Aijeerum!
Äkki ajas Kass ikkagi midagi segamini ja mul on nyyd ajupoolkerade asemel pool juustukera. Tunne on kyll selline. Ja saba ajab jälle karvu maha. Ja kõik lõhnab äkitselt juustu järele - tuba, trepikoda, tänav ja inimesed sellel, kogu linn... kogu maakera tundub suure aukliku juustukerana.

Huvitav, kas hiirtel on ajude asemel juust?

Mitte et ma poleks tahtnud. Kirjutada. Ei saanud.
Mitte et ma poleks proovinud - kyll, ja korduvalt.
Ent iga kord kui ma meeltesegaduses käpad klahvide poole sirutasin, kostis kurgust kähedat urinat. Mida lähemale jõudsid kyyned klaviatuurile, seda valjemaks muutus urin, kuni läks klahvide puutumisel yle närviliseks haukumiseks.
No milline loom siis sellistes tingimustes kirjutada saab!

Lisaks avastasin yhel hommikul ärgates, et olin oma aju kusagile maha unustanud.
Rumalast peast, ajuta, nagu ma nyyd olin, ei taibanud seda kuskilt otsida ja mul tuli niisamuti laia maailma rändama minna.
Oh, oleks ma ometi vaadanud kylmkappi juustukella alla! Aga aitäh Kassile, kes sealt yleeile minu aju leidis ja selle mulle taas pähe pani. Keegi oli sealt kyll juba väikese ampsu hauganud - ilmselt pimedas ekslikult juustuks pidades - aga ma ei tunne kyll, et mul miskit olulist puuduks. Pealegi - nagu Briti teadlased juba kindlaks on teinud, pidavat ajurakud siiski tagasi kasvama.

Et vahepeal mul ajusid polnud, möödus osa suvest otsekui unes. Mõningase keskendumise tulemusena meenuvad mingid ähmased pildid, syndmused alguse ja lõputa; peas kõlavad piltide taustaks nimed nagu: "Haapsalu", "Sutu", "Pöide", "Puhtu", "Laelatu"...
Jah, ajudega või ilma, midagi mus siiski on. Lihas ja luus.

Ma kavatsen siiski veel neis mälestusis kaevata, ehk leida miskit olulist, mida yles tähendada. Ei saa ju olla, et midagi ei olnud.

Võib-olla peaksin ma järgima ajaloolisi suurkujusid ja tegema oma märkmetest raamatu - "Õpetlikke ylestähendusi koer Amadeuse arvutist"? Ehk peaksin ma mõtlema vähem enda peale ja rohkem järeltulevate põlvkondade harimise peale...

...

Huvitav, aga veel praegugi ajab miski mind aeg-ajalt haukuma. Haugatused tulevad nagu luksumine, kuskilt sisikonnast, kestavad mõne aja, lähevad rutem yle, kui kylma vett lakkuda.

Koer minus eneses tahab olla rohkem mina kui mina ise...

ainult haukumine.

    "Ahhahaa, ohhohhoo, maisaa," naerab Pats. Ta on just sisestanud otsingumootorisse ime, pisike!, ja naudib nyyd leitut.
    "Ammu, Ilma!" pakun talle veel, pärast mõningast pealekäimist. "Õpi, himuline! Kõrbe, ma! Tao, ist! Käi, jaja! ..."
    "See pole aus!" sekkus Pats. "Kesse jaja veel on!? Ära tee sohki!"
    "Mine, metsa!"

Valged kohevad pilved kulgevad hõredas rivituses Mehikoorma kohal; tugevast tuulest hoolimata tempos, mille kohta tekib kiusatus öelda: majesteetlikult aeglane. Taevas nende taga on taevakarva sinine (nigu pajapõhi?), mõnes kohas kauged kiudpilved nagu märjale paberile valgunud lõssi hägused plekid.
Minus kripeldab kahtlus, nagu istuks ma päriselt mitte ("mitte päriselt" oleks tõele lähemal) teepervel Räpina ja Mehikoorma vahel, vaid mõnes Navitrolla ebanavitrollalikus maalis.

Yks pilv liigub iseäranis madalal metsatuka kohal, peaaegu puudutades puude latvu. Puud painduvad pisut rohkem selle lähenedes, justkui ei suruks neid kaardu mitte yksnes tuul, vaid mingi pilve ymbritsev, koeragi silmale nähtamatu jõuväli.
Seda lendava seaga sarnanevat pilve vaadates tekib mõte: kui ronida mõne kõrgema kuuse otsa, ja siis sealt parajalt pingutades hypata, võiks ehk käppadega pilvest kinni haarata.

"oleks seal kyyned, roniks puu otsa"... no jee ta roniks. Minul on kyyned, (hetkel kyll poole kyyne võrra vähem, kui enne esimest katset) ja ma olen täiesti kindel, et seale oleks neist ronimisel veel vähem kasu kui mulle. Ennemini saab kyll sõrgade abil puu otsa.
Redelist oleks abi rohkem...

...

Tartu pool tõmbuvad pilved kokku ja tihenevad raskeks synkjaks myyriks, mis lõpuks ei pea enam vastu, murdub iseenese raskuse käes ja pudeneb piiskadena maha.

Pilveealune maailm...

Kysimus:
    "Kas külas viibides oled Sa tavaliselt jutukas?"
Variandid: 1 - ei ole nõus, 2 - enamasti mitte, 3 - ei tea, 4 - mõnikord, 5 - täiesti nõus

Olen ma mida?!
"Mõnikord külas viibides tavaliselt jutukas"?
Või
"külas viibides mõnikord tavaliselt jutukas"??
Või hoopis
"külas viibides tavaliselt mõnikord jutukas"???

Suur Tõll, tule appi!

---

    "Kuidas tunned, kala, ennast vees?"
    "Täiesti nõus!"


Inimene — see kõlab hirmuäratavalt!

Pirnipuu varjus
jaapani sirelid ja
vihm ymberringi

Vihm — piisavalt tihe, et juba lyhikese jalutuskäigu järel yle hoovi niriseks vesi minu nahkselt kattelt ojadena.
(Lausvihm - sõnast lausuma... Sellel vihmal on sajatavatele midagi öelda?)
Kass seisatab hetkeks keset teed, vaatab resigneerunud ilmel pead langetades pisut kõrvale ja vonksutab nördinult saba. Koerailm ei ole tema jaoks.
Siis istume mõlemad puu all. Kass kallab termosest teed.
Vaarikamoosi pole.

Mul on vihma lõhna vastu nõrkus.

    "Miks sa ei kirjuta?"
    "Sa tahtsid kysida: miks ma kirjutan?"
    "Ma tahtsid kysida, miks sa ei kirjuta!"
    "Aga ma kirjutan ju. Olen tegelikult kogu aeg kirjutanud. Igale poole olen kirjutanud — laterna- ja väravapostidele, majaustele ja autoratastele, muru sisse ja musta mulla peale. Puu koordegi olen uuristanud augu ja hõiganud oma sõnumi sellesse, lastes puu mahlade narratiivil oma ajatut sõnumit edasi kanda, lehtede alla märkida, kuni see kõik ykskord maa sisse toimetatakse, korrigeeritakse, trykki antakse.
Kõikjale olen ma kirjutanud, hästi väikeses kirjas. See ongi väike kirjandus — eriti väikese algustähega.
Oi olen olnud tubli.

A miks sa ise ei kirjuta?"
    "Ah, jäta!" teeb Pats kohkunud näo. "Ei mina ei saa kirjutada, tead ju kyll, mul ju see, noh — lapsepõlvetrauma. Nigu pastaka kätte võtan ja mõtlen: nyyd kirjutan yhe loo — nii pistavad käed värisema, silme eest lööb uduseks ja kõrvad hakkavad huugama.
Ei, mina kyll ei kirjuta."

Tuleb meelde.
Kunagi, kui Pats oli veel väikene mees, yks prõks siis käis tema rinna sees.
See oli yhel ilusal sygispäeval, teises või kolmandas klassis, kui õpetaja Maret palus lastel kirjutada kirjandi sellest, mida nad suvel siis tegid — et mida suurt nad korda saatsid, et kas aitasid vanaemal puid laduda või mõnda memmekest yle tänava, või lugesid «Lugusid Leninist» või...
Patsil oli kohe pea mõtteid tais. Oli kohe väga täis (Siis, kui ta seda lugu mulle jutustas, ta enam ei mäletanud, mida nimelt, aga et täis see pea oli, selles polnud kahtlust). Pats kibeles kangesti kirjutama. Ta haaras sulepea kätte ja...

Ja jäi mõttesse. Kuidas alustada? Milline lause oleks see õige; milline lause oleks hea kirjandi vääriline? Millise lause kohta võiks õpetaja öelda, et — "Kuulake, lapsed: nii algab hea kirjand", ja siis tema kirjandi klassi ees ette lugeda.

Jah, Pats unistas sellest. Ta mõtles, kui hea oleks kirjutada head kirjandit, sellist, mis kõigile lastele eeskujuks oleks, ja mille yle kõik uhkust tunneksid — et tema, Pats, väike poiss, kirjutas peaaegu sama hea kirjandi kui Suur Juht Leonid Brežnev või...
Just selliseid mõtteid hellitas Pats oma sydames. Siinsamas, koolipingiski, kasvatas see mõte tema indu ja ta käed kibelesid kirjutama. Sellest pidi saama Väga Hea Kirjand.
Aga vaat see esimene lause ei tahtnud kuidagi tulla. Vaene laps piinles ja vaevles, näris sulepead ja uuris tindipotti — et ehk saab selle sildi pealt mõne lause, või idee. Vaja polnud ju palju — tulnuks kasvõi lause alguski, kasvõi yksainus õige sõna, siis saanuks hing helgeks. Ja kõik ylejäänu tulnuks juba iseenesest.

Aga ei aidanud tindipottki.
Aeg möödus halastamatult, Pats tundis seda — õigemini nägi klassi ees tahvli kohal rippuva kella pealt. Iga minut, iga kulunud sekund hõljus koletislikuna läbi klassiruumi tema peale, rõhudes oma raskuse ja lämbusega Patsi seljale hirmu- ja vaevahigi, nii nagu käsi rõhub käsnast välja vee.

Patsi haaras ahastus.
Pats kyll siis veel täpselt ei teadnud, mida tähendab 'ahastus', aga see haaras teda ikkagi.

Ning siis, selle surve all peaaegu murdudes tegi Pats midagi, mida ta poleks endale muidu kunagi lubanud: ta piilus teise õpilase vihikusse!
Eespingis istunud Anneli oli kena ja tark tydruk ja meeldis Patsile väga. Patsile tundus, et Anneli ise poleks kyll kuidagi selle vastu, et teda aidata. Nii kiikaski Pats ettevaatlikult yle Anneli õla.
Jah, Anneli oli tõepoolest tubli: tal oli kirjas juba peaaegu terve lehekylg ja ta muudkui kirjutas. Kindlasti pidi tema kirjandi esimene lause olema midagi head!
Pats ulatus lugema kyll.
See oli tõepoolest hea lause.

Pats tõmbus ettevaatlikult pingile tagasi ja maalis lause oma vihikusse. "Nyyd! nyyd!" mõtlesid mõtted tema peas ja tormasid korraga närvikanaleid pidi Patsi parema käe sõrmede poole sellise hooga, et käsi lõi kergelt värisema. Nyyd ta alles kirjutab!

Aga... millest ta kirjutab? Kas sellest, kuidas... või hoopis sellest, et... ei, see pole hea mõte; äkki hoopis...
No milline võiks kyll olla see teine lause!! Pats tundis, ei ta teadis, et kui ta vaid selle teise lause esimese sõna kätte saaks — siis oleks kõik teed valla ja kogu ylejäänud jutt tuleks kui paisu tagant. Ent tema loomupärane ryytellikkus ei lubanud enam Anneli vihikusse kiigata. Seda poleks Anneli kindlasti heaks kiitnud. Ja õpetaja tuli ka lähemale...

Ning siis tirises kell.

"Pange sulepead käest, vihikud kinni ja saatke need tagant ettepoole!" käsutas õpetaja. Pats ohkas alistunult ja andis vihiku ära.

Järgmist kirjanduse tundi mäletas Pats väga ähmaselt. Vaid seda, et õpetaja teatas klassi ees: nende hulgas viibib yks geenius, kelle kirjandi ta tahaks klassile ette lugeda.

    "Nii." ytles õpetaja otsustaval toonil. "Kirjand.
OLI ILUS SUVEPÄEV.
Kõik.

Hinne kaks. Mahakirjutamise eest."

---
    "Jah, see on kurb lugu kyll," ohkan.
    "Jahh. vaat nii ma kirjutangi hoopis programme, mitte romaane," ohkab ka Pats. "Genoteksti. Ei saanudki minust suurt kirjanikku."

KÕIK MEHED ON SEAD
                 Kirke

    "Sinu õnn, Tsontson!" ytles Vares.
    "Ma pole Tsontson," vastasin. "Olen Koer."
    Vares nokkis mõtlikult nina.
    "Ja mina pole vares," ytles Vares viimaks. "Hoopis ronk olen. Aga ära näe parandamisega vaeva."
    "Sinu õnn, koer!" ytles Ronk. "Palju õnne."

    "Mille puhul?"
    Vares kehitas tiibu. "Kui sul tuju hea, siis võiksid seda teistelegi jagada; kui tuju hea, siis käsi plaksuta." Seda öelnud, hyppas ta tiibadega kergelt rapsates õhku ja lõi - plaks, plaks - kannad kokku. "Kas sa juba tead, kust võtab muld selle toidu?"
    Ohkasin. See ei olnud ju mina.
    "Kas saaks, palun, koos jutumärkidega," nähvas Vares nipsakalt. "Muidu ma ei kuule."
    "See ei olnud ju mina!"
    "Ahah. Tegelikult mul ykspuha. Näed - ma tõin sulle liimi!"
    Võtsin Vareselt liimi ja määrisin myndi sellega kokku.
    "Katsu nyyd oma õnne!" hõiskas Vares. Viskasin. Mynt keerles õhku ja Vares napsas selle noka vahele. "Heads," kraaksatas ta.

Heads.

    "Kas me siis sellist Kastani tänavat tahtsimegi!?" karjatavad varblased ja nutavad yksteise õlul. Nende salanõu - lasta puudelt saagida oksad, millede peal hakid ja harakad harilikult istuvad - on läinud pisut viltu. Köntide otsas pole neile endilegi enam kohta.

Kastani tänava tyykad.
Tyykani Epsilon.

Huvitav, kas pinkidel istuvad koer ja kass paistavad rohkem silma saalis, mis on peaaegu tyhi, või saalis, mis on peaaegu täis?

Patsi suure kogu varjus istusime vagusi peaaegu keset saali, maskeerunud, nähes välja nagu Bachi pojad Tux ja Gomez.
See oli hea maskeering. Isegi dirigent pilgutas silma ja kummardas pärast meile.

Bach.

Knaifel. Huvitav. Nagu palve Pyhale Vaimule - pinevalt, vaikselt, pyydlikult, järelejätmatult... ehkki lõpupoole lisandunud isetehtud soolopill - kriuksuv kummist kingatald parkettpõrandal - teises reas käsipõsakil lesiva mamsli esituses ei tahtnud kuidagi orkestrisse sulanduda.
("Pyya aru saada," ytleb Kass mulle. "Kyllap ta oli tulnud kuulama Mozartit, nagu ilmselt enamik neist vanainimestest. Ja kaua sa ikka jaksad kannatada, algul Bachi pasunaid, (oleks siis veel, et ainult selle aaria, aga ei, nad kohe peavad terve syidi maha mängima!), seejärel mingi Knaifeli mingit kahte-kolme nooti, mida pilliryhmad venitavad kordamööda nagu nätsu. Muidugi teeb see vanainimese natuke närviliseks.")

Benedetto vend Alessandro kunstnikpoeetmatemaatikfilosoof Marcello. Ja oboemängija, kes keksis ja väänles nagu keskaegne muusik muinasjutufilmis ning tegi viiulimängijatele nägusid. Mängides sinna juurde võrratult oboed.

Mozarti Pariisi-symfoonia. Jõnksutav, Mozartile tavapäraselt barokseid tavapärasusi rikkuv, pisut igav. ("Selge ylbus ja ärapanemine", ytleb Pats hiljem. "Loe, mida ta ise selle kohta kirjutab:

Esimese Allegro keskel on üks passaaž, mille kohta ma täpselt teadsin, et ta peab meeldima, ja kõik kuulajad olidki vaimustuses ning kõlas suur aplaus. Ja just sellepärast, et ma teadsin, millist efekti see passaaž peab tekitama, torkasin ta osa lõpu eel veel kord sisse. Andante meeldis ka, samuti viimane Allegro. Kuna ma olin kuulnud, et siin (st. Prantsusmaal) alustatakse muusikatükki kohe kõikide pillidega ja enamasti unisooniga, siis tegin ka mina nii, et alustasin kahe viiuliga ja pianos - nii 8 takti - ja siis tuli kohe forte. Mõnikord kuulsin, kuidas vaikse koha ajal publik teeb «tšš» ja siis tuli kohe forte. Selle publiku jaoks tähendab kuulata fortet ja plaksutada üht ja sedasama.")

Lõpuks oboekontsert. Vähem põrpiv kui symfoonia, fantaasiarikas, ilus. Oboemängija, kes, nyyd vaba ka noodi vihikust jälgimise vajadusest, kepsutas endisest veegi elavamalt. Dirigent hyppas, oboemängija kargas ja Mustonen lõi kannaga trummi; kohati saavutasid nende liigutused ootamatu plastilisuse ning omavahelise kooskõla, nii et näis, nagu esitaksid nad elemente mingist senitundmatust, Mozarti stiilis tai-chist.

lörtsist ja vihmast
kase ladvas vares jääb
kõigutamatuks


Koerailm? Ma ei ytleks.
Aga akna tagant on mõnus vaadata suurte räitsakate kiiret langemist.

Akna all askeldavad kärmelt kaks ronka kribida vähesele lumele midagi, mis esmapilgul meenutab galopeerivat paelussi, teravamal vaatamisel aga osutub keeruliseks valemiterägastikuks, millede hulgast tunnen ära E=mc² ja veel mõne.
Yhtäkki katab katuselt vallandunud klomp nende kritselduse; rongad hyppavad ehmunult kraaksatades eemale ja jäävad siis nõutult pudenenud lörtsihunnikut silmitsema.
    "Äh," kraaksatab viimaks tumedama nokaga, noorem. "Sapienti sat!"
    "Panta rhei," noogutab vanem ronk.
Nad tõusevad lendu ja kaovad katuseserva taha.

Jalutame. Kuskilt tänavaäärsest hekist kostab varblaste kiiret sädinat.
    "Kus?"
    "Näe, seal!" viipab Pats käega heki keskpaiga suunas. Sädin katkeb järsku. Hetk hiljem ilmub just selle koha pealt, kuhu ta viitas, nähtavale yhe varblase nokk.
    "Näpuga ei näidata!!" käratab varblane tigesolvunud toonil ja tõuseb vurinal lendu.
Talle järgneb veel yks. Siis veel yks.
Siis terve parv.
Varblased kogunevad uuesti, pahaselt säutsudes, kaugemal eemal mullu köndistatud papli kasvude peale.

Vihakobarad.