"Täna ma laamendan läbi öö," piiksus hiir toanurgas. "See on lihtne, see polegi töö."
"Vala talle veel glögi," soovitas kass, nosides samal ajal piparkooki. "Tema enda huvides: sellest eilsest kuraasitamisest piisas täiesti, ja rohkem ma seda taluda ei soovi. Sa poleks pidanud..."
"Aga ma ju ei kutsunudki!" hyyatasin pisut solvunult. "Nad tulid ise. Koos päkapikkudega ilmselt, või siis nende järel. Niikui kingid sussi sisse ilmusid, olid ka need kaks platsis, närisid näljaselt piita ja nõudsid õlut ning vahukomme. Isegi sisse sõid nad end ise läbi ukse!"
"No tead! Mina neid kyll sulle pyydma ei hakka. Too lõks."
teisipäev, november 30, 2004
esmaspäev, november 29, 2004
Näedsa, olen nyyd jälle hakanud huvitavaid kirju saama. Jah, leidub sõnumeid, milliseid ei assassineeri spamassassin ega peata globaalsed bloklistid. Mis läbi tulema peab, see peab.
Aga midagi on muutunud. Enam ei kirjutata mulle, et " riessler lennettiin ensurer truuk gulvtÜpper", enam ei ole ma sunnitud mõistatama, millega tegu. Nyyd võin ma näha selgelt, vihm on läinud; näen tee peal tõkkepuid.
Keegi Whole R. Dunned pajatab (teema: "Mind Bolwing Quality Huge Screen Dnolwoadable Videos"), et
Yhes teises kirjas aga (teemaks märgitud "Re: Stupid Actersses potohs") sõnab Upturning K. Codfish järgmiseid tarkusesõnu:
Keegi Haste I. Bolshevism aga kurdab mulle:
Ja siis veel — saatjaks jällegi see Codfish:
Kui armas!
Ja seda tuleb ka öelda: saatjad on viisakad. Ykski autor pole pidanud paljuks panna kirjaga kaasa ka pilti endast. Inimesed piltidel on aga hellenistlikult kaunid ja rõõmsad, sundimatutes poosides, loomulikud ja looduslähedased oma täielikus ihulises ja vaimlises katmatuses.
Ehk on see mingi esoteeriline vennas- või (pigem) õeskond, kuulutamas kauaoodatud alasti tõde?
Aga midagi on muutunud. Enam ei kirjutata mulle, et " riessler lennettiin ensurer truuk gulvtÜpper", enam ei ole ma sunnitud mõistatama, millega tegu. Nyyd võin ma näha selgelt, vihm on läinud; näen tee peal tõkkepuid.
Keegi Whole R. Dunned pajatab (teema: "Mind Bolwing Quality Huge Screen Dnolwoadable Videos"), et
"You can't cross the sea merely by standing and staring at the water. Don't let yourself indulge in vain wishes.Habit is second nature.
Self-denial is the shining sore on the leprous body of Christianity.
Of all created comforts, God is the lender you are the borrower, not the owner."
Yhes teises kirjas aga (teemaks märgitud "Re: Stupid Actersses potohs") sõnab Upturning K. Codfish järgmiseid tarkusesõnu:
"The winning team has a dedication. It will have a core of veteran players who set the standards. They will not accept defeat. Let your character be kept up the very end, just as it began, and so be consistent.
Alcohol is barren. The words a man speaks in the night of drunkenness fade like the darkness itself at the coming of day.
Can you tell a plain man the road to heaven? Certainly, turn at once to the right, then go straight forward.The laws of probability, so true in general, so fallacious in particular."
Keegi Haste I. Bolshevism aga kurdab mulle:
"I'm trying to die correctly, but it's very difficult, you know."
Ja siis veel — saatjaks jällegi see Codfish:
"The sky is not less blue because the blind man does not see it. If begging should unfortunately be thy lot, knock at the large gates only."
Kui armas!
Ja seda tuleb ka öelda: saatjad on viisakad. Ykski autor pole pidanud paljuks panna kirjaga kaasa ka pilti endast. Inimesed piltidel on aga hellenistlikult kaunid ja rõõmsad, sundimatutes poosides, loomulikud ja looduslähedased oma täielikus ihulises ja vaimlises katmatuses.
Ehk on see mingi esoteeriline vennas- või (pigem) õeskond, kuulutamas kauaoodatud alasti tõde?
esmaspäev, november 08, 2004
Yks kool käib ringi mööda E... Eestimaad.
Võtan jälje yles juba kusagil Tartu lähistel; sörgin maanteed mööda linnast välja Võru poole. Kaugele aga ei jõua, vaevalt Tirsist mööda, kui minu kõrval peatub auto. See on Pats. Ta läheb Käärikule. Tal on mulle ainult yks palve: et ma endale lambakoera kostyymi selga tõmbaksin, ja et ma kohapeal vait pysiksin.
See teeb kokku kaks. Ma veel mõtlen, kumma neist ma täidan.
---
Aga semiootikuid ei karda enam suurt keegi.
Ökokapitalist tuleb ja ei karda, kasutab julgesti — ja korduvalt — sõna 'semiootika'; räägib, kuidas pahad tsistertslased pooldasid inimese ära virtuaalse ja bioloogilise vahel (ja et nyyd ongi sellega jama käes); jutustab — jälle! — loo majahundist, ehituspõrsakestest ja sellest kuidas hunt kunagi puhuda ei suuda (omist kogemusist julgen siinkohal siiski täpsustada: on teinegi kehaava olemas koerlastel, millest mõnikord ka yksjagu purustusjõulist ja kaostkylvavat tuulekest puhuda õnnestub!).
Fyysikki tuleb, ehkki pisut peljates — aga ainult pisut! — mõne pimedamasse nurka pugenud semiootiku heidetud tontlikke varje. Aga ta on siiski väga vapper, too fyysik — ei löö põnnama ega põgene.
Oma hirmust võitu saamiseks joonistab ta hoopis tahvlile skeemi, kaks ringi — humanitaaridest ja reaalidest isekeskis.
Seejärel sodib fyysik humanitaaride ringi keskel kiiresti-kiiresti sigri-migriks selle koha, kuhu ilmub semiootika, ehitab siis reaalidele kaitseks ymber kõrge sakilise kindlusemyyri ja teatab uhkelt, et "nendel kyll sinna semiootikat ei ole ega tule!". Neil matemaatika juba on.
Tubli, fyysik! Istu, viis.
Kultuuri-uurija tuleb ja ei karda; räägib rahvatantsust ja aeroobikast, laulupidudest ja eepostest...
Tagareas istub keegi mees, paberkott pähe tõmmatud, fanaatiline pilk silmaaukudest välkumas nagu kaheharuline mõõk. Alguses arvan, et tegemist on nakkuskartliku isikuga — aga ei.
"See on õhtu yllatusesineja", sosistab Pats mulle kõrva. "Terrorist! Kott on peas selleks, et keegi teda enne yllatust ära ei tunneks."
Teatriinimene Rohumaa on samuti tulnud ja kurdab semiootikutele lavastaja kui laevakapteni rasket elu ideoloogilise vastutuule tingimusis; kirub rahaga köetavate teatritiiburite raskeid kiviseid lainemasse, mis õdede-vendade jullasid põhja lykkavad. Noored semiootikuneiud õhkavad mõistvalt mitu korda.
Meediamees tuleb, on ise ka semiootik ega karda yldse mitte midagi; teeb tuttavatele nägudele hoopis böö, ja kasutab kõigis lauseis sidesõnana ning koha- ja ajamäärusena sõna 'nagu'.
Semiootiku manatud Nagud on maagiat täis, särisevad valjult — nii et esineja teisi sõnu pole enam peaaegu kuulda —, ja pritsivad oktariinivärvilist energiat otsekui särakyynlad. Nagud vormuvad õhus aegamisi värvilisteks okkalisteks keradeks, lendlevad saalis ringi ja torgivad sädemeid pildudes valusalt mu silmalauge.
See viimane on juba liig. Lähen hingan värsket niisket jahedat õhku ja imetlen pilvitus taevas Kääriku kohal kaunilt siravaid tähti.
Oh kui põnev see kõik. Milliseid imeväärseid asju kyll inimesed mõtlevad!
Võtan jälje yles juba kusagil Tartu lähistel; sörgin maanteed mööda linnast välja Võru poole. Kaugele aga ei jõua, vaevalt Tirsist mööda, kui minu kõrval peatub auto. See on Pats. Ta läheb Käärikule. Tal on mulle ainult yks palve: et ma endale lambakoera kostyymi selga tõmbaksin, ja et ma kohapeal vait pysiksin.
See teeb kokku kaks. Ma veel mõtlen, kumma neist ma täidan.
---
Aga semiootikuid ei karda enam suurt keegi.
Ökokapitalist tuleb ja ei karda, kasutab julgesti — ja korduvalt — sõna 'semiootika'; räägib, kuidas pahad tsistertslased pooldasid inimese ära virtuaalse ja bioloogilise vahel (ja et nyyd ongi sellega jama käes); jutustab — jälle! — loo majahundist, ehituspõrsakestest ja sellest kuidas hunt kunagi puhuda ei suuda (omist kogemusist julgen siinkohal siiski täpsustada: on teinegi kehaava olemas koerlastel, millest mõnikord ka yksjagu purustusjõulist ja kaostkylvavat tuulekest puhuda õnnestub!).
Fyysikki tuleb, ehkki pisut peljates — aga ainult pisut! — mõne pimedamasse nurka pugenud semiootiku heidetud tontlikke varje. Aga ta on siiski väga vapper, too fyysik — ei löö põnnama ega põgene.
Oma hirmust võitu saamiseks joonistab ta hoopis tahvlile skeemi, kaks ringi — humanitaaridest ja reaalidest isekeskis.
Seejärel sodib fyysik humanitaaride ringi keskel kiiresti-kiiresti sigri-migriks selle koha, kuhu ilmub semiootika, ehitab siis reaalidele kaitseks ymber kõrge sakilise kindlusemyyri ja teatab uhkelt, et "nendel kyll sinna semiootikat ei ole ega tule!". Neil matemaatika juba on.
Tubli, fyysik! Istu, viis.
Kultuuri-uurija tuleb ja ei karda; räägib rahvatantsust ja aeroobikast, laulupidudest ja eepostest...
Tagareas istub keegi mees, paberkott pähe tõmmatud, fanaatiline pilk silmaaukudest välkumas nagu kaheharuline mõõk. Alguses arvan, et tegemist on nakkuskartliku isikuga — aga ei.
"See on õhtu yllatusesineja", sosistab Pats mulle kõrva. "Terrorist! Kott on peas selleks, et keegi teda enne yllatust ära ei tunneks."
Teatriinimene Rohumaa on samuti tulnud ja kurdab semiootikutele lavastaja kui laevakapteni rasket elu ideoloogilise vastutuule tingimusis; kirub rahaga köetavate teatritiiburite raskeid kiviseid lainemasse, mis õdede-vendade jullasid põhja lykkavad. Noored semiootikuneiud õhkavad mõistvalt mitu korda.
Meediamees tuleb, on ise ka semiootik ega karda yldse mitte midagi; teeb tuttavatele nägudele hoopis böö, ja kasutab kõigis lauseis sidesõnana ning koha- ja ajamäärusena sõna 'nagu'.
Semiootiku manatud Nagud on maagiat täis, särisevad valjult — nii et esineja teisi sõnu pole enam peaaegu kuulda —, ja pritsivad oktariinivärvilist energiat otsekui särakyynlad. Nagud vormuvad õhus aegamisi värvilisteks okkalisteks keradeks, lendlevad saalis ringi ja torgivad sädemeid pildudes valusalt mu silmalauge.
See viimane on juba liig. Lähen hingan värsket niisket jahedat õhku ja imetlen pilvitus taevas Kääriku kohal kaunilt siravaid tähti.
Oh kui põnev see kõik. Milliseid imeväärseid asju kyll inimesed mõtlevad!
neljapäev, oktoober 28, 2004
Täna on siis see päev, mil mul on kylalised. Loomautorite Yhingust.
Minust paremal istub majesteetlikus rahus laua taga jasmiinilõhnalist teed ryybates juba auväärses eas makaak, kelle nimi on Mitä Kalkkari (sõprade jaoks lihtsalt — Mitja).
Mitja, kunagi yhe kuulsa soome kirjaniku kaasautor, veedab nyyd oma vanaduspõlve yhes Tiibeti kloostris — ysna lähedal Njangeni omale.
Vaiksel häälel pajatab Mitja meile kaugetest maadest ja imelistest olenditest, keda sygavsilmsete buda munkade meditatsiooniharjutuste järel kloostri poolmetsistunud aias tihti kohata võib. Sedavõrd imelised kirjeldused on need, et minu nõdrad käpad tõrguvad neid yles märkimast. Kuulan ja olen lummatud.
Teiseks lauakaaslaseks on pisut resigneerunud ilmel salatit nosiv nälkjas. Eriskummaline olend. Tema nimeks on Theo Graciaz.
Theod on väga lyhikese ajavahemiku järel tabanud kaks rasket lööki. Esiteks roomas ta läbi (nälkjate vaste 'läbi lugemisele') mingisuguse taksiili evangeeliumi ja sai sellest ilmutuse. Theo näeb nyyd kõike nagu pime Teiresias ning räägib ainult ladina keeles. Ka selle nime, mis tal praegu, võttis Theo endale pärast neid pöördelisi syndmusi. Enne seda oli ta nimi olnud Malodomestos... või midagi umbes sarnast (nälkjatel on tavaliselt ainult yks nimi).
Seejärel oli teda tabanud aga veel teinegi löök: nimelt, kavatsemata kellegi eest oma valgustumist varjata, läks ta tylli oma inimesest tööandjaga, Ervin Õunapuuga. Too mees vaese loomaga syndinud imet teps mitte seedida ei võinud, vaid pöördumisest kuuldes otsemaid "Reetur! Reetur!", röökima pistis ja Theole peaaegu et kinga andis. Justnimelt peaaegu, sest eneselegi imestuseks suutis Theo — see ainumas kord senises elus — arendada pöörast kiirust ja Õunapuu raske kingatalla eest lähimasse põrandaprakku kihutada. Jah, tõepoolest k i h u t a d a: kiirus oli olnud sedavõrd pöörane, et Theo oli pärast seda veel pool päeva lihtsalt hinge vaakudes praos lösutanud, iiveldanud ja öökinud.
Vaat see oli teine ime!
Theo kurdab vana lõhkikuivanud kiiktooli kääksumisele sarnaneval häälel oma rasket roomaja-saatust, ning kirub taga oma endist peremeest. Räägib sellest kuidas Õunapuu, see kuri ja hirmus mees, hommikuti hambaid puhastab: mitte hambaharjaga, vaid puust ristikujusid närides! Nii et saepuru suunurkadest lendab! Ja kuidas Õunapuu ykskord teda väevõimuga kahest luteri pastorist kohutavalt roppu luuletust sundis kirjutama; nii roppu, et vaene nälkjas selle välja mõtlemisel mitu korda minestama pidi!
Aeg möödub aga lugusid kuulates kiiresti ja kurk kipub kõigil kuivama. Palun Kassil meile pisut kosutust tuua.
"mater mizerricorrrdie!" vannub nälkjas krigiseval häälel, kui Kass lohistab köögist lagedale rikkaliku puuviljavaagna. "nil illas sphaeras horribiles! quid abhorrentes!" ja osutab tundlaga vaagna suunas. "ergo id est hospitalitas tua, cane!?"
Koristan kiiresti vaagnalt teiste puuviljade vahelt õunad.
Minust paremal istub majesteetlikus rahus laua taga jasmiinilõhnalist teed ryybates juba auväärses eas makaak, kelle nimi on Mitä Kalkkari (sõprade jaoks lihtsalt — Mitja).
Mitja, kunagi yhe kuulsa soome kirjaniku kaasautor, veedab nyyd oma vanaduspõlve yhes Tiibeti kloostris — ysna lähedal Njangeni omale.
Vaiksel häälel pajatab Mitja meile kaugetest maadest ja imelistest olenditest, keda sygavsilmsete buda munkade meditatsiooniharjutuste järel kloostri poolmetsistunud aias tihti kohata võib. Sedavõrd imelised kirjeldused on need, et minu nõdrad käpad tõrguvad neid yles märkimast. Kuulan ja olen lummatud.
Teiseks lauakaaslaseks on pisut resigneerunud ilmel salatit nosiv nälkjas. Eriskummaline olend. Tema nimeks on Theo Graciaz.
Theod on väga lyhikese ajavahemiku järel tabanud kaks rasket lööki. Esiteks roomas ta läbi (nälkjate vaste 'läbi lugemisele') mingisuguse taksiili evangeeliumi ja sai sellest ilmutuse. Theo näeb nyyd kõike nagu pime Teiresias ning räägib ainult ladina keeles. Ka selle nime, mis tal praegu, võttis Theo endale pärast neid pöördelisi syndmusi. Enne seda oli ta nimi olnud Malodomestos... või midagi umbes sarnast (nälkjatel on tavaliselt ainult yks nimi).
Seejärel oli teda tabanud aga veel teinegi löök: nimelt, kavatsemata kellegi eest oma valgustumist varjata, läks ta tylli oma inimesest tööandjaga, Ervin Õunapuuga. Too mees vaese loomaga syndinud imet teps mitte seedida ei võinud, vaid pöördumisest kuuldes otsemaid "Reetur! Reetur!", röökima pistis ja Theole peaaegu et kinga andis. Justnimelt peaaegu, sest eneselegi imestuseks suutis Theo — see ainumas kord senises elus — arendada pöörast kiirust ja Õunapuu raske kingatalla eest lähimasse põrandaprakku kihutada. Jah, tõepoolest k i h u t a d a: kiirus oli olnud sedavõrd pöörane, et Theo oli pärast seda veel pool päeva lihtsalt hinge vaakudes praos lösutanud, iiveldanud ja öökinud.
Vaat see oli teine ime!
Theo kurdab vana lõhkikuivanud kiiktooli kääksumisele sarnaneval häälel oma rasket roomaja-saatust, ning kirub taga oma endist peremeest. Räägib sellest kuidas Õunapuu, see kuri ja hirmus mees, hommikuti hambaid puhastab: mitte hambaharjaga, vaid puust ristikujusid närides! Nii et saepuru suunurkadest lendab! Ja kuidas Õunapuu ykskord teda väevõimuga kahest luteri pastorist kohutavalt roppu luuletust sundis kirjutama; nii roppu, et vaene nälkjas selle välja mõtlemisel mitu korda minestama pidi!
Aeg möödub aga lugusid kuulates kiiresti ja kurk kipub kõigil kuivama. Palun Kassil meile pisut kosutust tuua.
"mater mizerricorrrdie!" vannub nälkjas krigiseval häälel, kui Kass lohistab köögist lagedale rikkaliku puuviljavaagna. "nil illas sphaeras horribiles! quid abhorrentes!" ja osutab tundlaga vaagna suunas. "ergo id est hospitalitas tua, cane!?"
Koristan kiiresti vaagnalt teiste puuviljade vahelt õunad.
esmaspäev, oktoober 25, 2004
kase pealt lehti
siidisabad nokkimas
pihlakamarju
Veidrad linnud need siidisabad. Või teisiti — väga kombekad: kesse viisakas loom ikka oma sahvris sööb. Siidisabad igatahes mitte. Nemad lendavad kase otsast pihlakale, haaravad marja kobarast noka vahele, siis kaseoksale tagasi, ning söövad seal.
"Hei, teie seal!" hyydsin ma neile, aga siidisabad ei vastanud.
"Ma võin ju sinna otsa ronida ja mõnelt neist isiklikult järele pärida," ytles Kass mõtlikult oksi ja neil hyplevaid siidisabu hinnates. "Pealegi vääriks säherdune ylbe ignorantsus mõningast kasvatustööd," lisas ta hetke pärast kergel kurguhäälsel urinal.
Siis hakkas jälle sadama.
siidisabad nokkimas
pihlakamarju
Veidrad linnud need siidisabad. Või teisiti — väga kombekad: kesse viisakas loom ikka oma sahvris sööb. Siidisabad igatahes mitte. Nemad lendavad kase otsast pihlakale, haaravad marja kobarast noka vahele, siis kaseoksale tagasi, ning söövad seal.
"Hei, teie seal!" hyydsin ma neile, aga siidisabad ei vastanud.
"Ma võin ju sinna otsa ronida ja mõnelt neist isiklikult järele pärida," ytles Kass mõtlikult oksi ja neil hyplevaid siidisabu hinnates. "Pealegi vääriks säherdune ylbe ignorantsus mõningast kasvatustööd," lisas ta hetke pärast kergel kurguhäälsel urinal.
Siis hakkas jälle sadama.
teisipäev, oktoober 19, 2004
kase ladvas hakk
ehk vares ei näe läbi
tiheda udu
Udu rõskuses lõhnavad tugevalt kõdunemisega juba algust teinud puulehed. Mmm-milline võrratu aroom! Nuusutan sygavalt sisse ja hingan siis välja. Ahhh!
Udu on tõesti nii tihe, et möödasörkiva tundmatut tõugu koera vali ja meloodiline peeretus jätab ymbritsevasse hämusse selge pika ja pysiva viiru.
Nagu reaktiivlennuk pilvitus taevas, ainult et vastupidi.
ehk vares ei näe läbi
tiheda udu
Udu rõskuses lõhnavad tugevalt kõdunemisega juba algust teinud puulehed. Mmm-milline võrratu aroom! Nuusutan sygavalt sisse ja hingan siis välja. Ahhh!
Udu on tõesti nii tihe, et möödasörkiva tundmatut tõugu koera vali ja meloodiline peeretus jätab ymbritsevasse hämusse selge pika ja pysiva viiru.
Nagu reaktiivlennuk pilvitus taevas, ainult et vastupidi.
neljapäev, oktoober 14, 2004
Õhh.
Mis veider raskus lasub kõhus?!
Mu pea käib ringi. Käpad punased — kui õudsest veretööst. Ning saba — jälle! — nagu polekski.
Mis hirmsat tegu ma kyll teinud olen?
Memento, Koer! Memento!
Limpsan keelega yle näo ja käppade... Ei, see ei ole veri, see on moos!
Kuidas sai moos minu käppade peale!?
Midagi häguselt meenub... mingi trepp ja aken, jooksmine, pimedad kitsad tänavad, raske loksuv kõht, puruneva klaasi klirin, tuvijäljed teksasvestil, kollane sulepea kortsus kastanilehtede vahelt hallaööekstaasis tuttpyttidele tinti tilgutamas...
Ah, kuhu ma jäingi?
---
Ükskord nägi Amadeus unes, et ta on moos, lendlev moos, õnnelik moos. Tal oli mõnus olla. Ta ei teadnud, et on Amadeus. Äkki ta ärkas ja oli korrapealt Koer. Ei tea, kas Koer nägi unes, et on moos. Või nägi moos unes, et on Koer. Koera ja moosi vahel on tingimata vahe.
Kõik voolab, mitte yksnes moos.
Mis veider raskus lasub kõhus?!
Mu pea käib ringi. Käpad punased — kui õudsest veretööst. Ning saba — jälle! — nagu polekski.
Mis hirmsat tegu ma kyll teinud olen?
Memento, Koer! Memento!
Limpsan keelega yle näo ja käppade... Ei, see ei ole veri, see on moos!
Kuidas sai moos minu käppade peale!?
Midagi häguselt meenub... mingi trepp ja aken, jooksmine, pimedad kitsad tänavad, raske loksuv kõht, puruneva klaasi klirin, tuvijäljed teksasvestil, kollane sulepea kortsus kastanilehtede vahelt hallaööekstaasis tuttpyttidele tinti tilgutamas...
Ah, kuhu ma jäingi?
---
Ükskord nägi Amadeus unes, et ta on moos, lendlev moos, õnnelik moos. Tal oli mõnus olla. Ta ei teadnud, et on Amadeus. Äkki ta ärkas ja oli korrapealt Koer. Ei tea, kas Koer nägi unes, et on moos. Või nägi moos unes, et on Koer. Koera ja moosi vahel on tingimata vahe.
Kõik voolab, mitte yksnes moos.
kolmapäev, oktoober 13, 2004
esmaspäev, oktoober 11, 2004
Jaagupoisi surma puhul vaikses leinas langetasin pea.
Siis jälle rõõmustasin — ja kapinurgast kutsusin tapeedirullide tagant, katusekambrist koltunud ajalehtede vahelt, õuest maasse kaevatud vanast piimapudelist välja seni peidus pysinud tähistatavad ning nyhkisin läikima.
Nyyd hiilgavad nad; kõige heledamalt — nagu kilovatine vobla — särab see, kellele kaak kord kongis paraskikaanega äsas.
Ainult yhte tähistatavat, seda kelle Jaagupoiss kätte sai ja siis olematuks eitas, pole enam teiste seas.
Rahu nende põrmule.
Siis jälle rõõmustasin — ja kapinurgast kutsusin tapeedirullide tagant, katusekambrist koltunud ajalehtede vahelt, õuest maasse kaevatud vanast piimapudelist välja seni peidus pysinud tähistatavad ning nyhkisin läikima.
Nyyd hiilgavad nad; kõige heledamalt — nagu kilovatine vobla — särab see, kellele kaak kord kongis paraskikaanega äsas.
Ainult yhte tähistatavat, seda kelle Jaagupoiss kätte sai ja siis olematuks eitas, pole enam teiste seas.
Rahu nende põrmule.
reede, oktoober 08, 2004
Mitte et nad oleksid agressiivsed — oh ei, seda mitte, ma nii ei mõtle. Aga nad kleepuvad kõikjale. Ja see tundub nii loomulik. Nagu mingi kastanimunade substantsiaalne magnetism.
Näed kastanit — ja juba ta tõmbub su poole.
Haarad kastani pihku — ja enam ta lahti ei lase.
Paned tasku või kodus laua ehk kapi peale ja käid aeg-ajalt silitamas või imetlemas.
Tahad kirjutada luuletusi kastanimunadest, rääkida kõigile, et sul on kodus kastanimuna.
Räägi nendega. Loe neile ette.
Ma olen avastanud, et kõige rohkem armastavad nad muinasjuttu Hansust ja Gretest, romaani "Koera süda" ja luuletusi raamatust "Himplike ja Pimplike". See rahustab nende magnetismi, uinutab nende valvsuse.
Pikema lugemise peale taltuvad nad lõpuks täiesti.
Siis võid sa neid rahumeeli katsuda.
Näed kastanit — ja juba ta tõmbub su poole.
Haarad kastani pihku — ja enam ta lahti ei lase.
Paned tasku või kodus laua ehk kapi peale ja käid aeg-ajalt silitamas või imetlemas.
Tahad kirjutada luuletusi kastanimunadest, rääkida kõigile, et sul on kodus kastanimuna.
Räägi nendega. Loe neile ette.
Ma olen avastanud, et kõige rohkem armastavad nad muinasjuttu Hansust ja Gretest, romaani "Koera süda" ja luuletusi raamatust "Himplike ja Pimplike". See rahustab nende magnetismi, uinutab nende valvsuse.
Pikema lugemise peale taltuvad nad lõpuks täiesti.
Siis võid sa neid rahumeeli katsuda.
neljapäev, oktoober 07, 2004
Alguses maavärin, ja nyyd siis veel see.
Naasen hommikuselt jalutuskäigult, raputan ennast, ning minu karvade vahelt pudeneb kastanimune. Läkastan.
Ka hammaste vahelt kukub põrandale kolm ei tea kust sinna sattunud kastanimuna!
Akna taga kriibib Kass ja nõuab summutatud häälel, et ma ta jalamaid tuppa laseksin.
Otse tema kannul pudeneb, enne kui ma akna sulgeda jõuan, tuppa veel trobikond kastanimuna. Need veerevad, otsekui oleks nad nähtamatu paelaga Kassi saba kylge seotud, hanereas tema kannul, ning kui Kass masendunud ilmel keset tuba peatub ja istet võtab, veel mõne aja ringiratast, moodustades lõpuks peatudes Kassi ymber veidra ja mulle tundmatu mustriga sõõri.
"Päästa, oh päästa mind, armas sõber, sest needusest!" anub Kass. "Ma ei saa, näe, enam sammugi õues astuda, ilma et mõni kastanimuna mulle kannule ei astuks. Näed, see siin kogunes vaid veerand tunniga!"
Löön käpaga mustri Kassi ymbert laiali. Kastanid keerlevad, veerlevad, ent mõne hetke pärast on, ehk ainult väikeste muudatustega, kõik mustris tagasi. Toon tolmuimeja ja tõmban munad sinna sisse. Kassi ymbert, ja ka esikust.
Imejast, kui ma selle lõpuks välja lylitan, kostab tuhmi prõmmimist ja ponksumist. Kastanid hyppavad sees ringi, aga välja nad enam ei saa.
Pakun heitunud Kassile lonksu veini.
*
"Milline suurepärane sygis," hõikab Pats uksest sisse astudes. "Kui palju kastaneid! Kas nad pole kaunid!" ja tõstab jopetaskust meie ette peotäie mune.
---
Millega seda kyll seletada?
Ja kuidas lahendada õueskäigu probleem?
Käia või mitte käia, selles on kysimus. Mis oleks yllam — vaimus nautida neid mune, mis niiske sygis meile poetab, või, tõstes käpad kastanite vastu, vaev lõpetada? Syya, magada... võibolla talve tulekuni õue mitte minna?
Naasen hommikuselt jalutuskäigult, raputan ennast, ning minu karvade vahelt pudeneb kastanimune. Läkastan.
Ka hammaste vahelt kukub põrandale kolm ei tea kust sinna sattunud kastanimuna!
Akna taga kriibib Kass ja nõuab summutatud häälel, et ma ta jalamaid tuppa laseksin.
Otse tema kannul pudeneb, enne kui ma akna sulgeda jõuan, tuppa veel trobikond kastanimuna. Need veerevad, otsekui oleks nad nähtamatu paelaga Kassi saba kylge seotud, hanereas tema kannul, ning kui Kass masendunud ilmel keset tuba peatub ja istet võtab, veel mõne aja ringiratast, moodustades lõpuks peatudes Kassi ymber veidra ja mulle tundmatu mustriga sõõri.
"Päästa, oh päästa mind, armas sõber, sest needusest!" anub Kass. "Ma ei saa, näe, enam sammugi õues astuda, ilma et mõni kastanimuna mulle kannule ei astuks. Näed, see siin kogunes vaid veerand tunniga!"
Löön käpaga mustri Kassi ymbert laiali. Kastanid keerlevad, veerlevad, ent mõne hetke pärast on, ehk ainult väikeste muudatustega, kõik mustris tagasi. Toon tolmuimeja ja tõmban munad sinna sisse. Kassi ymbert, ja ka esikust.
Imejast, kui ma selle lõpuks välja lylitan, kostab tuhmi prõmmimist ja ponksumist. Kastanid hyppavad sees ringi, aga välja nad enam ei saa.
Pakun heitunud Kassile lonksu veini.
*
"Milline suurepärane sygis," hõikab Pats uksest sisse astudes. "Kui palju kastaneid! Kas nad pole kaunid!" ja tõstab jopetaskust meie ette peotäie mune.
---
Millega seda kyll seletada?
Ja kuidas lahendada õueskäigu probleem?
Käia või mitte käia, selles on kysimus. Mis oleks yllam — vaimus nautida neid mune, mis niiske sygis meile poetab, või, tõstes käpad kastanite vastu, vaev lõpetada? Syya, magada... võibolla talve tulekuni õue mitte minna?
kolmapäev, oktoober 06, 2004
Kulunud kreissael
puu mustreid imetledes
hing jäänud kinni
Kyttepuude varumine Patsi vanemate juures on täies hoos.
Mind on deporteeritud paranduslikele töödele. Pats ytleb, et seene mõju kestab ikka veel. Et mind tuleb ravida.
Pats ei tea midagi. Ta ei saa aru.
Mulle lihtsalt pööraselt meeldivad need kirjud vahtralehehunnikud, mida usinad pargivahid, koja- ja muud mehed-naised mitmele poole kokku on jõudnud ajada. Kaunilt vormitud skulptuursed mygarikud, pehmed ja armsad. Mulle meeldib hunniku sisse pugeda, selles vaikselt lebada nii et koonuotsagi välja ei paista, lehtede vahelt ymbrust piiluda, oodata. Kuni tuleb keegi, kellest ma kohe tean — Tema on see Õige!
Siis hyppan ma kõigi nelja jalaga maast lahti tõugates õhku; lehti pritsib laias kaares ja ma hõikan uljalt: "Hurraa!!"
"AaaaPOMMppiii!!" hõikab Tema vastu, ja viskub selili kõrvalasuvale lehehunnikule.
"Ššaaaooledšššeganee!" sisiseb Kass kõrvalt hunnikust minu peale.
Ei, ma ei ole šššeganee. Ma lihtsalt naudin šygišt.
puu mustreid imetledes
hing jäänud kinni
Kyttepuude varumine Patsi vanemate juures on täies hoos.
Mind on deporteeritud paranduslikele töödele. Pats ytleb, et seene mõju kestab ikka veel. Et mind tuleb ravida.
Pats ei tea midagi. Ta ei saa aru.
Mulle lihtsalt pööraselt meeldivad need kirjud vahtralehehunnikud, mida usinad pargivahid, koja- ja muud mehed-naised mitmele poole kokku on jõudnud ajada. Kaunilt vormitud skulptuursed mygarikud, pehmed ja armsad. Mulle meeldib hunniku sisse pugeda, selles vaikselt lebada nii et koonuotsagi välja ei paista, lehtede vahelt ymbrust piiluda, oodata. Kuni tuleb keegi, kellest ma kohe tean — Tema on see Õige!
Siis hyppan ma kõigi nelja jalaga maast lahti tõugates õhku; lehti pritsib laias kaares ja ma hõikan uljalt: "Hurraa!!"
"AaaaPOMMppiii!!" hõikab Tema vastu, ja viskub selili kõrvalasuvale lehehunnikule.
"Ššaaaooledšššeganee!" sisiseb Kass kõrvalt hunnikust minu peale.
Ei, ma ei ole šššeganee. Ma lihtsalt naudin šygišt.
esmaspäev, oktoober 04, 2004
Kärbse zen.
Yksik uimane kärbes istub seenel ja sumistab vaikselt tiibadega.
Et tegelikult pole see ikka tiibade sumin, saan alles siis aru, kui kõrva kärbsele lähemale, peaaegu vastu seent ajan.
"biii to naku shirigoe kanashi yoru no shika," piriseb kärbes, pööritades oma liitsilmi ja kummardudes minu poole. "Konnichiwa, Amadeus-san!
Fuji seppo suru hoshi wa, hiratake ni umaru!"
Kärbse silmi katab poolenisti valge peapael; sellele on mustaga maalitud Jizo Bosatsu suutra.
Kärbse tagumised jalad on ristatud lootoseasendisse.
"Sore wa setsumei suru made mo naku akiraka na koto da," vastan.
Kärbes noogutab veelkord, ja tardub seejärel endisesse poosi. Tema londi vahelt hakkab voogama vaikset pominat ja tiivad võtavad kuldse läike.
Kärbse sumin ajab mu pea kergelt ringi käima. Istun mättale ja löön mõtteid koguda pyydes hambad valju plaksatusega kokku.
Suhu jääb tykk kärbse seent.
Ilusad vikerkaarevärvilised kaselehed ymberringi...
Taevas selgineb ja lööb päikese loojangu kumas oranžikalt helendama. Ilmselt olen ma siin istunud mitu tundi, ja mul on kylm. Võdistan saba.
Kärbes, nyyd juba yleni kuldne ja särav, hõljub tiibu liigutamata seenelt yles ja kaob kaselehtede vahele.
Yksik uimane kärbes istub seenel ja sumistab vaikselt tiibadega.
Et tegelikult pole see ikka tiibade sumin, saan alles siis aru, kui kõrva kärbsele lähemale, peaaegu vastu seent ajan.
"biii to naku shirigoe kanashi yoru no shika," piriseb kärbes, pööritades oma liitsilmi ja kummardudes minu poole. "Konnichiwa, Amadeus-san!
Fuji seppo suru hoshi wa, hiratake ni umaru!"
Kärbse silmi katab poolenisti valge peapael; sellele on mustaga maalitud Jizo Bosatsu suutra.
Kärbse tagumised jalad on ristatud lootoseasendisse.
"Sore wa setsumei suru made mo naku akiraka na koto da," vastan.
Kärbes noogutab veelkord, ja tardub seejärel endisesse poosi. Tema londi vahelt hakkab voogama vaikset pominat ja tiivad võtavad kuldse läike.
Kärbse sumin ajab mu pea kergelt ringi käima. Istun mättale ja löön mõtteid koguda pyydes hambad valju plaksatusega kokku.
Suhu jääb tykk kärbse seent.
Ilusad vikerkaarevärvilised kaselehed ymberringi...
Taevas selgineb ja lööb päikese loojangu kumas oranžikalt helendama. Ilmselt olen ma siin istunud mitu tundi, ja mul on kylm. Võdistan saba.
Kärbes, nyyd juba yleni kuldne ja särav, hõljub tiibu liigutamata seenelt yles ja kaob kaselehtede vahele.
pühapäev, september 12, 2004
"No ei saa enam kaalu alla, tee või tina," ohkab Pats, libistades murelikul ilmel käega yle särgist punnitava kõhu. Tema näol, nagu ka liigutuses, millega ta haarab laualt järgmise pudeli Jänese õlut, peegeldub kerge masendus.
Kass jälgib teda põlevi silmi, käpalihased pingul, saba pingiserval vonklemas.
Istume aias laua ääres Mõtleva Pirnipuu all. Ilmselt on meil selleks mõjuv põhjus.
"Me võiksime tähistada — ma mõtlen — uue keskaja saabumist," pakub Kass. Tema silmad kilavad rubiinpunaselt.
"Oh, kas see on juba kohal?" yhmab Pats, kergelt siira yllatusega hääles. "Kuidas ma kyll ei märganud..."
"Sel korral tuleb keskaeg teisiti. Niu Näu! ja teisiti, hoopis teisiti!" õhkab Kass. "Kas teie ei kuulnud veidi aega tagasi yht vaikset krõpsu, veel vaiksemat sellest, mida teeb hiir, hammustades sulatatud emmentali juustu ja sylitades siis välja, kuna selle valmistamiseks on kasutatud liialt elusa lehma piima? Muttvaikset, ent yhtlasi kõikeläbistavat, võdisemapanevat krõpsu? Mind tabas see keset yht tormist ja tontlikku ööd mahajäetud supelmajas, kui ma jälgisin just järjekordset jubedat unenägu. Ärkasin tookord vabisedes ja sain kohe aru — Nyyd On See Käes!"
"Kas see ei võinud olla äkki — mõni rott?" pakun veidi ebalevalt. "Või mõni äparduv ninjakyylik?"
"Ah!" hyyatab Kass närviliselt. "Kas te siis ei näe, mis ymberringi toimub! Kas te ei näe, kuidas maakera pöördub itta, kuidas väikesed vikerkaarevärvilised ämblikud lennutavad kyynlavalguses taevasse tuulelohesid, peale maalitud vaeste õnnetute kasside verega suur «K»!? Kuidas te kyll ometi ei märka... ah ma ei või!" Kass toob ahastusest ja meeleheitest kuuldavale läbilõikava kräunatuse, kargab toolilt pirnipuule, sealt vihmaveerennile, paari hyppega yle katuseharja, ja läinud ta ongi.
"No, heakene kyll, keskaeg," pomiseb Pats oma naba silmitsedas. "Aga mind huvitab, mis peale seda tuleb. Uus uusaeg? Ja seejärel uus uusimaeg?"
"Minu arust pole teie jaoks, inimesed, see keskaeg kunagi lõppenudki. Teie teaduses valitsevate dogmade eirajaid tabab endiselt karm hukkamõist ja tsunftist väljaheit. Ning seda, kuidas teie yhiskond korraldatud on, võiks nimetada «reformitud feodalismiks»."
"Kapitalism on see, loll loom."
"Reformitud feodalism.
Muuseas, kas õigem poleks mitte öelda: pärast, mitte peale keskaega? Pärast kella kuut, pärast eilset, pärast maailma lõppu...?"
"Mhh. Jah. Ma ei tea, vist kyll. Kõik räägivad viimasel ajal muudkui «peale» ja «peale». Võib-olla ei tajuta aega enam järgnevustena, vaid millegi lisandumisena... Ah, ma ei tea."
"Infoyhiskond."
Pirnipuu kirjutab tuhande oksaga õhku järjekordse koani, mida ma ei mõista, ja raputab ennast. Mõtluse vilju pudeneb meile pähe. Ja pisut rohekaid-kollakaid lehti.
Kass jälgib teda põlevi silmi, käpalihased pingul, saba pingiserval vonklemas.
Istume aias laua ääres Mõtleva Pirnipuu all. Ilmselt on meil selleks mõjuv põhjus.
"Me võiksime tähistada — ma mõtlen — uue keskaja saabumist," pakub Kass. Tema silmad kilavad rubiinpunaselt.
"Oh, kas see on juba kohal?" yhmab Pats, kergelt siira yllatusega hääles. "Kuidas ma kyll ei märganud..."
"Sel korral tuleb keskaeg teisiti. Niu Näu! ja teisiti, hoopis teisiti!" õhkab Kass. "Kas teie ei kuulnud veidi aega tagasi yht vaikset krõpsu, veel vaiksemat sellest, mida teeb hiir, hammustades sulatatud emmentali juustu ja sylitades siis välja, kuna selle valmistamiseks on kasutatud liialt elusa lehma piima? Muttvaikset, ent yhtlasi kõikeläbistavat, võdisemapanevat krõpsu? Mind tabas see keset yht tormist ja tontlikku ööd mahajäetud supelmajas, kui ma jälgisin just järjekordset jubedat unenägu. Ärkasin tookord vabisedes ja sain kohe aru — Nyyd On See Käes!"
"Kas see ei võinud olla äkki — mõni rott?" pakun veidi ebalevalt. "Või mõni äparduv ninjakyylik?"
"Ah!" hyyatab Kass närviliselt. "Kas te siis ei näe, mis ymberringi toimub! Kas te ei näe, kuidas maakera pöördub itta, kuidas väikesed vikerkaarevärvilised ämblikud lennutavad kyynlavalguses taevasse tuulelohesid, peale maalitud vaeste õnnetute kasside verega suur «K»!? Kuidas te kyll ometi ei märka... ah ma ei või!" Kass toob ahastusest ja meeleheitest kuuldavale läbilõikava kräunatuse, kargab toolilt pirnipuule, sealt vihmaveerennile, paari hyppega yle katuseharja, ja läinud ta ongi.
"No, heakene kyll, keskaeg," pomiseb Pats oma naba silmitsedas. "Aga mind huvitab, mis peale seda tuleb. Uus uusaeg? Ja seejärel uus uusimaeg?"
"Minu arust pole teie jaoks, inimesed, see keskaeg kunagi lõppenudki. Teie teaduses valitsevate dogmade eirajaid tabab endiselt karm hukkamõist ja tsunftist väljaheit. Ning seda, kuidas teie yhiskond korraldatud on, võiks nimetada «reformitud feodalismiks»."
"Kapitalism on see, loll loom."
"Reformitud feodalism.
Muuseas, kas õigem poleks mitte öelda: pärast, mitte peale keskaega? Pärast kella kuut, pärast eilset, pärast maailma lõppu...?"
"Mhh. Jah. Ma ei tea, vist kyll. Kõik räägivad viimasel ajal muudkui «peale» ja «peale». Võib-olla ei tajuta aega enam järgnevustena, vaid millegi lisandumisena... Ah, ma ei tea."
"Infoyhiskond."
Pirnipuu kirjutab tuhande oksaga õhku järjekordse koani, mida ma ei mõista, ja raputab ennast. Mõtluse vilju pudeneb meile pähe. Ja pisut rohekaid-kollakaid lehti.
laupäev, august 14, 2004
Kompamise teel ajude — mitte juustu — olemasolu siiski tuvastatud.
Kass aretas kyll käigupealt teooria, mille kohaselt on kõigil tegelikult aju asemel juust või puder ja kapsad või soust ja kartulid — senikaua, kuni keegi selle või teise konkreetse olendi pea sisse vaadanud ei ole. Õigemini on kogu ajumaterjal neljamõõtmelises subatomaarses protsessis, mida kass nimetas Schrödinger-Hawkingi soustisääreks.
Niipea aga kui pealuu avatakse, hangub see "kuum materjal" vaatleja mõjul kolmemõõtmeliseks ajukurrustikuks. Kass nimetas seda mentaalse määramatuse printsiibiks — ei saavat korraga kindlaks teha mõistuse ilmnemist ja asukohta.
Huvitav teooria.
Kass aretas kyll käigupealt teooria, mille kohaselt on kõigil tegelikult aju asemel juust või puder ja kapsad või soust ja kartulid — senikaua, kuni keegi selle või teise konkreetse olendi pea sisse vaadanud ei ole. Õigemini on kogu ajumaterjal neljamõõtmelises subatomaarses protsessis, mida kass nimetas Schrödinger-Hawkingi soustisääreks.
Niipea aga kui pealuu avatakse, hangub see "kuum materjal" vaatleja mõjul kolmemõõtmeliseks ajukurrustikuks. Kass nimetas seda mentaalse määramatuse printsiibiks — ei saavat korraga kindlaks teha mõistuse ilmnemist ja asukohta.
Huvitav teooria.
reede, august 13, 2004
Aijeerum!
Äkki ajas Kass ikkagi midagi segamini ja mul on nyyd ajupoolkerade asemel pool juustukera. Tunne on kyll selline. Ja saba ajab jälle karvu maha. Ja kõik lõhnab äkitselt juustu järele - tuba, trepikoda, tänav ja inimesed sellel, kogu linn... kogu maakera tundub suure aukliku juustukerana.
Huvitav, kas hiirtel on ajude asemel juust?
Äkki ajas Kass ikkagi midagi segamini ja mul on nyyd ajupoolkerade asemel pool juustukera. Tunne on kyll selline. Ja saba ajab jälle karvu maha. Ja kõik lõhnab äkitselt juustu järele - tuba, trepikoda, tänav ja inimesed sellel, kogu linn... kogu maakera tundub suure aukliku juustukerana.
Huvitav, kas hiirtel on ajude asemel juust?
neljapäev, august 12, 2004
Mitte et ma poleks tahtnud. Kirjutada. Ei saanud.
Mitte et ma poleks proovinud - kyll, ja korduvalt.
Ent iga kord kui ma meeltesegaduses käpad klahvide poole sirutasin, kostis kurgust kähedat urinat. Mida lähemale jõudsid kyyned klaviatuurile, seda valjemaks muutus urin, kuni läks klahvide puutumisel yle närviliseks haukumiseks.
No milline loom siis sellistes tingimustes kirjutada saab!
Lisaks avastasin yhel hommikul ärgates, et olin oma aju kusagile maha unustanud.
Rumalast peast, ajuta, nagu ma nyyd olin, ei taibanud seda kuskilt otsida ja mul tuli niisamuti laia maailma rändama minna.
Oh, oleks ma ometi vaadanud kylmkappi juustukella alla! Aga aitäh Kassile, kes sealt yleeile minu aju leidis ja selle mulle taas pähe pani. Keegi oli sealt kyll juba väikese ampsu hauganud - ilmselt pimedas ekslikult juustuks pidades - aga ma ei tunne kyll, et mul miskit olulist puuduks. Pealegi - nagu Briti teadlased juba kindlaks on teinud, pidavat ajurakud siiski tagasi kasvama.
Et vahepeal mul ajusid polnud, möödus osa suvest otsekui unes. Mõningase keskendumise tulemusena meenuvad mingid ähmased pildid, syndmused alguse ja lõputa; peas kõlavad piltide taustaks nimed nagu: "Haapsalu", "Sutu", "Pöide", "Puhtu", "Laelatu"...
Jah, ajudega või ilma, midagi mus siiski on. Lihas ja luus.
Ma kavatsen siiski veel neis mälestusis kaevata, ehk leida miskit olulist, mida yles tähendada. Ei saa ju olla, et midagi ei olnud.
Võib-olla peaksin ma järgima ajaloolisi suurkujusid ja tegema oma märkmetest raamatu - "Õpetlikke ylestähendusi koer Amadeuse arvutist"? Ehk peaksin ma mõtlema vähem enda peale ja rohkem järeltulevate põlvkondade harimise peale...
...
Huvitav, aga veel praegugi ajab miski mind aeg-ajalt haukuma. Haugatused tulevad nagu luksumine, kuskilt sisikonnast, kestavad mõne aja, lähevad rutem yle, kui kylma vett lakkuda.
Koer minus eneses tahab olla rohkem mina kui mina ise...
Mitte et ma poleks proovinud - kyll, ja korduvalt.
Ent iga kord kui ma meeltesegaduses käpad klahvide poole sirutasin, kostis kurgust kähedat urinat. Mida lähemale jõudsid kyyned klaviatuurile, seda valjemaks muutus urin, kuni läks klahvide puutumisel yle närviliseks haukumiseks.
No milline loom siis sellistes tingimustes kirjutada saab!
Lisaks avastasin yhel hommikul ärgates, et olin oma aju kusagile maha unustanud.
Rumalast peast, ajuta, nagu ma nyyd olin, ei taibanud seda kuskilt otsida ja mul tuli niisamuti laia maailma rändama minna.
Oh, oleks ma ometi vaadanud kylmkappi juustukella alla! Aga aitäh Kassile, kes sealt yleeile minu aju leidis ja selle mulle taas pähe pani. Keegi oli sealt kyll juba väikese ampsu hauganud - ilmselt pimedas ekslikult juustuks pidades - aga ma ei tunne kyll, et mul miskit olulist puuduks. Pealegi - nagu Briti teadlased juba kindlaks on teinud, pidavat ajurakud siiski tagasi kasvama.
Et vahepeal mul ajusid polnud, möödus osa suvest otsekui unes. Mõningase keskendumise tulemusena meenuvad mingid ähmased pildid, syndmused alguse ja lõputa; peas kõlavad piltide taustaks nimed nagu: "Haapsalu", "Sutu", "Pöide", "Puhtu", "Laelatu"...
Jah, ajudega või ilma, midagi mus siiski on. Lihas ja luus.
Ma kavatsen siiski veel neis mälestusis kaevata, ehk leida miskit olulist, mida yles tähendada. Ei saa ju olla, et midagi ei olnud.
Võib-olla peaksin ma järgima ajaloolisi suurkujusid ja tegema oma märkmetest raamatu - "Õpetlikke ylestähendusi koer Amadeuse arvutist"? Ehk peaksin ma mõtlema vähem enda peale ja rohkem järeltulevate põlvkondade harimise peale...
...
Huvitav, aga veel praegugi ajab miski mind aeg-ajalt haukuma. Haugatused tulevad nagu luksumine, kuskilt sisikonnast, kestavad mõne aja, lähevad rutem yle, kui kylma vett lakkuda.
Koer minus eneses tahab olla rohkem mina
neljapäev, juuli 01, 2004
"Ahhahaa, ohhohhoo, maisaa," naerab Pats. Ta on just sisestanud otsingumootorisse ime, pisike!, ja naudib nyyd leitut.
"Ammu, Ilma!" pakun talle veel, pärast mõningast pealekäimist. "Õpi, himuline! Kõrbe, ma! Tao, ist! Käi, jaja! ..."
"See pole aus!" sekkus Pats. "Kesse jaja veel on!? Ära tee sohki!"
"Mine, metsa!"
"Ammu, Ilma!" pakun talle veel, pärast mõningast pealekäimist. "Õpi, himuline! Kõrbe, ma! Tao, ist! Käi, jaja! ..."
"See pole aus!" sekkus Pats. "Kesse jaja veel on!? Ära tee sohki!"
"Mine, metsa!"
kolmapäev, juuni 16, 2004
Valged kohevad pilved kulgevad hõredas rivituses Mehikoorma kohal; tugevast tuulest hoolimata tempos, mille kohta tekib kiusatus öelda: majesteetlikult aeglane. Taevas nende taga on taevakarva sinine (nigu pajapõhi?), mõnes kohas kauged kiudpilved nagu märjale paberile valgunud lõssi hägused plekid.
Minus kripeldab kahtlus, nagu istuks ma päriselt mitte ("mitte päriselt" oleks tõele lähemal) teepervel Räpina ja Mehikoorma vahel, vaid mõnes Navitrolla ebanavitrollalikus maalis.
Yks pilv liigub iseäranis madalal metsatuka kohal, peaaegu puudutades puude latvu. Puud painduvad pisut rohkem selle lähenedes, justkui ei suruks neid kaardu mitte yksnes tuul, vaid mingi pilve ymbritsev, koeragi silmale nähtamatu jõuväli.
Seda lendava seaga sarnanevat pilve vaadates tekib mõte: kui ronida mõne kõrgema kuuse otsa, ja siis sealt parajalt pingutades hypata, võiks ehk käppadega pilvest kinni haarata.
"oleks seal kyyned, roniks puu otsa"... no jee ta roniks. Minul on kyyned, (hetkel kyll poole kyyne võrra vähem, kui enne esimest katset) ja ma olen täiesti kindel, et seale oleks neist ronimisel veel vähem kasu kui mulle. Ennemini saab kyll sõrgade abil puu otsa.
Redelist oleks abi rohkem...
...
Tartu pool tõmbuvad pilved kokku ja tihenevad raskeks synkjaks myyriks, mis lõpuks ei pea enam vastu, murdub iseenese raskuse käes ja pudeneb piiskadena maha.
Pilveealune maailm...
kolmapäev, juuni 09, 2004
Kysimus:
"Kas külas viibides oled Sa tavaliselt jutukas?"
Variandid: 1 - ei ole nõus, 2 - enamasti mitte, 3 - ei tea, 4 - mõnikord, 5 - täiesti nõus
Olen ma mida?!
"Mõnikord külas viibides tavaliselt jutukas"?
Või
"külas viibides mõnikord tavaliselt jutukas"??
Või hoopis
"külas viibides tavaliselt mõnikord jutukas"???
Suur Tõll, tule appi!
---
"Kuidas tunned, kala, ennast vees?"
"Täiesti nõus!"
Inimene — see kõlab hirmuäratavalt!
"Kas külas viibides oled Sa tavaliselt jutukas?"
Variandid: 1 - ei ole nõus, 2 - enamasti mitte, 3 - ei tea, 4 - mõnikord, 5 - täiesti nõus
Olen ma mida?!
"Mõnikord külas viibides tavaliselt jutukas"?
Või
"külas viibides mõnikord tavaliselt jutukas"??
Või hoopis
"külas viibides tavaliselt mõnikord jutukas"???
Suur Tõll, tule appi!
---
"Kuidas tunned, kala, ennast vees?"
"Täiesti nõus!"
Inimene — see kõlab hirmuäratavalt!
teisipäev, juuni 08, 2004
Pirnipuu varjus
jaapani sirelid ja
vihm ymberringi
Vihm — piisavalt tihe, et juba lyhikese jalutuskäigu järel yle hoovi niriseks vesi minu nahkselt kattelt ojadena.
(Lausvihm - sõnast lausuma... Sellel vihmal on sajatavatele midagi öelda?)
Kass seisatab hetkeks keset teed, vaatab resigneerunud ilmel pead langetades pisut kõrvale ja vonksutab nördinult saba. Koerailm ei ole tema jaoks.
Siis istume mõlemad puu all. Kass kallab termosest teed.
Vaarikamoosi pole.
Mul on vihma lõhna vastu nõrkus.
jaapani sirelid ja
vihm ymberringi
Vihm — piisavalt tihe, et juba lyhikese jalutuskäigu järel yle hoovi niriseks vesi minu nahkselt kattelt ojadena.
(Lausvihm - sõnast lausuma... Sellel vihmal on sajatavatele midagi öelda?)
Kass seisatab hetkeks keset teed, vaatab resigneerunud ilmel pead langetades pisut kõrvale ja vonksutab nördinult saba. Koerailm ei ole tema jaoks.
Siis istume mõlemad puu all. Kass kallab termosest teed.
Vaarikamoosi pole.
Mul on vihma lõhna vastu nõrkus.
esmaspäev, juuni 07, 2004
"Miks sa ei kirjuta?"
"Sa tahtsid kysida: miks ma kirjutan?"
"Ma tahtsid kysida, miks sa ei kirjuta!"
"Aga ma kirjutan ju. Olen tegelikult kogu aeg kirjutanud. Igale poole olen kirjutanud — laterna- ja väravapostidele, majaustele ja autoratastele, muru sisse ja musta mulla peale. Puu koordegi olen uuristanud augu ja hõiganud oma sõnumi sellesse, lastes puu mahlade narratiivil oma ajatut sõnumit edasi kanda, lehtede alla märkida, kuni see kõik ykskord maa sisse toimetatakse, korrigeeritakse, trykki antakse.
Kõikjale olen ma kirjutanud, hästi väikeses kirjas. See ongi väike kirjandus — eriti väikese algustähega.
Oi olen olnud tubli.
A miks sa ise ei kirjuta?"
"Ah, jäta!" teeb Pats kohkunud näo. "Ei mina ei saa kirjutada, tead ju kyll, mul ju see, noh — lapsepõlvetrauma. Nigu pastaka kätte võtan ja mõtlen: nyyd kirjutan yhe loo — nii pistavad käed värisema, silme eest lööb uduseks ja kõrvad hakkavad huugama.
Ei, mina kyll ei kirjuta."
Tuleb meelde.
Kunagi, kui Pats oli veel väikene mees, yks prõks siis käis tema rinna sees.
See oli yhel ilusal sygispäeval, teises või kolmandas klassis, kui õpetaja Maret palus lastel kirjutada kirjandi sellest, mida nad suvel siis tegid — et mida suurt nad korda saatsid, et kas aitasid vanaemal puid laduda või mõnda memmekest yle tänava, või lugesid «Lugusid Leninist» või...
Patsil oli kohe pea mõtteid tais. Oli kohe väga täis (Siis, kui ta seda lugu mulle jutustas, ta enam ei mäletanud, mida nimelt, aga et täis see pea oli, selles polnud kahtlust). Pats kibeles kangesti kirjutama. Ta haaras sulepea kätte ja...
Ja jäi mõttesse. Kuidas alustada? Milline lause oleks see õige; milline lause oleks hea kirjandi vääriline? Millise lause kohta võiks õpetaja öelda, et — "Kuulake, lapsed: nii algab hea kirjand", ja siis tema kirjandi klassi ees ette lugeda.
Jah, Pats unistas sellest. Ta mõtles, kui hea oleks kirjutada head kirjandit, sellist, mis kõigile lastele eeskujuks oleks, ja mille yle kõik uhkust tunneksid — et tema, Pats, väike poiss, kirjutas peaaegu sama hea kirjandi kui Suur Juht Leonid Brežnev või...
Just selliseid mõtteid hellitas Pats oma sydames. Siinsamas, koolipingiski, kasvatas see mõte tema indu ja ta käed kibelesid kirjutama. Sellest pidi saama Väga Hea Kirjand.
Aga vaat see esimene lause ei tahtnud kuidagi tulla. Vaene laps piinles ja vaevles, näris sulepead ja uuris tindipotti — et ehk saab selle sildi pealt mõne lause, või idee. Vaja polnud ju palju — tulnuks kasvõi lause alguski, kasvõi yksainus õige sõna, siis saanuks hing helgeks. Ja kõik ylejäänu tulnuks juba iseenesest.
Aga ei aidanud tindipottki.
Aeg möödus halastamatult, Pats tundis seda — õigemini nägi klassi ees tahvli kohal rippuva kella pealt. Iga minut, iga kulunud sekund hõljus koletislikuna läbi klassiruumi tema peale, rõhudes oma raskuse ja lämbusega Patsi seljale hirmu- ja vaevahigi, nii nagu käsi rõhub käsnast välja vee.
Patsi haaras ahastus.
Pats kyll siis veel täpselt ei teadnud, mida tähendab 'ahastus', aga see haaras teda ikkagi.
Ning siis, selle surve all peaaegu murdudes tegi Pats midagi, mida ta poleks endale muidu kunagi lubanud: ta piilus teise õpilase vihikusse!
Eespingis istunud Anneli oli kena ja tark tydruk ja meeldis Patsile väga. Patsile tundus, et Anneli ise poleks kyll kuidagi selle vastu, et teda aidata. Nii kiikaski Pats ettevaatlikult yle Anneli õla.
Jah, Anneli oli tõepoolest tubli: tal oli kirjas juba peaaegu terve lehekylg ja ta muudkui kirjutas. Kindlasti pidi tema kirjandi esimene lause olema midagi head!
Pats ulatus lugema kyll.
See oli tõepoolest hea lause.
Pats tõmbus ettevaatlikult pingile tagasi ja maalis lause oma vihikusse. "Nyyd! nyyd!" mõtlesid mõtted tema peas ja tormasid korraga närvikanaleid pidi Patsi parema käe sõrmede poole sellise hooga, et käsi lõi kergelt värisema. Nyyd ta alles kirjutab!
Aga... millest ta kirjutab? Kas sellest, kuidas... või hoopis sellest, et... ei, see pole hea mõte; äkki hoopis...
No milline võiks kyll olla see teine lause!! Pats tundis, ei ta teadis, et kui ta vaid selle teise lause esimese sõna kätte saaks — siis oleks kõik teed valla ja kogu ylejäänud jutt tuleks kui paisu tagant. Ent tema loomupärane ryytellikkus ei lubanud enam Anneli vihikusse kiigata. Seda poleks Anneli kindlasti heaks kiitnud. Ja õpetaja tuli ka lähemale...
Ning siis tirises kell.
"Pange sulepead käest, vihikud kinni ja saatke need tagant ettepoole!" käsutas õpetaja. Pats ohkas alistunult ja andis vihiku ära.
Järgmist kirjanduse tundi mäletas Pats väga ähmaselt. Vaid seda, et õpetaja teatas klassi ees: nende hulgas viibib yks geenius, kelle kirjandi ta tahaks klassile ette lugeda.
"Nii." ytles õpetaja otsustaval toonil. "Kirjand.
OLI ILUS SUVEPÄEV.
Kõik.
Hinne kaks. Mahakirjutamise eest."
---
"Jah, see on kurb lugu kyll," ohkan.
"Jahh. vaat nii ma kirjutangi hoopis programme, mitte romaane," ohkab ka Pats. "Genoteksti. Ei saanudki minust suurt kirjanikku."
"Sa tahtsid kysida: miks ma kirjutan?"
"Ma tahtsid kysida, miks sa ei kirjuta!"
"Aga ma kirjutan ju. Olen tegelikult kogu aeg kirjutanud. Igale poole olen kirjutanud — laterna- ja väravapostidele, majaustele ja autoratastele, muru sisse ja musta mulla peale. Puu koordegi olen uuristanud augu ja hõiganud oma sõnumi sellesse, lastes puu mahlade narratiivil oma ajatut sõnumit edasi kanda, lehtede alla märkida, kuni see kõik ykskord maa sisse toimetatakse, korrigeeritakse, trykki antakse.
Kõikjale olen ma kirjutanud, hästi väikeses kirjas. See ongi väike kirjandus — eriti väikese algustähega.
Oi olen olnud tubli.
A miks sa ise ei kirjuta?"
"Ah, jäta!" teeb Pats kohkunud näo. "Ei mina ei saa kirjutada, tead ju kyll, mul ju see, noh — lapsepõlvetrauma. Nigu pastaka kätte võtan ja mõtlen: nyyd kirjutan yhe loo — nii pistavad käed värisema, silme eest lööb uduseks ja kõrvad hakkavad huugama.
Ei, mina kyll ei kirjuta."
Tuleb meelde.
Kunagi, kui Pats oli veel väikene mees, yks prõks siis käis tema rinna sees.
See oli yhel ilusal sygispäeval, teises või kolmandas klassis, kui õpetaja Maret palus lastel kirjutada kirjandi sellest, mida nad suvel siis tegid — et mida suurt nad korda saatsid, et kas aitasid vanaemal puid laduda või mõnda memmekest yle tänava, või lugesid «Lugusid Leninist» või...
Patsil oli kohe pea mõtteid tais. Oli kohe väga täis (Siis, kui ta seda lugu mulle jutustas, ta enam ei mäletanud, mida nimelt, aga et täis see pea oli, selles polnud kahtlust). Pats kibeles kangesti kirjutama. Ta haaras sulepea kätte ja...
Ja jäi mõttesse. Kuidas alustada? Milline lause oleks see õige; milline lause oleks hea kirjandi vääriline? Millise lause kohta võiks õpetaja öelda, et — "Kuulake, lapsed: nii algab hea kirjand", ja siis tema kirjandi klassi ees ette lugeda.
Jah, Pats unistas sellest. Ta mõtles, kui hea oleks kirjutada head kirjandit, sellist, mis kõigile lastele eeskujuks oleks, ja mille yle kõik uhkust tunneksid — et tema, Pats, väike poiss, kirjutas peaaegu sama hea kirjandi kui Suur Juht Leonid Brežnev või...
Just selliseid mõtteid hellitas Pats oma sydames. Siinsamas, koolipingiski, kasvatas see mõte tema indu ja ta käed kibelesid kirjutama. Sellest pidi saama Väga Hea Kirjand.
Aga vaat see esimene lause ei tahtnud kuidagi tulla. Vaene laps piinles ja vaevles, näris sulepead ja uuris tindipotti — et ehk saab selle sildi pealt mõne lause, või idee. Vaja polnud ju palju — tulnuks kasvõi lause alguski, kasvõi yksainus õige sõna, siis saanuks hing helgeks. Ja kõik ylejäänu tulnuks juba iseenesest.
Aga ei aidanud tindipottki.
Aeg möödus halastamatult, Pats tundis seda — õigemini nägi klassi ees tahvli kohal rippuva kella pealt. Iga minut, iga kulunud sekund hõljus koletislikuna läbi klassiruumi tema peale, rõhudes oma raskuse ja lämbusega Patsi seljale hirmu- ja vaevahigi, nii nagu käsi rõhub käsnast välja vee.
Patsi haaras ahastus.
Pats kyll siis veel täpselt ei teadnud, mida tähendab 'ahastus', aga see haaras teda ikkagi.
Ning siis, selle surve all peaaegu murdudes tegi Pats midagi, mida ta poleks endale muidu kunagi lubanud: ta piilus teise õpilase vihikusse!
Eespingis istunud Anneli oli kena ja tark tydruk ja meeldis Patsile väga. Patsile tundus, et Anneli ise poleks kyll kuidagi selle vastu, et teda aidata. Nii kiikaski Pats ettevaatlikult yle Anneli õla.
Jah, Anneli oli tõepoolest tubli: tal oli kirjas juba peaaegu terve lehekylg ja ta muudkui kirjutas. Kindlasti pidi tema kirjandi esimene lause olema midagi head!
Pats ulatus lugema kyll.
See oli tõepoolest hea lause.
Pats tõmbus ettevaatlikult pingile tagasi ja maalis lause oma vihikusse. "Nyyd! nyyd!" mõtlesid mõtted tema peas ja tormasid korraga närvikanaleid pidi Patsi parema käe sõrmede poole sellise hooga, et käsi lõi kergelt värisema. Nyyd ta alles kirjutab!
Aga... millest ta kirjutab? Kas sellest, kuidas... või hoopis sellest, et... ei, see pole hea mõte; äkki hoopis...
No milline võiks kyll olla see teine lause!! Pats tundis, ei ta teadis, et kui ta vaid selle teise lause esimese sõna kätte saaks — siis oleks kõik teed valla ja kogu ylejäänud jutt tuleks kui paisu tagant. Ent tema loomupärane ryytellikkus ei lubanud enam Anneli vihikusse kiigata. Seda poleks Anneli kindlasti heaks kiitnud. Ja õpetaja tuli ka lähemale...
Ning siis tirises kell.
"Pange sulepead käest, vihikud kinni ja saatke need tagant ettepoole!" käsutas õpetaja. Pats ohkas alistunult ja andis vihiku ära.
Järgmist kirjanduse tundi mäletas Pats väga ähmaselt. Vaid seda, et õpetaja teatas klassi ees: nende hulgas viibib yks geenius, kelle kirjandi ta tahaks klassile ette lugeda.
"Nii." ytles õpetaja otsustaval toonil. "Kirjand.
OLI ILUS SUVEPÄEV.
Kõik.
Hinne kaks. Mahakirjutamise eest."
---
"Jah, see on kurb lugu kyll," ohkan.
"Jahh. vaat nii ma kirjutangi hoopis programme, mitte romaane," ohkab ka Pats. "Genoteksti. Ei saanudki minust suurt kirjanikku."
neljapäev, aprill 22, 2004
"Sinu õnn, Tsontson!" ytles Vares.
"Ma pole Tsontson," vastasin. "Olen Koer."
Vares nokkis mõtlikult nina.
"Ja mina pole vares," ytles Vares viimaks. "Hoopis ronk olen. Aga ära näe parandamisega vaeva."
"Sinu õnn, koer!" ytles Ronk. "Palju õnne."
"Mille puhul?"
Vares kehitas tiibu. "Kui sul tuju hea, siis võiksid seda teistelegi jagada; kui tuju hea, siis käsi plaksuta." Seda öelnud, hyppas ta tiibadega kergelt rapsates õhku ja lõi - plaks, plaks - kannad kokku. "Kas sa juba tead, kust võtab muld selle toidu?"
Ohkasin. See ei olnud ju mina.
"Kas saaks, palun, koos jutumärkidega," nähvas Vares nipsakalt. "Muidu ma ei kuule."
"See ei olnud ju mina!"
"Ahah. Tegelikult mul ykspuha. Näed - ma tõin sulle liimi!"
Võtsin Vareselt liimi ja määrisin myndi sellega kokku.
"Katsu nyyd oma õnne!" hõiskas Vares. Viskasin. Mynt keerles õhku ja Vares napsas selle noka vahele. "Heads," kraaksatas ta.
Heads.
"Ma pole Tsontson," vastasin. "Olen Koer."
Vares nokkis mõtlikult nina.
"Ja mina pole vares," ytles Vares viimaks. "Hoopis ronk olen. Aga ära näe parandamisega vaeva."
"Sinu õnn, koer!" ytles Ronk. "Palju õnne."
"Mille puhul?"
Vares kehitas tiibu. "Kui sul tuju hea, siis võiksid seda teistelegi jagada; kui tuju hea, siis käsi plaksuta." Seda öelnud, hyppas ta tiibadega kergelt rapsates õhku ja lõi - plaks, plaks - kannad kokku. "Kas sa juba tead, kust võtab muld selle toidu?"
Ohkasin. See ei olnud ju mina.
"Kas saaks, palun, koos jutumärkidega," nähvas Vares nipsakalt. "Muidu ma ei kuule."
"See ei olnud ju mina!"
"Ahah. Tegelikult mul ykspuha. Näed - ma tõin sulle liimi!"
Võtsin Vareselt liimi ja määrisin myndi sellega kokku.
"Katsu nyyd oma õnne!" hõiskas Vares. Viskasin. Mynt keerles õhku ja Vares napsas selle noka vahele. "Heads," kraaksatas ta.
Heads.
esmaspäev, aprill 05, 2004
laupäev, aprill 03, 2004
Huvitav, kas pinkidel istuvad koer ja kass paistavad rohkem silma saalis, mis on peaaegu tyhi, või saalis, mis on peaaegu täis?
Patsi suure kogu varjus istusime vagusi peaaegu keset saali, maskeerunud, nähes välja nagu Bachi pojad Tux ja Gomez.
See oli hea maskeering. Isegi dirigent pilgutas silma ja kummardas pärast meile.
Bach.
Knaifel. Huvitav. Nagu palve Pyhale Vaimule - pinevalt, vaikselt, pyydlikult, järelejätmatult... ehkki lõpupoole lisandunud isetehtud soolopill - kriuksuv kummist kingatald parkettpõrandal - teises reas käsipõsakil lesiva mamsli esituses ei tahtnud kuidagi orkestrisse sulanduda.
("Pyya aru saada," ytleb Kass mulle. "Kyllap ta oli tulnud kuulama Mozartit, nagu ilmselt enamik neist vanainimestest. Ja kaua sa ikka jaksad kannatada, algul Bachi pasunaid, (oleks siis veel, et ainult selle aaria, aga ei, nad kohe peavad terve syidi maha mängima!), seejärel mingi Knaifeli mingit kahte-kolme nooti, mida pilliryhmad venitavad kordamööda nagu nätsu. Muidugi teeb see vanainimese natuke närviliseks.")
Benedetto vend Alessandro kunstnikpoeetmatemaatikfilosoof Marcello. Ja oboemängija, kes keksis ja väänles nagu keskaegne muusik muinasjutufilmis ning tegi viiulimängijatele nägusid. Mängides sinna juurde võrratult oboed.
Mozarti Pariisi-symfoonia. Jõnksutav, Mozartile tavapäraselt barokseid tavapärasusi rikkuv, pisut igav. ("Selge ylbus ja ärapanemine", ytleb Pats hiljem. "Loe, mida ta ise selle kohta kirjutab:
Lõpuks oboekontsert. Vähem põrpiv kui symfoonia, fantaasiarikas, ilus. Oboemängija, kes, nyyd vaba ka noodi vihikust jälgimise vajadusest, kepsutas endisest veegi elavamalt. Dirigent hyppas, oboemängija kargas ja Mustonen lõi kannaga trummi; kohati saavutasid nende liigutused ootamatu plastilisuse ning omavahelise kooskõla, nii et näis, nagu esitaksid nad elemente mingist senitundmatust, Mozarti stiilis tai-chist.
Patsi suure kogu varjus istusime vagusi peaaegu keset saali, maskeerunud, nähes välja nagu Bachi pojad Tux ja Gomez.
See oli hea maskeering. Isegi dirigent pilgutas silma ja kummardas pärast meile.
Bach.
Knaifel. Huvitav. Nagu palve Pyhale Vaimule - pinevalt, vaikselt, pyydlikult, järelejätmatult... ehkki lõpupoole lisandunud isetehtud soolopill - kriuksuv kummist kingatald parkettpõrandal - teises reas käsipõsakil lesiva mamsli esituses ei tahtnud kuidagi orkestrisse sulanduda.
("Pyya aru saada," ytleb Kass mulle. "Kyllap ta oli tulnud kuulama Mozartit, nagu ilmselt enamik neist vanainimestest. Ja kaua sa ikka jaksad kannatada, algul Bachi pasunaid, (oleks siis veel, et ainult selle aaria, aga ei, nad kohe peavad terve syidi maha mängima!), seejärel mingi Knaifeli mingit kahte-kolme nooti, mida pilliryhmad venitavad kordamööda nagu nätsu. Muidugi teeb see vanainimese natuke närviliseks.")
Benedetto vend Alessandro kunstnikpoeetmatemaatikfilosoof Marcello. Ja oboemängija, kes keksis ja väänles nagu keskaegne muusik muinasjutufilmis ning tegi viiulimängijatele nägusid. Mängides sinna juurde võrratult oboed.
Mozarti Pariisi-symfoonia. Jõnksutav, Mozartile tavapäraselt barokseid tavapärasusi rikkuv, pisut igav. ("Selge ylbus ja ärapanemine", ytleb Pats hiljem. "Loe, mida ta ise selle kohta kirjutab:
Esimese Allegro keskel on üks passaaž, mille kohta ma täpselt teadsin, et ta peab meeldima, ja kõik kuulajad olidki vaimustuses ning kõlas suur aplaus. Ja just sellepärast, et ma teadsin, millist efekti see passaaž peab tekitama, torkasin ta osa lõpu eel veel kord sisse. Andante meeldis ka, samuti viimane Allegro. Kuna ma olin kuulnud, et siin (st. Prantsusmaal) alustatakse muusikatükki kohe kõikide pillidega ja enamasti unisooniga, siis tegin ka mina nii, et alustasin kahe viiuliga ja pianos - nii 8 takti - ja siis tuli kohe forte. Mõnikord kuulsin, kuidas vaikse koha ajal publik teeb «tšš» ja siis tuli kohe forte. Selle publiku jaoks tähendab kuulata fortet ja plaksutada üht ja sedasama.")
Lõpuks oboekontsert. Vähem põrpiv kui symfoonia, fantaasiarikas, ilus. Oboemängija, kes, nyyd vaba ka noodi vihikust jälgimise vajadusest, kepsutas endisest veegi elavamalt. Dirigent hyppas, oboemängija kargas ja Mustonen lõi kannaga trummi; kohati saavutasid nende liigutused ootamatu plastilisuse ning omavahelise kooskõla, nii et näis, nagu esitaksid nad elemente mingist senitundmatust, Mozarti stiilis tai-chist.
pühapäev, märts 21, 2004
lörtsist ja vihmast
kase ladvas vares jääb
kõigutamatuks
Koerailm? Ma ei ytleks.
Aga akna tagant on mõnus vaadata suurte räitsakate kiiret langemist.
Akna all askeldavad kärmelt kaks ronka kribida vähesele lumele midagi, mis esmapilgul meenutab galopeerivat paelussi, teravamal vaatamisel aga osutub keeruliseks valemiterägastikuks, millede hulgast tunnen ära E=mc2 ja veel mõne.
Yhtäkki katab katuselt vallandunud klomp nende kritselduse; rongad hyppavad ehmunult kraaksatades eemale ja jäävad siis nõutult pudenenud lörtsihunnikut silmitsema.
"Äh," kraaksatab viimaks tumedama nokaga, noorem. "Sapienti sat!"
"Panta rhei," noogutab vanem ronk.
Nad tõusevad lendu ja kaovad katuseserva taha.
kase ladvas vares jääb
kõigutamatuks
Koerailm? Ma ei ytleks.
Aga akna tagant on mõnus vaadata suurte räitsakate kiiret langemist.
Akna all askeldavad kärmelt kaks ronka kribida vähesele lumele midagi, mis esmapilgul meenutab galopeerivat paelussi, teravamal vaatamisel aga osutub keeruliseks valemiterägastikuks, millede hulgast tunnen ära E=mc2 ja veel mõne.
Yhtäkki katab katuselt vallandunud klomp nende kritselduse; rongad hyppavad ehmunult kraaksatades eemale ja jäävad siis nõutult pudenenud lörtsihunnikut silmitsema.
"Äh," kraaksatab viimaks tumedama nokaga, noorem. "Sapienti sat!"
"Panta rhei," noogutab vanem ronk.
Nad tõusevad lendu ja kaovad katuseserva taha.
neljapäev, märts 18, 2004
Jalutame. Kuskilt tänavaäärsest hekist kostab varblaste kiiret sädinat.
"Kus?"
"Näe, seal!" viipab Pats käega heki keskpaiga suunas. Sädin katkeb järsku. Hetk hiljem ilmub just selle koha pealt, kuhu ta viitas, nähtavale yhe varblase nokk.
"Näpuga ei näidata!!" käratab varblane tigesolvunud toonil ja tõuseb vurinal lendu.
Talle järgneb veel yks. Siis veel yks.
Siis terve parv.
Varblased kogunevad uuesti, pahaselt säutsudes, kaugemal eemal mullu köndistatud papli kasvude peale.
Vihakobarad.
"Kus?"
"Näe, seal!" viipab Pats käega heki keskpaiga suunas. Sädin katkeb järsku. Hetk hiljem ilmub just selle koha pealt, kuhu ta viitas, nähtavale yhe varblase nokk.
"Näpuga ei näidata!!" käratab varblane tigesolvunud toonil ja tõuseb vurinal lendu.
Talle järgneb veel yks. Siis veel yks.
Siis terve parv.
Varblased kogunevad uuesti, pahaselt säutsudes, kaugemal eemal mullu köndistatud papli kasvude peale.
Vihakobarad.
teisipäev, veebruar 17, 2004
Pyhapäevast.
Sõit Antslasse nagu söökla-tripp.
Istun esiistmel ja vahin aknast välja.
Põld paremal pool maanteed kerge lume ja selle alt paistvate pruunide tuttidega meenutab mulle midagi.
Riisisupp. Kaneeli ja suhkruga.
Nuhutan... isegi lõhna oleks justkui tunda.
Võru-poolses taevas on pilved pidevalt tumedamaks tõmbunud ega pea lõpuks enam kinni. Alguses harvalt, siis yha tihemini, helbed mitte ei kuku, vaid tormavad vastu aknaklaasi. Tihe sadu muudab vaatevälja pisut häguseks, teraliseks nagu pildi vana, ylitundliku filmi peal, pisut luitunud värvidega, kergelt fookusest väljas.
Ainult teest kaugemal eemal langeb lund rahulikult ja aeglaselt peaaegu otse alla.
Veidi enne Antslat on tee yleni ja paksult märja lumega kaetud, seda läbib neli lume-liivasegust viirgu. Ka see liiv meenutab värvilt kaneeli; tunnen ennast nagu Arbuusisuhkrus.
Auto liigub mööda kaneelisaia keerde.
Veidi hiljem - sulatatud maasikad suhkrus, räimed ja seenesalat.
Õhtuks on miinus kaks ja maantee libe nagu õlitatud klaas.
Sõit Antslasse nagu söökla-tripp.
Istun esiistmel ja vahin aknast välja.
Põld paremal pool maanteed kerge lume ja selle alt paistvate pruunide tuttidega meenutab mulle midagi.
Riisisupp. Kaneeli ja suhkruga.
Nuhutan... isegi lõhna oleks justkui tunda.
Võru-poolses taevas on pilved pidevalt tumedamaks tõmbunud ega pea lõpuks enam kinni. Alguses harvalt, siis yha tihemini, helbed mitte ei kuku, vaid tormavad vastu aknaklaasi. Tihe sadu muudab vaatevälja pisut häguseks, teraliseks nagu pildi vana, ylitundliku filmi peal, pisut luitunud värvidega, kergelt fookusest väljas.
Ainult teest kaugemal eemal langeb lund rahulikult ja aeglaselt peaaegu otse alla.
Veidi enne Antslat on tee yleni ja paksult märja lumega kaetud, seda läbib neli lume-liivasegust viirgu. Ka see liiv meenutab värvilt kaneeli; tunnen ennast nagu Arbuusisuhkrus.
Auto liigub mööda kaneelisaia keerde.
Veidi hiljem - sulatatud maasikad suhkrus, räimed ja seenesalat.
Õhtuks on miinus kaks ja maantee libe nagu õlitatud klaas.
"Lame lugu?"
"Lame lugu jah. Kuidagi... verevaene."
"Verevaene?!"
"Nojah, yhemõõtmeline. Kõik käis kuidagi kähku. Ja nagu muuseas - nagu hamburgeri söömine. Või nagu bussisõit Tartust Tiksojale. A kyllap on ka «Elizabethist» palju viletsama stsenaariumiga filmid palmioksa saanud. Ja mängitud oli ju hästi... ehkki kohati... aga see oli kah stsenaariumi viga."
"Parim selle filmi juures oli Blanchett."
"Oojaa, Blanchett. Mulle tundub iga kord teda nähes, nagu oleksid tal haldjakõrvad."
"Kieslowski «Heavenit» sa muidugi näinud pole?"
"Kusjuures olen. Ja ikkagi tunduvad need tema kõrvad veidike... sellised."
"Lame lugu jah. Kuidagi... verevaene."
"Verevaene?!"
"Nojah, yhemõõtmeline. Kõik käis kuidagi kähku. Ja nagu muuseas - nagu hamburgeri söömine. Või nagu bussisõit Tartust Tiksojale. A kyllap on ka «Elizabethist» palju viletsama stsenaariumiga filmid palmioksa saanud. Ja mängitud oli ju hästi... ehkki kohati... aga see oli kah stsenaariumi viga."
"Parim selle filmi juures oli Blanchett."
"Oojaa, Blanchett. Mulle tundub iga kord teda nähes, nagu oleksid tal haldjakõrvad."
"Kieslowski «Heavenit» sa muidugi näinud pole?"
"Kusjuures olen. Ja ikkagi tunduvad need tema kõrvad veidike... sellised."
teisipäev, veebruar 10, 2004
- KOER:
- Ham! - Let me!
- JOODELDAV PÄEVAKOER:
- filmi nägin minagi, aru ei saand midagi
- KOER:
- Käed liigestest on lahti - neetud rist, et Kaurismäki nõuab paikapanemist.
Aga -
Häid polnd,
pääluud polnd,
weltschmerzi asemel oli wet dream.
Ophelia uppus vanni. Laertes põrutati eetrisse - lampraadioga.
Suurejooneline draama kordus seebina.
Ning - häbi lõpp: tööline ja kolhoositar naeravad viimasena.
pühapäev, veebruar 08, 2004
"Mulle meeldivad trubaduurid! Nende laulud on täis avarust ja siirust... Ja see linnulaulu matkimine oli tõesti oivaline..."
"Ah, mine nyyd, kustotsast nad sul siirad on!? Trubaduuride tekstid on metafoore nii paksult täis, et lõika või noaga. Siirusest pole kyll juttugi. Troobimeistrid - need nad ju olid."
"No on metafoorid, jah, aga sinu jaoks. Kui sa keskajast midagi tead, siis - nad ju tundsidki niimoodi. Nende jaoks olidki need metafoorid tõesed, justkui mitte-metafoorid. Need olid parimad otsitud sõnastused ebatäiuslike asjade täiuslikele ideedele. Puhtad, ylevad ideed, mida sõnastada pyyti, ideed, mida otsiti asjade ja olevuste seest ja tagant, nende jumalik alge...
Just seda uskusid trubaduurid sõnastanud olevat... ja selles mõttes polnud need neile metafoorid. Öeldu pidi olema armastatu sügavaim olemus, mitte tema ebatäiusliku maisuse kujund. Metafoorid, mis ei pidanud olema metafoorid."
"Segane värk.
Sa kavalehte lugesid?"
"Jah. Mina kah ei tea, kes see "abtsiss" on. Vahest nimetati niimoodi eriti mässumeelseid abte?"
"Või ei julgenud koostaja kirjutada sõna 'abtiss'... pidas liiga ebatsensuurseks ja pani - ehk poolteadlikult - yhe essi juurde."
"Aga ometi: 'abtiss' - see ju on abt, kellel on tissid..."
"Pole kindel. Muuseas, kuidas kirsajogurt maitseb?"
"Pole viga. Aga mina tegin täna laulu «Pauka, sul on poisipea»..."
"Õtäarele!" kõõksatab Pats ja purskab rinnaesisele roosa jogurtinire.
"Kuidas, palun?"
"Ma ytlesin - jäta järele! Näed nyyd, mis sa tegid!"
Pats läheb kööki, võtab yhe rätiku, teeb selle märjaks ja pyyab välispidiselt pruugitud jogurtist vabaneda. "Minu arust pole need mitte trubaduurid, kes sulle meeldivad, vaid sinu ettekujutus millestki, mida pole olemas."
"Kuidas «pole olemas»?! Sa ju ise kuulsid ka. Kas saab siis kuulda midagi, mida «pole olemas»?"
"Ma mõtlen - kust sa tead, et trubaduurid just nii laulsid ja mõtlesid, nagu sina ytled?" Pats on köögist tagasi, kõht märg. "Paljude lugude viisid pole yldse säilinud, ja kui ongi, siis ei teata täpselt, kuidas neid mängiti. See, mida sa kuuled, on tänapäeva muusiku ettekujutus sellest, kuidas võis kõlada tollane muusika. Mitte tollane muusika ise."
"Kas sina tead, kuidas tollane muusika kõlas?"
"Muidugi mitte."
"Kuidas sa saad siis öelda, et nyyd esitatu erineb tollasest?"
"No aga ta erineb ju, igal juhul erineb. Madame Bott ytles ka ise, et tegemist on improviseerimisega."
"Ja trubaduurid ei improviseerinud? Kuidas see kyll kindlaks on tehtud...
Sa oled kindlasti kuulnud näiteks Vivaldit või Beethovenit erinevas esituses."
"Noh, mingis mõttes..."
"Ja sul pole olnud kahtlust, kas tegu ikka on Vivaldi või Beethoveni muusikaga?"
"See on hoopis teine asi. Nende puhul on noot kirjas. Ja interpreteerimine pole improviseerimine. Mõte jääb samaks. Trubaduuridega on sootuks teisiti."
"Oh teid inimesi oma nõmeda platonismiga. 'Mõte'! Idee ees ja idee taga.
Tekst pole elav esitus. Noodid ise ei laula. Tähed ise ei räägi. Kuidas saab siis laulu võrrelda kirjapandud tekstiga ja öelda, et «vastab ideele» või «ei vasta»? Kahe sarnase laulu vahel saab leida erinevusi. Kuid võrrelda teksti ja
laulu... selleks ilmselt ongi mingit metafoori - 'ideed' - vaja: et võrrelda võrreldamatut.
Sellest tulebki see teie filosoofia metafyysiline jampslemine - metafoorid nagu mytsid silmini pähe tõmmatud."
"Trubaduurid olid kah platonistid."
"Ma ei nautinud ismi, ma nautisin laule. Ja seda, mis fiidlimängijad tegid."
"Ah, mine nyyd, kustotsast nad sul siirad on!? Trubaduuride tekstid on metafoore nii paksult täis, et lõika või noaga. Siirusest pole kyll juttugi. Troobimeistrid - need nad ju olid."
"No on metafoorid, jah, aga sinu jaoks. Kui sa keskajast midagi tead, siis - nad ju tundsidki niimoodi. Nende jaoks olidki need metafoorid tõesed, justkui mitte-metafoorid. Need olid parimad otsitud sõnastused ebatäiuslike asjade täiuslikele ideedele. Puhtad, ylevad ideed, mida sõnastada pyyti, ideed, mida otsiti asjade ja olevuste seest ja tagant, nende jumalik alge...
Just seda uskusid trubaduurid sõnastanud olevat... ja selles mõttes polnud need neile metafoorid. Öeldu pidi olema armastatu sügavaim olemus, mitte tema ebatäiusliku maisuse kujund. Metafoorid, mis ei pidanud olema metafoorid."
"Segane värk.
Sa kavalehte lugesid?"
"Jah. Mina kah ei tea, kes see "abtsiss" on. Vahest nimetati niimoodi eriti mässumeelseid abte?"
"Või ei julgenud koostaja kirjutada sõna 'abtiss'... pidas liiga ebatsensuurseks ja pani - ehk poolteadlikult - yhe essi juurde."
"Aga ometi: 'abtiss' - see ju on abt, kellel on tissid..."
"Pole kindel. Muuseas, kuidas kirsajogurt maitseb?"
"Pole viga. Aga mina tegin täna laulu «Pauka, sul on poisipea»..."
"Õtäarele!" kõõksatab Pats ja purskab rinnaesisele roosa jogurtinire.
"Kuidas, palun?"
"Ma ytlesin - jäta järele! Näed nyyd, mis sa tegid!"
Pats läheb kööki, võtab yhe rätiku, teeb selle märjaks ja pyyab välispidiselt pruugitud jogurtist vabaneda. "Minu arust pole need mitte trubaduurid, kes sulle meeldivad, vaid sinu ettekujutus millestki, mida pole olemas."
"Kuidas «pole olemas»?! Sa ju ise kuulsid ka. Kas saab siis kuulda midagi, mida «pole olemas»?"
"Ma mõtlen - kust sa tead, et trubaduurid just nii laulsid ja mõtlesid, nagu sina ytled?" Pats on köögist tagasi, kõht märg. "Paljude lugude viisid pole yldse säilinud, ja kui ongi, siis ei teata täpselt, kuidas neid mängiti. See, mida sa kuuled, on tänapäeva muusiku ettekujutus sellest, kuidas võis kõlada tollane muusika. Mitte tollane muusika ise."
"Kas sina tead, kuidas tollane muusika kõlas?"
"Muidugi mitte."
"Kuidas sa saad siis öelda, et nyyd esitatu erineb tollasest?"
"No aga ta erineb ju, igal juhul erineb. Madame Bott ytles ka ise, et tegemist on improviseerimisega."
"Ja trubaduurid ei improviseerinud? Kuidas see kyll kindlaks on tehtud...
Sa oled kindlasti kuulnud näiteks Vivaldit või Beethovenit erinevas esituses."
"Noh, mingis mõttes..."
"Ja sul pole olnud kahtlust, kas tegu ikka on Vivaldi või Beethoveni muusikaga?"
"See on hoopis teine asi. Nende puhul on noot kirjas. Ja interpreteerimine pole improviseerimine. Mõte jääb samaks. Trubaduuridega on sootuks teisiti."
"Oh teid inimesi oma nõmeda platonismiga. 'Mõte'! Idee ees ja idee taga.
Tekst pole elav esitus. Noodid ise ei laula. Tähed ise ei räägi. Kuidas saab siis laulu võrrelda kirjapandud tekstiga ja öelda, et «vastab ideele» või «ei vasta»? Kahe sarnase laulu vahel saab leida erinevusi. Kuid võrrelda teksti ja
laulu... selleks ilmselt ongi mingit metafoori - 'ideed' - vaja: et võrrelda võrreldamatut.
Sellest tulebki see teie filosoofia metafyysiline jampslemine - metafoorid nagu mytsid silmini pähe tõmmatud."
"Trubaduurid olid kah platonistid."
"Ma ei nautinud ismi, ma nautisin laule. Ja seda, mis fiidlimängijad tegid."
neljapäev, veebruar 05, 2004
Tyhja kohta ei salli keegi.
Võib-olla sallib.
Tyhjusest sosistavad kaks häält mulle kõrva: "kirjuta, koer, kirjuta"
Felix?
Gilles?
Ma olen teid alatult alt vedanud.
Ma näen unes, et olen inimene. Istun hämaras toas suures nahkses tugitoolis ja loen kummalist roheliste kaantega raamatut. Teksti on lehtedel vähe, mistõttu lugemine läheb kiiresti. Olen juba peaaegu poole peal, ent iga kord, kui ma lehte pööran, ilmub selle tagant välja kaks täiesti uut lehte - nii et iga lehepööramisega pakseneb raamat yha. Loen ja loen ega jõua kuidagi keskpaika, mis muidu näib olevat ainult mõne lehe kaugusel.
Mind haarab kahtlus; ma panen raamatu tasakesi lauale, ja, ettevaatlikult, lehte peaaegu tõstmata, piilun selle ja järgmise lehe vahele.
Sealt paistab yks kirjutav käsi.
Minu käsi.
Võib-olla sallib.
Tyhjusest sosistavad kaks häält mulle kõrva: "kirjuta, koer, kirjuta"
Felix?
Gilles?
Ma olen teid alatult alt vedanud.
Ma näen unes, et olen inimene. Istun hämaras toas suures nahkses tugitoolis ja loen kummalist roheliste kaantega raamatut. Teksti on lehtedel vähe, mistõttu lugemine läheb kiiresti. Olen juba peaaegu poole peal, ent iga kord, kui ma lehte pööran, ilmub selle tagant välja kaks täiesti uut lehte - nii et iga lehepööramisega pakseneb raamat yha. Loen ja loen ega jõua kuidagi keskpaika, mis muidu näib olevat ainult mõne lehe kaugusel.
Mind haarab kahtlus; ma panen raamatu tasakesi lauale, ja, ettevaatlikult, lehte peaaegu tõstmata, piilun selle ja järgmise lehe vahele.
Sealt paistab yks kirjutav käsi.
Minu käsi.
pühapäev, veebruar 01, 2004
"Mulle meeldivad Lynchi filmid. Need on põnevad, salapärased, mystilised, irreaalsed.«Mulholland Drive» on hästi tehtud, peaaegu arusaamatuseni narratiivset loogikat eirav, koguni sellele vastanduv. Ma mõtlen, ehk võiks Lynchigi mõista kui anti-Hollywoodilist režissööri - kui filmides taotletud reaalsuse valelikkuse paljastajat, kui kedagi, kellel on Proppi ideede nurikasutamisest kyllalt saanud... omamoodi valetaja paradoks, jah, kyll, aga..."
"Koer, jälle sa paned puusse. Võib-olla et Lynchil ongi Hollywoodi ideoloogilistest simulaakrumitest siiber - aga millisel aru säilitanud inimesel poleks? -, kuid "narratiivset loogikat eirav"... no kuule! Lynchi film on igati loogiline ja mõistuspärane. See narratiiv on lihtsalt väga nutikalt tykkideks tehtud, tykid ringi tõstetud ja uuesti kokku sulatatud, nii et lineaarsel vaatamisel on raske aru saada, mis on unenägu, mis meenutus, mis «siin ja praegu». Hästi esitatud virtuaalne reaalsus."
"Kuskohas sa seda narratiivi näed? Iga kord kui mingisugune mõistuspärane järgnevus tekkima hakkab, rikub mingi katkestus selle ära; kusjuures iga kord ise moodi.
Muidugi, võib-olla ma eksin ja Lynch on lihtsalt yks järjekordne neist, kes pyyavad veenda, et elu on ainult unenägu ja kõik on yks maatriksite maatriksite maatriks..."
"Ei. Tead, mis sind kõige rohkem segadusse ajab? See, et film koosneb kahest erineva symboolika ja loogikaga reaalsusest: unenäo ja «reaalsuse» omast; filmis aga ei öelda selgelt, mis on mis, vaid antakse peeneid vihjeid."
"No hea kyll, kuidas siis asi tegelikult on? Milline on siis see lugu?"
"Algaja näitleja Diane Selwyn, olles saanud korvi režisööriga kihluvalt armukeselt Camilla Rhodeselt, tellib tema mõrva. Armastatu tapmine on talle suureks hingeliseks koormaks, mispärast ööl, mil Camilla mõrvatakse, näeb ta unenäo, milles ta vastupidiselt, naiivse ja altruistlikuna pyyab aidata ohus sõbratari. Reaalsus torkub unenäosse sisse, ja, mõistes suutmatust une abil muuta juba toimunud syndmusi, keerab une košmaariks. Ärgates naabrinna koputuse peale, leiab Diana laualt võtme (mis tähendab, et mõrv on sooritatud), meenutab, millest «kõik» alguse sai (korv - kihluspidu - mõrvari palkamine), läheb hulluks ja tapab enda."
"Mmm... aga see sinine laegas? Ja see vanamees - kuidas teda seletada? Ja laip, ja mr Roque...?"
"Kui see vanamees välja arvata, on unenäotegelased võetud reaalsusest, identiteete nihestades. Unenäos usub Diane, et Camilla pääseb mõrvarite käest, kaotab oma identiteedi ja kõike saab siis uuesti alustada; et tema pole tema, vaid Betty; režissöörist on saanud valesid valikuid tegev luuser, mõrvarist vusserdis, sinine võti on omandanud salapärase tähenduslikkuse. Ent unest puutumata teadvus annab klaasi tagant teada, et «girl is still missing», Rita uni ei lahenda (tema) probleemi, ja leitav laip peaaegu kaotab unest Camilla, tehes Ritast Betty teisendi. Lõpuks antakse mõista, et nähtav on illusioon, kõik tuleb juba lindilt, ja demiurg vihjab, et aeg on tõele näkku vaadata."
"Aga ikkagi - vanamees? Ja Betty - neile ei ole ju reaalsuses vasteid? Ja laegas?"
"Justnimelt. Ähvardav tõde tegelikkusest, mida ei õnnestu laekas luku taga hoida."
"Tähendab - kõigepealt unenägu, siis meenutus, ja siis lõpp? Ja tegelikult kulgeb ikkagi kõik ajas lineaarselt!?
Kas sa lugesid kuskilt? Või avastasid ise?"
"Jah.
Otsi. Kes otsib, see leiab."
"Koer, jälle sa paned puusse. Võib-olla et Lynchil ongi Hollywoodi ideoloogilistest simulaakrumitest siiber - aga millisel aru säilitanud inimesel poleks? -, kuid "narratiivset loogikat eirav"... no kuule! Lynchi film on igati loogiline ja mõistuspärane. See narratiiv on lihtsalt väga nutikalt tykkideks tehtud, tykid ringi tõstetud ja uuesti kokku sulatatud, nii et lineaarsel vaatamisel on raske aru saada, mis on unenägu, mis meenutus, mis «siin ja praegu». Hästi esitatud virtuaalne reaalsus."
"Kuskohas sa seda narratiivi näed? Iga kord kui mingisugune mõistuspärane järgnevus tekkima hakkab, rikub mingi katkestus selle ära; kusjuures iga kord ise moodi.
Muidugi, võib-olla ma eksin ja Lynch on lihtsalt yks järjekordne neist, kes pyyavad veenda, et elu on ainult unenägu ja kõik on yks maatriksite maatriksite maatriks..."
"Ei. Tead, mis sind kõige rohkem segadusse ajab? See, et film koosneb kahest erineva symboolika ja loogikaga reaalsusest: unenäo ja «reaalsuse» omast; filmis aga ei öelda selgelt, mis on mis, vaid antakse peeneid vihjeid."
"No hea kyll, kuidas siis asi tegelikult on? Milline on siis see lugu?"
"Algaja näitleja Diane Selwyn, olles saanud korvi režisööriga kihluvalt armukeselt Camilla Rhodeselt, tellib tema mõrva. Armastatu tapmine on talle suureks hingeliseks koormaks, mispärast ööl, mil Camilla mõrvatakse, näeb ta unenäo, milles ta vastupidiselt, naiivse ja altruistlikuna pyyab aidata ohus sõbratari. Reaalsus torkub unenäosse sisse, ja, mõistes suutmatust une abil muuta juba toimunud syndmusi, keerab une košmaariks. Ärgates naabrinna koputuse peale, leiab Diana laualt võtme (mis tähendab, et mõrv on sooritatud), meenutab, millest «kõik» alguse sai (korv - kihluspidu - mõrvari palkamine), läheb hulluks ja tapab enda."
"Mmm... aga see sinine laegas? Ja see vanamees - kuidas teda seletada? Ja laip, ja mr Roque...?"
"Kui see vanamees välja arvata, on unenäotegelased võetud reaalsusest, identiteete nihestades. Unenäos usub Diane, et Camilla pääseb mõrvarite käest, kaotab oma identiteedi ja kõike saab siis uuesti alustada; et tema pole tema, vaid Betty; režissöörist on saanud valesid valikuid tegev luuser, mõrvarist vusserdis, sinine võti on omandanud salapärase tähenduslikkuse. Ent unest puutumata teadvus annab klaasi tagant teada, et «girl is still missing», Rita uni ei lahenda (tema) probleemi, ja leitav laip peaaegu kaotab unest Camilla, tehes Ritast Betty teisendi. Lõpuks antakse mõista, et nähtav on illusioon, kõik tuleb juba lindilt, ja demiurg vihjab, et aeg on tõele näkku vaadata."
"Aga ikkagi - vanamees? Ja Betty - neile ei ole ju reaalsuses vasteid? Ja laegas?"
"Justnimelt. Ähvardav tõde tegelikkusest, mida ei õnnestu laekas luku taga hoida."
"Tähendab - kõigepealt unenägu, siis meenutus, ja siis lõpp? Ja tegelikult kulgeb ikkagi kõik ajas lineaarselt!?
Kas sa lugesid kuskilt? Või avastasid ise?"
"Jah.
Otsi. Kes otsib, see leiab."
laupäev, jaanuar 24, 2004
"Miks just just seksi?"
"Taevas halasta! Mina kyll ei tea. Kelle jaoks lõhnab kõik petrooleumi järele?"
"Ja veel kyber," ei jätnud Pats jonni. "Mis pagana flirt? Kas see on siin uudisekynnise yletamiseks?"
"Noh... ma arvan, et ehk võib mõni flirtida ka. Ja nagu autor ytles - kuskil pole ennem räägitud. Teadus ei salli tyhja kohta."
"Et - kogu semiosfäär tuleb täita freudistliku mulaga? Kurat! Need freudistid sirtsutavad ka igale poole nagu kassid innaajal. Märgistavad omale territooriumi - et «siin veel pole» ja «seal veel pole»... tõepoolest - analyys neurootikutele; ainult et nood istuvad valel pool lauda."
"Eks ta ole," kohmasin nõutult. "
"Ah, mis sest freudismist," sekkus tuppa jalutanud Kass. "Platonism on oopium metafyysikutele ja vaese lapse pealt on seda selgelt näha. Justkui oleks olemas mingi ideaalne blogimine, ja "eesti blogi" on selle kahvatu vari.
Kas teie teate, misasi on «sisu ise?»... või mida tähendab «blogireaalsuses saab ju sama edukalt edasi eksisteerida»?"
"Kass, Kass!" hyyatasin. "Miks oled sa nii julm selle noormehe vastu? Kas sa siis ei näe, mis teda vaevab?"
"Jah, eskapism on inimeste hulgas tõsine probleem," ohkas Pats. "Põgenetakse karmi reaalsuse eest omaenese meelevaldsete tõlgenduste virtuaalsesse maailma."
"Tjah... aga tema bloog on muuhulgas ka paberil. Mitmekymnetuhandeses tiraažis."
"Taevas halasta! Mina kyll ei tea. Kelle jaoks lõhnab kõik petrooleumi järele?"
"Ja veel kyber," ei jätnud Pats jonni. "Mis pagana flirt? Kas see on siin uudisekynnise yletamiseks?"
"Noh... ma arvan, et ehk võib mõni flirtida ka. Ja nagu autor ytles - kuskil pole ennem räägitud. Teadus ei salli tyhja kohta."
"Et - kogu semiosfäär tuleb täita freudistliku mulaga? Kurat! Need freudistid sirtsutavad ka igale poole nagu kassid innaajal. Märgistavad omale territooriumi - et «siin veel pole» ja «seal veel pole»... tõepoolest - analyys neurootikutele; ainult et nood istuvad valel pool lauda."
"Eks ta ole," kohmasin nõutult. "
"Ah, mis sest freudismist," sekkus tuppa jalutanud Kass. "Platonism on oopium metafyysikutele ja vaese lapse pealt on seda selgelt näha. Justkui oleks olemas mingi ideaalne blogimine, ja "eesti blogi" on selle kahvatu vari.
Kas teie teate, misasi on «sisu ise?»... või mida tähendab «blogireaalsuses saab ju sama edukalt edasi eksisteerida»?"
"Kass, Kass!" hyyatasin. "Miks oled sa nii julm selle noormehe vastu? Kas sa siis ei näe, mis teda vaevab?"
"Jah, eskapism on inimeste hulgas tõsine probleem," ohkas Pats. "Põgenetakse karmi reaalsuse eest omaenese meelevaldsete tõlgenduste virtuaalsesse maailma."
"Tjah... aga tema bloog on muuhulgas ka paberil. Mitmekymnetuhandeses tiraažis."
neljapäev, jaanuar 22, 2004
härmas traatidel
kyhmus vareseid kokku
seitseteist silpi
Minu karvade kyljest pudeneb jääpurikaid, kui ma end pisut liigutada proovin. Vaikselt kyll, kuid vareste harmoonia saab siiski rikutud.
Sedavõrd jõhkra segamise peale kesk mõtlust raputab yks neist - rahutuim - ennast pahaselt ja lendub reast välja kõrvalasuvale vahtrale.
"Vabandust. Mul hakkas kylm."
"On kakaka bisanmaei sowaka," kraaksatab vares.
kyhmus vareseid kokku
seitseteist silpi
Minu karvade kyljest pudeneb jääpurikaid, kui ma end pisut liigutada proovin. Vaikselt kyll, kuid vareste harmoonia saab siiski rikutud.
Sedavõrd jõhkra segamise peale kesk mõtlust raputab yks neist - rahutuim - ennast pahaselt ja lendub reast välja kõrvalasuvale vahtrale.
"Vabandust. Mul hakkas kylm."
"On kakaka bisanmaei sowaka," kraaksatab vares.
reede, jaanuar 16, 2004
Mati Unt - «Vend Antigone, ema Oidipus»
...
19
Tuleb Teiresias, seekord vanaeide kujul.
- TEIRESIAS:
- Ma olen täna naine.
Neli korda on mind meheks muutnud jumalad.
Siis jälle naiseks - nagu täna õhtulgi.
Ma tegin ilmselt viimast korda märkmeid
seal oma alalises linnuvaatluskohas.
Taas Teeba hävingut ma taevast välja lugesin,
barbaarsed linnud jälle kisendasid.
Ja seegi kord ei võtnud jumal ohvrit vastu, rasv pritsis küll,
kuid taeva vastust ma ei kuulnud.
Heeko Thebaion. Tulin siia.
- Su otsused on tekitanud viha
seal ülal, jumalate seas- KREON:
- Mis tõdesid üldtuntuid
veel pakud meile täna sa?
Noh, räägi ära, kahepalgeline rauk.- TEIRESIAS:
- Kui palet üldse pole,
on veel hullem.
Sa pead end kangelaseks, aga
vaid kaos on kangelaste kasvulava.
Eks sõjast sünni sõda,
sellest jälle sõda,
mis lõpeb siis, kui pole enam sõdijaid.
Eks vägivald on uue vägivalla isa,
nad vägistavad, kuni vägistatud kõik.
Nii on me minevik.
Sul seisavavad veel uued katsumused ees.
Sest surnud tasu nõuavad
ja sina vastuvaidlemata maksma pead.
Sa omakorda üksi jääd.
Koost laguneb te Teeba ühiskond! Kui sinna vaatan,
siis tulevikust enam rääkida ei taha.
Kui lõpeb Teeba, lõpeb ka mu ettenägelikkus.
Ta lõpeb juba praegu,
lõpeb siin.
(Saab Dionysose märguande peale nägijaks.)
Ja nii see läks: mu silmad avanesid!
Maailma välist pilti jälle näen,
kuid see-eest tema olemust ei enam näe.
(Ei lahku, jääb. Ta ei saa enam millestki aru, ilmutab arusaamatust ja küsib kogu aja: mis toimub?)
...
23
Tuleb segane Kreon, kärul vedades oma poja Haimoni keha.
- TEIRESIAS:
- Mis tegelikult toimub?
- KREON:
- Eeoh. Oh uttu mattund aju patud!
Ja kangekaelsus surmatoov.
Noh, vaadake nüüd mõrvatut ja mõrvarit!
Eeoh. Sa pole üksi hull, mu poeg -
veel enam mina olen.
Aiai, aiai.- TEATAJA:
- Kuid töötab edasi me traagiline põrgumasin.
Ei ole moiradel veel küllalt saand.
Hädad uued su peale kohe kuhjuvad.- KREON:
- Oimoi. Mis juhtuda veel pärast seda võis? Aiai, aiai.
- TEATAJA:
- Vaata ise. Kohe juhtub.
Teise käruga tuuakse Euridike laip.
- TEIRESIAS:
- Mis tegelikult toimub?
- KREON:
- Eeoh. Mis veel?
See vaatepilt mu ette ilmub,
kui parajasti surnud poega kätel hoian ma!
Surm ründab täna igast küljest mind.
Feu, feu.- TEATAJA:
- Ta enne surma needis sind
kui lapsetapjat.
Sa ise välja näed kui elav laip...- MEHED:
- Kas Antigone ka tuuakse? - Vaevalt. - Mine tea. - Ehk jäetakse ta korjus raisakullide ja koerte roaks. - Tss. Kuningas kannatab.
- KREON (ahastuses):
- Aiai. Miks keegi päriselt ei tapa mind?
Ma olen kannatuse lõppu välja jõudnud.
Valvurid, mind võtke kinni,
ja viige ära!
(Ehmunult) Mind oleks nagu kaks.
Just nagu oleks teine mina veel.
(Olukorda hinnates.) Ei, pole ühtegi. Ma olen nüüd eikeegi.
(Taas ahastuses.) Oimoi moi.
Oo kseenos, kseenos. Olen võõras siin.
Te tapke ruttu mind!
Aiai. Aiai. Aiai. Aiai. Aiai. Aiai. Aiai. Aiai. Aiai. Mind hoidke kinni!- TEIRESIAS:
- Mis tegelikult toimub?
- KREON (toibub):
- Kuid - juhtugu see veidi hiljem.
Mul lõpuni on vaja minna!
Just tänaseks on kokku kutsutud
meil linna volikogu.
Me peame arutama, kuidas saaks
me Teeba lõppu kaugemale lükata.
Kui oleme probleemid lahendanud linnas,
siis eksistentsi küsimuste juurde naaseme.
Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi.
"Mulle meeldib belle de jour."
"Isegi siis, kui see on võltsing?"
"Isegi siis, kui... sa mõtled - kui kirjutaja polegi call-girl? Siis kah, ilma 'isegitagi'. Lõppeks puudub mul võimalus (ja vajadus) "tegelikkust" kindlaks teha. See on huvitav, ja sellest piisab."
"No ei, mina näen seda pisut teisiti. Minu arust on siiski oluline teada, mis tegelikult toimub. Kui ma loen kellegi bloogi, siis ikka yhtlasi ka selleks, et sealt midagi teada saada - kes mida teinud, kus käinud, kuidas maitseb kohv Kaubamaja puhvetis, - näiteks... Laiendan oma silmaringi. Kui see on võltsing, siis ma tunnen, et mind on petetud. Ma ei loe sellist enam."
"Teadmisi võid saada ka siis kui tegemist on, nagu sa ytled, võltsinguga. Kas «Baudolino» on võltsing? Jah ja ei - oleneb, mida sa kysid. Eco ja Baudolino valetavad peaaegu vahet pidamata. Ja yhtlasi jagavad teadmisi. See, kas need teadmised on sinu käes tõena või valena, oleneb sellest, kuidas sa neid kasutad."
"Mkmm. Mõtle, kui keegi kirjutab, et käis kohas X ja nägi seal Igrekit, kes oli maani täis ja tegi baariletil strippi. Full monty!
Nyyd - mina tean, et X-s käis ka Zett. Ja kui ma siis Zeti käest kysin, et - «Kuidas Igrek siis oli kah?»... no jube piinlik, kui selgub, et midagi niisugust yldse polnud!"
"Aga ehk Zett valetab?"
"No kuule!!
Või - loen kellegi bloogist näiteks, et «Post coitum omnia anima triste est» on kena akadeemilisse õhkkonda sobiv ladinakeelne vabandus hilinemise puhul... või näiteks et konstruktsioonivigade tõttu tohib yle selle uue turusilla kõnidida ainult pidevalt tempot ja sammupikkust muutes - muidu satub sild resonantsi ja kukub kokku... või et «Töö juures» pakutakse jälle head kohvi... või mis iganes. Tegelikkuse moonutamine on kuritegelik... no või vähemalt ebaaus."
"Tegelikkus ning virtuaalsus erinevad ju ikka. Ja tekst misiganes kujul on loomult virtuaalne. Nii või teisiti on iga kirjamina mingil moel võltsitud - keegi ei räägi nii nagu kirjutab (ja vastupidi).
Selliseid teadmisi, mille kasutamise tulemus pole ootuspärane, võib jagada iga autor. Seda, mis tegelikult toimub?, tuleb kysida pimeda käest.
Keerulisem on muidugi siis, kui virtuaalne ja reaalne kokku miksitakse."
"Virtuaalne reaalsus? Sa mõtled, et - kui "belle de jour" kirjutaja otsustab nyyd tegelikult kah pisut litsiks hakata?"
"Isegi siis, kui see on võltsing?"
"Isegi siis, kui... sa mõtled - kui kirjutaja polegi call-girl? Siis kah, ilma 'isegitagi'. Lõppeks puudub mul võimalus (ja vajadus) "tegelikkust" kindlaks teha. See on huvitav, ja sellest piisab."
"No ei, mina näen seda pisut teisiti. Minu arust on siiski oluline teada, mis tegelikult toimub. Kui ma loen kellegi bloogi, siis ikka yhtlasi ka selleks, et sealt midagi teada saada - kes mida teinud, kus käinud, kuidas maitseb kohv Kaubamaja puhvetis, - näiteks... Laiendan oma silmaringi. Kui see on võltsing, siis ma tunnen, et mind on petetud. Ma ei loe sellist enam."
"Teadmisi võid saada ka siis kui tegemist on, nagu sa ytled, võltsinguga. Kas «Baudolino» on võltsing? Jah ja ei - oleneb, mida sa kysid. Eco ja Baudolino valetavad peaaegu vahet pidamata. Ja yhtlasi jagavad teadmisi. See, kas need teadmised on sinu käes tõena või valena, oleneb sellest, kuidas sa neid kasutad."
"Mkmm. Mõtle, kui keegi kirjutab, et käis kohas X ja nägi seal Igrekit, kes oli maani täis ja tegi baariletil strippi. Full monty!
Nyyd - mina tean, et X-s käis ka Zett. Ja kui ma siis Zeti käest kysin, et - «Kuidas Igrek siis oli kah?»... no jube piinlik, kui selgub, et midagi niisugust yldse polnud!"
"Aga ehk Zett valetab?"
"No kuule!!
Või - loen kellegi bloogist näiteks, et «Post coitum omnia anima triste est» on kena akadeemilisse õhkkonda sobiv ladinakeelne vabandus hilinemise puhul... või näiteks et konstruktsioonivigade tõttu tohib yle selle uue turusilla kõnidida ainult pidevalt tempot ja sammupikkust muutes - muidu satub sild resonantsi ja kukub kokku... või et «Töö juures» pakutakse jälle head kohvi... või mis iganes. Tegelikkuse moonutamine on kuritegelik... no või vähemalt ebaaus."
"Tegelikkus ning virtuaalsus erinevad ju ikka. Ja tekst misiganes kujul on loomult virtuaalne. Nii või teisiti on iga kirjamina mingil moel võltsitud - keegi ei räägi nii nagu kirjutab (ja vastupidi).
Selliseid teadmisi, mille kasutamise tulemus pole ootuspärane, võib jagada iga autor. Seda, mis tegelikult toimub?, tuleb kysida pimeda käest.
Keerulisem on muidugi siis, kui virtuaalne ja reaalne kokku miksitakse."
"Virtuaalne reaalsus? Sa mõtled, et - kui "belle de jour" kirjutaja otsustab nyyd tegelikult kah pisut litsiks hakata?"
kolmapäev, jaanuar 14, 2004
"Rumal loom, see oligi Jeremy Irons!"
"Inimene, sa alahindad mind! Kas Jeremy Irons ei näe siis välja nagu Jeremy Irons? Isegi - ja eriti veel - siis, kui tunnistada, et formaalloogiline "iga A on identne iseendaga" on eelkõige salakaval fiktsioon, abstraktne kunst. Ma ei hakka ju selle asemel ometi ytlema, et Jeremy Irons nägi välja nagu Jeremy Irons. Mõttetu: igayks näeb välja nagu ta ise."
"Vastik sofist!" Pats muigas. "Kyllap Cipión ja Berganza on sulle mõju avaldanud."
"Cervantesele muidugi tänu, et minu suursuguste esiisade (symboolselt muidugi) tarkuse on yles tähendanud. Aga - ei, nende tarkus oli teist laadi.
Muide, mulle tundub, et filmi tegijad olid päris teraselt kujutanud Kafka juttude olustiku koomilisust. Mida aga nappis, oli Kafka kirjutatu mõte. Kafka vist ikka ei olnud realist. Ei kirjutanud sellest, mis on, vaid kuidas ta end selles tunneb. Kujundlikult..."
"Kafkal puuduvad metafoorid! Ta kirjutas otse ja groteskselt ymbritseva yhiskonna roiskumisest!"
"Ah, jäta järele. Kafka jutud on metafoori täis, need jutud ongi ise kah metafoorid. Ainult et tema metafoorid on peaaegu kõik pahupidi. Ta nimelt lammutab neid - pidevalt ja hooga. Kafkal on metafoorid mitte sees, vaid ees."
"Nomaeitea," mõtiskles Pats. "Minu arust oli film päris hästi tehtud. Pani modernismile pika puuga."
"Hästi tehtud, muidugi. Ainult et Kafka oli selles pigem maskoti eest. Film väljendas tegijate, mitte Kafka suhtumisi."
"Minu arust ei suhtunud ka Kafka tehnikasse ja progressi kuigi hästi..."
"Mulle tundub, et mitte tehnika ei teinud Kafkale muret, vaid inimesed, kes ihaldavad saada masinateks ja kes selle nimel mässivad ennast metafooridesse, pidades seejuures ymber korjatud mäsu progressiks; kes, selleks et veenda ennast oma ylevas masinlikkuses, kohtlevad kõike - ka ennast - kui masinaid. See oli tema jaoks yhtlasi kurb ja naljakas."
"Aga Loomad? Kafkal on palju inimese moodi loomi... ikka metafoor?"
"Nimelt, nimelt. Mis on (või oli) teie, inimeste arvates loom? Kuri, ettearvamatu, rumal, ohtlik, räpane, tume... ja inimese 'ego' taga olevat seesama «loom». Metafoor, mille väljajuurimist peeti teise metafoori - progressi - yheks tähenduseks. Ma arvan, et Kafka nägi progressi läbi kui metafoori ja sellepärast ei kirjutanud nii nagu film kujutas. Filmi tegijate jaoks polnud progress aga metafoor, vaid otsene - ja ähvardav - «asi ise»."
"Sinu jutu järgi paistab kõik nii lihtne ja ilmselge. Miskipärast ma arvan, et nii see päris ei ole."
"Aga muidugi. Kesse ikka viitsiks lugeda midagi, millel ainult yks mõte sees, ja seegi selge".
"Inimene, sa alahindad mind! Kas Jeremy Irons ei näe siis välja nagu Jeremy Irons? Isegi - ja eriti veel - siis, kui tunnistada, et formaalloogiline "iga A on identne iseendaga" on eelkõige salakaval fiktsioon, abstraktne kunst. Ma ei hakka ju selle asemel ometi ytlema, et Jeremy Irons nägi välja nagu Jeremy Irons. Mõttetu: igayks näeb välja nagu ta ise."
"Vastik sofist!" Pats muigas. "Kyllap Cipión ja Berganza on sulle mõju avaldanud."
"Cervantesele muidugi tänu, et minu suursuguste esiisade (symboolselt muidugi) tarkuse on yles tähendanud. Aga - ei, nende tarkus oli teist laadi.
Muide, mulle tundub, et filmi tegijad olid päris teraselt kujutanud Kafka juttude olustiku koomilisust. Mida aga nappis, oli Kafka kirjutatu mõte. Kafka vist ikka ei olnud realist. Ei kirjutanud sellest, mis on, vaid kuidas ta end selles tunneb. Kujundlikult..."
"Kafkal puuduvad metafoorid! Ta kirjutas otse ja groteskselt ymbritseva yhiskonna roiskumisest!"
"Ah, jäta järele. Kafka jutud on metafoori täis, need jutud ongi ise kah metafoorid. Ainult et tema metafoorid on peaaegu kõik pahupidi. Ta nimelt lammutab neid - pidevalt ja hooga. Kafkal on metafoorid mitte sees, vaid ees."
"Nomaeitea," mõtiskles Pats. "Minu arust oli film päris hästi tehtud. Pani modernismile pika puuga."
"Hästi tehtud, muidugi. Ainult et Kafka oli selles pigem maskoti eest. Film väljendas tegijate, mitte Kafka suhtumisi."
"Minu arust ei suhtunud ka Kafka tehnikasse ja progressi kuigi hästi..."
"Mulle tundub, et mitte tehnika ei teinud Kafkale muret, vaid inimesed, kes ihaldavad saada masinateks ja kes selle nimel mässivad ennast metafooridesse, pidades seejuures ymber korjatud mäsu progressiks; kes, selleks et veenda ennast oma ylevas masinlikkuses, kohtlevad kõike - ka ennast - kui masinaid. See oli tema jaoks yhtlasi kurb ja naljakas."
"Aga Loomad? Kafkal on palju inimese moodi loomi... ikka metafoor?"
"Nimelt, nimelt. Mis on (või oli) teie, inimeste arvates loom? Kuri, ettearvamatu, rumal, ohtlik, räpane, tume... ja inimese 'ego' taga olevat seesama «loom». Metafoor, mille väljajuurimist peeti teise metafoori - progressi - yheks tähenduseks. Ma arvan, et Kafka nägi progressi läbi kui metafoori ja sellepärast ei kirjutanud nii nagu film kujutas. Filmi tegijate jaoks polnud progress aga metafoor, vaid otsene - ja ähvardav - «asi ise»."
"Sinu jutu järgi paistab kõik nii lihtne ja ilmselge. Miskipärast ma arvan, et nii see päris ei ole."
"Aga muidugi. Kesse ikka viitsiks lugeda midagi, millel ainult yks mõte sees, ja seegi selge".
teisipäev, jaanuar 13, 2004
OM MANI PADME HUM. Jälle on-line, ehkki mitte om-line - otseyhendus Buddhaga mul ilmselt puudub. Pole piisavalt pikki juhtmeid.
Või vastupidi.
Kolmest nädalast niivõrd kiirest, et isegi haukuda pole mahti, on saanud takistus, mille yletamise teeb tublisti raskemaks asjaolu, et see paikneb ajas tagasi.
See-eest on Kass vahepeal haiku kirjutanud:
Nagu ta seletas, pidavat see olema syrreaaldystopistlikus stiilis ja väljendama symboolselt (nii sõnas kui teos) valgustusajastu ideede korruptsiooni.
Ma vist päriselt ei mõista moodsat kunsti.
Või vastupidi.
Kolmest nädalast niivõrd kiirest, et isegi haukuda pole mahti, on saanud takistus, mille yletamise teeb tublisti raskemaks asjaolu, et see paikneb ajas tagasi.
See-eest on Kass vahepeal haiku kirjutanud:
Valgust!
rohkem valgust roh-
kem ei anta kui suu kõr-
vuni ulatab
Nagu ta seletas, pidavat see olema syrreaaldystopistlikus stiilis ja väljendama symboolselt (nii sõnas kui teos) valgustusajastu ideede korruptsiooni.
Ma vist päriselt ei mõista moodsat kunsti.
Tellimine:
Postitused (Atom)