kolmapäev, oktoober 15, 2003

Kohustamise ja kiirustamise kami. Elab päikesepõimikus. Tal on inimesega leping - inimene annab talle toiduks osa sissehingatud päikesevalgusest.
Nii istubki kami päikesepõimikus selle joa all, suu ammuli ja laseb valgusel enda kurku kaduda; inimesele jääb see, mis yle kami suuääre maha valgub.
Vastutasuks situb kami inimese sisse.
Seda kami sitta nimetavad inimesed progressiks. Inimesed ihaldavad progressi.

Kui päikest on vähe, valgub kõik kami kurku ja inimesele ei jää midagi.
Seda nimetavad inimesed sygismasenduseks.

---

Kenad kollased vahtralehed, märjad, kuid porist peaaegu puhtad.

"Ära söö kollaseid lehti", soovitab Kass, kui ma neid nuusutada proovin.
See lause tundub mulle tuttavana... ahjaa, midagi sellist soovitas ta mulle ka talvel.

Kassile vist ei meeldi kollane värv.

teisipäev, oktoober 14, 2003

«Vaimudest viidud»... tõepoolest, need kaheksa miljonit kami kaheksaks miljoniks jumalaks tõlkida on pisut segadusttekitav.
Võib-olla "ideed" siis - Platoni mõttes?
Aga kuidas kõlaks - "See on pesumaja, kus 8 miljonit ideed saavad oma väsinud konte puhata."?
Pealegi, see 'idee' on pigem nagu peremees koera kõrval, või nagu kohustuslik rihm kaela ymber: katsu sa ilma olla - kohe pannakse väga pahaks.
Kamid jätavad olenditele endile ruumi. Nad ei oma ega istu pähe, vaid kannavad hoolt.
Nad on surevad.

Ah, olgu siis pealegi jumalad.



Njangen lubas enne talve tulekut kylla lennata. Ja kellegi Loomautorite yhingust seltsiks kaasa haarata.
Ootan.

reede, oktoober 10, 2003

Hommikune udu, rõske ja läbitungiv, viis endaga kaasa kojamehe ja suure hulga lehti. Nyyd on asfaldile jäänud vaid pisut pruuni kuivavat öga, mõned yksikud nahkjad punakad-kollased-rohelised vahtralehed ja kojamehe kolm suitsukoni platsi eri kohtades. Priima.
Midagi on koos uduga veel kaduma läinud - mingi häiriv ja sõnastamatu rahutus, kerge kaalutusetunne, justnagu unenäos jooksmisel - tõukad jalaga end edasi, aga keha, näe, ei saa hoogu sisse, vaid uimerdab peaaegu sama koha peal, ainult pisut edasi, ja kõrgemal, nii et liikumajäämiseks tuleb varbaotstel pööraselt tippida nagu baleriin.
Kõige hullem on veel siis, kui taga aetakse. Siis jääb loota vaid, et tagaajajad samalaadsest õhupalltõvest haaratud on. Yldiselt ongi - erinevalt pagejatest, kelle jaoks unenäos minu eest plehku pista pole mingi probleem.
Koerte hädad, ilmselt.

Aga see pole ju unenägu. Ei ole. Ma ytlen mulle, et ei ole. See kõik on vägagi reaalne; ainult tunne - see on ebareaalne.
See tunne on nyyd läinud koos udu ja langenud lehtedega.
Võtan kätte ja loen õige, mida ˇi˛ek kirjutab «Matrixist».

neljapäev, oktoober 09, 2003

Kuidas see kõlaski - "joodik, parm, pilvede vaatleja"?
Kerjuste lakei?
Okei.

Mulle meeldivad targad ja toredad inimesed - nagu Georg, Tom või Forrest. Täiskasvanud, keda mäng ei suuda kinni hoida... ega kytkestada
art, millest on tehtud tar.
Kodanik Koni - meie aja kangelane.
Kraaps ja kaalikast auraha minu poolt.

(    "Well, it's all about believing, and if we believe in something,
then that's real, isn't it? And if enough people believe in the same thing, then...
that's reality.
And now we have something that they all wanna believe in.
We're back in the game, the reality game!"
    - Dixie -.
...
    "You see, I grew up with people that you might call freaks... psychos. Oh, real basket cases.
And since I was the only one with an arm growing out of my back,
walking around hunched over like Palaeolithic Man; I was the star attraction. Yeah, even among the freaks.
I could play the violin and wipe my own ass at the same time.
And I saw more cruelty and more desperation than in a hundred war movies.
But mostly, mostly what I saw - delusion.
These people wanted to believe things that weren't true.
I couldn't blame them, they were freaks."
    "What the hell has this got to do with my son's murder?"
    "Well, that's just it.
You want me to find someone who killed your son... Right? Someone other than you.
You're afraid other people will see that... I mean, if he committed suicide...
And in one way or another, I believe that he did.
He had a very fragile ego.
It was easily crushed by a much bigger ego, yours."
    "You don't get it. We have a taped confession.
That's not my fantasy. This game is over.
And the results are going to be televised. Do You read me, Special Agent?"
    "Delusion seems to run in your family."
     - Skinner vs. Goldkiss -)

*
Ja tõelist ugrilast dokumentaalis näha oli samuti elamus - sellist, kellel ikka "motivatsiooni on", lausa pooltesse lausetesse. Ja kes tunneb ennast halvasti, kui kaks korda päevas trenni ei saa teha. Ja kes ei saa rahulikult magada, kui paar tosinat väljakutset uksele ei prõmmi.
Ja kes jääb ellu. Tugevam jääb ellu.
Või kas saab jääda ellu...? Hmm. Kui tugevam peaks olema, et igavesti ellu jääda?
Mingi lapsepõlvetrauma?
Nagu meil kõigil, muidugi.

Koer lesib laua taga kummalises poolunes.
See on võimalus.
Puhka, tubli koer, ma kirjutan sinu eest.

esmaspäev, oktoober 06, 2003

Huvitav, aga paarikymnest läbilapatud arvustusest filmile «The Million Dollar Hotel» vaid mõni puudutas põgusalt kysimust - mida Wenders (või Bono) öelda tahtis. Ylejäänud kirjutajad rahuldusid oma tahtmisega filmi kiita või halvustada.

Wendersit jääb ilmselt ameti lõpuni kummitama «Der Himmel über Berlin» - kõiki tema filme võrreldakse tegemisest alates sellega: film on hea, kui see sarnaneb HÜB-ga, või halb, kui see ei ole nii ilus kui HÜB.
Muidugi, kirjutamises pole ei Bonost ega Nicholas Kleinist Peter Handkega võrdset.
Aga kui näiteks "Richard III"-s lonkaks Richard lavale, käes kolp, ja teataks: "Kas tusameelne talv või Yorki päike, selles on küsimus"... ja "Romeo ja Julias" pihiks Romeo (kolp käes) Juliale, et see olemise-mitteolemise teema huvitab teda ikka rohkem kui isade vaen...


Võib-olla midagi sellist:
...Tervete territooriumilt välja puksitud friigid toimetavad oma reservaadis, kuni tervete hulgast esitatakse neile pretensioon - tervete Goldkiss tahab friikide Goldkissi surma eest kätte maksta ja takistada teistel sellest kasu saamast. Ilmub saadik Skinner, kes lõhub uksed valla, avab kraani(d) ja laseb vee voolama.
Tervete maailma huvi friikide vastu toob esile viimaste ilmavaate, mis, nagu selgub, ei erine tervete omast (kui Tom ja Eloise välja arvata): friikide ja tervete mõte liigub samu huve pidi; friikidel on demokraatlik hääletussysteem nagu tervetelgi, kus 'Y' ja 'N' pole 'Y' ja 'N'.

Selgub, et saadik on maskeeritud, pealtnäha poolenisti (ykskõik kummalt poolt vaadatuna), tegelikult täies ulatuses friik, kelles tärkab sympaatia friikide friikide (Tom Tom ja "tyhi koht"/"Pole olemas" Eloise) vastu.

Mittefriiklike suhte- ja mõtteahelate vallapäästmine tervete/friikide maailmas friikide (seega siis mittefriikide) vahel viib nende jaoks rohkemal või vähemal määral fataalse väljumiseni oma keskkonnast: Skinner kaotab pruudi ja määrib ylikonna, Eloise kaotab lootuse, Tom kaotab elu.

Ei, nii see vist ikka ei olnud.
Skinner ja Eloise leiavad teineteise. Tom mõistab elu olevat ilusa, täis maagiat. Terved jäävad showst ilma.

reede, oktoober 03, 2003

pargituul sasib
lehti tydruku pihus
kastanimuna


neljapäev, oktoober 02, 2003

Istume Kassiga Kuradisillal ja vaatame kõndivaid inimesi.
Inimestest, kui hoolega vaadata, õhkub kultuursust.

See kultuursus hõljub märkamatu fluidumina inimeste ymber, puudutades ja läbides kõike juba enne, kui inimene ise ligi ulatub. Iga valgusimpulsski läbib enne inimese silma jõudmist selle fluidumi prisma. Ja iga heli.
Inimestele endile on see muidugi märkamatu, koerad aga näevad - kui hoolikalt vaadata, muidugi.
Mõne eriti kultuurse inimese kultuurikiht on paks ja tihe nagu kuldkollakas roosa suhkruvatt, kleepjas keeris katmas inimese nägu ja tegusid, kohati nii tihedalt, et inimest ennast selle hägu taga polegi enam märgata ning võiks arvata, et tegelikult räägib ja teebki kõike vaid suur lummav roosa udu...

Muidugi pole see udu yhtlane mass: selles leidub rikkalikult tihendusi ja kihistusi (paksemates kogumites loomulikult rohkem), mitmeid metatasandeid; siit-sealt turritavad välja kihtidest ning tasanditest läbi ja yle ulatuvate tähenduseylekandeagregaatide kidad ja põletid; mõnedes udusopistustes mulksub midagi raevukalt.
Paksema uduga inimesed liiguvad aeglasemalt, ettevaatlikult, kuid samas kuidagi kohmakamalt ja hoolimatult, justkui pimekurttummalt. Justkui takistaks see udu yhekorraga nii liikumist kui ka osasid aistinguid... kõik justkui jõuaks inimeseni viivitusega, osa moonutatult, juba kultuurikihi kuldse värvi ja vormi omandanult, osa aga jääbki vist vahekihtidesse.
Pealt kullakarvaline
seest siiruviiruline.
Kultuurikiht nii imeline.

"Aastasadade saast," sõnab Kass mõtlikult.

esmaspäev, september 22, 2003

Integratsioon. Paikkondlik areng.
Olen otsustanud pisut inimest mängida.
Sörgin vaikses tempos läbi kesklinna, keskturust mööda, yle uue silla edasi Anne turule, kus ootamatult kohtan Patsi, kes teeb mulle ettepaneku, millest on raske keelduda.


Niisiis, olen nahkses pintsakus, käin pyydlikult tagumistel käppadel, kannan nahknarmastest rätiku- või patsijäljendusega nahkmytsi (sellist nagu rokkaritel vist?) ja tumedaid prille. Katsetan Tirsi ostukeskuse peal.

Ilus, puhas kauplus, kaunid kassaaparaadid, letid kaupa täis. Ma armastan pirne. Dr. Jules Guyot' pirnid on pisut toored (ja kummalise evolutsiooni läbi kannavad nad nime 'Gojot'... või ehk ongi tegu mutantidega - miks nad siis muidu, septembri keskel, ikka veel rohelised on?), aga kyllap nad mul kapi otsas lõpuni valmivad. Ehk veel tykike Kavastu kypsetatud juustu...

Pirniletist pisut eemal, arbuusidele ehitatud puust aediku ääres seisab morni näoga vanamehenäss, sinine soni pisut viltu peas, särgiesine uljalt poole kõhuni lahti nööbitud.
Vanamees seisab aediku ees ja tema ilme on mõtlik, väga mõtlik. Justkui kivistunud yhtlasi. Tunnen, et midagi kaasakiskuvalt igavikulist on selles rahulikus, tyhistest emotsioonidest vabas sygavamõttelisusest haaratud ilmes, millest õhkub yhtaegu nii nukrat väsimust kui aastatega kogunenud elutarkust. ...
Järsku, olles äkitselt justkui otsusele jõudnud, kummardub mees pisut ettepoole ning köhib. Valjult ja röginal.

Arbuusid on komplimendist pisarateni liigutatud.

Kuhu ma jäingi... ahjaa, juust.
Vaatan mõtlikult pirne.
See öö, see vanamees, see... tulease...

laupäev, september 20, 2003

Mõnikord ei saa ma inimestest aru.
Kui Wittgensteinist vaimustunult pajatav filosoof peab tema õpetust ilmselgeks, AINUvõimalikuks, ja näeb selles inkvisitsiooni sõjariista ristiretkel "filosoofiliste ebaväidete" vastu - kas see on siis Wittgensteini mõtete nuri- või nyrikasutamine?

Sellise "skeptitsismi" silmakirjalikkus ja võimurlikkus paneb mind ikka hämmastama. Kysida ainult kas see on lubatud?, ja sealt siis mitte edasi minna on sama kummaline kui hammustada hõrku praadi ja see kas kohe välja sylitada või siis kiiresti yhes tykis alla kugistada. Aga ometi on see ju ainult ettevalmistus olulisematele kysimustele: mida see tähendab? Kuidas see tähendus tekib? Mis on selle mõte? Miks see on/pole kooskõlas?

Vaene Ludwig! Isegi Sinust on mõni inimene teinud ideoloogia.

Aga võib-olla tegi Mart Raukas "Raadio Ööülikoolis" hoopis nalja. Ja hoopis mina, rumal koer, olen nyrimeelne, ei mõista head huumorit...

teisipäev, september 16, 2003

Jälle sajab.
Vihm, peenike ja vaikne, kukub katuseservalt, moodustades minu ja aia vahele tiheneva kardina. Aeg-ajalt tabab mõni suurem piisk koonu pihta.
Mulle meeldib vihma lõhn.
Vihm muudab myrad talutavamaks, lisades neile vaevutajutava meloodilisuse. Ja mul ei ole kõigevähematki selle vastu, kui vihm oma ääretus lahkuses mindki pisut kastab. Tõeluses, nagu teatakse rääkida, sitta ei synni, pole märga ega kuivust - mida saaks siis selgasadav vihm teha, mida minus juba ei oleks. Kui minus on mõnu ja sooja, on vihm mõnus ja soe; kui minus on kylma ja vastikust, on vihm kylm ja vastik.

Mõnede oma mõtetega on Pirnipuu valmis saanud; need istemõtluse viljad, väärtuseta nagu kõik elava looming, pudenevad nyyd ykshaaval peenrasse, muru sisse, vedelevad asfaldil, kus möödasõitev auto neid laiaks litsub. Mõtleva Pirnipuu vilju ei sööda, inimesed põlgavad need ära ja nii on Pirnipuu vaba praktilisuse kohustusest; keegi ei nõua temalt viljakandvuse viisaastakuplaani täitmist. Ja - veider kyll - keegi ei raiu teda kasutuse eest maha.

"I only exist for a purpose" saab siiralt öelda ainult masin.

Mis juhtub kui arvutiabi telefoninõustajal juhe kokku jookseb...

«Ja palun tippige klahvidel nyyd, ma ytlen teile tähthaaval ette:

eff nagu figa
õhh nagu hhhhhoinaf
aaa nagu aigla
ehh nagu hoodelduff
enm nagu mina
ell nagu lataf
ja - ooo nagu ulluauk.

Ja nyyd - vajutage Entel!
Miff?
Kaff ei dulmud midagi välja või? Ploovime fiif uuefti, ehk läkf mõni dähd valefti...»

esmaspäev, september 15, 2003

Niisiis, yks hea uudis ja yks halb uudis.
Mul õnnestus salvestada Hassleri Duo Seraphim clamabant. Kuuldud esituses.

Halb uudis on see, et algusest on puudu 5-6 sekundit.

Nyyd kuulan kaunist muusikat ja ulun kurvastusest.

pühapäev, september 14, 2003

Vana-Vastseliinas, ylevalt linnuse juurest alla Piusa jõe äärde on 81 astet.
Alt jõe äärest yles linnuse juurde -
t u n d u v a l t  rohkem.

Limpsin mõnuga Piusa jõe vett ja haaran jõepõhjast hambusse yhe kivi. Otsustan, et teen sellest alguse oma kollektsioonile - igast jõest, kuhu esimest korda satun, kivi. Kogumine on inimlik, kogumine on hea.
Koguks veel muudki - lõunaseid vaateid kõrgetelt kynkatippudelt sygisesi värve koguvale maastikule ymberringi (siia, Meremäele, tuleb kindlasti tagasi tulla oktoobris, mõtlen) - ainult et ma ei tea, kuidas. Kive on koguda lihtsam.

Õhtul kiigeserval istudes ja tähti uurides mõtlen, kuidas ikkagi sellest säbrust on moodustatud tähtkujud. Miks näiteks Luik on Luik, mitte Vares või Vuntsid või... või hoopis osa mõnest teisest tähtkujust?
"Juhus", ytleks ehk Pats, aga kas ma oskaks sellise vastusega midagi peale hakata - 'juhusel' on kyll tähendus, kuid puudub sisu.
Miks ikkagi?
Tuule sahistamisse eemal kaskede vahel lisandub lähenevate kaugete suguvendade nuuskimine. Ma ei taha end nende toimingutesse segada; hyppan vaikselt kiigelt maha ja longin tagasi maja poole. Seal, hiljuti köetud suitsusauna eesruumis, on ööbimiseks mugavalt soe.

---
Huvitav, kuidas tekitatakse teadvust? Kas nii nagu tekitatakse elektrit?
A mis see yldse tähendab - masin, mis tekitab teadvust? Millest tahtmine kujutleda teadvust konstrueeritava ... objektina? Nagu kivi või kartul? Või ressursina - nagu elekter?
Hirmust pagendatud jumala ees?
Hirmust ja vihast, et keda justkui kummardati ja austati, ei osutunud kratiks. Ei lasknud vihma sadada, kui paluti, ei toonud õiglust, kui lepingut järgiti. Liiga rängad, olid sinu nõudmised, oo kuningas, tasuks meie ootustele, et elu pakataks kyllusest. Karistuseks sõnakuulmatuse eest oled sa nyyd pagendatud ega tohi omada mingit võimalust naasta.
Pagendus, mis sunnib suguharunõidade ja alkeemikute mantlipärijaid ennast pidevalt veenma, peites vaikset paanikat paratamatuse ja matemaatilise seaduspära retoorika taha - et millelegi väljaspool nende teadmist ja võimu ei ole ega tohigi olla kohta.
Metafooridega, sest vaid ylekantult saab anda tähendust sellele, mida ei mõisteta.
Sest ainult seda, millel on tähendust, saab eitada.

reede, september 12, 2003

Kujund on silmamuondus

Jaapani haikus
on kujund siadusega
ära kielatud
(Suuman)

Eksirännakud nõiutud maastikul.
Sõuan paadiga jõel, millesse teist korda astuda ei saa. Vaatan vett ja vesi vaatab vastu, kylmal kalailmel.
Pole minust samasse jõkke yhtegi korda astujat.
Ei saagi, ytleb Pirnipuu. Pole sina pole jõgi pole astumine.
Vool takerdub kividesse ja keerised lykkavad paadi kaldaäärsesse puudelassu. Hyplen yle kändude kaldale, kahemõõtmeliste risoomide vahelt kaldanõlvalt yles. Eemal paistab tihnik, selle taga paksik, selles valendik.
Kõige keskelt jookseb läbi yks serv. Selle poole suundungi.

Nyyd ma vist tean, kuhu Jaak tähistatava ära kaotas. See on sellesama koha lähedal, kus autor ära tapeti. Ohtlik paik.
Servale tallatud raja kõrval viltuse posti otsas on hiigelsuur plakat punast ahjuroopi viibutava Wittgensteiniga, kõrval hoiatav tekst:

ETTEVAATUST! SEMIOSFÄÄRI PIIRITSOON!
LOOGIKA ASJADELT ASJADE LOOGIKALE KANDUMISE JA
MEETAVORIDEGA SAASTUMISE OHT!
TSOONIS VIIBIJATEL NÕUTAV ÄRKVEL MÕISTUS!
SOOVITATAV GÖDELI TEOREEMI PEASKANDMINE.


Tuul on tõusnud ja lykkab pea kohale kokku synkjaid pilvi. Õhk täitub elektriga. Kauguses kõmiseb kõu.
Pean targemaks sellest ohtlikust kohast lahkuda. Tuul tugevneb tormiks, paadini on palju maad ja ma hakkan jooksma.
Jõuan kohale enne saju algust. Hyppan paati ja sirutan käpad laiali. Pirnipuuvõra sasinud tuul märkab seda, sööstab paadi suunas nagu härg ja lykkab selle vastuvoolu vastaskalda suunas liikuma.
Rebased sillal vaatavad mind nõutul ilmel.
Kõik on nii ilus.

---

Kas syytust võiks mõista kui metatasandite, igasuguse meta ja meto puudumist. Kõik tähendused on otse ja avatud. Iroonia on marjapõõsaste liik ja sarkasm ilmselt mingi lihahaav.
Millised võiksid siis olla unenäod?
Ja millise võika rolli jätaks selline syytus isand Freudile... syytusejärgsest seisukohast muidugi, sest kui syytus on, siis kõikehõlmav. Keegi pole ohtlik, keegi ei valeta... või kas syytuses saabki yldse olla vale ja tõe eristamist?
Või kas saab öelda, et ollakse natuke syytu?
No saab muidugi, aga mitte syytuses. Ka rasedusele võib kehtestada määra ja see pole vähem tõde kui yks-null-rasedus. Ainult et - mida tähendab 'syytus' selle käes, kes pole syytu? Syytust, 'syytust' või "syytust"? Või veel midagi.

teisipäev, september 09, 2003

Huvitav, kas ma nyyd olen ärkvel või ei ole?
(    "The Matrix has you."
    "Is there any rabbit 'round here?"
"Is there anybody out there?"
)

Zhuang Zhou nägi unes, et on liblikas... või nägi liblikas unes, et on Zhuang...
Mina, koer, nägin unes, et olen koer.
Siis on ju kõik korras? Või ei ole? Liblika ja Zhuangi vahel saab ju vahet teha. Aga kuidas enda vahel vahet teha...
mis vahet on koeral?

Yks jalg on teine.
Appiiiiii.