Hmm.
Ah et Agnes Täi on siis Ervin Õunapuu uus allkirjutaja... Kes oleks seda võinud arvata — enamasti on täid spetsailiseerunud ju ooperiarvustuste peale.

No faame näha.

Näedsa, olen nyyd jälle hakanud huvitavaid kirju saama. Jah, leidub sõnumeid, milliseid ei assassineeri spamassassin ega peata globaalsed bloklistid. Mis läbi tulema peab, see peab.
Aga midagi on muutunud. Enam ei kirjutata mulle, et " riessler lennettiin ensurer truuk gulvtÜpper", enam ei ole ma sunnitud mõistatama, millega tegu. Nyyd võin ma näha selgelt, vihm on läinud; näen tee peal tõkkepuid.

Keegi Whole R. Dunned pajatab (teema: "Mind Bolwing Quality Huge Screen Dnolwoadable Videos"), et

"You can't cross the sea merely by standing and staring at the water. Don't let yourself indulge in vain wishes.Habit is second nature.

Self-denial is the shining sore on the leprous body of Christianity.
Of all created comforts, God is the lender you are the borrower, not the owner."

Yhes teises kirjas aga (teemaks märgitud "Re: Stupid Actersses potohs") sõnab Upturning K. Codfish järgmiseid tarkusesõnu:

"The winning team has a dedication. It will have a core of veteran players who set the standards. They will not accept defeat. Let your character be kept up the very end, just as it began, and so be consistent.

Alcohol is barren. The words a man speaks in the night of drunkenness fade like the darkness itself at the coming of day.

Can you tell a plain man the road to heaven? Certainly, turn at once to the right, then go straight forward.The laws of probability, so true in general, so fallacious in particular."

Keegi Haste I. Bolshevism aga kurdab mulle:

"I'm trying to die correctly, but it's very difficult, you know."

Ja siis veel — saatjaks jällegi see Codfish:

"The sky is not less blue because the blind man does not see it. If begging should unfortunately be thy lot, knock at the large gates only."

Kui armas!

Ja seda tuleb ka öelda: saatjad on viisakad. Ykski autor pole pidanud paljuks panna kirjaga kaasa ka pilti endast. Inimesed piltidel on aga hellenistlikult kaunid ja rõõmsad, sundimatutes poosides, loomulikud ja looduslähedased oma täielikus ihulises ja vaimlises katmatuses.

Ehk on see mingi esoteeriline vennas- või (pigem) õeskond, kuulutamas kauaoodatud alasti tõde?

Metatasandil käib kõva pidu.

Yks kool käib ringi mööda E... Eestimaad.
Võtan jälje yles juba kusagil Tartu lähistel; sörgin maanteed mööda linnast välja Võru poole. Kaugele aga ei jõua, vaevalt Tirsist mööda, kui minu kõrval peatub auto. See on Pats. Ta läheb Käärikule. Tal on mulle ainult yks palve: et ma endale lambakoera kostyymi selga tõmbaksin, ja et ma kohapeal vait pysiksin.

See teeb kokku kaks. Ma veel mõtlen, kumma neist ma täidan.

---

Aga semiootikuid ei karda enam suurt keegi.
Ökokapitalist tuleb ja ei karda, kasutab julgesti — ja korduvalt — sõna 'semiootika'; räägib, kuidas pahad tsistertslased pooldasid inimese ära virtuaalse ja bioloogilise vahel (ja et nyyd ongi sellega jama käes); jutustab — jälle! — loo majahundist, ehituspõrsakestest ja sellest kuidas hunt kunagi puhuda ei suuda (omist kogemusist julgen siinkohal siiski täpsustada: on teinegi kehaava olemas koerlastel, millest mõnikord ka yksjagu purustusjõulist ja kaostkylvavat tuulekest puhuda õnnestub!).

Fyysikki tuleb, ehkki pisut peljates — aga ainult pisut! — mõne pimedamasse nurka pugenud semiootiku heidetud tontlikke varje. Aga ta on siiski väga vapper, too fyysik — ei löö põnnama ega põgene.
Oma hirmust võitu saamiseks joonistab ta hoopis tahvlile skeemi, kaks ringi — humanitaaridest ja reaalidest isekeskis.
Seejärel sodib fyysik humanitaaride ringi keskel kiiresti-kiiresti sigri-migriks selle koha, kuhu ilmub semiootika, ehitab siis reaalidele kaitseks ymber kõrge sakilise kindlusemyyri ja teatab uhkelt, et "nendel kyll sinna semiootikat ei ole ega tule!". Neil matemaatika juba on.
Tubli, fyysik! Istu, viis.

Kultuuri-uurija tuleb ja ei karda; räägib rahvatantsust ja aeroobikast, laulupidudest ja eepostest...
Tagareas istub keegi mees, paberkott pähe tõmmatud, fanaatiline pilk silmaaukudest välkumas nagu kaheharuline mõõk. Alguses arvan, et tegemist on nakkuskartliku isikuga — aga ei.
    "See on õhtu yllatusesineja", sosistab Pats mulle kõrva. "Terrorist! Kott on peas selleks, et keegi teda enne yllatust ära ei tunneks."


Teatriinimene Rohumaa on samuti tulnud ja kurdab semiootikutele lavastaja kui laevakapteni rasket elu ideoloogilise vastutuule tingimusis; kirub rahaga köetavate teatritiiburite raskeid kiviseid lainemasse, mis õdede-vendade jullasid põhja lykkavad. Noored semiootikuneiud õhkavad mõistvalt mitu korda.

Meediamees tuleb, on ise ka semiootik ega karda yldse mitte midagi; teeb tuttavatele nägudele hoopis böö, ja kasutab kõigis lauseis sidesõnana ning koha- ja ajamäärusena sõna 'nagu'.
Semiootiku manatud Nagud on maagiat täis, särisevad valjult — nii et esineja teisi sõnu pole enam peaaegu kuulda —, ja pritsivad oktariinivärvilist energiat otsekui särakyynlad. Nagud vormuvad õhus aegamisi värvilisteks okkalisteks keradeks, lendlevad saalis ringi ja torgivad sädemeid pildudes valusalt mu silmalauge.
See viimane on juba liig. Lähen hingan värsket niisket jahedat õhku ja imetlen pilvitus taevas Kääriku kohal kaunilt siravaid tähti.

Oh kui põnev see kõik. Milliseid imeväärseid asju kyll inimesed mõtlevad!

Ma võtsin viina.