Mitte et nad oleksid agressiivsed — oh ei, seda mitte, ma nii ei mõtle. Aga nad kleepuvad kõikjale. Ja see tundub nii loomulik. Nagu mingi kastanimunade substantsiaalne magnetism.
Näed kastanit — ja juba ta tõmbub su poole.
Haarad kastani pihku — ja enam ta lahti ei lase.
Paned tasku või kodus laua ehk kapi peale ja käid aeg-ajalt silitamas või imetlemas.
Tahad kirjutada luuletusi kastanimunadest, rääkida kõigile, et sul on kodus kastanimuna.

Räägi nendega. Loe neile ette.
Ma olen avastanud, et kõige rohkem armastavad nad muinasjuttu Hansust ja Gretest, romaani "Koera süda" ja luuletusi raamatust "Himplike ja Pimplike". See rahustab nende magnetismi, uinutab nende valvsuse.
Pikema lugemise peale taltuvad nad lõpuks täiesti.
Siis võid sa neid rahumeeli katsuda.

Alguses maavärin, ja nyyd siis veel see.

Naasen hommikuselt jalutuskäigult, raputan ennast, ning minu karvade vahelt pudeneb kastanimune. Läkastan.
Ka hammaste vahelt kukub põrandale kolm ei tea kust sinna sattunud kastanimuna!

Akna taga kriibib Kass ja nõuab summutatud häälel, et ma ta jalamaid tuppa laseksin.
Otse tema kannul pudeneb, enne kui ma akna sulgeda jõuan, tuppa veel trobikond kastanimuna. Need veerevad, otsekui oleks nad nähtamatu paelaga Kassi saba kylge seotud, hanereas tema kannul, ning kui Kass masendunud ilmel keset tuba peatub ja istet võtab, veel mõne aja ringiratast, moodustades lõpuks peatudes Kassi ymber veidra ja mulle tundmatu mustriga sõõri.
    "Päästa, oh päästa mind, armas sõber, sest needusest!" anub Kass. "Ma ei saa, näe, enam sammugi õues astuda, ilma et mõni kastanimuna mulle kannule ei astuks. Näed, see siin kogunes vaid veerand tunniga!"
Löön käpaga mustri Kassi ymbert laiali. Kastanid keerlevad, veerlevad, ent mõne hetke pärast on, ehk ainult väikeste muudatustega, kõik mustris tagasi. Toon tolmuimeja ja tõmban munad sinna sisse. Kassi ymbert, ja ka esikust.
Imejast, kui ma selle lõpuks välja lylitan, kostab tuhmi prõmmimist ja ponksumist. Kastanid hyppavad sees ringi, aga välja nad enam ei saa.

Pakun heitunud Kassile lonksu veini.

*

    "Milline suurepärane sygis," hõikab Pats uksest sisse astudes. "Kui palju kastaneid! Kas nad pole kaunid!" ja tõstab jopetaskust meie ette peotäie mune.
---

Millega seda kyll seletada?
Ja kuidas lahendada õueskäigu probleem?
Käia või mitte käia, selles on kysimus. Mis oleks yllam — vaimus nautida neid mune, mis niiske sygis meile poetab, või, tõstes käpad kastanite vastu, vaev lõpetada? Syya, magada... võibolla talve tulekuni õue mitte minna?

Kulunud kreissael
puu mustreid imetledes
hing jäänud kinni


Kyttepuude varumine Patsi vanemate juures on täies hoos.
Mind on deporteeritud paranduslikele töödele. Pats ytleb, et seene mõju kestab ikka veel. Et mind tuleb ravida.
Pats ei tea midagi. Ta ei saa aru.

Mulle lihtsalt pööraselt meeldivad need kirjud vahtralehehunnikud, mida usinad pargivahid, koja- ja muud mehed-naised mitmele poole kokku on jõudnud ajada. Kaunilt vormitud skulptuursed mygarikud, pehmed ja armsad. Mulle meeldib hunniku sisse pugeda, selles vaikselt lebada nii et koonuotsagi välja ei paista, lehtede vahelt ymbrust piiluda, oodata. Kuni tuleb keegi, kellest ma kohe tean — Tema on see Õige!
Siis hyppan ma kõigi nelja jalaga maast lahti tõugates õhku; lehti pritsib laias kaares ja ma hõikan uljalt: "Hurraa!!"
    "AaaaPOMMppiii!!" hõikab Tema vastu, ja viskub selili kõrvalasuvale lehehunnikule.

    "Ššaaaooledšššeganee!" sisiseb Kass kõrvalt hunnikust minu peale.


Ei, ma ei ole šššeganee. Ma lihtsalt naudin šygišt.

Kärbse zen.
Yksik uimane kärbes istub seenel ja sumistab vaikselt tiibadega.

Et tegelikult pole see ikka tiibade sumin, saan alles siis aru, kui kõrva kärbsele lähemale, peaaegu vastu seent ajan.

    "biii to naku shirigoe kanashi yoru no shika," piriseb kärbes, pööritades oma liitsilmi ja kummardudes minu poole. "Konnichiwa, Amadeus-san!
Fuji seppo suru hoshi wa, hiratake ni umaru!"

Kärbse silmi katab poolenisti valge peapael; sellele on mustaga maalitud Jizo Bosatsu suutra.
Kärbse tagumised jalad on ristatud lootoseasendisse.

    "Sore wa setsumei suru made mo naku akiraka na koto da," vastan.
Kärbes noogutab veelkord, ja tardub seejärel endisesse poosi. Tema londi vahelt hakkab voogama vaikset pominat ja tiivad võtavad kuldse läike.

Kärbse sumin ajab mu pea kergelt ringi käima. Istun mättale ja löön mõtteid koguda pyydes hambad valju plaksatusega kokku.
Suhu jääb tykk kärbse seent.

Ilusad vikerkaarevärvilised kaselehed ymberringi...

Taevas selgineb ja lööb päikese loojangu kumas oranžikalt helendama. Ilmselt olen ma siin istunud mitu tundi, ja mul on kylm. Võdistan saba.
Kärbes, nyyd juba yleni kuldne ja särav, hõljub tiibu liigutamata seenelt yles ja kaob kaselehtede vahele.

    "No ei saa enam kaalu alla, tee või tina," ohkab Pats, libistades murelikul ilmel käega yle särgist punnitava kõhu. Tema näol, nagu ka liigutuses, millega ta haarab laualt järgmise pudeli Jänese õlut, peegeldub kerge masendus.

Kass jälgib teda põlevi silmi, käpalihased pingul, saba pingiserval vonklemas.

Istume aias laua ääres Mõtleva Pirnipuu all. Ilmselt on meil selleks mõjuv põhjus.

    "Me võiksime tähistada — ma mõtlen — uue keskaja saabumist," pakub Kass. Tema silmad kilavad rubiinpunaselt.
    "Oh, kas see on juba kohal?" yhmab Pats, kergelt siira yllatusega hääles. "Kuidas ma kyll ei märganud..."
    "Sel korral tuleb keskaeg teisiti. Niu Näu! ja teisiti, hoopis teisiti!" õhkab Kass. "Kas teie ei kuulnud veidi aega tagasi yht vaikset krõpsu, veel vaiksemat sellest, mida teeb hiir, hammustades sulatatud emmentali juustu ja sylitades siis välja, kuna selle valmistamiseks on kasutatud liialt elusa lehma piima? Muttvaikset, ent yhtlasi kõikeläbistavat, võdisemapanevat krõpsu? Mind tabas see keset yht tormist ja tontlikku ööd mahajäetud supelmajas, kui ma jälgisin just järjekordset jubedat unenägu. Ärkasin tookord vabisedes ja sain kohe aru — Nyyd On See Käes!"
    "Kas see ei võinud olla äkki — mõni rott?" pakun veidi ebalevalt. "Või mõni äparduv ninjakyylik?"
    "Ah!" hyyatab Kass närviliselt. "Kas te siis ei näe, mis ymberringi toimub! Kas te ei näe, kuidas maakera pöördub itta, kuidas väikesed vikerkaarevärvilised ämblikud lennutavad kyynlavalguses taevasse tuulelohesid, peale maalitud vaeste õnnetute kasside verega suur «K»!? Kuidas te kyll ometi ei märka... ah ma ei või!" Kass toob ahastusest ja meeleheitest kuuldavale läbilõikava kräunatuse, kargab toolilt pirnipuule, sealt vihmaveerennile, paari hyppega yle katuseharja, ja läinud ta ongi.

    "No, heakene kyll, keskaeg," pomiseb Pats oma naba silmitsedas. "Aga mind huvitab, mis peale seda tuleb. Uus uusaeg? Ja seejärel uus uusimaeg?"
    "Minu arust pole teie jaoks, inimesed, see keskaeg kunagi lõppenudki. Teie teaduses valitsevate dogmade eirajaid tabab endiselt karm hukkamõist ja tsunftist väljaheit. Ning seda, kuidas teie yhiskond korraldatud on, võiks nimetada «reformitud feodalismiks»."
    "Kapitalism on see, loll loom."
    "Reformitud feodalism.
Muuseas, kas õigem poleks mitte öelda: pärast, mitte peale keskaega? Pärast kella kuut, pärast eilset, pärast maailma lõppu...?"
    "Mhh. Jah. Ma ei tea, vist kyll. Kõik räägivad viimasel ajal muudkui «peale» ja «peale». Võib-olla ei tajuta aega enam järgnevustena, vaid millegi lisandumisena... Ah, ma ei tea."
    "Infoyhiskond."

Pirnipuu kirjutab tuhande oksaga õhku järjekordse koani, mida ma ei mõista, ja raputab ennast. Mõtluse vilju pudeneb meile pähe. Ja pisut rohekaid-kollakaid lehti.

Kompamise teel ajude — mitte juustu — olemasolu siiski tuvastatud.

Kass aretas kyll käigupealt teooria, mille kohaselt on kõigil tegelikult aju asemel juust või puder ja kapsad või soust ja kartulid — senikaua, kuni keegi selle või teise konkreetse olendi pea sisse vaadanud ei ole. Õigemini on kogu ajumaterjal neljamõõtmelises subatomaarses protsessis, mida kass nimetas Schrödinger-Hawkingi soustisääreks.
Niipea aga kui pealuu avatakse, hangub see "kuum materjal" vaatleja mõjul kolmemõõtmeliseks ajukurrustikuks. Kass nimetas seda mentaalse määramatuse printsiibiks — ei saavat korraga kindlaks teha mõistuse ilmnemist ja asukohta.

Huvitav teooria.

Aijeerum!
Äkki ajas Kass ikkagi midagi segamini ja mul on nyyd ajupoolkerade asemel pool juustukera. Tunne on kyll selline. Ja saba ajab jälle karvu maha. Ja kõik lõhnab äkitselt juustu järele - tuba, trepikoda, tänav ja inimesed sellel, kogu linn... kogu maakera tundub suure aukliku juustukerana.

Huvitav, kas hiirtel on ajude asemel juust?

Mitte et ma poleks tahtnud. Kirjutada. Ei saanud.
Mitte et ma poleks proovinud - kyll, ja korduvalt.
Ent iga kord kui ma meeltesegaduses käpad klahvide poole sirutasin, kostis kurgust kähedat urinat. Mida lähemale jõudsid kyyned klaviatuurile, seda valjemaks muutus urin, kuni läks klahvide puutumisel yle närviliseks haukumiseks.
No milline loom siis sellistes tingimustes kirjutada saab!

Lisaks avastasin yhel hommikul ärgates, et olin oma aju kusagile maha unustanud.
Rumalast peast, ajuta, nagu ma nyyd olin, ei taibanud seda kuskilt otsida ja mul tuli niisamuti laia maailma rändama minna.
Oh, oleks ma ometi vaadanud kylmkappi juustukella alla! Aga aitäh Kassile, kes sealt yleeile minu aju leidis ja selle mulle taas pähe pani. Keegi oli sealt kyll juba väikese ampsu hauganud - ilmselt pimedas ekslikult juustuks pidades - aga ma ei tunne kyll, et mul miskit olulist puuduks. Pealegi - nagu Briti teadlased juba kindlaks on teinud, pidavat ajurakud siiski tagasi kasvama.

Et vahepeal mul ajusid polnud, möödus osa suvest otsekui unes. Mõningase keskendumise tulemusena meenuvad mingid ähmased pildid, syndmused alguse ja lõputa; peas kõlavad piltide taustaks nimed nagu: "Haapsalu", "Sutu", "Pöide", "Puhtu", "Laelatu"...
Jah, ajudega või ilma, midagi mus siiski on. Lihas ja luus.

Ma kavatsen siiski veel neis mälestusis kaevata, ehk leida miskit olulist, mida yles tähendada. Ei saa ju olla, et midagi ei olnud.

Võib-olla peaksin ma järgima ajaloolisi suurkujusid ja tegema oma märkmetest raamatu - "Õpetlikke ylestähendusi koer Amadeuse arvutist"? Ehk peaksin ma mõtlema vähem enda peale ja rohkem järeltulevate põlvkondade harimise peale...

...

Huvitav, aga veel praegugi ajab miski mind aeg-ajalt haukuma. Haugatused tulevad nagu luksumine, kuskilt sisikonnast, kestavad mõne aja, lähevad rutem yle, kui kylma vett lakkuda.

Koer minus eneses tahab olla rohkem mina kui mina ise...

ainult haukumine.

    "Ahhahaa, ohhohhoo, maisaa," naerab Pats. Ta on just sisestanud otsingumootorisse ime, pisike!, ja naudib nyyd leitut.
    "Ammu, Ilma!" pakun talle veel, pärast mõningast pealekäimist. "Õpi, himuline! Kõrbe, ma! Tao, ist! Käi, jaja! ..."
    "See pole aus!" sekkus Pats. "Kesse jaja veel on!? Ära tee sohki!"
    "Mine, metsa!"

Valged kohevad pilved kulgevad hõredas rivituses Mehikoorma kohal; tugevast tuulest hoolimata tempos, mille kohta tekib kiusatus öelda: majesteetlikult aeglane. Taevas nende taga on taevakarva sinine (nigu pajapõhi?), mõnes kohas kauged kiudpilved nagu märjale paberile valgunud lõssi hägused plekid.
Minus kripeldab kahtlus, nagu istuks ma päriselt mitte ("mitte päriselt" oleks tõele lähemal) teepervel Räpina ja Mehikoorma vahel, vaid mõnes Navitrolla ebanavitrollalikus maalis.

Yks pilv liigub iseäranis madalal metsatuka kohal, peaaegu puudutades puude latvu. Puud painduvad pisut rohkem selle lähenedes, justkui ei suruks neid kaardu mitte yksnes tuul, vaid mingi pilve ymbritsev, koeragi silmale nähtamatu jõuväli.
Seda lendava seaga sarnanevat pilve vaadates tekib mõte: kui ronida mõne kõrgema kuuse otsa, ja siis sealt parajalt pingutades hypata, võiks ehk käppadega pilvest kinni haarata.

"oleks seal kyyned, roniks puu otsa"... no jee ta roniks. Minul on kyyned, (hetkel kyll poole kyyne võrra vähem, kui enne esimest katset) ja ma olen täiesti kindel, et seale oleks neist ronimisel veel vähem kasu kui mulle. Ennemini saab kyll sõrgade abil puu otsa.
Redelist oleks abi rohkem...

...

Tartu pool tõmbuvad pilved kokku ja tihenevad raskeks synkjaks myyriks, mis lõpuks ei pea enam vastu, murdub iseenese raskuse käes ja pudeneb piiskadena maha.

Pilveealune maailm...

Kysimus:
    "Kas külas viibides oled Sa tavaliselt jutukas?"
Variandid: 1 - ei ole nõus, 2 - enamasti mitte, 3 - ei tea, 4 - mõnikord, 5 - täiesti nõus

Olen ma mida?!
"Mõnikord külas viibides tavaliselt jutukas"?
Või
"külas viibides mõnikord tavaliselt jutukas"??
Või hoopis
"külas viibides tavaliselt mõnikord jutukas"???

Suur Tõll, tule appi!

---

    "Kuidas tunned, kala, ennast vees?"
    "Täiesti nõus!"


Inimene — see kõlab hirmuäratavalt!

Pirnipuu varjus
jaapani sirelid ja
vihm ymberringi

Vihm — piisavalt tihe, et juba lyhikese jalutuskäigu järel yle hoovi niriseks vesi minu nahkselt kattelt ojadena.
(Lausvihm - sõnast lausuma... Sellel vihmal on sajatavatele midagi öelda?)
Kass seisatab hetkeks keset teed, vaatab resigneerunud ilmel pead langetades pisut kõrvale ja vonksutab nördinult saba. Koerailm ei ole tema jaoks.
Siis istume mõlemad puu all. Kass kallab termosest teed.
Vaarikamoosi pole.

Mul on vihma lõhna vastu nõrkus.

    "Miks sa ei kirjuta?"
    "Sa tahtsid kysida: miks ma kirjutan?"
    "Ma tahtsid kysida, miks sa ei kirjuta!"
    "Aga ma kirjutan ju. Olen tegelikult kogu aeg kirjutanud. Igale poole olen kirjutanud — laterna- ja väravapostidele, majaustele ja autoratastele, muru sisse ja musta mulla peale. Puu koordegi olen uuristanud augu ja hõiganud oma sõnumi sellesse, lastes puu mahlade narratiivil oma ajatut sõnumit edasi kanda, lehtede alla märkida, kuni see kõik ykskord maa sisse toimetatakse, korrigeeritakse, trykki antakse.
Kõikjale olen ma kirjutanud, hästi väikeses kirjas. See ongi väike kirjandus — eriti väikese algustähega.
Oi olen olnud tubli.

A miks sa ise ei kirjuta?"
    "Ah, jäta!" teeb Pats kohkunud näo. "Ei mina ei saa kirjutada, tead ju kyll, mul ju see, noh — lapsepõlvetrauma. Nigu pastaka kätte võtan ja mõtlen: nyyd kirjutan yhe loo — nii pistavad käed värisema, silme eest lööb uduseks ja kõrvad hakkavad huugama.
Ei, mina kyll ei kirjuta."

Tuleb meelde.
Kunagi, kui Pats oli veel väikene mees, yks prõks siis käis tema rinna sees.
See oli yhel ilusal sygispäeval, teises või kolmandas klassis, kui õpetaja Maret palus lastel kirjutada kirjandi sellest, mida nad suvel siis tegid — et mida suurt nad korda saatsid, et kas aitasid vanaemal puid laduda või mõnda memmekest yle tänava, või lugesid «Lugusid Leninist» või...
Patsil oli kohe pea mõtteid tais. Oli kohe väga täis (Siis, kui ta seda lugu mulle jutustas, ta enam ei mäletanud, mida nimelt, aga et täis see pea oli, selles polnud kahtlust). Pats kibeles kangesti kirjutama. Ta haaras sulepea kätte ja...

Ja jäi mõttesse. Kuidas alustada? Milline lause oleks see õige; milline lause oleks hea kirjandi vääriline? Millise lause kohta võiks õpetaja öelda, et — "Kuulake, lapsed: nii algab hea kirjand", ja siis tema kirjandi klassi ees ette lugeda.

Jah, Pats unistas sellest. Ta mõtles, kui hea oleks kirjutada head kirjandit, sellist, mis kõigile lastele eeskujuks oleks, ja mille yle kõik uhkust tunneksid — et tema, Pats, väike poiss, kirjutas peaaegu sama hea kirjandi kui Suur Juht Leonid Brežnev või...
Just selliseid mõtteid hellitas Pats oma sydames. Siinsamas, koolipingiski, kasvatas see mõte tema indu ja ta käed kibelesid kirjutama. Sellest pidi saama Väga Hea Kirjand.
Aga vaat see esimene lause ei tahtnud kuidagi tulla. Vaene laps piinles ja vaevles, näris sulepead ja uuris tindipotti — et ehk saab selle sildi pealt mõne lause, või idee. Vaja polnud ju palju — tulnuks kasvõi lause alguski, kasvõi yksainus õige sõna, siis saanuks hing helgeks. Ja kõik ylejäänu tulnuks juba iseenesest.

Aga ei aidanud tindipottki.
Aeg möödus halastamatult, Pats tundis seda — õigemini nägi klassi ees tahvli kohal rippuva kella pealt. Iga minut, iga kulunud sekund hõljus koletislikuna läbi klassiruumi tema peale, rõhudes oma raskuse ja lämbusega Patsi seljale hirmu- ja vaevahigi, nii nagu käsi rõhub käsnast välja vee.

Patsi haaras ahastus.
Pats kyll siis veel täpselt ei teadnud, mida tähendab 'ahastus', aga see haaras teda ikkagi.

Ning siis, selle surve all peaaegu murdudes tegi Pats midagi, mida ta poleks endale muidu kunagi lubanud: ta piilus teise õpilase vihikusse!
Eespingis istunud Anneli oli kena ja tark tydruk ja meeldis Patsile väga. Patsile tundus, et Anneli ise poleks kyll kuidagi selle vastu, et teda aidata. Nii kiikaski Pats ettevaatlikult yle Anneli õla.
Jah, Anneli oli tõepoolest tubli: tal oli kirjas juba peaaegu terve lehekylg ja ta muudkui kirjutas. Kindlasti pidi tema kirjandi esimene lause olema midagi head!
Pats ulatus lugema kyll.
See oli tõepoolest hea lause.

Pats tõmbus ettevaatlikult pingile tagasi ja maalis lause oma vihikusse. "Nyyd! nyyd!" mõtlesid mõtted tema peas ja tormasid korraga närvikanaleid pidi Patsi parema käe sõrmede poole sellise hooga, et käsi lõi kergelt värisema. Nyyd ta alles kirjutab!

Aga... millest ta kirjutab? Kas sellest, kuidas... või hoopis sellest, et... ei, see pole hea mõte; äkki hoopis...
No milline võiks kyll olla see teine lause!! Pats tundis, ei ta teadis, et kui ta vaid selle teise lause esimese sõna kätte saaks — siis oleks kõik teed valla ja kogu ylejäänud jutt tuleks kui paisu tagant. Ent tema loomupärane ryytellikkus ei lubanud enam Anneli vihikusse kiigata. Seda poleks Anneli kindlasti heaks kiitnud. Ja õpetaja tuli ka lähemale...

Ning siis tirises kell.

"Pange sulepead käest, vihikud kinni ja saatke need tagant ettepoole!" käsutas õpetaja. Pats ohkas alistunult ja andis vihiku ära.

Järgmist kirjanduse tundi mäletas Pats väga ähmaselt. Vaid seda, et õpetaja teatas klassi ees: nende hulgas viibib yks geenius, kelle kirjandi ta tahaks klassile ette lugeda.

    "Nii." ytles õpetaja otsustaval toonil. "Kirjand.
OLI ILUS SUVEPÄEV.
Kõik.

Hinne kaks. Mahakirjutamise eest."

---
    "Jah, see on kurb lugu kyll," ohkan.
    "Jahh. vaat nii ma kirjutangi hoopis programme, mitte romaane," ohkab ka Pats. "Genoteksti. Ei saanudki minust suurt kirjanikku."

KÕIK MEHED ON SEAD
                 Kirke