Oli pime ja tormine öö.
Oli ilus suvepäev.

Ma ei ole kindel, kumb neist oli õige. Võib-olla oli natuke mõlemat. Kindel oli aga, et keegi hyydis mu nime. See kostis kaugelt, ilmsesti tänavalt.
Tänav.
Kui see oli tänav, siis kus olin mina?

Mina ja Tänav.
Kas see võib olla vastus? Et hõige, mis kostis tänavalt, kostis mulle? Ja sellega on kõik öeldud — et kõik muu on ylearune.
Ja kes oli see tänav, tänaja; keda ta tänas?
Tänav ja minav.

Ma pole milleski kindel. Isegi mitte selles, kas see oli yldse hõige. Midagi kostis minuni läbi assotsiatsioonideahela, hõige või kutse, sellesse pimedasse koopasse; seal olin mina — assotsiatsioonidesse aheldet; magav, võib-olla undki nägev.

Sygavusse hyyti mind. Raputasin uskumatusest oma kõrvu.
See hõige oli vankumatuim tõestus, et ma olin olemas, vankumatum kui mõtlemine. Ma olin mõelnud, et mind polnud, mõelnud, et kuna olin mõelnud, siis järelikult mind polnud, mõelnud ennast olematuks. Mõtelda võib kõike — oleks vaene Cartesius vaid seda taibanud, hammustanud seent ka teiselt poolt (kahelt poolt), märganud seda, mis peeglist vastu vaatab.
Aga ei, Cartesius polnud peeglissevaataja tyyp. Ta magas sageli hilise lõunani. Ja olgem ausad — kes tahakski märgata seda peegelpilti, mis avaneb, kui oled maganud hilise lõunani.
(Osad ajaloolased spekuleerivad, et just see peegeldus, see ainumas kord vilksamisi silmanurgast ära nähtud kohutav vaatepilt hukutas tegelikult Cartesiuse, mitte kylm põhjamaa ja karm kalvinistist lumekuninganna.)

Ma raputasin kõrvu. Ma raputasin ennast.
Ma olin olemas.
Ma tean, et minu juhtumise tõenäosus on yks mõnest miljardist. Mis nii suurte arvude juures teeb peaaegu sama välja, mis yks miljonist.
See aga, mille tõenäosus on yks miljonist, juhtub yheksal juhul kymnest (Selle on välja arvutanud yks briti teadlane [või ajakirjanik]).
Aga seegi on nii vaid statistiliselt; selle jaoks, kes igast juhtumist väljaspool. Objektiivse vaatleja jaoks. Selle jaoks, keda ei ole.
Sellel, kellele, või kelle läbi vaatlusalune syndmus juhtub (või ei juhtu), pole varuks veel yheksat sama juhtumist (või mittejuhtumist); temal on ainult see (mitte)juhtumine. Ja selle juhtumise tõenäosus on alati yks kahest.
ALATI.
Sellisest võimalusest tasub juba kinni haarata. Just see on pool võitu, mitte "julge pealehakkamine" — yksnes pealehakkamine. Valged alustavad ja võidavad (või siis ei võida — yks kahest), julgus ei puutu juhtumisse.

---

Neidsamu ahelaid pidi tirisin ennast välja koopast, sikutasin ja vinnasin yle serva kõrvulukustavasse kisasse, mis oli koopaseintelt kutsuva sosinana tagasi kajanud. Tänav oli kisa täis aga minav ei kuulnud midagi, sest kõrvad olid lukus. Jah, palun, pole vaja mind tänada, et ma mind välja aitasin, aga nyyd läheb kumbki oma teed. Sinul on pikk tee käidud, aga mina alustan algusest (ehkki mitte päris) ja jätkan, kuni olen jõudnud lõppu. siis pean kinni (või ka mitte).
Ja ma tormasin minema. Vabaks lastud koer. Yks kahest.