Mulle tundub, et romantikute esitamiseks oleks vaja tavalisest pisut erinevat klaverit.
Griegi a-moll trummikontserdi esitus oli ju suurepärane, aga tubli pianist pidi mõnel korral siiski soovitava löögijõu saavutamise nimel täpsuses pisut mööndusi tegema.
Klaverimängija jõuline pingutus ja pillist paiskuvad metsikud akordid võivad ehk tõepoolest meenutada rallisõidu romantikat...
Pianisti nimi oli Marko Martin. Täppide puudumine nimes markeeriks siis justkui klaverimängu suhtelist puhtust (sageli porise) rallisõiduga võrreldes...
(... ja kui Martin mängib midagi sulnist ja aeglast - näiteks Raveli -, siis ka Märtin sõidab jalgrattaga, või käib lihtsalt jala...)
Ma mõtlen, klaver ju sarnaneb mingis mõttes autoga. Kaks pedaali - sidur ja pidur. Ja klahvid on rool. Sidur laseb noodi vabavõnkumisse ja pidur peab kinni.
Romantikute palade esitamiseks oleks vaja ka gaasipedaali - millega saaks noodile vunki juurde anda. Klahvivõimendit.
Griegi ajal oli ju aurumasin juba leiutatud.
Huvitav, kuidas see klaverikontsert tynniorkestri esituses kõlaks?
laupäev, detsember 06, 2003
kolmapäev, detsember 03, 2003
kolmapäev, november 26, 2003
Elu nagu unenägu. Või - nagu «Kodanluse diskreetne võlu». Elu nagu Buńueli filmis. Elu nagu. Nagu-elu.
Koera elu.
Jah, loogiline (jah-loogiline): Koera elu - mida muud see saakski...
(...mõnedel mitte just väga sagedastel hetkedel märkad, et 'loogiline' ja 'nonsenss' - 'non-sense' - langevad kokku; verbaalne võimekus, põrganud vastu reeglite klaasi nagu pimestatud ööliblikas vastu lambikuplit, on saadud löögist viivuks oimetu ja langeb tagasi, lastes valgusel mõne silmapilgu paista sellisena, nagu ta on...)
Juba teist või kolmandat nädalat piidlen yht magistritööd ega ole jõudnud sirvimisest ja sissejuhatusest kaugemale. Valitsus, kriis, araabia terroristid, magnettorm ja plekid päikesel, häired sidekanalites, lume tulek ja lume puudumine,... - kõik see on asetunud meie vahele. Teekond teksti juurde sealt (pigem "siit"; 'sealt' kõlbaks rohkem sulgudesse ja kursiivi), kus ma parasjagu olen, tundub otsekui jalgsimatk kuule. See on nagu Zenoni apooria tegelikkusekssaamine - kus iganes ma ka poleks, ikka on minu ja teksti vahel veel vähemalt pool maad läbida.
Mis ma sellest järeldada võiks: et minu jaoks aega ei ole? Mitte: "minul ei ole aega", vaid: "minule ei ole aega"?
Ehk olen ma siis... ajatu?
Sirutan käpa ja haaran (osaliselt väljatrykitud) magistritöö lehtede järele. Siin see on - ˇinkin, Nikolai Ivanovit�. See on see, mis mind selle töö juures enim huvitab. Psyhholoog, kellest ingliskeelne Internet ei tea yldse midagi ja venekeelne pakub yhe koleda frankensteinliku pildi.
Tähelepanuväärne, et see inimene on juba aastaid tagasi pystitanud yhe olulise hypoteesi, milleni mina, koer, jõudsin pisut enam kui poole aasta eest endamisi juureldes.
Võib-olla on see idee mõtlemise pidevusest ning mõtlemise ja mõtte kardinaalsest erinevusest kuidagi väga koeralik, ma ei tea, (vahest saigi ˇinkin selle idee mõnelt koeralt - vene psyhholoogid armastasid väga koeri. Koguni niivõrd, et yhele neist, Pavlovile, kinkisid koerad tänutäheks päris oma refleksi...) igatahes ei näi inimesed - kui ehk biosemiootikud välja arvata - selle avastuse tähtsust veel aduvat.
Reis kuule...
Ma igatahes proovin.
Koera elu.
Jah, loogiline (jah-loogiline): Koera elu - mida muud see saakski...
(...mõnedel mitte just väga sagedastel hetkedel märkad, et 'loogiline' ja 'nonsenss' - 'non-sense' - langevad kokku; verbaalne võimekus, põrganud vastu reeglite klaasi nagu pimestatud ööliblikas vastu lambikuplit, on saadud löögist viivuks oimetu ja langeb tagasi, lastes valgusel mõne silmapilgu paista sellisena, nagu ta on...)
Juba teist või kolmandat nädalat piidlen yht magistritööd ega ole jõudnud sirvimisest ja sissejuhatusest kaugemale. Valitsus, kriis, araabia terroristid, magnettorm ja plekid päikesel, häired sidekanalites, lume tulek ja lume puudumine,... - kõik see on asetunud meie vahele. Teekond teksti juurde sealt (pigem "siit"; 'sealt' kõlbaks rohkem sulgudesse ja kursiivi), kus ma parasjagu olen, tundub otsekui jalgsimatk kuule. See on nagu Zenoni apooria tegelikkusekssaamine - kus iganes ma ka poleks, ikka on minu ja teksti vahel veel vähemalt pool maad läbida.
Mis ma sellest järeldada võiks: et minu jaoks aega ei ole? Mitte: "minul ei ole aega", vaid: "minule ei ole aega"?
Ehk olen ma siis... ajatu?
Sirutan käpa ja haaran (osaliselt väljatrykitud) magistritöö lehtede järele. Siin see on - ˇinkin, Nikolai Ivanovit�. See on see, mis mind selle töö juures enim huvitab. Psyhholoog, kellest ingliskeelne Internet ei tea yldse midagi ja venekeelne pakub yhe koleda frankensteinliku pildi.
Tähelepanuväärne, et see inimene on juba aastaid tagasi pystitanud yhe olulise hypoteesi, milleni mina, koer, jõudsin pisut enam kui poole aasta eest endamisi juureldes.
Võib-olla on see idee mõtlemise pidevusest ning mõtlemise ja mõtte kardinaalsest erinevusest kuidagi väga koeralik, ma ei tea, (vahest saigi ˇinkin selle idee mõnelt koeralt - vene psyhholoogid armastasid väga koeri. Koguni niivõrd, et yhele neist, Pavlovile, kinkisid koerad tänutäheks päris oma refleksi...) igatahes ei näi inimesed - kui ehk biosemiootikud välja arvata - selle avastuse tähtsust veel aduvat.
Reis kuule...
Ma igatahes proovin.
reede, november 21, 2003
neljapäev, november 20, 2003
kolmapäev, november 12, 2003
"Jumalat ei ole olemas", ytles Kass mõtlikult, justnagu prooviks - just nagu inimene, kes ettevaatlikult näpuga katsudes pyyab kindlaks teha, kas triikraud laual on ikka kuum või ei.
Tõepoolest, see on huvitav mõte - 'Jumalat ei ole olemas'.
Selleks, et eitada, tuleb esmalt konstrueerida jumala olemasolu - et oleks, mida eitada.
Olev Jumal.
(Ole jumal, palun, nyyd vagusi, pysi paigal, et me saaks sind korralikult eitada.
Näh, ära siple, sunnik, rikud veel ilusa eituse ära.)
Kysimus on - millist (või hoopis - millise?) Jumala olemasolu eitada.
Näiteks - seda võidunudvalges toogas pika pulstunud habemega ja punaka kartulninaga Jumalat (näo poolest kahtlaselt sarnane Jean Effeli koomiksite tegelastele või postkaartide standardjõuluvanale), kes praegu selle hallika pilve serval istub, millest Aerofloti Pariis-Moskva lennuk parasjagu läbi lendab - .
Sellist jumalat pole olemas.
(vähem veendunult) - Loodetavasti.
Õigupoolest on sellise jumala mitteolemasolu tõestamiseks päris lihtne katse: vaja on ainult
1) stopperit;
2) pliiatsit ja tykki paberit;
3) korralikult taadeldud jumalaloendurit;
4) pirukat;
5) muna.
Niisiis, hetkel kui Aerofloti Pariis-Moskva lennuk siseneb sellesse halli pilvesse, lylitame sisse stopperi ja jumalaloenduri. Hetkel kui lennuk väljub pilvest, lylitame loenduri välja ja peatame stopperi.
Nii. Ajaks saime - 1,05 sekundit, aparaat registreeris null koma null-null halli habemega jumalat. Jagame nyyd paberil jumalate arvu kulunud ajaga ja saame (0 / 1,05 = 0) null Jumalat.
Mida oligi tarvis tõestada. Matemaatiliselt ja fyysikaliselt lihtne ja selge.
Nyyd jääb yle veel pirukasse muna panna. Siis on Jumala ei-olemine ka keemiliselt tõestatud.
Eitus on fantastiline loogikaline protseduur. Sõna otseses mõttes - see meeldib mulle.
Tahan - eitan, tahan - ei eita. Vaba tahe.
Aga teisest kyljest, kui võtaks sellesamusegi - ma tean, et mul on siin käsi ... ja prooviks selle tagurpidi pöörata...
"Emmm, seda et, Koer... midagi on sul siit puudu", torkab Kass yle mu õla kiigates vahele. "Jumal, keda eitada, pole 'kus' ega 'millal'; tõestamaks, et Jumalat pole olemas, tuleb esmalt tõestada ideede maailma olemasolu".
"Tule Gödel appi!"
Tõepoolest, see on huvitav mõte - 'Jumalat ei ole olemas'.
Selleks, et eitada, tuleb esmalt konstrueerida jumala olemasolu - et oleks, mida eitada.
Olev Jumal.
(Ole jumal, palun, nyyd vagusi, pysi paigal, et me saaks sind korralikult eitada.
Näh, ära siple, sunnik, rikud veel ilusa eituse ära.)
Kysimus on - millist (või hoopis - millise?) Jumala olemasolu eitada.
Näiteks - seda võidunudvalges toogas pika pulstunud habemega ja punaka kartulninaga Jumalat (näo poolest kahtlaselt sarnane Jean Effeli koomiksite tegelastele või postkaartide standardjõuluvanale), kes praegu selle hallika pilve serval istub, millest Aerofloti Pariis-Moskva lennuk parasjagu läbi lendab - .
Sellist jumalat pole olemas.
(vähem veendunult) - Loodetavasti.
Õigupoolest on sellise jumala mitteolemasolu tõestamiseks päris lihtne katse: vaja on ainult
1) stopperit;
2) pliiatsit ja tykki paberit;
3) korralikult taadeldud jumalaloendurit;
4) pirukat;
5) muna.
Niisiis, hetkel kui Aerofloti Pariis-Moskva lennuk siseneb sellesse halli pilvesse, lylitame sisse stopperi ja jumalaloenduri. Hetkel kui lennuk väljub pilvest, lylitame loenduri välja ja peatame stopperi.
Nii. Ajaks saime - 1,05 sekundit, aparaat registreeris null koma null-null halli habemega jumalat. Jagame nyyd paberil jumalate arvu kulunud ajaga ja saame (0 / 1,05 = 0) null Jumalat.
Mida oligi tarvis tõestada. Matemaatiliselt ja fyysikaliselt lihtne ja selge.
Nyyd jääb yle veel pirukasse muna panna. Siis on Jumala ei-olemine ka keemiliselt tõestatud.
Eitus on fantastiline loogikaline protseduur. Sõna otseses mõttes - see meeldib mulle.
Tahan - eitan, tahan - ei eita. Vaba tahe.
Aga teisest kyljest, kui võtaks sellesamusegi - ma tean, et mul on siin käsi ... ja prooviks selle tagurpidi pöörata...
"Emmm, seda et, Koer... midagi on sul siit puudu", torkab Kass yle mu õla kiigates vahele. "Jumal, keda eitada, pole 'kus' ega 'millal'; tõestamaks, et Jumalat pole olemas, tuleb esmalt tõestada ideede maailma olemasolu".
"Tule Gödel appi!"
esmaspäev, november 10, 2003
Skisofreenia - ohjeldamatu tunne et mina pole mina.
Paranoia - ohjeldamatu tunne et tema pole tema.
masatametenad - mis veel...
poliitika - ohjeldamatu tunne et meie pole nemad.
---
"Taevakene, mul on kiire; kell juba kolm", ytleb Kass
"Millal see kell siis nii palju sai? Alles oli kaks...", imestan.
"Just nyydsama sai", ytleb Kass.
"Ei, tähendab, ma mõtlesin - kuidas", täpsustan.
"Jah, kyllap ta jättis viimased viis miljardit aastat vahele", nõustub Kass.
looloogika.
uguisu ya / mochi ni fun suru / en no saki
Vaata kus ööbik
situb riisikoogile
veranda äärel
(Bashō)
haikuloogika
Paranoia - ohjeldamatu tunne et tema pole tema.
masatametenad - mis veel...
poliitika - ohjeldamatu tunne et meie pole nemad.
---
"Taevakene, mul on kiire; kell juba kolm", ytleb Kass
"Millal see kell siis nii palju sai? Alles oli kaks...", imestan.
"Just nyydsama sai", ytleb Kass.
"Ei, tähendab, ma mõtlesin - kuidas", täpsustan.
"Jah, kyllap ta jättis viimased viis miljardit aastat vahele", nõustub Kass.
looloogika.
uguisu ya / mochi ni fun suru / en no saki
Vaata kus ööbik
situb riisikoogile
veranda äärel
(Bashō)
haikuloogika
reede, november 07, 2003
Vox - Hildegard Von Bingen, «Diadema».
Selle plaadi tagakyljele on kirjutatud:
"Medieval electronic music in authentic performance."
Jah, miks ka mitte. Kui kyborgina on määratletud ka inimest, kes kannab prille või hoiab käes labidat, siis keskaegne elektrooniline muusika ei peaks kyll kedagi imestama panema.
Tuba täitub autentse keskaegse vibratsiooniga, vaibakarvad moodustavad rytmiliselt lamandudes ja kerkides vaibale Pyha Hildegardi kuju; raskemad mõtted kaotavad enamuse oma kaalust, tõusevad lendu ja hõljuvad vaikselt läbi avatud akna välja, hajudes pikkamisi kõrgusse. Istudes peaaegu liikumatult tunnen, et minu seljale moodustub karvade mustrist mingi kiri või mandala, kuid kui ma vaatamiseks ymber pööran, liiguvad kõik karvad algasendisse.
Aeg aeglustub ja helid omandavad mõõtmed. Laua asemel toanurgas taarub kandiline akord; Seinal raamis ripub kaks takti heledat sopranihäält, mida ymbritsevad tapeedil veidrate roheliste vihmaussidena vonklevad syntesaatorihelid.
Tee minu ees kruusis, mis peaks lõhnama bergamoti järele, meenutab pigem mingit käpakreemi.
Muusika saab otsa. Pilt ja triibud seinal kaovad, laud muutub tavaliseks.
Tee haiseb endiselt vastikult.
---
Mul on jälle meelest läinud.
Eks ole see kummaline tunne: teada, et oled unustanud, kuid ei mäleta, mida.
Selle plaadi tagakyljele on kirjutatud:
"Medieval electronic music in authentic performance."
Jah, miks ka mitte. Kui kyborgina on määratletud ka inimest, kes kannab prille või hoiab käes labidat, siis keskaegne elektrooniline muusika ei peaks kyll kedagi imestama panema.
Tuba täitub autentse keskaegse vibratsiooniga, vaibakarvad moodustavad rytmiliselt lamandudes ja kerkides vaibale Pyha Hildegardi kuju; raskemad mõtted kaotavad enamuse oma kaalust, tõusevad lendu ja hõljuvad vaikselt läbi avatud akna välja, hajudes pikkamisi kõrgusse. Istudes peaaegu liikumatult tunnen, et minu seljale moodustub karvade mustrist mingi kiri või mandala, kuid kui ma vaatamiseks ymber pööran, liiguvad kõik karvad algasendisse.
Aeg aeglustub ja helid omandavad mõõtmed. Laua asemel toanurgas taarub kandiline akord; Seinal raamis ripub kaks takti heledat sopranihäält, mida ymbritsevad tapeedil veidrate roheliste vihmaussidena vonklevad syntesaatorihelid.
Tee minu ees kruusis, mis peaks lõhnama bergamoti järele, meenutab pigem mingit käpakreemi.
Muusika saab otsa. Pilt ja triibud seinal kaovad, laud muutub tavaliseks.
Tee haiseb endiselt vastikult.
---
Mul on jälle meelest läinud.
Eks ole see kummaline tunne: teada, et oled unustanud, kuid ei mäleta, mida.
reede, oktoober 31, 2003
«Nan-go Zi-qi istus, toetudes toele. Ta vaatas taeva poole ja hingas aeglaselt, otsekui oleks teadvuse kaotanud. Yancheng Zi-yu seisis tema ees teda teenides. Ta küsis:
- "Kuidas nii? Kas saab muuta keha niisuguseks nagu surnud puu ja meelt niisuguseks nagu põlenud tuhk. Kes nüüd toele toetub, ei ole see, kes enne toele toetus."
Zi-qi ütles: "Yan, on enam kui hea, et sa küsid seda. Nüüd ma olen kaotanud oma Mina. Kas sa mõistad? Sa kuuled inimese vilespilli, aga ei kuule maa vilespilli. Sa kuuled maa vilespilli, aga ei kuule taeva vilespilli."
Zi-yu ütles: "Ma söandan küsida, misviisi see nii on?"
Zi-qi ütles: "Eks Suur Kamakas ohka õhku: selle nimi on tuul. Juhtub, et teda ei ole. Kui ta on, siis hõikavad lugematud avaused raevus. Eks sa kuula ainult seda huu-huud! Mägimets vägevatel kaljudel. Suurte sajasüllaste puude augud ja õõned on nagu ninad, nagu suud, nagu kõrvad, nagu tassid, nagu uhmrid, nagu tiigid, nagu lombid.
Nad on ärevil, kisavad, tänitavad, ähivad, röögivad, uluvad, hauguvad. Ühed laulavad ees huu, teised taga uuu. Leebe tuul sünnitab tasase laulu, marutuul valju laulu. Kui kõva tuul on taltunud, jäävad avaused tühjaks. Ega sa ei ole näinud seda möllu ja mängu?"
Zi-yu ütles: "Maa vilespill mängib kõikidel nendel avaustel. Inimese vilespill on bambusroost. Ma söandan küsida, missugune on taeva vilespill?"
Zi-qi ütles: "Puhuda tuhandeid, igaüht eraldi, ja lasta neil olla nemad ise. Kõik häälitsevad isepäi; kes neid sunnib?"»
(Zhuang Zi, 2. peatükk: Asjade võrdsusest)
- "Kuidas nii? Kas saab muuta keha niisuguseks nagu surnud puu ja meelt niisuguseks nagu põlenud tuhk. Kes nüüd toele toetub, ei ole see, kes enne toele toetus."
Zi-qi ütles: "Yan, on enam kui hea, et sa küsid seda. Nüüd ma olen kaotanud oma Mina. Kas sa mõistad? Sa kuuled inimese vilespilli, aga ei kuule maa vilespilli. Sa kuuled maa vilespilli, aga ei kuule taeva vilespilli."
Zi-yu ütles: "Ma söandan küsida, misviisi see nii on?"
Zi-qi ütles: "Eks Suur Kamakas ohka õhku: selle nimi on tuul. Juhtub, et teda ei ole. Kui ta on, siis hõikavad lugematud avaused raevus. Eks sa kuula ainult seda huu-huud! Mägimets vägevatel kaljudel. Suurte sajasüllaste puude augud ja õõned on nagu ninad, nagu suud, nagu kõrvad, nagu tassid, nagu uhmrid, nagu tiigid, nagu lombid.
Nad on ärevil, kisavad, tänitavad, ähivad, röögivad, uluvad, hauguvad. Ühed laulavad ees huu, teised taga uuu. Leebe tuul sünnitab tasase laulu, marutuul valju laulu. Kui kõva tuul on taltunud, jäävad avaused tühjaks. Ega sa ei ole näinud seda möllu ja mängu?"
Zi-yu ütles: "Maa vilespill mängib kõikidel nendel avaustel. Inimese vilespill on bambusroost. Ma söandan küsida, missugune on taeva vilespill?"
Zi-qi ütles: "Puhuda tuhandeid, igaüht eraldi, ja lasta neil olla nemad ise. Kõik häälitsevad isepäi; kes neid sunnib?"»
(Zhuang Zi, 2. peatükk: Asjade võrdsusest)
kolmapäev, oktoober 29, 2003
Sygavamõtteline.
Kõigepealt mõtlesin ma pika mõttekäigu kuulmisest ja maailma loomisest. Siis hakkasin seda kirja panema.
Mõttekäik osutus liiga sygavaks.
Mida rohkem ma kirjutasin, seda hämaramaks läks mõte, seda vähem paistis käigusuust vaimuvalgust.
Hämaruses kerkisid minu ymber mitmesugused kujundid.
Ma hakkasin kartma; tegelikult sain ma ka vihaseks, et mu mõte nii sygav sai, ja ma ytlesin inimese kombel - Persse!
Äkitselt läks kõik valgeks. Leidsin ennast viibivat kõrges heledate seintega ruumis; minu ymber sehkendavad kujud osutusid valgetes kitlites hoolitsevailmelisteks koerteks, kes minust leebelt (kuid vastupuiklemist mittevõimaldavalt) kinni haarasid, mullegi kitli selga toppisid, selle kinni sidusid ja mu siis voodisse surusid.
Mulle ligines, systal käppade vahel, kena valges kitlis koeraneiu.
"Kullapai koer", ytles ta mulle ohates ja voodiservale istudes. "Seekord läksid sa yle piiri. Hyppasid yhe inimese mõtetesse. Põhjustasid seal isiksuse kahestumise. Nyyd arvab see inimene, et on korraga nii koer kui inimene. Aga pole viga - me teeme sulle yhe piisikese systi ja kõik saab jälle korda.
Pea meeles, mitte keegi ei tohi yletada piiri."
"Eii!", karjusin ma. "Te teete suure vea! Ma pole koer, ma olen tegelikult inimene, ausõna! Ma pole mingit piiri yletand, õieti pole ma kuskil yhtegi piiri märganud, mida yletada saaks. Yleyldse tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, kui oluline on kuulmine inimesele. Mis kuradi unenägu see yldse on, laske mind kohe lahti!"
Koeraneiu kõrvale ilmus nyyd teinegi kitlis koer. Mõlemad naeratasid leebelt ja laususid kooris: "Näete isegi, kulla koer, teie haigus on juba ohtlikult kaugele arenenud - te ei tea enam isegi, kas olete koer või inimene. Veel pisut, ja haiguse kulg yletaks kriitilise piiri, mille tagant me teid tagasi enam tuua ei saaks. Nii et - teeme selle piisikese, häästi tilllukesse systi ja kõik saab kohe..."
"Ai!!".
"Vabandage, härra, aga te kukkusite somnambuumi ajal kokku ja hakkasite jampsima ning teid toodi siia meie juurde. Hea, et te meelemärkusele tulite. Võtke nyyd palun see tablett sisse." Pisut kongus ninaga habemik vanamees ulatas mulle suure kohvioakujulise tableti.
Võtsin selle ja jäin silmitsema. Tõepoolest meenutas tablett veidi kohviuba, yle kergelt kumera kylje jooksis pikuti servadeni ulatuv pragu.
Kummalegi poole pragu oli midagi kirjutatud. Veidi pingutades lugesin yhelt servalt:
LYMBOS
Teisele servale olid pressitud mingid tundmatud, justkui pisut hägused kriksadullid.
Pingutasin silmi veelgi, ent kuidas ma ka ei pyydnud, ei suutnud ma teiselt servalt midagi välja lugeda. Näis koguni, nagu oleksid märgid lugemiskatse järel veelgi udusemaks muutunud.
Neelasin tableti koos klaasitäie veega alla.
"Kuidas on teie nimi, doktor?"
"Jacques Freude."
Olin oma sygavamõttelise mõttekäigu kirjapanemisel ilmselt tukkuma jäänud. Käpp klaviatuuril kirjutas juba mitmendat ekraanitäit tyhikuid.
Mis ma nyyd öelda tahtsingi... kõik oleks justkui meelest läinud
Ah persse - ytlen hoopis midagi muud. Symboolselt.
Kõigepealt mõtlesin ma pika mõttekäigu kuulmisest ja maailma loomisest. Siis hakkasin seda kirja panema.
Mõttekäik osutus liiga sygavaks.
Mida rohkem ma kirjutasin, seda hämaramaks läks mõte, seda vähem paistis käigusuust vaimuvalgust.
Hämaruses kerkisid minu ymber mitmesugused kujundid.
Ma hakkasin kartma; tegelikult sain ma ka vihaseks, et mu mõte nii sygav sai, ja ma ytlesin inimese kombel - Persse!
Äkitselt läks kõik valgeks. Leidsin ennast viibivat kõrges heledate seintega ruumis; minu ymber sehkendavad kujud osutusid valgetes kitlites hoolitsevailmelisteks koerteks, kes minust leebelt (kuid vastupuiklemist mittevõimaldavalt) kinni haarasid, mullegi kitli selga toppisid, selle kinni sidusid ja mu siis voodisse surusid.
Mulle ligines, systal käppade vahel, kena valges kitlis koeraneiu.
"Kullapai koer", ytles ta mulle ohates ja voodiservale istudes. "Seekord läksid sa yle piiri. Hyppasid yhe inimese mõtetesse. Põhjustasid seal isiksuse kahestumise. Nyyd arvab see inimene, et on korraga nii koer kui inimene. Aga pole viga - me teeme sulle yhe piisikese systi ja kõik saab jälle korda.
Pea meeles, mitte keegi ei tohi yletada piiri."
"Eii!", karjusin ma. "Te teete suure vea! Ma pole koer, ma olen tegelikult inimene, ausõna! Ma pole mingit piiri yletand, õieti pole ma kuskil yhtegi piiri märganud, mida yletada saaks. Yleyldse tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, kui oluline on kuulmine inimesele. Mis kuradi unenägu see yldse on, laske mind kohe lahti!"
Koeraneiu kõrvale ilmus nyyd teinegi kitlis koer. Mõlemad naeratasid leebelt ja laususid kooris: "Näete isegi, kulla koer, teie haigus on juba ohtlikult kaugele arenenud - te ei tea enam isegi, kas olete koer või inimene. Veel pisut, ja haiguse kulg yletaks kriitilise piiri, mille tagant me teid tagasi enam tuua ei saaks. Nii et - teeme selle piisikese, häästi tilllukesse systi ja kõik saab kohe..."
"Ai!!".
"Vabandage, härra, aga te kukkusite somnambuumi ajal kokku ja hakkasite jampsima ning teid toodi siia meie juurde. Hea, et te meelemärkusele tulite. Võtke nyyd palun see tablett sisse." Pisut kongus ninaga habemik vanamees ulatas mulle suure kohvioakujulise tableti.
Võtsin selle ja jäin silmitsema. Tõepoolest meenutas tablett veidi kohviuba, yle kergelt kumera kylje jooksis pikuti servadeni ulatuv pragu.
Kummalegi poole pragu oli midagi kirjutatud. Veidi pingutades lugesin yhelt servalt:
LYMBOS
Teisele servale olid pressitud mingid tundmatud, justkui pisut hägused kriksadullid.
Pingutasin silmi veelgi, ent kuidas ma ka ei pyydnud, ei suutnud ma teiselt servalt midagi välja lugeda. Näis koguni, nagu oleksid märgid lugemiskatse järel veelgi udusemaks muutunud.
Neelasin tableti koos klaasitäie veega alla.
"Kuidas on teie nimi, doktor?"
"Jacques Freude."
Olin oma sygavamõttelise mõttekäigu kirjapanemisel ilmselt tukkuma jäänud. Käpp klaviatuuril kirjutas juba mitmendat ekraanitäit tyhikuid.
Mis ma nyyd öelda tahtsingi... kõik oleks justkui meelest läinud
Ah persse - ytlen hoopis midagi muud. Symboolselt.
neljapäev, oktoober 23, 2003
teisipäev, oktoober 21, 2003
langev vahtraleht
- kukkumist kuulda kas
kuskil aafrikas
Kylm võttis lõpuks viimased lehed vahtra ja kastani otsast.
Istusin kogu hommikupooliku platsiserval ja vaatasin langevaid lehti. Tuult peaaegu polnud.
Lehtede pudenemine jättis kummalise mulje toimuva tehtusest - nagu oleks keegi nähtamatu, ehk tydinud vaatepildist, mida pakkusid kuivanud leherisu täis puud, otsustanud sekkuda asjade loomulikku käiku.
Suur kojamees, tõmbamas nähtamatu luuaga läbi puuvõrade?
Kojameest pole juba mitmendat päeva.
Udust, tuulest või vaimudest viidud?
Mul on tunne, et kojamehe kadumine jääbki saladuseks. Hakkan juba kahtlema, kas ma teda koguni ette ei kujutanud.
Nyyd on plats kaetud ja konisid pole näha - ei lähedal ega kaugel.
Siis tõuseb tuul, lykkab laiali viimased uduviirud ja keerutab lehed hunnikusse.
See on usu mysteerium?
- kukkumist kuulda kas
kuskil aafrikas
Kylm võttis lõpuks viimased lehed vahtra ja kastani otsast.
Istusin kogu hommikupooliku platsiserval ja vaatasin langevaid lehti. Tuult peaaegu polnud.
Lehtede pudenemine jättis kummalise mulje toimuva tehtusest - nagu oleks keegi nähtamatu, ehk tydinud vaatepildist, mida pakkusid kuivanud leherisu täis puud, otsustanud sekkuda asjade loomulikku käiku.
Suur kojamees, tõmbamas nähtamatu luuaga läbi puuvõrade?
Kojameest pole juba mitmendat päeva.
Udust, tuulest või vaimudest viidud?
Mul on tunne, et kojamehe kadumine jääbki saladuseks. Hakkan juba kahtlema, kas ma teda koguni ette ei kujutanud.
Nyyd on plats kaetud ja konisid pole näha - ei lähedal ega kaugel.
Siis tõuseb tuul, lykkab laiali viimased uduviirud ja keerutab lehed hunnikusse.
See on usu mysteerium?
neljapäev, oktoober 16, 2003
Ma arvan, et ma olen pigem anarhist...
Seekord märkasin teda linnaservas kerget jalutussörki tehes. Vassili F. - tõepoolest nii, nagu selgub, on ta nimi - istus pingil raaguva viirpuuheki varjus, ryypas pudelist ning nautis silmi kissitades ja aeg-ajalt kikkhabemes lõuga sirutades päikesepaistet. Sama mees, keda kevadel õunapuuaias kohtasin.
Tervitasin teda viisakalt ja võtsin pingi kõrval istet.
Vassili tundis mu muidugi ära, tervitas vastu ja kysis, kas võib mulle veini pakkuda; et - hea vein.
Loomulikult võib mulle veini pakkuda. Mitte klaasist, muidugi - seda kommet pole ma pingutusist hoolimata veel täielikult omandanud -, ja ei - peost samuti mitte. Parem siis juba sellest asfaldisse vajunud lohust pingi kõrval.
Limpsisin lombist veini. Tõepoolest - mitte mingi aromatiseeritud lake, vaid korralik, kyps tempranillo. Vähemalt aasta vaadis seisnud.
Nii me siis istusime, ryypasime ja limpsisime veini ning vestlesime filosoofia ja usu teemil.
Kuni Vassili kysis mult - milline on minu religioosne identiteet, või umbes nii.
"Ma arvan, et ma olen pigem anarhist", ytlesin.
"Väga hea, väga hea", vangutas Vassili mõtlikult pead. "Tead sa, koer, mina olen kah anarhist. Ja tead miks: seepärast, et Jumal on anarhist".
" "
"Justnimelt - Jumal on anarhist. Kas Jumalal on mingi kõrgem võim, kellele ta kuuletuma peab? - Ei ole.
Anarhisti jaoks samuti mitte. Kui ta kellegi tahtmist teeb, siis seepärast, et ta seda ka ise tahab.
Nii. Kas ykski maapealne valitseja, või niiöelda demokraat, oleks nõus andma kõikidele inimestele sellise vabaduse nagu vaba tahe - kui see oleks tal anda?
- Ainult anarhist.
Ja kes veel usub maailma suutlikkusse ise organiseeruda, kui mitte anarhist?
- Jumal usub ka.
Ainult mõned inimesed ei saa sellest veel aru. Nende jaoks, kes ei ole anarhistid, on see suur probleem. Teodiike probleem. Anarhist aga saab aru."
Istusime veel mõnda aega vaikides. Mina limpsisin veini ja Vassili ryypas pudelist. Mina mõtlesin ja Vassili mõtles, vasaku käega vaikselt habet silitades.
"Nohh, ära pane pahaks, koer, aga nyyd ma kyll lähen", ytles Vassili viimaks, pea kuklasse ajades. Kalpsas seejärel pingilt pysti, rehmas korra vastu kuube, ja, lausunud mulle hulga õnnistussõnu, astus, kergelt taaruval sammul, ymisedes, eemale.
Seekord märkasin teda linnaservas kerget jalutussörki tehes. Vassili F. - tõepoolest nii, nagu selgub, on ta nimi - istus pingil raaguva viirpuuheki varjus, ryypas pudelist ning nautis silmi kissitades ja aeg-ajalt kikkhabemes lõuga sirutades päikesepaistet. Sama mees, keda kevadel õunapuuaias kohtasin.
Tervitasin teda viisakalt ja võtsin pingi kõrval istet.
Vassili tundis mu muidugi ära, tervitas vastu ja kysis, kas võib mulle veini pakkuda; et - hea vein.
Loomulikult võib mulle veini pakkuda. Mitte klaasist, muidugi - seda kommet pole ma pingutusist hoolimata veel täielikult omandanud -, ja ei - peost samuti mitte. Parem siis juba sellest asfaldisse vajunud lohust pingi kõrval.
Limpsisin lombist veini. Tõepoolest - mitte mingi aromatiseeritud lake, vaid korralik, kyps tempranillo. Vähemalt aasta vaadis seisnud.
Nii me siis istusime, ryypasime ja limpsisime veini ning vestlesime filosoofia ja usu teemil.
Kuni Vassili kysis mult - milline on minu religioosne identiteet, või umbes nii.
"Ma arvan, et ma olen pigem anarhist", ytlesin.
"Väga hea, väga hea", vangutas Vassili mõtlikult pead. "Tead sa, koer, mina olen kah anarhist. Ja tead miks: seepärast, et Jumal on anarhist".
" "
"Justnimelt - Jumal on anarhist. Kas Jumalal on mingi kõrgem võim, kellele ta kuuletuma peab? - Ei ole.
Anarhisti jaoks samuti mitte. Kui ta kellegi tahtmist teeb, siis seepärast, et ta seda ka ise tahab.
Nii. Kas ykski maapealne valitseja, või niiöelda demokraat, oleks nõus andma kõikidele inimestele sellise vabaduse nagu vaba tahe - kui see oleks tal anda?
- Ainult anarhist.
Ja kes veel usub maailma suutlikkusse ise organiseeruda, kui mitte anarhist?
- Jumal usub ka.
Ainult mõned inimesed ei saa sellest veel aru. Nende jaoks, kes ei ole anarhistid, on see suur probleem. Teodiike probleem. Anarhist aga saab aru."
Istusime veel mõnda aega vaikides. Mina limpsisin veini ja Vassili ryypas pudelist. Mina mõtlesin ja Vassili mõtles, vasaku käega vaikselt habet silitades.
"Nohh, ära pane pahaks, koer, aga nyyd ma kyll lähen", ytles Vassili viimaks, pea kuklasse ajades. Kalpsas seejärel pingilt pysti, rehmas korra vastu kuube, ja, lausunud mulle hulga õnnistussõnu, astus, kergelt taaruval sammul, ymisedes, eemale.
Tellimine:
Postitused (Atom)