Zhuangzi ja Huizi kõnnivad Hao jõe sillal

Huizi ytleb: "Jälle need kalad!"
Zhuangzi ytleb: "Ah, mis neist kaladest. Vaata parem, kuidas need kajakad katuseid reostavad, situvad igale poole ja söövad kust tahavad. Küll nad võivad sellest alles rõõmu tunda!"
Huizi ytleb: "Kust sa tead, mis kajakatele rõõmu teeb? Sa pole ju kala."
Enne kui Zhuangzi jõuab vastata, kõlab vali plaks, sellele järgneb terav, umbse plopsatusega lõppev sisin, ja äkki on Huizi kadunud.
"Ei, kulla Karlzi, ma ytlen sulle, sellel ei ole sinu mor..", 
Zhuangzi kuuleb enda selja tagant kostvat, järsku vakatavat vestlust ja pöördub sygavalt ohates ringi. Vaid paari sammu kaugusel seisavad kaks õpetlast.
"Ahaa, lugupeetav," hyyab Ludwigzi, hyppab ettepoole ja haarab Zhuangzil varrukast, "olete Huizi kannult raputanud, jah? Ehk aitate mul sellest tyytusest ka vabaneda?" Ja viipab peaga Karlzi poole.
Zhuangzil kulub hetke oma mõtete kogumiseks. Siis jätkab ta, nagu poleks midagi juhtunud:
"Armas Ludwigzi, Vaadake parem, kuidas päike särab, tuul leebelt pajuoksi sasib, ja kajakad kõikjale sittumisest suurt rõõmu tunnevad!"
Tema sõnade kinnituseks plartsab nende jalge ette midagi heledat ja pritsib Ludwigzi kingale; Zhuangzi poole lendavad pritsmed haihtuvad aga enne meistri riieteni jõudmist.
Nyyd on Ludwigzi kord teise ootamatust initsiatiivist veidi jahmuda. Õpetlase otsaesine tõmbub korraks kipra; siis lööb aga nägu särama, ja ta kostab vastu:
"Kust sa tead, et mul on siin käsi, ah? Äkki on hoopis ahjuroop?"
Nende sõnade peale toob seni veidi kohmetult seisnud Karlzi kuuldavale paanikamaigulise iitsatuse, tõmbab pea õlgade vahele ja teeb kärme sammu tagapoole, lähima sillaposti suunas.


Zhuangzi ytleb: "Sina pole ju mina, kust sa tead, et ma ei tea, mis sul seal on?"  
Ludwigzi ytleb: "Tõsi, ma pole sina ja seega ei tea ma, mida sa tead või ei tea. Ma ehk ei tea isegi seda, kas mul ikka on siin käsi, või kui on, siis millal või kelle käsi. Palju kindlam on hoopis öelda, et mul on siin ahjuroop, ja mitte keegi ei kahtle selles, mida ma ytlen. Kohe saavad igasugused nähvitsad ninna karata, öelda, et missa vehid siin oma demoraalsete argumentidega.. ei no midaiganes."
See viimane sõna öeldakse valjemalt, erilise rõhuga, samal ajal posti varjus redutava Karlzi poole kõõritades.
"Kas sul siis on seal ahjuroop?"
"No ei ole! Ei ole mul mingit ahjuroopi siin. Käsi on, näed!?" Ludwigzi surub mõlemad käed sygavamale ryy voltide vahele, nii et neid praktiliselt näha pole.
"Näen."
"Vot niipalju."
"Hao sild."
"Ema on sul redel! Ma ei kavatse sinuga selle yle vaidlema hakata, mul kajakatest suva. Ja isegi kui jätame kõrvale selle, et mulle need tiibadega paraskid korda ei lähe, ytlen ma, et neilgi on savi. Muidugi võin ma eksida, ja õigus on hoopis sinul, aga ma ei näe mingit võimalust kahelda. Ma olen kindel sellest, mis mul taskus on. Kui ma ta välja võtaksin, kaoks vajadus selgitada."
"Ahjuroop." Zhuangzi naeratab leebelt. "See, mida ma ei näe, on sinu moraalne argument."
"Justnimelt." Ludwigzi kõkutab naerda. "Minu moraalne argument on see, mida Karlzi ei näe, aga kardab. Tegelikult kardan ma ise ka natuke, sellepärast ma seda välja ei võtagi."
"Pöördudes nyyd tagasi  kala.. ee.. kajakate juurde. Jättes kõrvale selle, et sa ei tahagi teada, kas mul on õigus, või kust ma seda tean -- kas sa oled nõus, et minu öeldud kajakate rõõm on vähemalt sama tõsi kui sinu savi?"
"Ma olen juba heas tujus. Kui yks jalg on teine, siis olgu peale. Aga sul või mul on selle teadmisega sama palju peale hakata kui selle lärakaga siin." Ludwigzi tõstab jala ja nyhib kinganina vastu teist pyksisäärt puhtaks.
"Aga see on ka filosoofiline probleem!" hõikab Karlzi ettevaatlikult lähemale astudes, kuid ei Ludwigzi ega Zhuangzi ei tee tast välja.
"Enne kui ma pole seda kasutanud, ei tea ma seda. Kui nyyd Huizi siin oleks.."
Sel hetkel kostab uus sisin ja plaks ning Ludwigzi ja Karlzi kaovad.


"Millest ma ilma jäin?" kysib Huizi oma ryylt tähetolmu rapsides.

Ma tahan hammustada tegelikkust tema mõlemast kannikast, rebida suuri haigutavaid auke selle universumi paremasse pyksisäärde, ja kusta vasemasse.
Rohkemaks pole ma hetkel veel valmis. Varblaste varbakyyntest sõjaryy kokkupõimimine võtab aega, koera käpad on selle töö jaoks liialt kohmakad, keeruliste mustrite loomine on... keeruline. Alailma läheb midagi sassi, kyyned pudenevad käppadelt ja alustada tuleb jälle otsast. Jah, ma tean, et see kõlab veidralt, kuid just sealt, kus on koos ots ja algus, hargnevad laiali kõige tähtsamad mustrid.
Kass passib tähelepanelikult kõrval. Ma tean, et kui ma parajasti mujale vaatan või mõne detailiga liialt ametis olen, sirutab ta oma pehme, siidise käpa vargsi välja ja tõmbab eemale mõne kyyne, ajades sassi hoolikalt laotud mustri.
Ma arvan, et ta valvab, et ma seda ryyd kunagi valmis ei saaks.
Ma ei saa seda talle pahaks panna.

Veel on mul vaja oma plaani teostamiseks teisi, täiskuuhõbedaga teritatud hambaid. Ja seda unenägu, mille sees oli teine unenägu, Ja seda välgumihklit, mis toimis võtmena nende unenägude vahel — seda tuli syydata yhe korra sobival hetkel. Ja seda nägu peeglis sellest teisest unenäost.

Ja ma pean õppima ridade vahele pugema. See ei õnnestu veel kuigi hästi, ikka jääb saba välja, või mõni kõrvakarv, või natuke tagumist käppa. Ridadevaheline ruum on kõver ja kitsas ja vaakumit täis imetud; tähtedest valgunud tume aine on reaservadele tilkunud, selle mõru siirup olematu aja jooksul libedaks klaasjaks karamelliks tahkunud, ja sageli ma lihtsalt lupsan välja nagu pelmeen purjus Patsi kohmakast pihust.
Mul on vaja kangi, et ridu paigast liigutada. Ja toetuspunkti.
Pikemat kangi.

Tuul sasib rohtu kynkaserval. Vaikselt, justkui kardaks kynkal istujaid ehmatada.
Selja taha jääb kitsas sisemaale viiv rada, mis läheb mööda vanast veskist jõekäärus, august maa sees, mis kajab pikalt, kui sellesse kõvasti haukuda, kaugemal yhest noorest jalakast, mis kunagi oli see vares, kes yhel aprillihommikul lõi noka kinni kergelt kylmunud maasse.
Veel kaugemal eemal läbi sinaka udu paistavad mäed. Nii kaugel kui silm mäletab.

Mäletamine ongi kummaline, vähemalt sama kummaline kui mitte mäletamine.
Ei mäleta seda lagunenud linna kuskil vahepeal, ja seda põllule unustatud traktoristi, kes hoiab ikka veel kramplikult kinni kahest peotäiest mullast.
Juhuks kui keegi peaks kysima -- ma ei mäleta midagi sellist.
Kummaline on mäletada unenägusid, mida ei mäleta. Näiteks seda, kus ma seisin kõrgel tornis kõrbe serval, minu kõrval kollaste silmade ja sinise nahaga keegi teine. Ta näitab käega kaugusse kuskil luidete taga ja ytleb midagi. Ei mäleta, mida.
Aga ma mäletan, et see olen mina, kes seal kaugel läbi liiva edasi liigub.
Mäletan yhte pappi laia lainetava tuunikaga, kes elas hiiglasliku seebimulli sees, mis kasvas maast välja nagu puu. Samas unenäos lõppesid kõik teed mudaste metsaraieradadena vertikaalselt yles.
Miks, seda ei mäleta.


Vanad uneneäod lõikavad nyri roostes teraga.