udune hommik
rohuga yhte värvi
kivil varblane
Härmas murukamaral, õunapuuleheprygi ja otsekohesusetõrjeteeäärekivide vahel keksivad mõned varblased, kärkides jäätuvasse õhku fraase ja maalides koreograafiliste tõmmetega muru kohale varblasejalgu.
Varblaste sõnumid võbelevad kõrgel udus mõne hetke jäätudes ning pudenevad siis väikeste kristallidena alla — puuokstele, murule, möödakäijate mytsidele, sallidele, käpikutele. Lähemad puud ja maapind on juba varblasekisast härmatisega kaetud, kuid neil näib olevat veel palju öelda — herkulatest ja kohukestest, härra Emotost ja autoriõigustest, talvisest unnapyygist ja Maks Traktori jubestuskunstnikest...
Paar langevat jääkildu takerduvad mu koonukarvadesse. "SINU NÄPP" ja "SA VANA..." vilksatab hetkeks kiri nendel.
Siis on nad sulanud.
Varblastel pole oma raamatuid. Nii kirjutavadki nad kogu oma pärimuse veele. Neil pole ka väiketähti. Seepärast suhtlevadki nad karjudes.
teisipäev, november 22, 2005
reede, november 11, 2005
Kummaline kyll, aga fuuga mõjub alati kuidagi iseäralikult tujutõstvalt, rõõmustavalt — justkui tunneksid tänaval ära vana hea sõbra, selja tagant, kõnnakust. Aimad juba esimestest taktidest: just see ta võiks olla... Ja siis tulebki teema uuesti, teisest häälest; sõber pöördub — õige pisut teistsugusena kui mäletasid —, kergitab kaabut ja ytleb "No tere tere".
No tere jah, tere.
Beatles Go Baroque - Michelle
A võib-olla ongi barokki kinni jäänud midagi inimestele — ja koertele — olulist. Ehk on need muusikasse pagenud muretu rõõmsameelsuse ja korrastatuse, märgilise kylluslikkuse ja mitmetähenduslikkuse viimased riismed, millel on õnnestunud modernismi Veristaja lõikeketaste, kidade ja kyyniste eest pääseda. Ja mis siis sealt maapaost aeg-ajalt kostuvad, andmaks märku et kõik pole veel lõplikult kaotatud.
Hääled, mis ei nõua sulgumist singulaarsusse, kompromissitu mehaanilisuse ahistavasse konservikarpi, vaid lasevad olla; igayhel nii nagu talle enesest kohane.
A võib-olla on see hoopis yks mõttetu tilin-tälin, hädine lohutus neile, kes ajast lootusetult on maha jäänud, inim-saurustele, kes ykskord välja surevad niikuinii.
Mine võta sa kinni.
No tere jah, tere.
Beatles Go Baroque - Michelle
A võib-olla ongi barokki kinni jäänud midagi inimestele — ja koertele — olulist. Ehk on need muusikasse pagenud muretu rõõmsameelsuse ja korrastatuse, märgilise kylluslikkuse ja mitmetähenduslikkuse viimased riismed, millel on õnnestunud modernismi Veristaja lõikeketaste, kidade ja kyyniste eest pääseda. Ja mis siis sealt maapaost aeg-ajalt kostuvad, andmaks märku et kõik pole veel lõplikult kaotatud.
Hääled, mis ei nõua sulgumist singulaarsusse, kompromissitu mehaanilisuse ahistavasse konservikarpi, vaid lasevad olla; igayhel nii nagu talle enesest kohane.
A võib-olla on see hoopis yks mõttetu tilin-tälin, hädine lohutus neile, kes ajast lootusetult on maha jäänud, inim-saurustele, kes ykskord välja surevad niikuinii.
Mine võta sa kinni.
Tellimine:
Postitused (Atom)