelt päevakoeralt võiski niisugust kysimust oodata.

    "See on vahend, tead, nagu vanasti ilutegijad metallplaadile kunsti söövitasid. S e l l e  happega söövitatakse aga metalli asemel Internetti," pakkus Kass. "Ja kui hape on otsas, on Internet tyhi ja paljas."
    "Ja kas siis lehvib pimedus sygavuse kohal?"
    "Mkmm.
See paks, keepuv, rasvane pimedus lehvib sygavuse kohal kogu aeg, happega või ilma, plaksutades oma piitsa ja valvates sygavas koopaseinal varjudena konutavate ideede järele. Ainult aeg-ajalt suudab mõni hulljulgem neist mõtetest ennast läbi pimeduse pitsitada. Siis toimub mõtte ja bee-happe kokkupuutel ere sähvatus, annihilatsioon; kandub hulk energiat veebimootoritesse ja veebikaameratesse, veebitriikraudadesse ja veebiportaalidesse... Veeb ise hakkab aeglaselt-aeglaselt voogama nagu elekter tuumajaama turbiinidest, ja inimestel on jälle põhjust rahulolematuseks."
    "Aahh!" õhkas päevakoer, sulges õndsal ilmel silmad ja ymises rahulolevalt endamisi mingit alpiviisikest.

    Piidlesin Kassi kahtlevalt.
    "Kas sa tõesti arvad, et kui polnuks Platonit, poleks ka vormi võimutsemist sisu yle?"
    "Platonit. Ja Cartesiust. Ja Hegelit. Ja veel paljusid teisi lollpäid, kes arvasid, et maakera sees on veel teinegi maakera, mis on suurem kui see esimene."
    "Kas siis on yleyldse kedagi, keda sa lollpeaks ei pea?"
    "Noh, mõni ju on..." ebales Kass; kogus end siis ja teatas uhkelt:
"A yleyldse, hyvesminevad targad eal ei valgustagi rahvast!"