Ma olen paksuks muutunud!
Ma olen vana, paks ja kole!
Ma olen õline kakuke, pagema pääsenud syrrealist Jakobi rasvaste näppude vahelt.
Ma olen hiiglaslik pirukas mõnest jubedalt õpetlikust lastejutust.
Ma olen taignasse topitud täidetud kana, kypsetatud suvise päikese käes, kasukaga kaetud, alla käinud ja Saaremaale, viiendal päeval tagasi tulnud, ja istun nyyd siin arvuti taga, hiir paremas käpas.

Või olen ma hoopis rase?
Amadeus Von Rubinstein, kirjutav koer, isane ja rase — see kõlab uhkelt!
Uhkemalt igatahes kui ninahyppur või porgandifilee.

Ma pole uhke.
Olen rasvunud.

See tuleb ilmselt neist kohukestest.

Pärdi muusika liigub aeglaselt, peaaegu roomates, meenutades järsku astangut mööda kõrgele mäkke ronivat meistrit vanalt hiina või jaapani maalilt, kes iga mõne sammu järel peatub, sygavalt hingab ja ymbritsevat avarust silmitseb.

(Avar on tyhi.
    Tyhi on tähtsusetu.
Kui pole tähtsusetut, pole ka tähtsat.
    Tyhi on tähtis.
Kui tähtsusetu on tähtis, siis ei saa olla tähtis tähtis ega tähtsusetu tähtsusetu.)

Mulle see tempo sobib. Mööda heliredeleid ei saakski kiiremini liikuda.
Istun rõdu ääres, kuulan, ega lase end segada loodusjõudude, tuulte, vihmade ja jahedate õhtute mõjul saali kanduvaist sygishäälist. Kuigi, nende köhakadentside panus on märkimisväärne; neid pikitakse siia-sinna läbi teose; pisut enne lõppu on aga väike hoovõtt, ja päris viimased orelihelid läkastatakse võidukalt kustu.
Noh, köhigu pealegi. Ma ei kuula neid, vaid toetan käpa järgmisele astmele.
Meister on juba redeli tipus ja silmitseb, pisut kohtlane naeratus habemes, lehvivi rõivu alla sygavike poole.
Kas visata redel ära?


Munk Tosei kirjutas kord, et

templi kell vaikib
kuid kõla veel kuulen
lillede lõhnas

    "Ehh," ohkas Pats. "Võtta peast ruutjuurt või seitsmega lõppevaid arve korrutada — nigu naksti. Aga arvutist viirust — seda, näe, ei jaga."
    "Oskad sa tõesti peast ruutjuurt võtta?" kysis Kass mõtlikult hiirt silmitsedes.
Punane lambike hiire sees vilkus ärevusest.
    "Aga palun!"
    "Hea kyll. Kui palju on ruutjuur viltusest kalast?"
    "Silmadega või ilma?"
    "Ilma, näiteks..."
    "Ei, see oli vastus!"
    "Miks sa siis kysimärgi lõppu panid?"
    "Ega mina ei pand. Koer pani."

tuul keerutab
lehti kännust kaugele
pirn ka ei kuku

Mõtlev Pirnipuu, peagi valmis oma mõtluse vilju heitma sõidukite ette & peale.
Sel aastal on neid vilju lausa raputavalt palju.
Pirnipuu pirnidel on samsara ja tõe kibe mekk, need on täis Zi-de tarkust ja bodhisattvade tõotusi. Autod ja jalakäijad sõtkuvad neil, asfalt põlgab ära nende seemne. Pirnid saavad puruks ning tarkus ja tõotused valguvad neist rehvimustrite, kingataldade, koera kõhutäite ja veel paljude selliste teede, millest keegi parema meelega midagi teada ei taha kaudu kogu maailma laiali.
Viljakus, mida ei märka. Pirnipuu samadhi.

Maailm ilma seletuseta on otsekui jalgratas ilma karuta.

A kesse mind usub?


...Kord olevat yks inimene toatuhvlites solgipange tyhjaks viima läinud. Helistanud aga aastate pärast koju ja teatanud, et on Jaltas. Ma ei tea, kas ta koju enam tagasi läkski...

Kellel on Jaltas hea elada?

Siis oli teine inimene, see elas Kärus. Võttis viina ja sõitis jalgrattaga koju. Ja jäi tee peal magama.
Ärkas ta alles Venspilsis.


Need mõlemad lood juhtusid ykskord ennemuiste. Siis, kui tõepoolest võidi vabalt Jaltasse või Venspilsi sattuda.

Kuidas aga mina tekkinud olukorda seletama peaksin, millega ennast õigustaksin?
Räägin Kassile Venspilsist. Et — võtsin viina, sõitsin jalgrattaga, jäin magama... no ja nii edasi.
"Vatt-ever," ytleb Kass aknalaual sundimatu ykskõiksusega, ja jätkab kyynevahede lakkumist.
Helistan Patsile ja räägin Jaltast. "Anna andeks, Koer, ma ei saa praegu," karjub Pats mulle telefonist vastu. "Ma olen praegu Vantaa lennuväljal ja ma ei tea, kuidas ma siia sattusin, eile veel olin Tallinnas, ja mingi käekel..." side katkeb.
Patsi telefon on levist väljas.


Kuidas kyll olla, ei tea. Kelle ees ennast puhtaks pesta, öelda, et mina pole syydi. Kelle ees paljastada tõde mustadest aukudest ja paralleelmultiversumi voblanäolistest asukatest? Kellele veel kuulutada, et — "sajab, sajab vihma"?
Kellele kyll öelda, et "sajab, sajab" on yhes teises reaalsuses võimalikumgi kui pelgalt "vihma"; vihma valgub seal liialt, liialt palju alla, alla. Ja selle reaalsuse nimigi on juba selline — "üks"-pluss-"teine".
Ja kõik juhtmed, mis/kus iganes jooksevad (või aetakse) kokku lugejatel, jooksevad (või aetakse) kokku just sellesse reaalsusse, enesekyllasuse keskele.
Ja seal. pi-dimensionaalses, piimjaslillaka ajaga r-uumis ei jookse nad enam ega ole kokku jooksnud — nad lihtsalt on seal, koos ja kokku jooksmata, ei liigu paigast. ("Seda te tahaksite proovida...") Juhtmed on ja vihma sajab, sajab.

Ja juhtmeid mööda valgub vihm laiali multiversumitesse
Ja inimesed multiversumites vaatavad aknast välja
Ja nad vaatavad seda vihma
Ja nendivad ainult:

"sajab".

Ah kesse mind ikka usub.
Oh võtke mind tagasi, kilovatised voblad!

    "Misse bee-hape on?" joodeldas päevakoer.

Ainult yhelt päevakoeralt võiski niisugust kysimust oodata.

    "See on vahend, tead, nagu vanasti ilutegijad metallplaadile kunsti söövitasid. S e l l e  happega söövitatakse aga metalli asemel Internetti," pakkus Kass. "Ja kui hape on otsas, on Internet tyhi ja paljas."
    "Ja kas siis lehvib pimedus sygavuse kohal?"
    "Mkmm.
See paks, keepuv, rasvane pimedus lehvib sygavuse kohal kogu aeg, happega või ilma, plaksutades oma piitsa ja valvates sygavas koopaseinal varjudena konutavate ideede järele. Ainult aeg-ajalt suudab mõni hulljulgem neist mõtetest ennast läbi pimeduse pitsitada. Siis toimub mõtte ja bee-happe kokkupuutel ere sähvatus, annihilatsioon; kandub hulk energiat veebimootoritesse ja veebikaameratesse, veebitriikraudadesse ja veebiportaalidesse... Veeb ise hakkab aeglaselt-aeglaselt voogama nagu elekter tuumajaama turbiinidest, ja inimestel on jälle põhjust rahulolematuseks."
    "Aahh!" õhkas päevakoer, sulges õndsal ilmel silmad ja ymises rahulolevalt endamisi mingit alpiviisikest.

    Piidlesin Kassi kahtlevalt.
    "Kas sa tõesti arvad, et kui polnuks Platonit, poleks ka vormi võimutsemist sisu yle?"
    "Platonit. Ja Cartesiust. Ja Hegelit. Ja veel paljusid teisi lollpäid, kes arvasid, et maakera sees on veel teinegi maakera, mis on suurem kui see esimene."
    "Kas siis on yleyldse kedagi, keda sa lollpeaks ei pea?"
    "Noh, mõni ju on..." ebales Kass; kogus end siis ja teatas uhkelt:
"A yleyldse, hyvesminevad targad eal ei valgustagi rahvast!"

Dokumendi servale oli mulle kirjutatud yleskutse:

PALUN TÄITA TRÜKITÄHTEDEGA!

No tänan väga!
Täitage, teate, ise -- trykitähtedega või ilma!

Mulle tundub, nagu seiskuks aeg mingeil ootamatuil hetkil. Justkui jääksin ma vahel poole hyppe või sammu pealt rippu kuskil pimeduses sygavuse kohal, mingis nähtamatus maatriksis, lahti muust maailmast. Seal ma siis muudkui ripun, eikugasil; ja maailm tiirleb ajatuna mu ymber, sumiseb ärevalt ega pääse sisse. Õigupoolest on barjäär, mis aja peatumisega tekib, nii tihe ja veatu, et isegi see sumin ei pääse läbi; aga mistkit häält peab see ärev maailm ju ometi tegema.
Siis järsku läheb aeg jälle vaevutuntava nõksatusega liikvele -- tegemata mingit "Pauhh!" või "Põmm!", või kasvõi "kääks!". Ainult see väike, peaaegu märkamatu nõksatus, tuntav vaid kerge elektrise värinana saba kõige tipmistes karvades. Aja kiirendus.

Ainult et miski pole pärast seda enam sama.
Noh, ma mõtlen, miski pole ju sama niiehknii.

(Huvitav kas võimatus samasse jõkke kasvõi yhte korda astuda on võimatum kui sõrmikuid käpikute peale ajada?
Kas võimatusel on määr?
Aga kas samasse jõkke null korda astuda on võimalik? Eiyhtegi korda?
Ehk tulnuks Herakleitosel tõe huvides oma lause sõnastada hoopis nii:
Samasse jõkke astuda ei saa!
Aga istuda?)

Aga see pole seesama 'sama', vaid hoopis nii:
Ma tõstan käpa, et haarata kausist viinamarja; on detsember ja kell näitab seitsmendat õhtutundi. Kui mu käpp aga ykskord kausini jõuab, aevastan ma vastikusest; kellal seisab hoopis veebruar ja väljas on hele päev.
Kaks varest vastasmaja veranda katusel jälgivad mind läbi klaasi ilmse huviga.
Veidrad lood.
Vahel tundub mulle, et neil hetkil, kus aeg seisab, pole ma koer, vaid inimesed; mitte yks, vaid mitu, palju inimesi. Mälus keerlevad ähmased pildid erinevatest kohtadest, kus ma enese teada kunagi, või vähemasti -- siis --, käinud ei ole...

...Hõljun igerikus toas täis lampe, ekraane ja mõõdikuid, hoobasid ja klaviatuure. Hingan raskelt ja kähinal hapukat õhku.
Mul on seljas skafander.
Minust vasakul vilguvad hypnootilises rytmis punased lambid; kamber ja kõik sellele kinnitatu krigiseb, rappub ja väriseb hysteeriliselt minu ymber; kuskil kriiskab kõrvulukustav signaal.
Pööran pilgu lampidelt kõrvale, võbisevale illuminaatorile, mida katavad väljast kardinana oranžid tulekeeled. Minu tähelepanu köidab leekide vahelt aeg-ajalt nähtavale vilksatav ähmaste laikudega kumer viirg.
Siis äkitselt signaal vaibub; kabiini rappumine lakkab ja selle yks sein kaob oranži valgusse. Sellest ilmub nähtavale kellegi käsi, samuti yleni oranž ja helklev, justkui vedela peegliga kaetud. Viis sõrme ja peopesa sirutub minu poole.
Haaran käest ning mind tõmmatakse kuhugi...

...Ma istun bussis ja tunnen, justkui oleksin koer. Ei, ma ei ole koer. On koer, kellele tundub, et ta on inimene, kellele tundub, et ta on koer.
"Auh", püüan ma prooviks öelda. Minu hämmastuseks kostab hoopis 'Auh'. "Stopp!" ytlen endale. "Stopp!" See käib kuidagi teisiti. Kas ma peaksin haukuma kui inimene, kes on koer, või kui koer, kes on inimene? "Auh!" proovin uuesti, vaiksemalt. Ei. Stopp. Stopp! -- Jälle 'Auh'. Kes ma olen? Kas teie kuulsite, et ma haukusin, või ainult "haukusin"? Oh ma ei tea... millal mu peatus tuleb; millal mu peatus...

    "Täna ma laamendan läbi öö," piiksus hiir toanurgas. "See on lihtne, see polegi töö."
    "Vala talle veel glögi," soovitas kass, nosides samal ajal piparkooki. "Tema enda huvides: sellest eilsest kuraasitamisest piisas täiesti, ja rohkem ma seda taluda ei soovi. Sa poleks pidanud..."
    "Aga ma ju ei kutsunudki!" hyyatasin pisut solvunult. "Nad tulid ise. Koos päkapikkudega ilmselt, või siis nende järel. Niikui kingid sussi sisse ilmusid, olid ka need kaks platsis, närisid näljaselt piita ja nõudsid õlut ning vahukomme. Isegi sisse sõid nad end ise läbi ukse!"
    "No tead! Mina neid kyll sulle pyydma ei hakka. Too lõks."

Hmm.
Ah et Agnes Täi on siis Ervin Õunapuu uus allkirjutaja... Kes oleks seda võinud arvata — enamasti on täid spetsailiseerunud ju ooperiarvustuste peale.

No faame näha.

Näedsa, olen nyyd jälle hakanud huvitavaid kirju saama. Jah, leidub sõnumeid, milliseid ei assassineeri spamassassin ega peata globaalsed bloklistid. Mis läbi tulema peab, see peab.
Aga midagi on muutunud. Enam ei kirjutata mulle, et " riessler lennettiin ensurer truuk gulvtÜpper", enam ei ole ma sunnitud mõistatama, millega tegu. Nyyd võin ma näha selgelt, vihm on läinud; näen tee peal tõkkepuid.

Keegi Whole R. Dunned pajatab (teema: "Mind Bolwing Quality Huge Screen Dnolwoadable Videos"), et

"You can't cross the sea merely by standing and staring at the water. Don't let yourself indulge in vain wishes.Habit is second nature.

Self-denial is the shining sore on the leprous body of Christianity.
Of all created comforts, God is the lender you are the borrower, not the owner."

Yhes teises kirjas aga (teemaks märgitud "Re: Stupid Actersses potohs") sõnab Upturning K. Codfish järgmiseid tarkusesõnu:

"The winning team has a dedication. It will have a core of veteran players who set the standards. They will not accept defeat. Let your character be kept up the very end, just as it began, and so be consistent.

Alcohol is barren. The words a man speaks in the night of drunkenness fade like the darkness itself at the coming of day.

Can you tell a plain man the road to heaven? Certainly, turn at once to the right, then go straight forward.The laws of probability, so true in general, so fallacious in particular."

Keegi Haste I. Bolshevism aga kurdab mulle:

"I'm trying to die correctly, but it's very difficult, you know."

Ja siis veel — saatjaks jällegi see Codfish:

"The sky is not less blue because the blind man does not see it. If begging should unfortunately be thy lot, knock at the large gates only."

Kui armas!

Ja seda tuleb ka öelda: saatjad on viisakad. Ykski autor pole pidanud paljuks panna kirjaga kaasa ka pilti endast. Inimesed piltidel on aga hellenistlikult kaunid ja rõõmsad, sundimatutes poosides, loomulikud ja looduslähedased oma täielikus ihulises ja vaimlises katmatuses.

Ehk on see mingi esoteeriline vennas- või (pigem) õeskond, kuulutamas kauaoodatud alasti tõde?

Metatasandil käib kõva pidu.

Yks kool käib ringi mööda E... Eestimaad.
Võtan jälje yles juba kusagil Tartu lähistel; sörgin maanteed mööda linnast välja Võru poole. Kaugele aga ei jõua, vaevalt Tirsist mööda, kui minu kõrval peatub auto. See on Pats. Ta läheb Käärikule. Tal on mulle ainult yks palve: et ma endale lambakoera kostyymi selga tõmbaksin, ja et ma kohapeal vait pysiksin.

See teeb kokku kaks. Ma veel mõtlen, kumma neist ma täidan.

---

Aga semiootikuid ei karda enam suurt keegi.
Ökokapitalist tuleb ja ei karda, kasutab julgesti — ja korduvalt — sõna 'semiootika'; räägib, kuidas pahad tsistertslased pooldasid inimese ära virtuaalse ja bioloogilise vahel (ja et nyyd ongi sellega jama käes); jutustab — jälle! — loo majahundist, ehituspõrsakestest ja sellest kuidas hunt kunagi puhuda ei suuda (omist kogemusist julgen siinkohal siiski täpsustada: on teinegi kehaava olemas koerlastel, millest mõnikord ka yksjagu purustusjõulist ja kaostkylvavat tuulekest puhuda õnnestub!).

Fyysikki tuleb, ehkki pisut peljates — aga ainult pisut! — mõne pimedamasse nurka pugenud semiootiku heidetud tontlikke varje. Aga ta on siiski väga vapper, too fyysik — ei löö põnnama ega põgene.
Oma hirmust võitu saamiseks joonistab ta hoopis tahvlile skeemi, kaks ringi — humanitaaridest ja reaalidest isekeskis.
Seejärel sodib fyysik humanitaaride ringi keskel kiiresti-kiiresti sigri-migriks selle koha, kuhu ilmub semiootika, ehitab siis reaalidele kaitseks ymber kõrge sakilise kindlusemyyri ja teatab uhkelt, et "nendel kyll sinna semiootikat ei ole ega tule!". Neil matemaatika juba on.
Tubli, fyysik! Istu, viis.

Kultuuri-uurija tuleb ja ei karda; räägib rahvatantsust ja aeroobikast, laulupidudest ja eepostest...
Tagareas istub keegi mees, paberkott pähe tõmmatud, fanaatiline pilk silmaaukudest välkumas nagu kaheharuline mõõk. Alguses arvan, et tegemist on nakkuskartliku isikuga — aga ei.
    "See on õhtu yllatusesineja", sosistab Pats mulle kõrva. "Terrorist! Kott on peas selleks, et keegi teda enne yllatust ära ei tunneks."


Teatriinimene Rohumaa on samuti tulnud ja kurdab semiootikutele lavastaja kui laevakapteni rasket elu ideoloogilise vastutuule tingimusis; kirub rahaga köetavate teatritiiburite raskeid kiviseid lainemasse, mis õdede-vendade jullasid põhja lykkavad. Noored semiootikuneiud õhkavad mõistvalt mitu korda.

Meediamees tuleb, on ise ka semiootik ega karda yldse mitte midagi; teeb tuttavatele nägudele hoopis böö, ja kasutab kõigis lauseis sidesõnana ning koha- ja ajamäärusena sõna 'nagu'.
Semiootiku manatud Nagud on maagiat täis, särisevad valjult — nii et esineja teisi sõnu pole enam peaaegu kuulda —, ja pritsivad oktariinivärvilist energiat otsekui särakyynlad. Nagud vormuvad õhus aegamisi värvilisteks okkalisteks keradeks, lendlevad saalis ringi ja torgivad sädemeid pildudes valusalt mu silmalauge.
See viimane on juba liig. Lähen hingan värsket niisket jahedat õhku ja imetlen pilvitus taevas Kääriku kohal kaunilt siravaid tähti.

Oh kui põnev see kõik. Milliseid imeväärseid asju kyll inimesed mõtlevad!

Ma võtsin viina.